Te võite kujutleda, Watson, millise erutusega. Ma kuulasin selle erakordse sündmuste ahela keeldust. Püüdsin sündmusi seostada ning leida mingeid ühendavaid niiti mis võis neid köikis siduda. Ülemteener oli kadunud. Toatüdruk. Ta oli armastanud ülemteenrit, kuid hiljem oli tal põhjust meest veata. Tüdruk oli võltsi päritolu, äge ja kirglik. Vahetult pärast ülemteenri kadumist oli ta olnud kohutavalt erutatud. Tali visanud tiiki veidrat, sisuka koti. Kõiki neid asjaolusid tuli arvestada, aga ometi ulatu ükski neist päris asja tuumani. Millesse sündmuste ahel alguse sai? Seal alguses oli ka sele sassis lool lõpp-punkt mask, räim, ütlesin, ma tahan näha seda dokumenti, mida te ülemteener pidas vajalikuks uurida, kuigi ta riskis seetõttu oma töökoha kaotusega. See meie rituaal on üsna absurdne asi, vastas mas käima. Aga selle juures võib vähemalt vabanduseks tuua traditsiooni vanuse. Mul on küsimuste-vastuste koopia kaasas, kui te viitsite pilku heita. Ta ulatas mulle sellesama paberilehe, mis mul praegu on, Watson ning see kujutab endast kummalist küsimustiku, millele pidi vastama igav mask väimeheikka jõudmisel. Ma loen teile küsimused ja vastused järjekorras. Esimene kelle oma see oli? Selle oma, kes on läinud? Teine, kes selle saab? See, kes tuleb. Kolmas, kus oli päike? Tamme kohal. Neljas kus oli vahi jalaka all. Viies kuidas mõõdeti samme? Põhja 10 ja 10 itta viis, viis, lõunasse kaks, kaks, läände üks ja üks ning siis alla kuues. Mida me selle eest anname? Kõik, mis meile kuulub. Seitsmes miks me peaksime selle ära andma? Sest see on meie kätte usaldatud. Originaaldokumendile ei ole aastaarv, aga kirja viis pärineb seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigast märkis mask, räim. Ma kardan aga, et mõistatuse lahendamisel on teil dokumendist vähe kasu. Vähemasti kujutab see endast veel üht mõistatust, ütlesin ma, mis on esimesest mõistatusest isegi huvitavam? Võib juhtuda, et ühe mõistatuse lahendus osutub ka teise lahenduseks. Andke mulle andeks, mask, reiv, kui ma ütlesin, et teie ülemteener oli ilmselt väga tark mees ning tal oli teravam taip kui tema peremeeste 10-l põlvkonnal. Ta oli tõenäoliselt näinud seda ka enne, kui teda tol ööl tabasid, et aga võimalik. Ma ei näinud mingit vaeva selle peitmisega. Küllap ta tahtis lihtsalt oma mälu viimast korda värskendada. Nagu ma aru saan, oli tal mingi kaart või joonis, mida ta käsikirjaga võrdles ning mille ta taskusse pistis, kui teie ilmusite. See on tõsi, aga mis pistmist sai tal olla meie vana perekonnatavaga ning mida see jaburdus üldse tähendab? Ma arvan, et selle teeme kerge vaevaga kindlaks, vastasin mina. Teie lahkel loal sõidame esimese rongiga Saseksisse ning uurime asja kohapeal pisut lähemalt. Selsamal pärastlõunal jõudsime kehalisest Dani Watson, te olete võib-olla näinud selle kuulsa vana maja pilte, lugenud kirjeldusi nii et ma piirdun üksnes lisamisega, et see on L-tähe kujuga ehitis, lühema ja vanema osa külg on ehitatud pikem ja kohasem tiib madalal raskes ilusega ukse kohale, vanema hoone keskele on raiutud aastaarv 1607. Aga asjatundjad on ühel nõul, et talade müürid on tegelikult palju vanemad. Hoone, selle osa, tohutult paksud seinad, tillukesed aknad sundisid perekonda möödunud sajandil uut tiiba ehitama ning kui vanemad tiiba veel üldse kasutati, siis üksnes aidanud keldriga. Maja ümbritseb suurepärane ilusate vanade puudega park ning tiik, millele muu klient vihjas, oli Puiestee lähedal umbes 200 jardi kaugusel majast. Ma olin juba kindlalt veendunud, Watson, need siin ei olnud tegemist mitte kolme eri mõistatusega, vaid ühe ainsa ka ning et kui ma oleksin suutnud mask reivirituaalist õigest jagu saada, oleks mul olnud käes võti, mis oleks viinud mind tõe selgitamise nii nii ülemteenri, prantoni kui ka toatüdruk haavel, sibul. Seetõttu koondasingi kogu jõurituaali selgitamisele. Mispärast tahtis teener nii väga uurida seda vana kombetalituse teksti. Ilmselt nägi ta selles midagi, mis oli jäänud märkamata kõikidel maa mõisnike põlvkondadel ning lootis sellest isiklikku kasu saada. Mis asi see oli ja kuidas oli see tema saatust mõjutanud? Rituaali lugemisest sai mulle täiesti selgeks, et mõõdud pidid viitama mingile kohale, millele vihjas ülejäänud dokument. Ning kui me oleksime suutnud selle koha leida, oleksime jõudnud hulga lähemale saladusele, mille säilitamisse ärasel. Kummalisel kombel olid vanad mask rivid vajalikuks pidanud. Sissejuhatuseks oli meile antud kaks juhist tamm. Tamme suhtes ei saanud mingit kahtlust olla, otse maja ees, sissesõiduteest vasakul seisis tammede patriarh üks kõige vägevamaid puid, mida ma kunagi olen näinud. Kas see tamm oli olemas, kui teie rituaal alguse sai? Küsisin ma, kui me puust mööda sõitsime. Tõenäoliselt oli see olemas juba normannide vallutuse ajal. Vastas mas käib. Selle ümbermõõt on 23 jalge. Üks minu pidepunkt oligi leidnudki just. Kas teil on mõni valaialakas? Küsisin ma. Seal eemal oli üks väga vana puu, aga 10 aastat tagasi lõi välk sinna sisse ning me võtsime tüve maha. Kas selle asukoht on veel näha? Oojaa? Kas teisi elakaid ei ole? When, Uialakaid, rohkem ei ole. Apteek, puid on palju. Ma sooviksin näha, kus see puu kasvas. Olime jahiga haiguga maja ette sõitnud ja mu sõber viis mind otsekohe enne sisseminekut sinna, kus jalakas oli muruplatsil kasvanud. See oli peaaegu poolel teel tamme ja maja vahel. Mu uurimistöö paistis edenevad. Ma võin teile selle kõrguse kohe öelda. 64 jalga. Kuidas te seda teate? Küsisin ma üllatunud. Kui minu vana õpetaja andis mulle trigonomeetriaülesandeid, siis oli neis alati tegemist kõrguste mõõtmisega. Poisipõlves arvutasin ma meie valduste iga puu ja hoone kõrguse välja. See oli ootamatu vedamine. Andmed kogunesid kiiremini, kui ma oleksin võinud mõistlikkuse piires loota. Öelge mulle, küsisin ma. Kas teie ülem teene esitas teile kunagi sama küsimuse. Tõesti mõne kuu eest selle puu kõrgus, kuna ta oli millegipärast tallipoisiga vaidlema läinud. Üks rituaalis mainitud tingimus oleks täidetud ja jalaka varipidi tähendama barjuti puu, muidu oleks juhiseks valitud puutüvi. Ma pidin seega tegema kindlaks, kuhu langeb varju tipp, kui päike on otsetamme kohal. See oli ilmselt raske Holms, kui puud ennast enam olemas ei olnud. No ma teadsin vähemasti, et kui pranton suutis seda teha, siis suudan ka mina. Pealegi ei olnud asi nii raskem. Läksin Kozmaskeemiga tema kabinetti ja pressin endale puutiku, mille külge sidusin pikka nööri kummaski otsas sõlm. Siis võtsin õngeridva, mis oli täpselt kuus jalga pikk ja läksin koos oma kliendiga uuesti sinna, kus jalakas oli kasvanud. Päike riivas parajasti Damelatava. Ma panin ridva püsti, märkisin ära varjulangemise suuna ja mõõtsin paagiga väga. Vari oli üheksa jala pikkune. Nüüd oli muidugi lihtne arvutada, kui kuue jala pikkune ritta heitis üheksa jala pikkuse varju, siis oleks 64 jala pikkune puu heitnud 96 jala pikkuse varju ning suund oleks mõlemal puhul oludsama. Ma mõõtsin vajaliku vahemaa, mis viis ning peaaegu seina äärde pissin tikumaasse. Te võite kujutleda minu võidurõõmu, Watson, kui ma nägin kahe tolli kaugusel oma tikkust maas lehtrikujulist auku teadsin, et selle märgi oli teinud prantslane oma mõõtmiste käigus ning ma olin tal ikka well jälil. Sellest punktist hakkasingi samme mõõtma, olles selle taskukompassiga ilmakaared kindlaks teinud. 10 sammu kulgesid maja seinaga paralleelselt ning jällegi märkisime lõpp punktitikuga. Sisestasin hoolikalt viis sammu. Ta ja kaks lõunasse. See viis mind täpselt vana ukselävepakule. Kaks sammu läände tähendas nüüd, et ma pidin minema kaks sammu mööda kivisillutisega käiku ning see oligi rituaalis näidatud kohta. Kunagi elus ei ole ma tundnud säärast jäiselt külma pettumust. Vardson. Hetkeks tundus mulle, et minu arvutustes peab olema mingi ränk viga. Loojuv päike paistis otse koridori põrandale ning ma nägin, et vanad jalgadest kulutatud hallid kivid olid kindlalt tsemendiga kinnitatud ja neid polnud kindlasti aastaid paigast liigutatud. Prantan ei olnud siin tegutsenud. Ma koputasin vastu põrandat, aga see näis olevat igal pool ühesugune. Näha ei olnud ühtki pragu ega lõhet. Aga õnneks võttis mask häim, kes oli hakanud minu tegutsemise mõttest aru saama ja oli niisama erutatud, nagu ma ise nüüd käsikirja välja. Et minu arvutusi kontrollida. Ja alla hüüatas ta. Te olete jätnud märkamata ja alla. Ma olin mõelnud, et see tähendab, et meil tuleb kaevata, aga nüüd mõistsin ma muidugi kohe oma eksitust. Kas siin all on siis kelder? Hüüatusi ma ja niisama bana nagu maja sellest uksest saab sinna. Me läksime kiviskee trepist alla, mu kaasale tõmbas tikku Lätis suure laterna, mis seisis nurgas vaadi peal. Hetke jooksul sai selgeks, et olime lõpuks jõudnud õigesse kohta ning et me ei olnud ainsad inimesed. Keldrit oli kasutatud puude hoidmiseks, kuid halud, mis olid ilmselt põrandal laiali olnud, olid nüüd seina äärde kuhjatud põrand keskelt tühjaks saada. Seal kohal oli põrandas suur ja raske kiviplaat, mille keskel oli roostetanud raudrõngas. Rõnga külge oli seotud paks musta-valgeruuduline sall. See on parantoni sall. Ma olen seda tal kaelas näinud ja võin vanduda, et see on tema oma. Mida see lurjus siin teinud on? Minu soovitusel kutsuti kohale paar meest krahvkonna, politsei. Hästi, ma proovisin seal kiviplaati sallis sikutades tõstab. Suutsin seda ainult veidi liigutada ning alles ühe konstaabli abiga õnnestus mul see kõrvale nihutada. Plaadi all haigutas must auk, millesse me kõik piilusime. Mask, reiv. Me nägime väikest, umbes seitsme jalasügavust ja nelja kuut jala suurust kambrit. Selle ühes küljes oli Masaias vask kinnistega puukirst, mille kaasal üles tõstetud ja lukust ulatus välja veider vanaaegne võiti. Väljastpoolt kattis kirstu paks tolmukord ning niiskuse koid olid puust läbi tunginud, nii et kirstu sees kasvasid kahjat seened. Kesto põhjas olid laiali metallkettad ilmselt samasugused vanad mündid nagu need siin. Aga muidu oli Kirsti. Selles asendis Oliveri talle päevalgunud ning keegi poleks tundnud moonutatud sinakas punast nägu ära. Aga kui me olime surnukeha üles tõmmanud, veendus muu klient selle kasvurõivaste ja juuste põhjal, et tegu oli tõesti kadunud ülem teenriga. Ta oli juba mitu päeva surnud olnud, aga ükski ega vigastust tema kehal ei näidanud, kuidas ta oli oma hirmsa lõpu leidnud. Kui laip keldrist minema kanti, jäi meil ikka veel lahendada probleem, mis oli peaaegu niisama keeruline nagu see, millest olime alustanud. Tunnistan, et olin sinnamaani oma uurimistöös pettunud. Põrmugi lähemale teadmisele, mis see siis on, mille peitmiseks oli perekond sääraseid keerulisi abinõusid kasutanud. Tõsi küll, ma olin heitnud valgust prantoni saatusele, aga nüüd pidin kindlaks tegema, kuidas saatus oli teda tabanud ja millist rolli mänginud, kadunud naine. Istusin nurka vaadi otsa ja mõtlesin kogu asja hoolikalt läbi. Te tunnete minu meetodeid niisuguste juhtumite puhul, Watson. Ma asetan ennast teise mehe olukorda, püüan kujutleda, kuidas ma ise oleksin käitunud, kui mina oleksin tema asemel. Seekord lihtsustas asja teadmine, pranton oli üsna peen poiss, nii et temaga ei olnud vaja teha mingeid tasastusi, nagu astronoomid seda nimetavad. Ta leidis peidukoha üles. Ta avastas, et sissepääsu kattev kivi on ühele inimesele liiga raske. Mida sai ta siis teha? Isegi kui ta oleks kedagi usaldanud, ei võinud ta väljast abi kutsuda, sest see oleks tähendanud uste avamist ja märkimisväärset riski sadavastatud. Oleks olnud parem, kui ta oleks endale majastabilise saanud. Aga keda võist appi paluda? See tüdruk ei olnud talle ustav. Ükskõik kui halvasti mees naist ka kohtleks, ikka on tal raske mõista, et lõpuks võib ta naise armastuse kaotada. Ta võis püüda mõne tähelepanu avalduse abil õuel siga ära leppida ning värvata siis naise endale kaasosaliseks. Koos võisid nad öösel keldrisse tulla ja nende ühendatud jõust oleks piisanud kiviplaadi tõstmiseks. Sinnamaani suutsima, jälgida nende tegutsemist, otsekui oleksin seda ise pealt näinud. Aga neile kahele, kusjuures üks neist oli naine pidi kivi tõstmine olema raske töö. Tüse Saseksi politseinik ja mina ei pidanud seda sugugi kergeks. Mida võisid nad endale appi võtta? Ilmselt tegid nad seda, mida ma ise oleksin teinud. Tõusin ja silmitsesid hoolikalt seina äärde kuhjatud halge. Leidsin peaaegu otsekohe, mida olin eeldanud. Umbes kolme jala pikkune halg oli ühest otsast silmanähtavalt muljutud, mitmel teisel oli tagakülgedel lamedaks pressitud kohad, otsekui oleksid need mingi märkimisväärse raskuse all olnud. Kui nad olid kivi üles kergitanud, olid nad ilmselt puuhalud prakku surunud. Niikui ava oli lõpuks läbi roomamiseks küllalt suur olid nad hoidnud plaati lahti püsti asetatud halu abil, mis võis väga hästi alumisest otsast muljuda saada, sest kivi, kogu raskus pressis seda teise serva vastu. Sinnamaani oli mul kindel pind jalge alla. Aga kuidas pidin ma nüüd jätkama selle keskmise draama taastamist? Oli selge, et auku mahtus ainult üks inimene ja see üks oli pranton tüdruk ja ilmselt üles ootama. Pranton keeras kirstu lukust lahti, ulatas selle sisu arvatavasti tüdrukule kestus ja polnud enam suurt midagi. Aga siis mis juhtus siis? Milline hõõguv kättemaksu tuli lõi äkitselt leegitseva selle kirgliku keldi naise hinges, kui ta nägi enda võimuses meest, kes oli talle ülekohut teinud, suuremat ülekohut, kui me võib-olla teadsime. Kas halg libises juhuslikult. Kivi mattis prantoni auku, millest sai tema hauakamber. Kas tüdruku süü seisnes ainult mehe saatusest vaikimises? Või oli tema äkiline käe löök toeks olnud, halukivi alt ära löönud ja lasknud plaadil endisesse paika mürtsatada? Oli kuidas oli, aga mulle tundus, nagu oleksin ma näinud seda naist aardeid käes hoidmas ja pööraselt mööda keerdtreppi põgenemas kõrvus võib-olla ikka veel kõlamas summutatud karjed ja meeleheitlikud rusikahoobid vastu kivi plaatimis, tema truudusetu armastajat lämmatas. Seepärast oligi, leidsin järgmisel hommikul näost kaame, vapustatud ja naeris hüsteeriliselt. Aga mis seal ei olnudki, vestlus. Mida oli tüdruk sellega teinud? Muidugi. Seal olid vanaraudkivikillud, mille mu klient oli tiigist välja hoobitsenud. Tüdruk oli need esimesel võimalusel tykki visanud, et oma kuriteojälgedest vabaneda. Olin istunud 20 minutit liikumatult ja mõelnud sellest loost. Mask reiv seisis ikka veel nägu, kahvatuviibutus oma laternate piilus alla auku. Need on Charles esimese aegsed mündid, ütles ta paari kirstus olnud münti näidates. Nagu näete, määrasime rituaali aja õigesti. Me võime leida veel midagi, Charles esimesele kuuluvat hüüetasin ma kui rituaali kahe esimese küsimuse tõeline mõte mulle äkitselt koitis. Näidake mulle selle koti sisu, mille ta tiigist välja õngitses ite. Me läksime maskrivi kabinetti ja ta lükkas selle kola minu ette. Kui ma seda vaatasin, mõistsin ma, miks ta seda tähtsaks ei pidanud. Metall oli peaaegu mustaks tõmbunud ning kivis olid läikeid tuhmid. Ma hõõrusin aga üht kivi varrukaga ja see lõimu pihu hämaras varjus särama nagu tulesäde. Metall oli vormitud kahekordseks rõngaks kuid see oli vormist välja muljutud ja väänatud. Et kuninga kaaskond jäi veel pärast kuninga surma Inglismaale aga kui nad lõpuks põgenesid, matsid nad tõenäoliselt kõige väärtuslikumad asjad maha kavatsedes nelja rahulikumal ajal järele tulla. Minu esivanem, söö Ralf mask, räim oli väljapaistev kuningriiklane ja Charles teise parem käsi tema rännakutel lausus mu klient. Pean õlitama tõid selle puule teie valdusse on küll üsna traagilistel asjaoludel sattunud suure väärtusega reliikvia, mille ajalooline tähtsus on aga veelgi suurem. Mis asi see siis on? Pärista jahmunult? Ei midagi vähemat kui Inglismaa kuningate iidne kroon. Kroon, täpselt nii. Mõelge, mida on öeldud rituaalis. Kuidas see kõlaski, kelle oma see oli selle oma, kes on läinud? See toimus pärast Charles esimest hukkamist. Kes selle saab? See, kes tuleb. Tegemist oli Charles teisega, kelle tulekut tähti ette. Minu meelest ei saa olla mingit kahtlust, et see muljutud ja vormitu teadeem ümbritses kunagi kuninglikest jõuartitel laupäevasid. Ja kuidas see tiiki sattus? Ahhaa sellele küsimusele vastamine võtab natuke aega. Jama, visadasin talle kogu pikka oletuste ja asitõendite ahela, mille oli loonud. Kui ma oma jutustusega ükskord lõpule jõudsin, oli väljas hämaraks läinud taevasse, aga selle kuu? Kuidas aga juhtus, et Charles, teine ei saanud oma krooni kätte, kui ta tagasi Inglismaale tuli? Küsis maske, reliikviad punasesse kotti pannes ja teisiti praegu ainsa küsimuse, milles me ilmselt kunagi selgust ei saa. On tõenäoline, et mask, kelle valduses saladus oli suvi vahepeal ning mingi eksitusega. Ta jättis oma järeltulijatele juhtnöörid ilma nende tähendus, selgitamata. Sellest ajast tänapäevani on saladust isalt pojale edasi antud, kuni see sattus lõpuks mehe käeulatusse, kes mõistatuse lahendas ning selle käigus Ja selline Watson ongi mask, revi rituaali lugu. Kroon on nende juures arestonis, kuigi neil oli mingeid juriidilisi sekeldusi ja nad pidid maksma korraliku rahasumma, enne, kui neil lubatakse enda kätte jätta. Olin kindel, et kui te minu nime mainiti, näitavad nad seda teile rõõmuga. Naisest ei olnud enam midagi kuulda. Tõenäoliselt lahkus ta Inglismaalt ja viis endaga mälestused oma kovi teost.