Minu sõbra Sherlock Holmsi iseloomus rabas mind alati see vastuolu, et kuigi ta oli oma mõtlemismeetodites maailma kõige täpsema metoodilisema inimene ning kõigiga tema rõivastumis maneeris ilmnes teatud tagasihoidlik peenutsemine oli ta oma igapäevases elus nii lohakas, et võis oma kaasüürnikku hulluks ajada. See ei tähenda sugugi, et ma oleksin ise väga suur korraarmastaja. Rahutu elu Afganistanis, mis võimendas mu loomupäraseid pohheimlikke kalduvusi oli teinud mind palju lodevamaks, kui oli arstile sobilik. Aga minu jaoks on olemas teatud piir. Ning kui ma näen inimest, kes hoiab oma sigareid, kivisöekorvis, tubakat, pärsia tuhvli ninas ja vastamata kirju liigendnoaga puust kaminasimsi külge löödud, siis hakkan ma ennast vooruslikkuse tipuks pidama. Ma olen alati arvanud, et märgi laskmine peab olema rangelt õues praktiseerita vaja viide ning kui Halmsistus mingis oma veidras tujus tugitoolis kiirpäästikuga, püstol käes ja 100 padrunit sealsamas ning kaunistas vastasseina patriootilise kuuliaukudes kirjaga vee ärv ehk Victoria retk Hiina siis oli mul tunne, et sellest ei paranenud meie toa õhkkond ega väljanägemine. Meie toad olid alalõpmata täis igasuguseid kemikaale ja kriminaaljuhtumitega seotud esemeid, millel oli kombeks sattuda üllatavatesse kohtadesse ja ilmuda või doosi või isegi veel vähem soovitatavatesse paikadesse. Aga kõige kõvemaks pähkliks olid Holmsi paberid. Tal oli suur vastumeelsus dokumentide hävitamise suhtes, eriti puudutas tema endiste juhtumitega seotud pabereid. Kuid ometi suutis ta ainult korda, aasta või kahe jooksul koguda piisavalt energiat nende märgistamiseks ja kordaseadmiseks. Nagu ma olen kusagil nendes seosetutes memuaarides maininud, järgnesid tema jõulistele energiapuhangutele, mille jooksul ta soovitas neid märkimisväärselt kangelasteod, millega tema nime seostatakse letargia hood, mis tähendas, et ta tegeles Vaiduva viiuliraamatutega, liikunud õieti rohkem kui diivani juurest laua juurde. Nii kuhjusidki kuu kuu järel tema paberit, kuni kõik toanurgad olid täis käsitöö ja patakaid, mida ei tohtinud mingil tingimusel põletada ja mida ei tohtinud ära panna keegi teine peale nende omaniku. Kui me ühel talveõhtul koos kaminas istusime Holmsoli lõpetanud väljalõigete kleepimise albumisse, tegingi ma ettepaneku, et ta võiks kahe järgmise tunni jooksul meie toa pisut elamiskõlbulikumaks muuta. Ta pidi tunnistama, et minu palve oli õigustatud ning läks üsna nukra näoga oma magamistuppa, tulles peagi tagasi, vedades endaga suut Plekasti. Ta seadis kastikesed põrandat, istus selle ette pingile, võttis kaane pealt. Ma nägin, kas ta oli juba kolmandiku poja, täis paberirulle, mis olid ükshaaval punase paelaga kinni seotud. Siin on juba küllalt palju juhtumeid, Watson, ütles ta mulle kavala näoga otsa vaadates. Kui te vaid teaksite, mis mul siin kastis on, küllap Depaluksite teist välja võtaksin, mitte ei paneks uusi pabereid sisse. Tähendab, need on siis varasemate juhtumite ülestähendused? Küsisin, ma. Olen tihti soovinud, et mul oleks nende kohta märkmeid. Ja kulla noormees, kõik see sai tehtud liiga vaga, enne kui muu elulookirjutaja oli tulnud mind ülistama. Ta tõstis õrnalt hellitavalt üht paberirulli teise järel. Need juhtumid ei olnud kõik elukad uued seal, ütles ta. Aga nende hulgas on mõnigi tore probleem. Siin on kirjas Tarlektoni mõrvad siin veiniga. Ahhaa, vaat see on tõesti üsna peen. Ta pistis käe kasti põhja ning tõi nähtavale väikese puust lükand kaanega karbikese, sellise, milles hoitakse laste mänguasju. Karbikesest võttis ta välja kutsunud paberile vanaaegse pask võtmepuupulga, mille küljes oli nöörikera ja kolm roostetanud metallketast. On jah, kummaline kollektsioon väga kummaline ja lugu, millega need asjad on seotud, tundub teile kindlasti veel kummalisem. Nendel liiklejatel on siis oma ajalugu seda küll ning võin öelda, et neid ise ongi ajalugu. Hans võttis esemed ükshaaval pihku, ladus nüüd lauaservale ritta sisistuste uuesti toolile ja laskis rahuloleval pilgul neist üle käia. Need esemed ütles ta, on ainsad, mis ma jätsin endale mälestuseks, mask draiverid, rituaali juhtumist. Olin kuulnud teda rohkem kui kohesele juhtumit mainivad, ent mul ei olnud kunagi õnnestunud üksikasju teada saada. Ma oleksin rõõmus lausisema, kui te mul sellest jutustaksite ja jätaksin paberit koristamata, hüüatas tule annetult. Teie armastus, Watson ei ole siiski vankumatu. Aga mul oleks hea meel, kui te lisaksite selle juhtumi oma annaalidesse, sest selles on jooni, mis teevad selle täiesti ainulaadseks Inglismaa ja ma usun, et ka kõigi teiste maade kuriteokroonikat minu tühiste saavutuste loetelu oleks ilma selle erakordse loota kindlasti puudulik. Te olete mind nüüd, kus mu nimi on saanud tuntuks lähedal ja kaugel ning kus avalikkuse politsei tunnustavad mind kui viimast apellatsioonikohust kahtlaste juhtumite puhul. Seetõttu on peaaegu võimatu mõista, kui raske oli mul alguses ning kui kaua pidime ootama, enne kui mul õnnestus edu saavutada. Kui ma Londonis elama asusin, oli mu korteri Monta kiustriidil just briti muuseumi nurga taga. Ning seal ma ootasin, täites oma liiga rikkalikku, vaba aega kõikide nende teadusalade uurimisega, mis võisid minu töövõimet suurendada. Vahetevahel pöörduti minu poole lahendamist vajavate juhtumitega peamiselt vanade ülikoolikaaslaste vahendusel, sest mu viimastel aastatel ülikoolis räägiti seal minust ja minu meetoditest palju. Kolmas säärane juhtum oligi seotud mascrevi rituaaliga ning selle ainulaadse sündmuste ahela vastu tekkinud huviga ja kaalul olnud tähtsate küsimustega seostangima esimesi samme oma praeguse positsiooni poole. Reginald, mask, rõiv oli käinud minuga ühes kolledžis ja ma olin olnud temaga põgusalt, et ta ei olnud teiste üliõpilaste seas populaarne, kuigi mulle oli alati tundunud, et see, mida tema pool peetis kui selleks oli tegelikult katse varjata äärmist loomupärast vajadust. Välimuselt oli ta ülimalt aristokraatlik, kõhn, peene ninaga, suurte silmadega rauge olekuga, kuid ometi viisaka käitumisega. Kuigi tema perekond pärines nooremast pojast ning oli 16. sajandil põhjapoolsetest mask ribidest lahku löönud ja asunud läänes aseksisse kus arstowni härrastemaja on vist kõige vanem asustatud hoone krahvkonnas. Tundused resinal maskreemile oli sünnikohast midagi külge jäänud ning iga kord, kui ma vaatasin tema kahvatut, innukat nägu või tema peahoiakut, seostasid mul sellega hallid võlvkaared, suured keskpyydaga aknad ja kõik need uhked keskaegsete losside varemed. Sattusime mõnel korral juttu ajama ning ma mäletan, et rohkem kui korra väljendas ta elavat huvi minu vaatluse järeldamis meetodite vastu. Ma ei olnud teda neli aastat näinud, kui ta ühel hommikul minu Monta kiust veidi korterisse astus. Ta oli vähe muutunud, riietatud oli ta nagu looga moemees. Tal olid alati keikkali kalduvused olnud ja tal oli ka sama vaikne, leebe käitumismaneer, millega ta oli varem silma paistnud. Kuidas teil on läinud mas käiv, küsisin ma, kui olime teineteisele südamlikult kätt surunud. Küllap te kuulsite minu vaese isa surmast, vastas ta. Surm tabas teda kaks aastat tagasi. Sellest ajast saadik on mul muidugi tulnud Herstoni valduste eest hoolt kanda ja kuna ma kuulun veel oma ringkonna nõukogusse, olen elanud kiiret elu. Aga nagu ma osal Holms rakendate teie nüüd praktikas neid võimeid, millega teil oli kombeks meid jaamatada. Mul on rõõm seda kuulda, sest praegu oleks teie nõuanne mulle ülimalt väärtuslik. Meil on Harstonis väga kummalisi asju juhtunud, aga politseil pole korda läinud neile valgus täita. Tegemist on tõesti väga eriskummalise seletamatu looga. Te võite kujutleda, Watson, millise Ehutusega ma seda kuulasin, sest näis, et minu käeulatusse jõudnud jussey uus, mida ma olin kõik need tegevusetult veedetud kuud oodanud. Sisimas uskusin, suudan saavutada edu seal, kus teisi on tabanud ebaõnnestumine ning nüüd oli mul võimalus ennast proovile panna. Palun andke mulle teada, loo üksikasjad, hüüetasin ma esinal, mask rivistus minu vastu ja panin põlema sigaretti, mille ma olin tema poole lükanud. Teil oleks tarvilik teada, alustas ta. Et kuigi ma olen poissmees, tuleb mul pidada härstonis märkimisväärselt palju teeneid sesse. Ruumikas ja vana maja nõuab suurt hoolitsust, mulle kuulub ka kaitseala ning faasanijahihooajal korraldama tavaliselt teoni, et mulle ei kõlba olla liiga väikese teemiaskonnaga. Kokku majas kaheksa, teine tüdrukud, kokk, ülemteener, kaks lakeid ja jooksupoiss. Aias ja tallides on muidugi oma personal. Nendest teenijatest on kõige kauem meie teenistuses olnud ülemteener pranton kui mu isade Valkas oli ta noor töötukooli õpetaja, aga väga energiline ja kindla iseloomuga mees ning peagi muutus ta majapidamises täiesti asendamatuks. Ta on pikka kasvu ja ilus talun Avar laup ning kuigi ta on olnud meie teenistuses 20 aastat. Ta ei saada praegu olla üle 40 tema isiklikke omadusi ja erakordseid andeid arvestades. Ta kõneleb mitut keelt ja mängib peaaegu igat pilli. On imestamisväärt, et ta on oma kohaga nii kaua rahul olnud. Aga küllap tal on mugav elu ning ta ei viitsi seda muutma hakata. Tony ülemteenrid mäletavad kõik, kes meil külas käinud. Sellel täiuslikkuse kehastus on aga üks viga. Ta on väiksest viisi seelikukütt ning te võite kujutleda, et temasugusel mehel pole vaikses maakohas kuigi raske seda osa etendada. Kuni ta oli abielus, oli kõik korras, aga sellest ajast saadik, kui ta leseks jäi, pole pahandustele Otsa Kärt. Põle kuuest. Lootsime, et ta võtab uuesti naise, sest ta kihlus õigel õuel, siga meie teise toatüdrukuga. Kuid nüüd on ta tüdruku maha jätnud ja hakanud grammeerima Janet regelisega metsaülema tütrega. Kuid võimsis pärit ja kergesti erutav jäi raskesse peaajupõletikku ning käib nüüd majas ringi või käis eilseni nagu ma endise mina aukus silmadega vari. See oli meie esimene draama Ahezdovnis, kuid peagi pani järgmine juhtum meid seda unustama ning sellele eelnes omakorda ülemteener, prantoni häbisse langemine ja töölt lahtilaskmine. Ma ütlesin juba, Brandon on arukas ning seisame, arukus tõigi kaasa tema languse, sest tundub, et see tekitas temast täitmatu uudishimu asjade vastu, mis põrmugi temasse ei puutunud. Mul ei olnud aimugi, kui kaugele ta oma uudishimus võib minna, kuni pelk juhus mu silmad avas. Ma mainisin, et maja on suur. Möödunud nädalal ühel päeval, täpsemini neljapäeva õhtul ei suutnud uinuda, sest olin rumalast peast pärast õhtusööki tassi kanget musta kohvi joonud. Olles võidelnud unetusega kella kaheni öösel, tundsin ma, et asi on täiesti lootusetu. Tõusin üles, panin küünla põlema, kavatses pooleliolevat romaani lugeda. Raamat oli aga jäänud piljardituppa, mistõttu tõmbasin hommikukuue selga ja läksin seda tooma. Piljardituppa jõudmiseks pidin trepist alla minema kõndima läbi koridori, mis viib raamatukogusse relvagumi. Te võite kujutleda, milline oli minu üllatus, kui nägin sinna koridori vaadates raamatukogu lahtise ukse vahelt paistvat valguskuma. Olin ise enne magamaminekut seal tule kustutanud, nihukeseks kinni pannud. Loomulikult mõtlesin ma kõigepealt, et tegemist on murdvarastega. Hertz Tony koridori seinad on suures osas kaetud vanade trofeed relvadega. Pihkva sõjakirve jätsin küünla maha, hiilisin kikivarvul mööda koridori edasi, piilusin ukse vahelt sisse. Raamatukogus oli ülemteener pranton. Ta istus tugitoolis, põlvel paberileht, mis nägi välja nagu maakaart ning otsmiks sügavas mõttes käele toetatud. Ma seisin jahmatuses tumm ja jälgisin teda pimedusest. Peenike vahaküünal laua serval heitis nõrka valgust, millest mulle piisas nägemaks. Et ta oli täiesti rõivastatud. Äkitselt tõusis ta püsti, läks heinaga seisva kirjutuslaua juurde, keeras selle lukust lahti ja tõmbas sahtli välja. Sahtlist võttis ta paberile hellaks tagasi tooli juurde, laotas paberi küünla kõrvale, laua servale ning aga kas seda tähelepanelikult uurima nördimust, mida tekitas minus meie perekonnadokumentide. Säärane rahulik uurimine sai minust seda võib võitu, et ma astusin sammu ettepoole ning Brandon nägi pilku, tõstes mind uksel seismas taganedes püsti, nägu hirmust. Gaamia peitis põue. Kaardiga sarnanevad kommendi, mida ta oli enne silmitsenud. Ütlesin, ma, ah, lõngad ei kasutagi usalduse eest, mida me oleme teile osutanud. Te lahkute homme minu teenistusest. Brandon kummardas täiesti löödud mehe ilmel ja hiilis minu arust sõnatult mööda. Küünal oli ikka veel laual ning selle valge leidsin ma pilgu paberile, mille ta oli kirjutuslaua sahtlist võtnud. Minu üllatuseks ei olnud see mingi tähtis dokument, vaid lihtne koopia küsimustest ja vastustest veidra vana kombe täitmisel, mida nimetatakse masclevi rituaaliks. See on meie perekonna kombetalitus, mille sajandite vältel on täisealiseks saamisel teinud läbi iga mascrey asi, mis pakub huvi ainult meie perekonnale ja võib nagu meie vapikilbid ja kujundid olla kuigivõrd oluline arheoloogidele mingite praktilist kasutust sellega küll ei ole. Kuid ma lähen oma jutuga edasi. Ma keerasin kirjutuslawa uuesti lukku ning hakkasin parajasti minekule pöörduma, kui nägin imestusega, et ülemteener on tagasi tulnud ja seisab minu ees. Olen alati olnud uhkem kui mu seisusele kohane nink. Häbi tapaks mind. Minu surm jääks teie südametunnistusele ära. Tõsijutt. Kui te mind meeleheitel ajate kuid ei saa mind pärast juhtunut enam teenistusse jätta, siis jumala pärast, laske ma ütlen, et ma lähen kuu aja pärast taga, otsekui sünniks emu omal vabal tahtel. Seda suudaksime välja kanaldada, aga mitte seda, et mind visatakse välja inimeste ees, keda ma nii hästi tunnen. Te ei vääri kuigivõrd vastu tulevikus pranton. Vastasin ma. Teie käitumine oli väga nurjatu. Kuna te olete aga kaua meie perekonda teeninud, ei soovima teid avalikult häbistada. Ainult et Kuu on liiga pikk aeg. Lahkuge nädala pärast ja põhjendage seda, kuidas soovite. Ainult nädal, härra, hüüdis ülemteener rahastavad kaks nädalat, öelge vähemalt kaks nädalat nädal kordasima ja võite arvesse võtta, et teid on väga leebelt koheldud. Minema pea rinnale vajunud nagu muutunud mees, mina kustutasin tule ja läksin tagasi oma tuppa. Kahel päeval pärast seda täidis Brandon väga usinalt oma kohustusi. Ma ei vihjanud kuidagi juhtunule ning ootasin mõningase uudishimuga, kuidas ta kavatseb oma häbi varjata. Kolmandal hommikul aga ilmunud pärast hommikueinet mult päevaks juhtnööre saama. Kui ma söögitoast väljastasin, juhtusin nägema toatüdruk vaid seal õuel. See ma ütlesin teile, et ta oli hiljuti haige olnud ning nägi välja nii haletsusväärselt kahvatu ja nõrk, et ma sõitlesin teda tööle tulemise pärast. Sa peaksid voodis, olen, ma ütlesin, ma tule siis oma tööd tegema, kui oled tugevam. Ta vaatas mulle otsa nii imeliku näoga, et ma hakkasin kahtlustama, kas mitte tema ju pole kahjustada saanud. Ma olen küllalt tugev, härramas käiv, vastas ta, vaatame, mida arst ütleb. Kossimina. Keegi ei ole teda näinud, ta ei ole oma toas. Ja ta on läinud. Eilsel nõjatus vastu seina, kriiskas naerda. Minaga kiustasin sellest äkilist hüsteeriahoost kohkununa kella juurde, et abi kutsuda. Ikka veel kriiskav nuuksulbeedid. Tema voodis magatud ning keegi olnud näinud teda pärast seda, kui ta oli eelmisel õhtul oma tuppa läinud. Samas oli raske mõista, kuidas ta oli saanud majast lahkuda, sest nii aknad kui ka uksed olid hommikul lukus olnud. Temaga hõivad kell teisigi olid toas, puudus ainult must ülikond, mis tal tavaliselt seljas oli. Kadunud olid ka tema tuhvlid, kuid saapad olid maha jäetud. Kuhu võis siis ülemteener pranton öösel minna ning mis oli temast praeguseks hetkeks saanud. Muidugi otsisime maja keldrist ärklikorrusel nii läbi, aga temast ei olnud jälgigi tegemist olnud, nagu ma ütlesin, vana majaga, mis on tõeline labürint. Eriti esialgne majatiib, kus praegu õieti elatagi. Me tohtisime läbi kõik toad ja keldrid, kuid ei avastanud kadunud meest ühtki märki. Mulle tundus uskumatu, et ta oli läinud ära, jättes maha kogu oma varanduse. Aga kust ta siis ometi olla võis? Ma kutsusin välja kohaliku politsei tulemusteta. Eelmisel ööl oli vihma sadanud ning Me uurisime tulutult muru ja kadu maja ümber. Säärane oli asjade seis, kui uued sündmused meie tähelepanu sellelt mõistatused kõrvale juhtisid. Häid seal hauas oli olnud kaks päeva väga haige, mõnikord ta sonis mõnikord sattus hüsteeriasse nii, et tema juurde palgati ööseks halastajaõde. Kolmandal päeval pärast prantoni kadumist oli õde, kes nägija, tema patsient magab kehvasti ka ise tugitoolis tukkuma jäänud. Varahommikul ärgates leidis täiesti tühja voodi ja lahtise aknahaigest ei olnud jälgegi. Mind hääletati viivitamatult ning mina jagaks lakeid, hakkasime otsekohe kadunud tüdrukut otsima. Ei olnud raske näha, kuhu poole ta oli läinud, sest me võisime minna tema jälgi mööda küllaltki kergesti aknalt üle mugu tiigiservani. Kuid seejärel kadusid jäljed krundilt välja viiva kruusatee juures. Tiik on seal kaheksajalga sügav ning te võite kujutleda meie tundeid, kui me nägime vaese nõdrameelse tüdruku jäljed lõppesid selle serval. Muidugi hakkasime kohe tykki traalime, püüdsime laipa leida, aga sellest polnud jälgegi. Seest tõmbasime pinnale täiesti ootamatult laadi eseme. Tegemist oli linasest riidest kotiga, milles olid vanad, roostetanud ja tuhmunud metallesemed ning mitu tuhmi, kivi või klaasikildu. See kummaline leid oli ainus, mille me tiigist saime ning kuigi me otsisime eile kõikjalt küsitlesime inimesi, ei teame midagi Reidžel, Owelsi ega Richard taantoni matusest. Krahvkonna politsei ei oska midagi ette võtta ning mina olen tulnud viimase loo.