Vaadates ülemärki Meid umbes 70 juhtumi kohta, milles ma olen viimase kaheksa aasta jooksul uurinud oma sõbra Sherlock Holmsi meetodeid leian ma palju traagilisi lugusid, mõne koomilise juhuse, suure hulga, lihtsalt kummalisi juhtumusi kuid mitte ühtki liialt tavalist, sest kuna Holms töötas pigem armastusest oma kunsti vastu kui jõukuse soetamise eesmärgil keeldusta siduma stend ühegioodlusega, millel ei olnud ebatavalisi või lausa fantastilisi jooni. Kõikidest nendest erinevatest juhtumitest ei meenu mulle aga ühtki, millega seotud asjaolud oleksid olnud ise rahulikumad kui tuntud tsaariperekonna stock moora Niroiloteedi juhtumi puhul. Kõnealused sündmused toimusid minu ja Holmsi tutvuse algusaastatel, mil me elasime kahekesi poissmehe korteris, päikest veidil. Küllap ma oleksin need sündmused juba varem kirja pannud, aga tookord sai antud lubadus vaikida ning oma lubadusest vabanesin ma alles möödunud kuul selle daami enneaegse surma tõttu, kellele ma lubaduse olin andnud. Võib-olla ongi parem, et need asjaolud tulevad nüüd päevavalgele, sest mul on alust arvata, et doktor ainspiroiloti surma ümber on tekkinud laialt levinud kuulujutte, mis kalduvad seda tegelikkusest veelgi jubedamaks tegema. Ühel 1883. aasta aprilli alguses hommikul ärkasin üles ja nägin, et minu voodi kõrval seisab täiesti rõivastatud Sherlock Holmes. Tauli tavaliselt hiline tõusja ning kuna ma nägin, et kell kaminasimsile oli alles veerand kaheksa, pilgutasid teatava imestusega ja võib-olla isegi pisukese pahameelega silmi, sest minu enda harjumused olid väga kindlad. Palun väga vabandust, et ma teid üles ajasin, Watson ütles homs, aga see on täna hommikul üldine õnnetus. Proua Hatson aeti üles, tema toimis minuga samal kombel ning mina ajasin oma kodule. Nüüd on saabunud üks märkimisväärselt erutatud noor daam, kes nõuab minuga kokkusaamist, ootab praegu võõrastetoas. No kui noored daamid sellisel kellaajal mööda Londonit ringi hulguvad, nii kuni isegi inimesi voodist üles ajavad, siis ma oletan, et neil on midagi väga pakilist teatada. Olen kindel, et kui see peaks osutuma huvitavaks juhtumiks, sooviksite teie seda algusest peale jälgida ja ma mõtlesin, et peaksin teid vähemalt üles äratama ja teile võimaluse. Miski ei valmistanud mulle suuremat rõõmu kui Holmsi ametialase uurimise jälgimine tema kiirete peaaegu intuitiivset järelduste imetlemine, mis põhinesid ometi alati loogilisel alusel, mille abil ta kõik talle esitatud probleemid lahendas. Ma tõmbasin kiiruga riided selga ning oli mõne minuti pärast valmis koos oma sõbragelu tuppa minema. Kui me sisenesime, tõusis aknal istunud musta rõivastatud tiheda looriga daam püsti. Tere hommikust, armuline preili, ütles Holmes lõbusalt. Minu nimi, kanssa, mu lähedane sõber ja kaaslane Togravaatsangele kuuldes te võite rääkida niisama vabalt nagu minu kuuldes. Mul on rõõm näha, proua Hatson, Ell jätkus taipu kaminas tuli süüdata, palun tulge selle lähemale ning ma tellin teile tassi kuuma kohvi, sest märkan, et päriselt. See ei ole külm, mis mind värisema paneb ütles naine vaikse häälega, vahetades istekohta nagu palutud. Mis see siis on? See on hiljem Hols, see on kabuhirm. Rääkima hakates tõstis naine loori üles, nagu me nägime, et ta oli tõesti haletsusväärses seisundis erutatud. Tema nägu oli pingule, kaame, pilk rahutu ja hirmunud otsekui taga aetud loomal. Tema näojooned ja keha olid iseloomulikud kolmekümneaastasele naisele, kuid tema juustes sillerdas enneaegne hall ning tema ilme oli hoidunud ja kurnatud. Ärge kartke, ütles ta lohutavalt, kummardus ettepoole ja patsutas naise kätt. Kahtlemata. Ja me peagi kõik korda, ma näen, et tulite tänahommikuse rongiga. Siis tunneks tere hind. Ei, aga ma näen poolikut tagasisõidu piletit, tee vasaku kinda peopesas. Te asusite ilmselt vara teele, aga ometi sõitsite enne jaama jõudmist jai kaarikuga pikka maa mööda viletsat teed. Naine võpatas tugevasti ning vahtis mu kaaslast hämmastanud. Siin pole mingit mõistatust, kuller, preili, ütles Holms naeratades. Teie jaki vasakul varrukal on vähemalt seitsmes kohas poripritsmed. Plekid on täiesti värsked. Mitte ükski teine sõidupery jahiga, kui pillusel kombel povi üles. Pealegi juhtub see ainult siis, kui te istute kutsari vasakul käel. Ükskõik, kuidas te seda põhjendate, aga teil on täiesti õigus, ütles naine. Ma hakkasin enne kella kuut kodus sõitma, jõudsin 20 minutit kuus läbi ledel hiidi ning saabusin esimese rongiga Waterloo jaama. Ma ei suuda enam seda pinget taluda, ma lähen hulluks, kui see veel kaua kestab. Mul ei ole kellegi poole pöörduda mitte kellegi poole. Ainult üks inimene hoolib minust ning temast vaesest mehest on mul vähe abi. Kuuluteist, härra Holm, teist rääkis mulle Prova farintos, keda te aitasite tema suure häda sunnil. Temalt saingi teie aadressi, räti suuretega mind aidata Ta, või vähemasti heita pisut valgust sellesse pilkasse pimedusse, mis meid ümbritseb. Praegu ei ole minu võimuses teile teie teenetest tasuda, aga kuu aja või kuue nädala pärast ma abiellun ning võin kasutada oma sissetulekut ja vähemalt siis te näete, et ma ei ole tänamatu. Homses pöördus kirjutuslaua poole, keeras sahtlilukust lahti, võttis välja väikese märkmiku ja uuris seda värin. Ta ütles ta, aiamaa, mäletan seda juhtumit. Tegemist oli opaatiaraga. Pühendaksin suure rõõmuga teie juhtumile niisama palju tähelepanu kui teie tuttava juhtumile. Mis puutub tasusse, siis on minu ameti juba ise küllaldane tasu, kuid teil on vabadus katta kõik minu võimalikud kulud siis, kui see teile kõige paremini sobib. Ja nüüd paluma, et te räägiksite meile kõik, mis võib aidata selle asja kohta arvamust kujundada. Oh häda, vastas meie külaline, minu olu kohe õudus seisnebki selles, et minu hirm on nii ähmane ja kõik minu kahtlused põhinevad eranditult pisiasjadel, mis võiksid tunduda teistele tühistena ning isegi inimene, kelle poole mul oleks õigusabi ja nõu saamiseks pöörduda, suhtub kõigesse, mida ma talle räägin, just nagu närvilise naise kujutlustesse. Ta ei ütle seda otse välja, aga ma loen seda temal ootavatest vastustest kõrvale pööratud pilgust. Kuid ma olen kuulnud Hols, et te suudate näha sügavale, inimsüdame kurioosse. Võib-olla suudate teie mulle nõu anda, kuidas elada edasi keset mind ümbritsevaid ohte? Ma olen kehastanud tähelepanu. Minu nimi on Helen Stoner ning ma elan koos oma kasuisaga, kes on viimane, ühe kõige vanema saksi perekonna esindaja Inglismaal. Tahan haiglat Sari läänepiiril asuvast tõuk Movenist. Holst noogutas. See nimi on mulle tuttav, ütles ta. Kunagi oli see perekond üks rikkamaid Inglismaal jätkas brilist õunad ning selle valdused ulatusid lõunas ja läänes üle Sarri piiride paksisse vähem, siis kuid möödunud sajandil olid neli pärijat järgi mööda liiderdaja pillajad ning sajandi alguses viis perekonna laostumise viimaks lõpule üks. Järele jäid ainult mõni aakri maad ja 200 aastaga maja, mis on ränga hüpoteegi koomal. Viimane mõisnik kingitses seal kuidagi elades vaese aadliku viletsat elu, aga alles tema poeg, minu kasuisa mõistis, et ta peab kohanema uute tingimustega, võttis ainult sugulased laenu, mis võimaldas tal arstikutse saada, läks kalt kutas, kus ta oma ametialaste oskuste ja tugeva iseloomuga suurepaccise lõi. Kuid vihahoos, mille oli esile kutsunud majas toime pandud vargused, peksis ta oma pärismaalasest ülemteenri surnuks ning pääses üle noatera surmamõistmisest tegelikult kandist väga pika vanglakaristuse ning pöördus hiljem mornia pettunud mehena Inglismaale tagasi. Indias viibimise ajal abielus doktor roilot, minu ema proos tõuneriga bengali suurtükiväemaost, Õuneri noore lesega. Minu õde juuli ja mina olime kaksikud ning me olime ema uue abiellumise ajal ainult kaheaastased. Emale kuulus märkimisväärne paganlus vähemalt 1000 naela aastas ning selle parandas ta täielikult doktor Roylotile senikauaks. Kuni me temaga koos elama ei koos klausliga, et meie abiellumise korral tuleb meile kummalegi võimaldada teatud rahasumma aastas. Mu ema suri varsti pärast meie Inglismaaletulekut. Ta sai kaheksa aastat tagasi kõu lähedal rongiõnnetuses surma. Seejärel loobus Troilot katsetest, muretseme endale arstipraksis Londonis ning viis meid koos endaga elama esivanemate majja Stop nooganisse. Rahast, mis mu ema oli jätnud, piisas kõigi meie vajaduste rahuldamiseks ning naised meie õnne ei sega miski. Aga umbes sel ajal toimus meie kasuisaga hirmus muutus selle asemel et sõlmida sõprus ja käia külas meie naabritel, kes olid alguses olnud ülirõõmsad, nähes üht Stockmooreni Royloti uuesti perekonna vanades valdustes istus kasuisa kodus ning väljus sealt haruharva, et tülitseda raevukalt iga õega, kes talle ette juhtus. Selle perekonnameestele on hullusele lähenev ägedus, pärilik joon ning ma arvan, et minu kasuisa puhul võimendas pikk troopikas veedetud aeg seda veelgi. Toimus rida häbiväärseid, kaklusi, millest kaks lõppesid eeluurimiskohtus, kuni temast sai lõpuks külahirm ning inimesed põgenesid, kui ta lähenes, sest ta on tohutu jõuga mees vihahoos täiesti taltsutamatu. Möödunud nädalal paiskas ta kohaliku sepa üle silla hinnates jõkke ning mul õnnestus vältida järjekordset avaliku skandaali ainult sel kombel, et ma maksin sepale kogu raha, mis ma suutsin kokku ajada. Mu kasuisal polnud üldse mingeid sõpru peale rändavate, mustlaste. Tal oli kombeks lubada nendel hulkuritel jääda laagrisse seal mõne aakri suurusel põld purakatega kaetud maal, mis kujutas endast perekonna maavaldust ning vastutasuks käis ta külas mustlaste telkides ja rändas koos nendega mitu nädalat jäägi mööda. Tal oli kirg india loomade vastu, keda tema kirjade põhjal talle saadetakse ning praegusel hetkel on tal paavian ja gepard, kes tema krundil vabalt ringi hulguvad. Külaelanikud kardavad teid peaaegu niisama palju kui nende peremeest. Te võite mu jutu põhjal kujutleda, minu vaene õde Juulia ja mina ei tundnud oma elus suurt rõõmu. Ükski teenija ei tahtnud meie juures püsida ning pikka aega tegime ise kõik majapidamistööd. Julia oli surres ainult 30 aastane, aga ometi olid tema juuksed nagu minulgi juba hakanud halliks minema. Te muidugi mõistate, et elades niisugust elu, nagu ma kirjeldasin, ei olnud kuigi tõenäoline, et oleksime kohtunud omaealiste ja samast seisusest inimestega. Kuid meil oli tädi, minu ema, vallaline õde reli honovia fest fall kes elab häru lähedal. Meil lubati mõnikord natukeseks ajaks selle daami juurde külla sõita. Julia käis seal kaks aastat tagasi jõulude ajal ning kohtas erru läinud mereväe ohvitseri, kellega ta kihlus. Minu kasuisa sai kihlusest teada, kui õde meile tuli ning ta ei vaielnud abielu vastu. Aga nende kahe nädala jooksul, mis oli jäänud laulatuseks märgatud päevani toimus kohutav sündmus, mis röövis mult mu ainsa kaaslasena. Kansolinejatanud vastu tooli seljatuge, silmad kinni ja pea patja vajunud. Aga nüüd tegi ta silmad poolenisti lahti ja heitis oma külastajale pilgu. Palun jutustage kõigest üksikasjaliselt. Mul on seda kerge teha, sest kõik, mis tol hirmsal ajal sündis, on mu mällu söövitatud. Nagu ma olen juba öelnud, on harrastama ja väga vana ning praegu elatakse ainult ühes tiivas. Tiiva magamistoad on alumisel korrusel ning elutoad hoone keskosas. Esimene magamistuba kuulub doktoroilotile, teine minu õele ja kolmas mulle. Nende vahel ei ole mingit ühendust, aga kõigi uksed on samas koridoris. Kas minu jutt on arusaadav? Täielikult kinnitas hals kolme magamistuba akendega mahu platsi poole. Sel saatuslikul õhtul oli doktor roilot varakult oma tuppa läinud, et kuigi me teadsime, et ta ei olnud veel puhkama heitnud, sest mu õde häiriks kangete india sigareti lõhn, mida tal oli kombeks suitsetada. Mu õde tuli seetõttu minu tuppa, kus ta istus veidi aega ja rääkis oma lähenevast laulatusest. Kell 11 ja tõusis, et minu juurest lahkuda. Peatus ukse juures ja vaatas tagasi. Ütle mulle helen, lausus ta. Kas sa oled kunagi kuulnud, et keeglikese tööd vilistab? Muidugi mitte, aga miks sa seda küsid? Sest mõnel viimasel ööl olen ma iga kord kella kolme paiku hommikul vaikselt ja selget pilet kuulnud mullu kellegi uni ning see on mind üles äratanud. Ma ei oska öelda, kust kostis, võib-olla kõrvaltoast, võib-olla väljast. Ma mõtlesin, et lihtsalt küsin, kas sina oled ka seda kuulnud? Ei, ei ole. Küllapin turjetud, mustlased vilistavad. Väga võimalik ju ometi, kui see oleks õuest, kus nad siis on ju imelik, et sina seda ei kuulnud. Ja ka minul on palju vaske, moni kui sinul. Noh, ega see ei olegi eriti oluline. Julie naeratas mulle, pani oma toa ukse kinni ja mõni hetk hiljem kuulsin ma, kuidas ta oma toa ukselukuaugus võtit keeras. Ahnii küsis olns, kas teil oli kombeks alati ukse öösiti lukku keerata? Alati, aga miks? Ma vist mainisin teile, doktor pidas gepatitia paaviani. Me ei tundnud end julge nagu juuksed ei olnud lukus. Jajaa, palun jätkake oma lugu. Ma ei saanud sel ööl magada. Mind rõhus ähmane tunne, et tulekul on mingi õnnetus. Ehk mäletate, et minu õde ja mina olime kaksikud ning te teate, kui peened on seosed, mis ühendavad nii tihedas suguluses olevaid hingi. Tormine tuul, ulus väljas ja vihm peksis Ladinal vastu aknaid. Äkitselt tungis kogu selle tormi lärmi sees esile naise metsik karjatus. Ma teadsin, et see oli minu õe hääl. Kargasin voodist välja, tõmbasin salli ümber, tormasin koridori. Kui ma ukse avasin, tundus mulle, et ma kuulsin sellist vaikset vilet, mida mu õde oli kirjeldanud ning mõni hetk hiljem kolksatust, otsekui oleks mingi metallist asi maha kukkunud. Kui jõudsin mööda koridori joostes õe toa ukseni, oli see lukust lahti ja kõikus aeglaselt hingedel. Ma vahtisin seda õudusest haaratuna, teadmata, mis sellest lahtisest uksest ilmuda võib. Koridori lambi valgusest nägin õde ukseavasse ilmumas, nägu hirmust, kaame käed tuge kobamas ise toikumas küljelt küljele nagu joodik. Ma jooksin tema juurde ning ta kukkus maha. Ta viskes otsekui hirmsa valu käes ja tema jäsemed õmblesid koledasti. Alguses ma arvasin, et ta ei tundnud mind, aga aga kui ma tema kohale kummardusin kisendas ta järsku häälega, mida ma ealeski ei unusta. Oh jumal, helen, see oli lint. Ma tormasin valjusti, kasuisa hüüdes toast välja ning kohtasin teda hommikumantel seljas oma toast välja kiirustamas. Kui ta mu õe juurde jõudis, oli Juulia teadvuse kaotanud ning kuigi kasuisa valas talle oponendid saatis külasse arstiabi järele, olid kõik pingutused asjatud, sest Juulia jäi aeglaselt nõrgemaks ning suri teadvusele tulemata. Selline oli minu armastatud õe hirmuslap. Kas te võite vanduda ette, seda kuulsite? Sama küsis mult ka krahvkonna elu ja surma põhjuse uurimisel. Mulle jäi küll tugev mulje, et ma kuulsin seda keset tormi ja vana maja hääli võisin maga eksida. Kas teie õde oli rõivastatud? Ei, tal oli öösärk seljas. Tema paremast käest leiti söestunud tiku otse vasakus tikutoos mis näitab, et taoline kaariumistiku tõmmanud ringi vaadanud. See on tähtis ja mis järelduseni jõudis eeluurimiskohtunik? Ta uuris juhtumit väga hoolikalt. Sestoctoroyluti käitumine oli juba ammu krahvkonnas kovi kuulus, kuid ta ei suutnud leida ühtki rahuldavat surma põhjust. Minu tunnistus näitas, et uks oli seestpoolt lukus olnud ning aknaid varjasid vanamoodsad jämedate raudlattidega luugid, mis pandi igal õhtul kinni. Seinad koputati hoolikalt läbi, kuid ilmnes, et need olid kõikjal tugevad. Põhjendatuuriti põhjalikult, kuid tulemus oli sama. Korsten on lai, kuid seda tõkestavad neli suud trump. P seega on kindel, et mu õde oli täiesti üksi, kui tema lõpp saabus. Pealegi olnud tema kehal ühtki vägivallajälge. Kuidas on lugu mürgiga? Küsis Hols. Arstid uurisid seda võimalust, kuid edutult. Miks siis teie arvates õnnetu naine, suvi? Ma usun, et ta suri puhtast ehmatusest või närvivapustusest kuigi ma ei suuda kujutada, mis teda ehmatada võis. Kas mustlased olid sel ajal ümbruskonnas ja Ja mida te arvasite sellest viitest lindile, tähnilise lell lindile? Ma olen mõnikord mõelnud, et see oli lihtsalt hull sonimine. Mõnikord olen arvanud, et ta mõtles mingit riietust detaili, kas või nendel mustlaste, ma ei tea, kas need kirjud rätikud, mida nii paljud neist peas kannavad, võisid teda viia mõttele kasutada sellist veidrat omadussõna. Holmes raputas pead nagu inimene, kes pole kaugeltki aul. See on väga keeruline probleem. Ütles ta. Palun jätkake oma jutustust.