Doktor Graymspiroyluti tuba oli suurem kui tema kasutütre tuba, kuid niisama lihtsalt möbleeritud. Peamiselt jäid silmavälivoodi väike puust riiuli, enamasti tehnika valda kuuluvate raamatutega. Voodi kõrval, tugitool seina ääres lihtne puutool, ümmargune laud, suu, raudseif. Holms kõndis aeglaselt ringi ning uuris neid kõiki ja igaühte eraldi, kõige innukama huviga. Mis siin sees on. Ah, nii, te olete siis seifi avatuna näinud? Ainult korra mõni aasta tagasi? Ma mäletan, et seal oli palju pabereid. Ega seal näiteks kassi ei ole? Ei milline veider mõte. Vaadake seda. Holmsus tõstis üles väikese piimatassimist, seisis seifi peal. Ei, me ei pea kassi. Aga siin majas on Keppad ja paavian seletas prelist Õuner. Aa ja muidugi, no gepard on lihtsalt suur kass. Ometi söandaksin ma öelda tassitäiest piimast ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks. Ma tahaksin ühes asjas selgusele jõuda. Hols kükitas puutooli ette maha ja uuris selle põhja ülima tähelepanuga. Asi on selgem, ütlesite tõustuse luupi taskusse pannes? Oo, siin on midagi huvitavat. Esemed on, see pilk oli paelunud, oli ühe voodinurga küljes rippuv väike koerapiits. Pitsanöör oli aga rõngasse keeratud ja seotud kinni, nii et sellest moodustus silmus. Mida te sellest arvate, vat seal? See on ju üsna tavaline piits. Aga ma ei tea, miks peaks õlgas olema. Hoia meie maailm on paheline ning kui tark inimene hakkab kurja sepitsema, siis on see veel kõige hullem. Ma arvan, et olen nüüd piisavalt näinud brilist Õune lähemen nüüd teie loal välja muhu platsile kõndima. Ma polnud kunagi näinud, et mu sõbra nägu oleks olnud nii sünge või tema laup nii murelikult kortsus nagu siis, kui ta ma uuringu paigast lahkuma hakkas. Me olime mitu korda muruplatsil edasi-tagasi kõndinud, enne kui Holms enduma mõtisk elust lahti rebis, sest preilist Õunerega mina ei tahtnud tema mõtteid segada. On väga oluline prelis tõunerite igas suhtes täielikult minu nõuandeid jäägiksite ütles Holms. Ma teen seda, päris kindlasti öelda ei tohi. Teie käitumisest võib sõltuda tee luu. Kinnitan teile, et olen usaldanud end teie kätesse. Kõigepealt peame me mõlemad, minu sõber ja mina veetma ööd teie toas. Heliste Unerja, mina vahtisime mõlemad teda jahmunult ja peame. Lubage mul seletada, see seal külakõrts ja see on kroon. Väga hea. Kas teie aknad on sealt näha? Muidugi. Kui teie kasuisa koju tuleb, peate peavalu ettekäändeks tuues oma tuppa minema. Kui te kuulete, et ka tema oma tuppa läheb Peate oma toa aknaluugid lahti tegema, riivi valla päästma lambi meile märguandeks akte lauale panema ning minema siis vaikselt koos asjadega, mida teil võib vaja minna sinna tuppa, kus te elasite. Kindlasti saate seal remondist hoolimata ühe ära magatud ja saan ikka ülejäänu jätke meie hooleks. Aga mida te kavatsete teha? Me veedame öö teie toas ning vaatame, mis põhjustas teid häirinud heli. Holms, te olete vist juba mõistatuse lahenduseni jõudnud. Ütles preiliks tõuna kätt mu kaaslase varrukal asetades. Võib-olla olengi. Siis öelge mulle halastuse nimel, mis oli mu õe surma põhjus. Ma eelistaksin enne ütlemist selgemaid tõendeid saada. Te, võite mulle vähemalt öelda, kas mu enda arvamus oli õige, kas ta suri äkilist ehmatusest? Ei, minu arvates mitte. Minu meelest oli selleks tõenäoliselt käegakatsutavam põhjus. Ja nüüd brilis tõuna peame teist lahkuma. Sest kui doktor Railot tuleks tagasi ja näeks meid, oleks meiereis tühja läinud. Hüvasti, julge, vapper. Sest kui te teete nii, nagu ma teile ütlesin, siis võite olla kindel, et vabastame teid peagi ähvardavas hädaohust. Seal kolmsil ja minul ei olnud mingeid raskusi krooni kõrtsis magamistoa ja elutoa üürimisega tasusid ülemisel korrusel ning aknast avanes meile vaade alleebäravalejas tõukmorani härrastemaja asustatud tiivale. Videvikus. Nägime, kuidas doktor roilot mööda sõitis. Tema tohutu kogukõrgus väikese poisi kõrval, kes oli kutsa. Eks poisil oli mõningaid raskusi kaaluka raudvärava avamisega ning Me kuulsime, doktorid kähedat möiret ja nägime, kui raevukalt poisi poole rusikaid raputas. Pedro Walker sõitis edasi ja mõni minut hiljem nägime äkitselt puude vahel valgust, kui ühes elutoas lamp põlema pandi. Kuulge, Watson, ütles Holms, kui me kahekesi tihenevas pimeduses istusime. Ma ei tea tõesti, kas täna öösel kaasa võtta. Asi on eriti ohtlik. Kas ma saan abiks olla? Teie juuresolek võib osutuda hindamatuks. Siis ma muidugi tulema. See on teist väga lahkem. Te räägite ohust. Ilmselt nägite teie neis tubades rohkem, kui oli nähtav mulle? Ei. Aga ma võib-olla järeldasin pisut rohkem. Küllap te nägite kõike seda, mida minagi nägin. Ma ei näinud midagi märkimisväärset peale kellanööri ning pean tunnistama, et ma ei suuda kujutada, mis eesmärki see küll teenima peaks. Kas te nägite ventilaatoreid ja, aga mina ei pea seda nyyd avatuks, et kahte tuba seob väike avaus. See oli nii väike, et vaevu mahuks sellest rott läbi. Ma teadsin, et me leiame ventilaatori juba enne, kui me üldse stopp Moganisse tulime. Kulla Holms. Te mäletate, kuidas helis tõuner ütles jutu käigus, et tema õde tundis doktor roilot sigarilõhna. See andis otsekohe tunnistust, et need kaks tuba peavad olema ühenduses. See ühendustee sai olla ainult väga väike, sest muidu oleks seda eeluurimise protokollis mainitud. Ma järeldasin, et tegemist on ventilaatoriga. Aga miks halba saab selles olla? No vähemasti sündmuste ajaline kokkulangevus on kummaline. Ehitatakse ventilaator, riputatakse ülesnöör ja naine, kes magab, selles toas, sugeb. Kas ei hämmasta teid? Ma ei oska veel mingit seost näha. Kas te märkasite selle voodi juures midagi väga iseäralikku? Ei, see oli põranda külge kruvitud. Kas te olite kunagi enne näinud, et voodi oleks sel viisil kinnitatud? Ega ei ole, küll-laid ei saanud oma voodit liigudele see pidi kogu aeg ventilaatori köie suhtes samasse asendisse jääma, sest köiega me võime seda nimetada, kuna on selge, et kellanööri otstarvet ei pidanudki ise täitma. Holmes hüüatasin ma. Ma hakkan ähmaselt mõistma, millele te vihjate. Me jõuame hädavaevalt takistada mingit osavate hirmsat kuritegu. Küllaltki osavad ja küllaltki hirmsalt. Kui üks arst läheb halvale teele, siis on ta kurjategijate seas esirinnas. Tal on julgust ja tal on teadmisi. Kuid ma arvan, Watson, need meie oleme võimelised veelgi kaugemale minema. Aga enne, kui sa öö mööda saab, näeme küllalt õudusi, nii et teeme nüüd taeva pärast rahulikult piibu ja mõtleme mõne tunni millestki rõõmsa, vast. Kella üheksa kustus puude vahelt paistnud lambi tuli ning härrastemaja ümbruses oli kõik pime. Kaks tundi möödus aeglaselt ning siis äkitselt täpselt kell 11 lõi otse meie ees särama üksikere tuli. See on meie märguanne, ütles Hols püsti hüpates. See paistab keskmisest aknast. Kui me kõrtsist väljusime, ütles Holms paar sõna kassipidajale, seletades, et me läheme tuttava poole hilisele külaskäigule ning on võimalik, et jääme ööseks sinna. Hetk hiljem olime väljas pimedal maanteel. Külm tuul, puus, mine näkku ja üksik kollane tuli vilkus meie ees pimeduses juhatades meid sel süngele retkel. Krundile pääsemisega polnud peaaegu mingeid raskusi, sest vanas paagi müüris haigutasid parandamata augud. Kõndisime puude vahelt läbi, jõudsime muhuplatsini, läksime üle selleni, pidime juba hakkama aknast sisse ronima. Kui loorberi põõsastes sööstis välja mingi jubedat moondunud last meenutav olend, viskus käte-jalgadega vehkides rohule ning jooksis seejärel kiiresti pimedusse. See oli Holmsama kohkunud, kui mina. Ta haaras mul erutatult Randest nagu kruustangidega kinni. Siis puhkes vaikselt naerma ja pani oma suu mu kõrva juurde. Ma olin unustanud kummalised loomad, keda doktor armastas. Gepard oli ka veel. Võib-olla kargab see otsekohe meile turja. Ma tunnistan, et mu süda oli kergem, kui ma pärast Holmsi nõu kuulda võtmist ja kingade jalast libistamist end magamistoast leidsin. Mu kaaslane sulges käratus, luugid viis lambi laua peal ja laskis pilgul toas ringi käia. Kõik oli samasugune, nagu me olime näinud päeva ajal. Siis hiilis Holms minu juurde, pani käetorusse ja sosistas mulle jälle nii tasakõrva, et ma suutsin suure vaevaga sõnu helistada. Väikseimgi heli saab meie plaanidele saatuslikuks. Ma noogutasin selle märgiks, et olin kuulnud. Olnud seal ei võtnud kaasa pika peenikese kepi ning pani selle endaga jamale voodi peale. Kepi juurde asetas ta tikutoose küünlajuppi. Siis keeras ta lambi tule ära ning Me jäime pimedusse. Kuidas saaksime kunagi unustada seda hirmsat tähist valvet? Ma ei kuulnud midagi, isegi mitte hingetõmbeid. Kuid teadsin ometi, et mu kaaslane istus avasilmi minust mõne jala kaugusel, närvid pingul nagu minulgi. Luugid ei lasknud sisse ühtki valguskiirt ning Me ootasime täielikus pimeduses. Väljast kostis vahetevahel mõne öölinnu häälitsus ja ükskord kuulsime just meie akna taga pikka venivat justkui kassi näo bumist mis ütles meile, et gepard on tõesti lahti. Kaugel eemal kostis kiriku kella Kumedat häält, seal lõi iga veerand tunni tagant. Oi kui pikad tundusid. Veerand tunnid. Kell lõi 12 ja üks ja kaks ja kolm. Aga meie istusime ikka veel ja ootasime vaikides seda, mis pidi juhtuma hakkama. Äkitselt välgatas ventilaatoreid hetkeks valguskuma, mis kadus otsekohe, kuid sellele järgnes tugev põleva õli ja kuuma metallile. Pool tundi istusin ma oma kuulmist pingutades siis äkitselt. Väga tasane susin justkui oleks väike aurujuga teekannust välja tunginud. Niipea, kui see kostis, kaenlas, hals voodist püsti tõmbastikus tuldi, virutas raevukalt kellanööri pihta. Kas te näete seal karjuste, kas te näete? Aga mina ei näinud midagi. Hetkel, mil Holmstikuletis kuulsima vaikset, selget vilet ent äkiline valgus, mis mu väsinud silmis lahvatas, ei lasknud mul näha, mida mu sõber metsikult piitsutas. Märkasin, aga tema nägu oli surnukahvatu ning et sellel peegeldus õudus ja jälestus. Ta ei löönud enam vastu kellanööri, vaid vahtis üles ventilaatori poole, kui äkitselt rebestas öövaikust kõige jubedam karjatus, mida ma olen kunagi kuulnud. See paisus üha kähe valu, hirmu ja viha. Röögatus oli segunenud üheks kohutavaks kisenduseks. Räägitakse teemal külalise, isegi kaugel kiriklas ajasse karjamagajad voodist üles. Meil läks seda kuuldes südame alt külmaks ning ma seisin Holm sillaotsa vahtides. Tema omakorda vahtis mulle otsa kuni karjatuse viimne kaja oli vaibunud vaikusse, millesse oli alguse saanud. Mida see tähendab? See tähendab, et kõik on läbipaistva Sols. Ja võib-olla on nii lõpuks paremgi. Võtkem revolver. Me lähme doktor Royloti tuppa. Tõsise näoga läitis Ols lambi hakkas ees minema. Ta koputas kaks korda toa uksele, ilma, et seest oleks mingit vastust tulnud. Siis vajutas Holmest lingi alle, sisenes tuppa, mina tema kannul Miinastatud, revolver käes. Meie silmadele avanes erakordne pilt. Laual seisis salalatern, lub pooleldi avatud, heites heledat valgust irvakil uksega raudseifile. Laua kõrval puudolilistustoktorilt räim, spiroilot, pikk hall hommikumantel seljas, paljalt pahkluud nähtaval jalad pistetud punastes silma, kannata türgi tuhvlitesse. Tema süles lebasse lühike piitsavars pika piitsaga, mida me olime päeval märganud. Tema lõug oli püsti ning silmad vahtisid hirmust tardunud pilguga laenuga poole. Ümber lauba olidel kummaline pruunikate täht, nendega kollane lint, mis näis olevat kõvasti pähe seotud. Kui tuppa astusime, ei teinud doktor ühtki liigutustega häält. Linn. Nii line linn, sosistas Holmes. Ma astusin sammu ettepoole, silmapilk hakkasse, kummaline peavalu liikuma ning doktorijuustest ilmus jäleda maootents, rombikujuline pea ja puhevil kael. Hüüatas hals kõige surmavam madu Indias. Doktor suvi, 10 sekundit pärast Salvata saamist. Vägivald pöördub tõesti selle kasutaja vastu ja see, kes teisele auku kaevab, kukub ise, siis viskame selle roomaja tagasi tema uhkesse, siis võime preiliks tõuneri kuhugi varjupaika viia ning teatada juhtunust krahvkonna politseile. Seda öeldes kahmas hals kärmesti koera piitsa, surnud mehe sülest, viskas silmuse hoomaja kaela ning tõmbas selle tema jubedalt tõrrelt maa. Siis vista mao endast eemal hoides raudtsehhi juurde, viskas selle sinna sisse. Mul pole vaja pikendada jutustust, mis on juba niigi liiga pikaks läinud, rääkides teile, kuidas me selle kurva uudise hirmunult neiule teatavaks tegime kuidas meda hommikuse rongiga Harrousse tema hea tädi hoole alla toimetasime. Kuidas aeglaselt kulgev ametlik juurdlus jõudis järeldusele. Ta leidis oma lõpu, käies ettevaatamatult ringi ohtliku loomaga. Seda vähest, mis mul veel oli vaja selle juhtumi kohta teada saada, jutustas mulle. Kolmskume järgmisel päeval tagasi Londonisse sõitsime. Ütles Valls, mis näitab kuule, Watson, kui ohtlik on ebapiisavate andmete alusel mõttetöötaja mustlaste seal viibimine ning sõna linn, mida vaene preilist õuel kasutas, kahtlemata selle kirjeldamiseks, mida ta oli vilksamisi tikutule valgel silmanud olid piisavad ning täiesti valedele jälgedele suunata. Ma võin öelda enda kasuks ainult seda, et ma muutsin oma seisukohta otsekohe, kui mulle sai selgeks, et ükskõik milline oht selle toa elanikuga ähvardas, ei saanud see tulla ei aknast ega uksest. Nagu ma olen juba maininud, paelusid minu tähelepanu ventilaator ja kellanöör, mis rippus voodini. Avastus, et tegemist oli ainult kellanööri imitatsiooniga ning et voodi oli põranda külge kinni kruvitud, äratas otsekohe kahtlus, et köis oli seal sillaks millegi jaoks, mis tuli läbi ava ja läks sealt edasi voodisse. Mulle tuli kohe pähe mõte maost ning kui mulle meenusid doktorid Fagustati Indiast pärit loomadega, siis tundsin ma, et võin olla õigel teel. Mõte kasutada sellist pühki, mida pole võimalik avastada ühegi keemilise katsega võis pähe tulla just targale julmale mehele, kes on saanud idamaise kooli. Tema seisukohast oli eeliseks ka kiirus, millega säärane mürk mõjub. See pidanuks olema tõesti terava pilgu Lin uurija, kes suutnuks märgata kaht väikest tumedat torkehaava, mis näitavad Siis mõtlesin ma sellele, millele muidugi pidi doktor mao tagasi kutsuma, enne kui hommikuvalgus seda tema ohvrile oleks näidanud. Võib-olla piimatassiga, mida me nägime, olid õpetanud maokutse peale enda juurde tagasi tulema. Doktor saatis mao läbi ventilaatori ajal, mida ta pidas kõige sobivamaks, olles kindel, et madu roomab köit mööda alla, kukub voodisse. Madu võis voodis lamajat hammustada, aga võis ka mitte hammustada. Magaja võis pääseda nädal aega igal öösel, kuid varem või hiljem pidi ta roomaja ohvriks langema. Tema tooli uurimine näitas mulle, et tal oli kombeks selle pealt seista, mis oli muidugi vajalik ventilaatori ulatumiseks. Seifi piimatassi silmusega piitsanägemisest piisas igasuguste kahtluste aju mõtlemiseks, mis veel oleksid võinud jääda. Metalne kõldsatus, mida brilist Õunas kuulis, tuli ilmselt sellest, et temaga suisa sulges rutakalt seifi ukse selle hirmsa elaniku järel. Kui ma olin juba kord otsusele jõudnud, siis te teate, milliseid samme maastasin oma oletuste tõestamiseks. Ma kuulsin, kuidas elukas sisises, mida teiegi kahtlemata kuulsid, süütasin silmapilk tule ja ründasin madu. Tulemuseks oli see, et ajasid teda läbi ventilaatori tagasi. Ja veel see, et ma tuleks teiselt poolt seina oma peremehele kallale. Mõni minut kepihoop tabas teda ning äratas temas mao, loomuseniettas Eestis kallale esimesele inimesele, keda ta nägi. Selles suhtes olen ma kahtlemata kaudselt vastutav tapp Chanspiroiloti surma eest, aga ma ei saa öelda, et see hakkaks mulle väga Ki süümepiinu põhjustama.