Nii saale kui ka Irma olid Hermese kroonikates heas kirjas kindlustunnet lisas veendumused, teistega võrreldes on neil pisipisike Eduma. Nimelt sidus neid hermesega üks hoopis ime värklik juhtum. Ja vähemasti piigad ise kujutasid ette, et see on nende kõigi kolme suur ühine saladus. Ehkki peaosalisel endal ei pruukinud vandeseltsi kuulumisest õrna aimugi olla, olid tüdrukud kindlameelselt võtnud nõuks sellest seigast vaikida. Selle päevavalgeletulek tähendanuks nende meelest sama, mis Hermisele nuga selga lüüa. Oht, et lugu võib ilmsiks tulla, oli aga käega katsutav, sest tegelikult oli juhtunust teadlik veel neljaski tegelane. See oli korteri perenaise poeg Helmut. Saale oli juba varem teadnud, et Helmutudeerib loodusteadusi ja mõni aeg hiljem jõudsid tema kõrvu kuuldused, et sealsamas nõuab tarkust taga ka nende jumaldatud Hermes. Ja ilmsiks tuli seegi, et nad kuuluvad ühte üliõpilaskorporatsiooni ning on omavahel kogunisti sõbrad. Aga see kõik oli seni jäänud lihtsalt teadmiseks, millega polnud midagi tarka peale hakata. Kuni ühe õhtu poolikuni, mil tüdrukut parajasti kooli vaidlusõhtule kiirustades oma üüritoast välja tormasid ja suure globinaga trepist alla tuiskasid, olid jõudnud juba peaaegu poolde treppi, kui äkitsi sundis miski neid peatuma majaemanda poja Helmuti elamise ukse allkorrusel läks prauhti lahti ning sealt hakkas pudenema mehepoegi kärarikka jutuvada ja kõuesarnaste naeru pahvakute järgi võinuks arvata, et ukselävel tungleb vähemalt seitse vägilast. Ent koridori astus vaid kaks noorsandi. Helmut ja Hermes ise oma keskust elust sedavõrd haaratud, et muu jaoks ei jätkunud silmi ega kõrvu. Hääletu jutu jätkuks nokitses Helmut võtmega ukse kallal. Kuid esimesel katsel jäi lukuauk tabamata. Saale ja Irma seisatasid lootes märkamatuks jääda ning asusid vaatluspostile. Kohemaid sai selgeks, et põlevi silmi muljetavad noorhärrad on tavatult ülevas meeleolus. Millestki hullusti vaimustunud kahekõne käis rohkem küll mõistu, nõnda et poole suuga pillatud lausekatked jätsid kõrvalisi isikuid täielikku teadmatusse mis põnevad juhtumised nende meeli nõnda erutada võivad. Aga noormeeste kuraasikad, žestid ja väljanägemine rääkisid nii mõndagi. Mõlemad veidi hajevil, mantlihõlmad laiali, sall hooletult õlgadel omapäi uitamas. Hermese jumalikku olekut see kõik ei rikkunud. Vastupidi uljalt kuklasse lükatud kaabu rõhutas seda veelgi. Tüdrukud varitsesid hiirvaikselt lootuses, et kohe-kohe lasevad noormehed jalga ning nemadki saavad kähku oma teed minna. Aga võta näpust. Kaabut kohendades ajas Hermes pea kuklasse ja tema pilk sihtis otse trepil passivate tüdrukute suunas. Ohohoo tõi ta kuuldavale võiduka hüüde ning tõstis käe nagu südi väepealik enne rünnakule tormamist. Vaatas siis justkui veidi nõutuks jäädes Helmuti poole. Ent too ei osanud sõbra hämmenduse peale musta ega valget kosta. Nüüd ei sobinud tüdrukutel enam kuidagi trepile kükitama jääda. Nad püüdsid teha hästi asjaliku näo ja astusid viksil sammul allapoole. Mis ma näen, jätkas Hermes kimbatuses toibudes. Siit trepist pudeneb õhetavaid roosi nupukesi või mis roosinupukese nüüd enam sai ta kohemaid oma apsust aru. Küllap oli ta oma mõtterännakul jäänud toppama paari aasta tagusesse aega, mil tütarlaste gümnaasiumi direktoriks oli veel roos, kelle järgi kutsutigi kooli kasvandikke Roosi nupukesteks. Hermeses hõõguv jumalik säde otsis aga väljapääsu. Nüüd on meil ju hõbe, vihjas ta uue direktori nimele. Ja need siin kõik puha kõlisevad hõbemündid viitas ta laias kaares käega tüdrukutele, justkui esitleks neid Helmutile ise lapsemeelselt õnnelikuma tabava sõna leiuile. Saale ja Irma teretasid õpetajat kombekalt nagu kord ja kohus ning vuhises uksest välja. Alles tänaval hingasid nad kergendustundega. Huvitav küll, millest selline joovastus tegi saale esimesena, suu lahti. Kas korporatsiooni sammutatav vaimutoit mõjub nõnda meeliülendavat või ei jõudnud lauset lõpetadagi, kui Irma mõttelõnga kerimise üle võttis, hoopis teise suunda pööras. Või on äkki klaasi kergitatud? Tundusid küll veidi Krihvis olevat. Saal ei osanud sellest midagi arvata, kergitas vaid kulme. Krimpsutas suud. Niisama umbropsu kellelegi midagi süüks panna tundus talle kohatu. Mis selles imelikku oleks? Kukus Irma sõbrannat valgustama? Ega sa ei arva ometi, et tudengid kangemat kraami ei pruugigi? Täiskasvanud inimesed ise teavad, mis teevad. Seda küll, aga hästi ei usu. Nad muidu ju nii ontlikud sellid asus saale kaitsepositsioonile. Ontlikud on need seal, kus vaja. Muidugi mõista ei tuleks Hermes klassi sedasi kuraasitama ega kutsuks meid hõbe müntideks. Aga sõbraga nelja silma all võib end ikka vahel lõdvaks lasta. Püüdis hirma vaadata asja noorsantide mätta otsast. Ehk oleks siis võinud kutsuda Hermese vaidlusõhtule rääkima, mida tema karskusest arvab, itsitas saale. Lõpuks. Jäi vaid üle loota, et Helmut ja Hermes sellest vahejuhtumist suurt numbrit ei teinud. Vähemasti tüdrukud püüdsid maateaduse tunnis teha näo nagu ei mäletaks nemad piinlikuvõitu loost midagi. Võinuks ju arvata, et tüdrukute kooli kasvandikke jätab karskuspropaganda täiesti külmaks, mis neil sest eks olnud ju kombe puhtus ja moraalne laitmatus nende jaoks igapäevane asi. Kas tasub siis sellest numbrit teha või kas oli kellelegi kõrvu jõudnud, kuuldus mõnest joomapahe küüsi langenud piigast. Karsket kombed olid koolitüdruku elu pärisosa nagu valgekrae vormi kleidil või must samet Barrett. Aga ometi, kummalisel kombel näis see teema neid sügavasti puudutavat. Oli kuidas oli? Igatahes sai vaidlus õhtust. Kas tasub olla karsklane piigade jaoks ettearvamatu tõmbenumber? Igaüks, kel vähegi võimalik, tõttas tulistjalu kohale. Huvi põhjus peitus mõistagi mujal. Olnuks päris imelik, kui tüdrukud hakanuksid omavahel piike murdma, et tõestada üksteisele karsket eluviiside kaalu. Õige vaidlus õhtu eeldab ikka kaht vastakat rinnet ja risti vastukäivaid arusaamu. Ja selge see, et napsitamise alal on noormehed suuremad asjatundjad. Küllap on neil siis ka usutavad argumendid varnast võtta. Nõnda olidki kahe kooli tütarlaste ja poeglaste gümnaasiumi humanitaarringid võtnud nõuks üheskoos maha pidada üks korralik mõtteduell. Saalis oli poolkaares vastamisi seatud mitu rida toole. Ühel tiival oli juba koha sisse võtnud hea hulk klannitud noormehi ning uksest pudenes neid vähehaaval juurde. Võõrustajate tooliread jäid esialgu tühjaks. Koridor seest oli kihevil neidistest tulvil. Saalisid seal tõtakalt edasi-tagasi küll ühe, küll paarikaupa, rääkisid summutatud häälel või sobistasid omavahel niisama veidikese aja tagant kiikas, mõni neist ka üle ukse ning heitis olukorrale hindava pilgu. Õhus hõljus rõõmsat ärevust. Eriliseks elevuseks polnud muidugi põhjust, sest poistekooli kasvandike trehvasin tüdrukud linna peal siin-seal ikka vaata et iga päev ning piigade koolis korraldatud ühised tee- ja huviõhtud olid juba ammune tava. Kui teeõhtutel sai muusikaliste etteastete vahel ka jalga keerutada siis kunstile ja kirjandusele pühendatud huviõhtud kulgesid rangemas joones. Ei mingit Siiberdamist, puhtakujuline vaimu, kosutus kas tantsuga või tantsuta kuid igatahes oldi üksteisega juba harjutud. Saale ootas põnevusega väitluse algust, püüdes vaimusilmas ette kujutada, mis sest asjast lõpuks saab. Selles mõttes, et kas karskuse heaks, kiitjate ja napsitamisse vabameelselt suhtujate eraldusjoon jookseb täpselt neidude-noormeeste vahelt või on ka kõrvalekaldeid. Tüdrukute rindel asus karsket eluviiside pooldajate eestkõnelejaks saale klassiõde Heleene Hui omavahel hellaks kutsutu. Loodus oli teda õnnistanud erilise jutu soonega. Ta rääkis palju ja kiiresti, korrates pikki ja mõjuvaid seletusi, kuhu sageli poetas sisse temale omase küsimuse way. Tõsi, mõnigi kord hakkas ülevoolava temperamendi vaoshoidmine talle koolis üle jõu käima. Säärastel puhkudel pidas hell paremaks viljeleda tudengi kombeid astus klassi ainult siis, kui teadis midagi eriti tähtsat ees olevat. Mis sest tervest päevast ikka jumalamuidu maha istuda. Aga see-eest oli ta platsis alati, kui oli vaja kosta nõrgemate eest või kaitsta oma arusaamu maailma asjadest. Ja neist asjust sotti saada aitas tal tema tundlik loomus. Õige asja eest oli hell, valmis seisma kui müür. Vaidlust pidi ohjes hoidma humanitaarringi juhendaja saksa keele õpetaja Agnes Milde. Aga vaevalt oli ta jõudnud soojenduseks öelda paar lauset, kui hell juba sügavalt sisse hingas, püsti kargas ja juhtimise üle võttis. Vaene Milde sai veel ainult korra suut paigutada ning andis seejärel sõnatult alla. Hell, asus pikemalt hoogu võtmata kohe asja juurde. Juba avasõnas hakkas ta probleemi lahkama pikalt ja põhjalikult. Justkui tahaks kõik, mis südamel ühe hingetõmbega välja paisata. Aga öeldu mõte oleks vabalt saanud kokkuvõtte ainuüksi viimase lausega. Selge on see, et alkoholivabamüük ohustab kogu riiki ja rahvast. Järelikult peaksid kõik inimesed olema kombelised ning hoidma karsket joont. Kuulutas hell huik väljakutsuvalt. Tõe huvides olgu mainitud, et eriti hellalt tema Huyge küll ei kõlanud. Poiste poolel ilmutati otsemaid ärevuse märke. Terane silm pani tähele rahutut nihelemist ja tagumisest reast kuuldus vaikset turtsatusi. Nende kooli vägesid juhtis kergelt elu nautleja kuulsusega Robert Kikas. Tema miimika ja iseteadvad žestid rääkisid selget keelt, et vähemalt enesehinnanguga on tal kõik korras ja Robi, nagu kaaslased teda kutsusid imetlema pilgu teenis ära igaüks, kes tedagi imetles. Nüüd oli jälle see aeg. See jutt ei pea vett ja kohe põhjendan. Inimene on mõistusega olend, teab ise, mis talle hea või halb on. Igaühele peab jääma vaba valik teha seda, mida tema õigeks peab. Vastavalt oma arusaamadele. On totter kellelegi midagi väevõimuga pähe määrida. Ega meil orjaaeg ole, kus see kirjas on, et ma pean loobuma elu manudest näiteks väiksest napsist. Et pean oma naudingud ohvriks tooma teiste heaolu nimel. See tähendaks ju kellegi teise tahtele allumist. Lubage küsida, kuhu jääb siis minu enese mina? Ei maksa unustada, et vägijoogist ammutatav mõnu on näiline. Üürike. Kõik see, mis pärast tuleb, hukutab inimese, hävitab tema tervise ning maandab ta tervenisti, võib koguni kuritegelikule teele viia. Andis hell löögivalmilt vastu ja teiseks, mis ohverdamisest siin rääkida? Napsumees toob ennekõike ohvriks ju iseenda, aga millele? Nõnda et enne klaasitõstmist tasub selle üle sügavalt järele mõelda ja ikka omaenese, mitte kellegi teise heaolu nimel. Ta on ikka ja jälle rõhutada, et kui mõistus peas, ei lähe keegi nii kaugele, et ennast hävitama hakkab. Kõike saab teha mõõdukalt. Aga milleks seda kahjulikku harjumust ikkagi vaja on, kas siis ilma ei saa? Hüüdis Isolde piigade poolelt vahele. Robil vajus suu veidikeseks lahti, kuid ta sai kohe jälle järje peale. Ehkki mu enda kogemusepagas on east sõltuvalt napivõitu. Olen siiski aru saanud, et väike naps tuleb kasuks. Külmaga lööb vere käima, lõdvestab, võtab pinged maha, aitab vabamalt suhelda, saad inimestega kergemini jutu peale asjad aetud. Kogu selle maailma raske koorem muutub korraga kergemaks. Just õige jutt, lõikas Adeele tüdrukute leerist ootamatult vahele. Oligi juhtunud see, mida sa-le salamisi oli ette arvanud. Teema arutelu pakub üllatusi. Adeele hoiakust või isegi aru saada oli ta ju veetnud aastaid hoopis teises keskkonnas, ümbritsetuna mõneti teistsugustest väärtustest ja võimalustest. Ja mis seal imestada, kui Pariisiter Nizza promenaadil päikeseloojangut imetledes oli veini klaasigi käes hoidnud. Teha võib kõike, mis meeldib, aga tähtis on parajust pidada, lõpetas ta õpetlikult. Ja kas keegi ütleb teile, kui palju on parasway? Eks seda parajat annust ole proovitud, nii ja naa. Ärge unustage, et tuleval aastal täitub 50 aastat Eesti karskusliikumise algusest ega sedagi, et karskus liikumisel oli sajandivahetusel oluline roll eestlase rahvuslikus ärkamises olid hellal argumendid varnast võtta. No kas te tahate öelda, et karskusliikumiseta polekski märganud? Juba iidsest ajast on purjutatud ja ikka on inimene arenenud, raius Robi nagu rauda. Aga kehtib kirjutamata seadus, et kui keegi lõikab kasu, siis keegi kusagil saab. Kahju. Küsimus ongi selles, kes joomise pealt kasu lõikab. Ei andnud hell alla. No kes siis lõikab, mis kasu, kes selle peale küll tuleb, kostis oponentide leerist läbisegi hõikeid. Tasub teada, et enne sakslaste tulekut oli eestlaste peamine jook mõdu. Sakslastel oli peenem joogikultuur ja kangem rüübe. Nad andsid meile eeskuju ja hakkasid sihiteadlikult kõrtse asutama. Ikka oma huvides, et joomise kaudu orjust süvendada ning tulu saada. Jõudis helluma põhjendustes otsaga sadade aastate taha. Tundus küll sedamoodi, et kohe-kohe laotub kogu Eesti rahva ajalugu siinsamas kõigi palge ette. Kahju, et ajaloo õpetaja inspektris Rooden seda kõike ei kuulnud. Ta oleks suurest vaimustusest nurjunud. Miina põletamine oli mõisnike eesõigus ja ega seda siis maha kallatud. Mida rohkem rahvas jõi, seda kasulikum neile. Käidavamate teede äärde kerkinud tee majadest kujundasid mõisnikud kõrtsid. Hiljem küll tehti kõrtside asutamisel kitsendusi. Neid tohtis avada vaid veskites, misjärel rajati veski igale ojanirele, et saada luba kõrtsi avamiseks. Külades siginenud salakõrtsidele vaatasid mõisnikud läbi sõrmede, sest seal said nad oma viinalaarid rahaks teha. Kõrtse tekkis ka kirikute juurde, sel moel löödi kaks kärbest ühe hoobiga. Püüdis hell ühe sõõmuga tuua lagedale kõik mõisnike salasepitsuste kõrtsi varjuküljed. Ootootoot lubage tõmbas Robi jälle kõik silmapaarid endale. Kõrtsidel oli talurahvale ju ka soodne mõju. Võiks isegi öelda, et mingis mõttes asendasid need rahvamaju. Et siis eided taadid käisid seal tantsu vihtumas, vai kippus hel rööpast välja minema. Lihtsalt rahvas sai seal kokku, arutati muresid ja päevaküsimusi. Seal peatusid oma teekonnal kaugemalt tulnud, kes pajatasid talurahvale maailma sündmustest. Mingis mõttes oli kõrts nagu elav ajaleht. Kas säärase ajalehe peale lootma jäädes oleks keegi meist üldse tänast päeva näinud? Fay võttis hell järjest ägedamaid tuure. Seni kui võitlus joomarlusega jäi eeskätt kiriku ja naisliikumise vedada. Kui karskuse levitamisel rõhutati vaid moraalile ja kokkuhoidlikkusele keskenduti üksikisikule ei jõutud kuigi kaugele. Edusammud tulid alles siis, kui keskpunkti tõsteti ühiskond tervikuna. Kui viin minetas ravimi tähenduse ja see sammastati mürgiga. Paljud arstid asusid erialasest motivatsioonist lähtudes karskusaateteenistusse. Siinkohal pean vajalikuks sekkuda, jäi lobiväliselt viisakaks, kuigi sisemiselt näis keevat. Arstide suhtumist karskusliikumisse ei saa pidada läbilõhki aateliseks ega päris omakasupüüdmatu X. Pärast seda, kui karskusliit ei jõudnud enam toetada ülikooli teadustööd ja muid tervishoiu valdkonna ettevõtmisi hakkasid arstiteadlased sellest eemalduma. Ja veel üks huvitav küsimus, miks siis ei õnnestunud arstidel luua oma karskusseltsi. Kas nii, et käige minu sõnade mitte tegude järgi? Ja miks ei ole arstide organisatsioonid andnud allkirja ühiskondlike ühenduste, seltside poolt valitsusele saadetud märgukirjale alkoholiküsimuste kohta? Siin on, mille üle mõelda? Jah, tuleb tunnistada, et viimastel aastatel on riik alkoholipoliitikat lõdvendanud. Karskusliikumine on millegipärast just nagu põlu alla sattunud. Seda vaadatakse kui vasakpoolsusega seostuvat seega taunitavat nähtust. Ilmselt sobib säärane hoiak meie praeguste poliitiliste oludega paremini. Ilmutas hell juba alistumise märke. Kurb, kui ka meie ajal tuuakse kasu saamise nimel ohvriks inimene tunnistas ta ilmselge nördimusega. Sellega polnud vaidlused veel kaugeltki vaieldud. Karskuse eestkõnelejad tulid välja aina uute argumentidega, miks just nende hoiakse õige on. Ja ega oponenditki polnud suu peale kunud. Kord kaldus vaekauss ühele, siis jälle teisele poole andis ikka päris pikalt piike murda, aga selgusele ei jõutudki, et kellele õigus jääb. Polnud võitjaid ega kaotajaid. Ja eks olegi võimatu leida mingit üht ja ainuvõimalikku tõde, mida kõik peavad tunnistama. Lõppeks inimene on säherdune kentsakas jumalaloom, kes õpib ainult iseenda vigadest. Olgu tal siis seegi õigus.