Orkester muudkui mängis, Fred laulis ja tüdrukud tuhisesid üle põranda, ühest seinast teise. Valsirütmis tango sammul fokstrotti viiside saatel, nõnda et otsmikud leevendasid ning jalust võttis lausa nõrgaks. Aga mis seal imestada, vähemalt saale jalakesed polnud kontsakingadesse gängitsetult küll kunagi säärast mahvi saanud. Ja kui pidada silmas veel seda, et need kingad on jalas esimest korda. Oh, teeme väikese pausi, tõmbame ivake hinge, lõõtsutas sol otsustades lõpuks ohje lõdvemaks lasta. Ja oli ka viimane aeg, kõigil keeled juba vestil võtab võhmale küll, aga kes meist ei teaks, et raske õppustel kerge lahingus lohutas ta nõrkemiseni kurnatud saatusekaaslasi. Kõige suurem eelseisev lahing, mis näitsikute tantsujalad tõotas proovile panna, oli muidugi mõista iga-aastane kooliaastapäeva pidu. Aga novembrini oli veel mitu kuud aega, enne seda ootas kusagil kauguses suvevaheaeg ja mis kõik veel. Tantsukursused pidid aga lõppema aprillis, nii et õpitud oskuste haljana hoidmine ja lihvimine jäi sealt peale igaühe enda hooleks. Õnneks näis veel enne kevadet terendavat nii mõnigi võimalus uued kingad ja võtted proovile panna. Siis juba mõistagi päristantsupartneriga. Ühised teeõhtud poeglaste gümnaasiumi kasvandikega lõppesid tavaliselt enamasti ikka jala keerutustega. No nii, kaua me siin ikka omavahel Siiberdame, tegi sol hingetõmbepausile järsu lõpu. Jah, eks ole juba üksjagu harjutatud ka vastassaale kobamisi mõeldes, et sellega ongi kõik ja tuleb koju minek. Nii kergesti te küll ei pääse. Trenn alles poole peal sigines Solly suunurkadesse salapärane muie. Kauame küünalt vaka all, hoiame minu teada, peaks meil siin kusagil paar, julgeb boikat redutama. Ei tea, mis hea pärast nad end varjavad. Tulgu inimeste hulka naissugu hädast välja aitama. Viimaste sõnade saatel silkas ta juba trepist üles. Oli kuulda, kuidas ta avas raske ukse ja hüüdis kõlava häälega. Valter Robben, teie etteaste. Kingad jalga ja tantsule. Saalel ja hirmul vajus suu lahti. Arusaamatuses vahtisid nad teineteisele tummalt otsa. Adeele seevastu paistis asjast hais ninas olevat. Vähemasti ei tundunud Solli sõnad teda põrmugi üllatavat. Sealsamas tuiskas sol naeru lagistades trepist alla ja vadistas. Kahju küll, aga meespartnereid on vähevõitu, nii et peate neid õelikult jagama või tõmbame loosi, kes parajasti ilma jääb, saab jalga puhata. Mõne aja möödudes kostiski ülalt samme ja kaks jalapaari hakkas aste-astmelt allapoole laskuma. Uskumatult pikad tundusid need hetked andis oodata, mil jalgade kohale kerkis kaks mehe kogu. Ja siis veel pisut enne kui mehepoegade silmnägu tagatipuks nähtavale tuli. Saage tuttavaks, minu vend Walter ja tema sõber Ruben esitles sol tulnukaid. Vanem vend rõhutas Valter ise tugeva käepigistuse saatel, lisades justkui naljatamisi Treffneri gümnaasiumi lõpuklass. Pikka kasvu, tumedad juuksed nagu õel soojad, sõbralikud silmad. Saale nägi teda esimest korda. Roogeniks nimetatu naeratas kätt sirutades pisut Dujedalt. Saale tabas temas otsekohe midagi tuttavlikku. Ruben Reintam, Pallase poiss lausus ta. Ning siiras naeratus paljastas lumivalge hambarea. Huvitav indiaanipäraste joontega tõmmu nägu, pisut kongis ninamehe kohta tavatult pikk lainjas juukse pahmakas. Välimuse poolest võinuks teda vabalt pidada inkade järeltulijaks. Pisut ebamaine kurvavõitu pilk. Jah, kindel seda noormeest oli saale vahel näinud lillekohvikus. Teda oli võimatu mitte märgata või kellegagi segamini ajada. Seal olite vaikselt istunud nurgalauas enamasti üksinda, mõnikord suletud silmil, lastes end trio kapritso, Virtoossetel moose kantidel helide maailma kanda. Seltsiliseks valge paberileht ja pliiats, mis tema pikkade rahutute luu valgete sõrmede haardes alati midagi kritseldas või visandas. Paaril korral oli saale näinud kedagi teda kõnetamas ning kuulnud noormeest Rubensiks nimetatavat. Nüüd oli selge pilt, et kunstnik nii välimuse kui nime poolest. Otsekohe kui Valter oli saale tantsule viinud ja esimesi poognad joonistas. Sa ei saa-le aru, et vaka alt välja toodud noorhärrad olid kõike muud kui algajad. Kinganinade ristamise etapp oli neil sellidel ilmselt ammu edukalt seljatatud. Saale tundis järsku, et ta ei pea isegi mõtlema, kumma jalaga või kuhu poole liikuda. Kõik selle võis nüüd rahumeeli partneri hooleks jätta. Ka seni keerulisena tundunud sammud ja pöörded tulid justkui iseenesest. Pealegi ega ta jõudnudki enam suurt midagi mõelda lihtsalt laskis end juhtida ning peaaegu lendleb mööda parketti, nii et jalad vaevalt puudutasid põrandat. Tal tekkis õige õrn umbmäärane aimus. Millist tunnet võis oma esimesel ballil kogeda sõja ja rahu? Nataša Rustoova. Vahepeal tundus, et õhust tuleb puudus ja südame alt võttis õõnsaks. Vaheldusid muusikapalad ning üks tants järgnes teisele. Vaesed noorsandid. Tüdrukud said paari tantsu järel vaheldumisi vähemalt hinge tõmmata, aga neile armu ei antud. Vahetpidamata tuli vihtuda. Tundus, et ka Freedasteer väsis viimaks laulmast. Igatahes kõlaste hääl juba kuidagi loiult. Aga vahest tuli see sellest, et loidus oli tantsijate eneste üle võimust võtnud. Nõnda vallandus nii mõnegi asjaosalise huulilt vaikne kergendusohe kui Ruuben justkui abi otsivalt, vaatas Valtri poole ja poetas ülimalt diplomaatiliselt. Valter, kas sa ei arva, et peaksime laskma preilidele nüüd ka pisut omaette olla? Üllatuslik ettepanek tundus igati omal kohal olevat. Seda enam, et saale, vasaku jala king oli hakanud iseloomu näitama ning tõrkus koostööst kannaga ja iga sammuga aina rohkem. Nõnda oli saale päästetud piinlikust olukorrast. Olnuks mõeldamatu hakata tantsu ajal läheb jalga mängima. Harjutage siis hoolega, et kingad rooste ei läheks. Hüüdis Walter kiiruga üle õla, kui ta jalad juba poolel trepil pikki samme võtsid. Aitäh daamidele, lisas Ruuben. Muhelus näol. Ja ta maagiline pilk peatus hetkeks saale silmades. Ekspeol siis kunagi kohtume, kissitas ballaslane oma naerukurde silmanurkades ning lükkas sõna kulmatuks muutunud juukse kahle otsmikul tagasi. Hitlemis piduda silmas pidas. Tõsi küll, kooliaastapäeva peole võisid tüdrukud ka sõpru ja tuttavaid kutsuda. Aga kust võtaks saale julguse Ruubenile säärast ettepanekut teha või kust ta üldse temaga enam kokku juhtuma peaks või kontakti leiaks? Eks see on nüüd niisama suusoojaks öeldud. Olnuks noormehest ebaviisakas lihtsalt heast peast tummalt selg keerata ja minekut teha. Juba kaugelt oli kuulda, kui inspektris hoogsalt kõmpsuval sammul mööda koridori klassile lähenes. Tõsi küll, saali marssimise lennukusest jäi klassi tulekul kõvasti puudu. Aga eks ta pidanud ju enne sisenemist järsku pööret tehes hoogu paratamatult maha võtma, muidu olnuks oht uksest mööda kapata. Nõnda et Roodeni tuhistamise tuules tekkinud hoovus jäi omapäi koridori lehvima ning tema kannul kandus klassi vaid selle nõrk järellainetus. Vaevu tuntav juba raugenud õhuvoog. Ent üks, mis kunagi ei paistnud raugevat, oli inspektrissi kõrvuni kulgev naeratus. Tema naeratusest sai välja lugeda mida tahes. See naeratus võis nullida kõik sõnad, mis parajasti üle ta huulte veeresid, aga võis ka rääkida, palju rohkem, kui tema jutt. Rodeni jutt voolas ühtlaselt nagu voki vurin. Nii peaaegu inspektris hääle kuuldavale tõi, lõi kusagil sügaval ta kurgust tasakesi põrisema, justkui mingi nähtamatu kõristi. Ilmsesti mõjusse vurin talle endale veidi uinutavalt sest ikka ja jälle sulges ta kõneledes silmad kord lühemaks, kord pikemaks ajaks. Kuid suu, see ei väsinud ega peatunud hetkekski. Välja arvatud neil puhkudel, kui tema silma riivas mõne õpilase kohatu käitumine või koolitüdrukule sobimatu väljanägemine. Siis sai inspektrissiveri ajaloolase vaimust võitu. Kohemaid pidi Roodeni jätma kõik lahinguväljad ja sangarite vägitükid, kus seda ja teist ning naasma reaalaega korda looma. Kõik pidi olema Ornungis, nagu ta ise tavatses korrata. Tüdrukutel polnud tihtipeale õrna aimugi, mis Roodenid parajasti häirida võis. Nemad olid enda meelest igati vikside kukupaid, kui inspektrissi peas järsku midagi lahvatas. Nagu Tolgi korral, kui ajaloo tunnis oli parasjagu kõne all prantsuse kuninga Louis 14 nende valitsemisaeg. Rotten libistas sõrmega paar korda ülepäevikulehe justkui aru pidades keele kasuks või kahjuks liisk langetada. Laskis pilgul üle klassi käia. Ning ta silm jäi pidama, meri jälil. Selleks tähelepanuavalduseks andis kõvasti põhjust Kameriel ise. Nimelt oli ta liiga järsu liigutusega pööranud end pinginaabri poole ja lausa tema najale. Naaldudes upitas tolle randme pealt kärsitult kella vaatama. Inspektressi terane pilk tabas just selle hetke. Kellel väga kiire on, see võib kohe ära minna. Kudrutasid veidi torkiwaldoonil end ikka oma laia naeratuse saatel. Või siiski Meriel luming, enne kui lahkute, vahest räägiksite meile, millega Lui 14. end ajalukku kirjutanud, palun olge lahkem. Ehkki Meriel võis ühe korraga olla ametis mitme toiminguga, suutis ta end vajaduse korral ka silmapilkselt ümber lülitada. Pealegi jäänute vastamisega kunagi hätta, sest võis isegi ühest sõnast lüüa kokku terve romaani. Nüüd kukkus ta näost ära. Kõik fakatasid. Nõnda et Merieli sosinal lausutud, issand jumal, kandus ka kõige kaugemasse klassi supi. Roodeni naeratus reetis võidurõõmu. Meriel tõusis krapsakalt püsti ja astus enesekindlalt tahvli poole. Päikesekuningas Louis Neljateistkümnenda valitsemisaeg oli ainuvalitsemise kõrgaeg. Prantsusmaal ja kogu Euroopas. Alustas Meriel paljutõotavalt. Ta ise uskus, et on jumala poolt ametisse pandud. Seadusi tohtis välja anda ainult tema üksinda. Ta armastas luksust ja toredust. Tal oli palju ilusaid asju ja palju õukondlasi. Vist mitukümmend 1000. Seal oli kirjanikke, muusikuid, kunstnikke, jätkas ta Purinal. Nii-nii jäi, loodan esialgu kõigega nõusse, kuid siis muutus uudishimulikuks. Kui ta ise resideeris versai lossis rahvast eraldatuna, kuidas ta siis provintsides sai oma võimu kindlustada. Provintsides olid tal oma sõbrad või noh, mitte sõbrad, aga niisugused ustavad inimesed. Ja no ütleme, et ustavad inimesed. Tegelikult olid need piiramatu võimuga ametnikud. Kuidas neid ametnikke nimetatigi. Nüüd oli Merieli nõu otsas, abi otsivat, laskis ta pilgul klassis ringi käia. Inkendan lehk sosistas esimesest pingist Adeele, kes alati oli lahkelt valmis ligimest aitama. Sosistas küll püüdlikult, kuid Merieli kõrvu jõudis vastus pisut moondunult. Intsidendid taotas Meriel veidi areldi. Üle klassi rullus naerukahin, vaat siis, mida kõike me teada saame, kui paneme lootused etteütlemisele ikka oma pead, tuleb uskuda ja ainult omaenda teadmistele tasub loota. Akna juures viimased sõnad lausunud, astus Roodeni järsku tõtakalt sammul nagu ussist nõelatud Merieli suunas. Paistis, et rohkem kui ilueen, 14. saatus hakkas teda ühtäkki huvitama hoopis miski muu. Ja see miski muu oli kahtlemata seotud kasvandliku väljanägemisega. Ta astus peaaegu, meri oli nina alla ning suu ikka naeratuseks kõverdunud, ajas silmad Kissi juuristada erilise hoolega. Kui intsidentide eest rääkida, siis vaatan, et Mootki võib vahel veidraid juhtumeid põhjustada. Igatahes on teie juuksed kummalisel kombel krussi kiskunud. Mind huvitab, kas ma eksin või on kellegi käsi püüdnud teie loomulikum Parmast väevõimuga ümber kujundada. Aga teeme selle kohe kindlaks. Olge kena, minge kastke juuksed märjaks ja kammige siledaks. Ehk õnnestub, teeme nii, eks ole. Panin inspektris oma korraldusele punkti õige laia naeratuse saatel. Meri oli enesekindlus, kahanes silmanähtavalt nagu kevadine lumi. Rusutuna kõmpista ukse poole ja kadus kleidisaba välkudes koridori. Olgugi et kogu klass ootas põnevusega, mis meri Eli kahustest kiharatest järele jääb polnud päikesekuningaga asjalood veel sugugi ühel pool. Teadupoolest oli Loi 14-st see, kes lõpetas Prantsusmaal ususõjad. Kuidas tal siis õnnestus usulisi kokkupõrkeid vältida. Kes tahab meile sellest rääkida? Laskis inspektris sõrmel jälle ülepäevikulehe libiseda. Elli kleemann pole juba ammu vastata saanud. Olge lahke, Me kuulame. Ellile tuli see nagu välk selgest taevast. Seda kallist aega, mil Rotten oli ammuli sui meri, Eli soengutakseerinud ei saanud tüdrukud ju niisama tuulde lasta. Liiati kui pääseb valvsa pilgu alt kas või silma pilguks. Tunni ajal tuli ikka ette, tüdrukud salamisi midagi hamba alla pistsid. Mugisid vaikselt, kas kommi või frukti. Juhtus sedagi, et õnnestus märkamatult isegi võileiba nosida. No mis sa, hing, teed, kui nälg näpistab. Ja Elli oli tunnis kehakinnitamise alal eriti osav. Nüüd oli ta lokisaaga ajal hea priske kommi põske pistnud. Rodeni ainitise luurava pilgu all ei olnud mingil juhul mõeldav, seda enam suust välja võtta. Ja kiiruga alla kugistada ka mitte kui ei taha ära lämbuda. Aga aega enam ei antud. Kohe pidi ta suu lahti tegema, ei saanud ju tumma mängida. Klompsti lükka selli kommikeelega põsest ette, ülahuule alla. Ise aegamisi pingist tõustes. Ta võrds võrdsustas. Alustas elli kobamisi, püüdes punnis ülahuult kramplikult kontrolli all hoida. Aga com püsis kindlalt paigas. Sest ime küll, Rooden ise tuli ootamatult appi. Oh heldus, mis teiega juhtus. Hüüatas inspektrisse osavõtlikult, nõnda et isegi Võrin tema kurgus võpatas korraks huul nii hullusti paistes. Kas hammas valutab? Seda peate küll kooliarstile näitama, minge kohe, ehk saab veidigi leevendust. Käsk on vanem kui meie Ellibani mängu kogu oma näitlejameisterlikkuse, ET usutaval moel väljendada seda piina ja valu, mida huugav hammas võib põhjustada kallutas pea ühele küljele viltu ning astus vaikselt klassist välja. Kooliarsti juurde polnud tal muidugi plaaniski minna, sest sellest paistetusest sai ta ise juba ukse taga raginal võitu. L-i õnneks külas kohe ka kell, nõnda et inspektrisse ei saanudki jääda arsti diagnoosi ootama. Küll aga õnnestus tal näha uue näoga Merieli õigemini tema teisenenud soengut. Kui nad klassiuksel vastakuti sattusid. Roode najas lõua veidi õieli, kissitas silmi ning venitas naeratuse kõrvuni. Ja see oli sulaselge märk, et Merieli uus Ludu võitu, mina vastas kõigiti ta ootustele. Merili enda ootustele ilmselt mitte. Tema pettunud ja mossis olek ning sorakil juuksed rääkisid hoopis teist keelt. Lahkarvamused soengumoeteemadel kerkisid kõneaineks üldjuhul ikka eevatütardest õpetajatega. Iga liiga vallatu kihar oli neile pinnuks silmas meesõpetajad. Seevastu olid piigad effi suuri suhtest tunduvalt leplikumad. Neid näis jätvat üsna külmaks, kas kellelgi laupäeval mõni kross rohkem või vähem. Nii et selles mõttes võis nende tundi minna üsna rahuliku südamega. Kuigi rahulikust südamest oli asi kaugel. Õhus hõljus iseäralikku elevust mõnikord vähem, mõnikord rohkem, olenevalt sellest, kelle tund parajasti tulekul oli. Tähtsa tunni ootuses viskas nii mõnigi näitsik vahetunnil kriitilise kiirpilgu peeglisse. Et soeng oleks ikka soovitud olekus ja väljanägemine muidu ka tiptop. Kõige suurem tung oma peegelpildiga kohtumiseks valitses miskipärast just enne maateadusetundi. Kindel see, et suurel maakaardil, mis eks puhuks tahvlile riputati, Polnud tüdrukute väljanägemisest sooja ega külmakõrbed ja vihmametsad laiusid ikka endistviisi. Häirimatus ükskõiksuses. Mäeahelikud jäid kindlalt paigale ning jõed kulgesid rahulikult oma sängis merede rüpes olenemata sellest, kes parasjagu kaardikeppi hoidis või kas ta väljanägemine oli nii või naasugune. Nõnda jääbki üle arvata, et ainus, kelle pärast piigad püüdsid netid välja näha oli maateaduse õpetaja Tambet germes. Pikka kasvu, Suursuguse hoiaku ja vägilasliku kuju poolest võinuks seda kahekümnendates noormeest pidada lausa Olümposelt maha astunuks. Pealtnäha jõulist ja vahest isegi aukartust äratavat kogu tasakaalustus mingist seletamatu, seestpoolt kumav pehmus. Esmajoones väljendasid seda pehmust tema veidi vetruv Samm. Sujuvad liigutused ja nüansirikas miimika. Kõige rohkem aga silmad. Suured, hallid, peaaegu läbipaistvad silmad, kiirgasid pehmet soojust, veidi uje, pilk, segatud ulja olekuga. Puudusid vaid reisikaabu ja tiivulised sandaalid ning olekski valmis tulipäine. Hermes, Vana-Kreeka, teekäijate ja kõnemeeste jumal. Nõnda kujuneski justkui iseenesest, et tüdrukute kõnepruugis sai germesest sujuvalt Hermes. Ja palju seal vahet on kõigest üks täht. Temas peitus tõepoolest mingi jumalik säde. Pealekauba leidis saale Hermese atleetlik, kus olekus ja soojas silmavaates nii mõndagi sarnast oma vanema vennaga. Ühest küljest just nagu ei saanudki hermest pidada veel päris õpetajaks selles mõttes, et ta ise tudeeris alles ülikoolis. Sellele vaatamata või ehk just sellepärast oli ta tüdrukute silmis suur autoriteet ning tema mõjuvõim tegi piigade teadmistega lausa imet. Õpetaja ja õpilaste vanusevahe oli parasjagu nõnda suur, et sundis tüdrukuid hermesele alt üles vaatama. Samas siiski nii väike, et mingil hetkel mingis olukorras võisid nad tunda end temaga võrdväärsena või koguni samastuda. Hermese autoriteet oli tõukejõud, mis tiivustas õppima ning pani tunnis kuulama igaühe. Juba ainuüksi oma miimikaga suutis ta tähelepanu köita. Niipea kui ta suu kaotas, naelutas ta kõik pilgud, justkui oleks iga sõna, mis tal üle huulte tuleb. Sulaselge kuld. Kõik silmapaarid olid ainiti temale suunatud. Mõnikord tundus, justkui ei tahaks kõik see jutt, mis Hermese huulilt aina voolas ja voolas piigade sisse äragi mahtuda et koguni ähvardab kuhugi kinni jääda. Suu tõmbus kummaliselt kuivaks. Igatahes tabassaalegi teda kuulates end vahel millegipärast tahtmatult neelatamas. Ja selge see, et kui nõnda keskendunult kõrvu kikitad siis ükskõik, kus radadel su mõtted ka rändavad saab ikka miskit mällu tallele pandud. Vähemasti saarel see õnnestus ja selles aines ei jäänute kordagi piinlikku olukorda. Ja ehkki tüdrukutel oli kujunenud kirjutamata reegliks enne maateaduse tundi oma välimust siluda oli neile selgemast selgem juba seegi, et Hermese poolehoidu ei võida tühja säraga. Tema tähelepanu võis köita vaid teadmistega. Ainult helge mõistus oli väärt tema usaldust. Kuidas siis teisiti, mida võinuks arvata tüdrukust, kes muidu igal võimalikul moel püüa biidolist õpetajat köita. Ent niipea, kui aeg vaimuvaraga hiilata, on nagu kont kurgus. Või kui sõna tulebki, siis põigiti. Midagi tobedamalt olnuks raske ette kujutada. Ja niisugune lugu ei saanud Hermese puhul kõne allagi tulla. Sestap panid piigad ajapikku aina enam rõhku teadmistele, on üks äärmiselt piinlik niisuguse õpetaja ees rumal näida. Lõppude lõpuks teadmistepagas mängis peamist rolli ka selles, et tüdrukud kas või salamisi võiksid end hermesega samaväärsena tunda. Saale oli tundunud seda õndsust, poleks ta olnud nõus mitte millegi vastu vahetama. Neil hetkel haihtus nähtamatu müür, mille taha õpilane tavaliselt ei näe. Ja Hermes näis sama lihtne ning mõistetav nagu ükskõik milline oma küla poiss. See tundus õige, kummaline, aga oli ütlemata hea tunne.