Minu nimi on Kadri Lepp. Bernard Kangro. Mirjami monoloog. Olen sündinud ühes kodumaa väikelinnas. Aga ma ei tea, ainult, millises. Olen ilmale tulnud seal, kus on unistajaid üksildasi, hingi, julgeid fantaseerijaid, kellel on uskuge sellesse, mida nad oma silmaga ei näe. Ma elan nendes alguses, arvasin, et sündisin selliste unistate peas Valgas Vabaduse tänava ja hea Lootuse puiestee ristumiskohal. Aga samas tundub, et mu sünnikoht asus Võrus Tamula järve kaldal iidsete puude all ühel hiliskevade ööl. Siis jälle, et koguni paides. Kui noor lumi oli Vallimäe ning hiilgavalt valgeks muutnud, et torni variigi valge näis. Päris võimatu, pole ka haapsalu vaikne Kallas või mereliivik, kui iha valu veel üle mere kumab. Ärgem unustagem ka Rakvere tammikut kesksuvelehe katuse all või vallimäge ühel selgel, kuigi tuulisel päeval Pärnu kaskede alleed, kui sügisel lähed jalus kahisevad või jõeorgu Narvas allpool koske kus vesi on pisut rahunenud, kuid siiski kuuma rahutust, üleskeeritab Pole täiesti võimatu et mu sünnikoht on vana Tartu Emajõe orus. Unistuste pealinnas. On aga kuidagi usutamatu, et tulin siia maailma Tallinnas. Kuigi olen seal pikemat aega elanud ja see linn on mulle meeldinud kõige sellega, mis vanadest aegadest seal on säilinud. Niisiis kõik kohad, kõik linnad on võimalikud. Ma pole oma elus mitte kunagi laps olnud. Olen sündinud täiskasvanuna, täpsemalt piiritadest teismelisena harva üle 20 ainult ühel korral kolmekümnesena. Minul puuduvad lapsepõlve mälestused. Mõnda on mul väga harva võimalusi olnud sellele kaunile ajale mõtelda. Siiski siiski mõnel harukordsel juhul on mulle ka õnnelik ning kaunis lapseiga ja päikseline noorusmaagi kaasa antud. Aga need on erijuhud, millest ma ei kõnele, et mitte reeta oma loojaid. Lapsepõlve puudumisest olen tundnud nördimust. Eriti kui teised oma õrna aja sündmustes on saanud viibida, jutustada elu leebustest, kõigi kiuste, armastusest ja puhtast olemise rõõmust. Ma olen siis tundnud end nende kõrval vaesena. Kuigi mind juba sündides on varustatud kõige maise ilu taevase sära, kuulsuse ja vahel rikkusegagi. Et seda puudust kuidagi korvata. Olen valetanud, fantaseerinud, loonud iseenese lapsepõlve ja selles elanud, sellest rõõmu tundnud. Olen alati ju egoist. Kuid selline võime end täiendada on mu loojate poolt mulle ometi kingitud, eks ole. Alati on muidugi unustanud, mida ma eelmisel korral olen mäletanud. Siis loon enesele uue lapsepõlve, sest keegi ei küsi mu endise järele. See kõige kaunim ongi. Olen ju vaba nagu liin taeva all. Mul on kõik fantaasia, teed kaugusse valla, kõik uksed pärani. Kuna nyyd pole tegelikult olemas, siis ei takista mind tegelikkuse tige müür või kui selline on, siis tungil sellest läbi. Ka see võime, on mulle ju mu looja poolt kaasa antud. Kuna eksisteerin vaid teiste kujutluste kaudu ja elan nende fantaasias siis on mul küll ees teatud piirid. Kuid mis hoolin mina sellest, minu maailm on siiski minu oma. Ma ei tea, kas kõik mõistavad mind, kui ma seda oma lugu siiralt piin. Kas saad sellest aru sina, kui sa ei oska kujutleda enesele kedagi, keda olemas pole, kuid kes võiks olla. Kas sa oskad rõõmu tunda millestki, mida pole. Kas sa oskad näha maailma, mis on kaunim kui see, millest sa iga päev viibid? Kahju, kui sulle seda võimet pole looja poolt kingitusena kaasa antud. Mõtle, kui õnnelikud on need, kes seda võivad. Nende jaoks olengi mina, Miriam, nende unistuste tüdruk, unenägude naine. Kui sa sellest aru ei saa, mõistan sind siiski, tunnen muret sinu pärast. Sama ahistavad muret tundsin alguses ka iseenese pärast. Kas see kõik oli ikka võimalik, et keegi oma mõttejõul kujutlustes fantaasiates minu lõi ja mulle hinge andis, kuigi tõelisus ei ole? Seda mõteldes võis pea pööritama hakata, võisin väsida, alla anda. Ka minul oli alguses raske endast aru saada, päriselt selgele teadvusele jõuda, kes ja milline ma olen. Alguses ei mahtunud see mulle pähe, et mind pole tõelisuses olemas. Kuidas võiks võimalik olla. Siis aga jõudsin otsusele, et see oli vajalik. See oligi mu sünnitingimus. Pidin enda tõeliseks kujutlema enesesse uskuma, sest vastasel korral oleksin õige kiiresti hajunud oma kuju kaotanud ühte sulanud ebamäärasesse udusse, nagu poleks mind iialgi keegi näinud. Mind ometi nähti vahel unenägudes, vahel päeva muredes sageli lausa ilmsi. Ja võisin ilmuda kuhu tahes, kuhu mind, mu luu ja pooltega kutsuti sügavasse üksindusse kõigist eraldatus agaga, tihedamassegi rahvasumma, seltskonda, kus istuti ümber lambi ja oldi ärkvel ülimal määral. Sageli võisin ilmuda mõnesse raamatusse ridade vahele, nende taha nende sisse. Probleeme tekkis mul, kui olin väga noor ja kui mu looja oli noor siis võidi äkki ning ka reeta, esimesel, parimal juhul eitada, laimata, minema, kihutada. Mõned ägedad üritasid mind isegi avalikult mõrvata. Aga nad, vaesekesed ei teadnud siiski, et mind kord juba loodud fantaasia, kui ei saa tappa, olen tabamatu ka kõigile teistele katsetele mind hävitada, ma küsin. Võin jälle tagasi tulla, naast sama ilusana veel ahvatleva, mõne hädaohtlikuma, nagu ma kunagi olen olnud. Hapropo kui sellesama juures veel püsida siis nad tagasitulekut kujunevad dramaatiliseks. Traagilistekski. Mu hinge peal on mitu enesetapp, pul lugematu arv enese mõrvakatseid, aga nendest ma ei kõnele. Need on lihtsalt õnnetused, mida reaalses maailmas samuti juhtub, tihti rohkemgi. Pisut kurvaks on kujunenud mu tagasitulekut, kui need on väga hiljaks jäänud. Kui ma kutsujad on juba ise lahkumiseas vahel tagasi nagu lapseks muutumas siis kujuneb neile küll ainult leebeks emaks lohutajaks ei muuks. See just ongi kurb. Sest ma pole sündinud just selleks, vaid eluks eneseks, kõige elavamaks eluks. Vahel on need helis kohtumised kaasa toonud raskeid konflikte. Näiteks päranduse jagamisel, viimsetel jumalagajätmist oli isegi matustel. Ent ärgem kõnelgem nendest. Kui peaksin oma elu esimesi õnnelikke hetki, tunde ja päevi kirjeldama, siis hõõguks nendest õnn, mida ma olen suutnud oma loojale pakkuda. Kui seda jätkuks ka minule, et võiksin samuti ise õnnelik olla. Aga sageli ei ole ma nendel momentidel osanud tunda seesuguseid puht inimestel ikke tundeid. Ise. Olen loodud teistest tunnete äratajaks. Neid tundmusi ei ole nagu ka alguses nagu varastanud, siis viljelenud ja suurendada katsunud. Olen mõnikord pikka aega kuni lahkumiseni suutnud ise õnnelik olla aga kahjuks juhtub seda haruharva. Tavaliselt lööb mõni päris inimene mõni muu agaramalt tumeõde minema. Tal on ju palju rohkem relvi kasutada, kui võitlus tekib, kui minul. Tal on verest ja lihast keha, mida minul ei ole. Kui olen alati ilusam kui mu maine võistleja, ei aita see tema relvade niinimetatud elu seaduste vastu. Need kõik on kurikogemused. Aja jooksul olen mõndagi maailmast, kuhu on kutsutud õppinud. Kuigi alguses olin lihtne, valge leht. Kui palju oleks mulle oma elujuhtumistest jutustada? Mulle läks kaasa antud võime mäletada, oma mälestusi tõelisuseks pidada. Aga olen ju see, kelle sünnitingimuseks on võime unustada. Sest tulen uuestisündi ja, ja igavene. Praegu ilma seda pihtimust kirjutan olen juba kaugelt üle keskija. Samal ajal on siiski ka veel noor sest olen tuhandeid miljoneid kordi uuesti sündinud. Ja olen alati valmis tagasi tulema, kui mind kutsutakse ka päris noorena, nagu ma oma kutsuja jaoks kunagi olin tema noore ja unistusena. Olen ka paljude igavene saatja, nende trumm, kaitsevaim elu, inetuste vastutusa ja lootusetuse vastu. See ongi peamiselt mu kõige olulisem ülesanne. Olla elu haldjaks. Arsti olen aga vana lahku ja just nagu mu loojadki on surelikud. Minu uuestisünnivõimalused vähenevad iga päeva, iga aastaga. Kaovad sedamööda, kuidas mu loojadki maailmast lahkuvad. Vastsed tulijad, uued sugupõlved tänapäeval neid mulle on järjest vähem võimelised minusse uskuma. See on mind enesele looma. Sellest on kahju. Nendest möödub nende Radelevas elus palju, mis seal oleks võinud ometi olla. Ent lohutan siiski ennast sellega, et ajad muutuvad, nad on Joalati muutunud. Loodan, et sellel ikkagi kunagi jälle rõõmuks üksildastele, hingedele, loovatele, vaimudele, julgetele, unistajatele. Tulen siis jälle.