Kui kogu rahvas 40 aastat tagasi, 13. novembril 1941 kogunesid fašistlike vägede armeede gruppide ja väeliikide staabiülemad nõupidamisele Valgevene linna Orphasse. Füüreri peakorterist oli selleks puhuks kohale sõitnud maavägede kindralstaabi ülem Franz Halder. Kaasas käsud ja instruktsioonid Hitlerit endalt. Teel Orsasse oli too kõrk Reislasest kindral peatunud Minskis. Sel puhul kirjutas ta oma päevikusse. Tegin ringsõidu Minskis, mis on peaaegu täielikult purustatud. Linna on jäänud vaevalt poolsele elanikest umbes 100000 inimest. Pildid sõjavangide, äärmiselt armetust olukorrast aladežno vangilaagris on surnud tühjusesse üle 20000 sõjavangi. Teistes laagrites küll tühisust ei ole, kuid iga päev sureb neis arvukalt vange nälja läbi. Muljed masendavad. Kuid mingi vähegi mõjusam abi on käesoleval ajal täiesti võimatu. Võib-olla nõudis kõrge väe ülem seda kõike, tõdedes nüüd vähemalt sõjavangide inimlikumad kohtlemist. Staabiülemate Orsa nõupidamisel ta vangide olukorrale muidugi viite tegi, kui hoiatas, et tuleb teha kõik, et tühjus ei leviks vangilaagrites fašistliku armeesse kuna puuduvad vajalikud ravimid epideemiate ärahoidmiseks. Ahjaa, ta tegi teatavaks, et füürer oli otsustanud lubada terve maitseja tugevamaid sõjavange Saksamaale saata et neid kasutada orjadena, kaevandustes ja ettevõtetes. Varem füürer seda ei lubanud, kartes nõukogude propaganda sisseimbumist Saksamaale sõjavangidega vahendusel. See oli kõik, mida Halderil oli öelda seoses nende masendavate piltidega, mille tunnistajaks ta ise oli olnud. Kuid Orsa nõupidamise sõjaline külg staabiülemad olid küllaltki murelikud. Nende ettekannetest selgus, kuivõrd vähe oli hitlerlik armee valmis olnud pikemaajaliseks sõjaks idas. Ei jätkunud talvevarustust, mistõttu kümned tuhanded sõdurid langesid külma tõttu rivist välja. Halvasti oli korraldatud reservide ja sõjavarustuse järelevedu. Sel alal raskendas olukorda partisanide järjest aktiviseeruv tegevus vaenlase tagalas. Nende äkkrünnakud lõid segi staapides välja töötatud transpordiskeemid ning tõid vaenlasele suuri kaotusi. Inimjõus ja tehnikas. Fašistliku armeed kollitas seega peale külma ka toiduainete ja laskemoona nappus. Kuid mida oli Halderil öelda staabiülematele? Loomulikult ainult seda, milleks füürer teda volitanud oli vahetpidamata rünnata, vastast edasi liikuda, purustada, vallutada. Endiselt oli tähelepanu keskmes moskvaoperatsioon. Taifuun oli punaarmee aktiivse vastupanu tõttu läbi kukkunud. Hitleri käsul valmistuti uueks pealetungiks, mis algaski neil päevil 40 aastat tagasi. Selleks kraabiti kõikjalt, kust vähegi andis kokku reserve, toodi juurde tanke, suurtükke ja lennukeid, nii et Nõukogude läänerindetiibadel võidi välja kujundada hiiglaslikud soomusrusikat. Halder tegi teatavaks füüreri läkituse oma vägedele, milles nõuti lähemal ajal ja iga hinna eest lõpu tegemist Moskvale. Horsa nõupidamisel osalenud küllap teadsid nende jõudude ulatust, mis olid taas valmis Moskvat ründama. Ja see ehk oligi ainus helgem lootusekiir nende küllaltki murelikkus sõja argipäevas. Oma järgmistes saadetes jõuame me rääkida sellest, kui üürike oli selle optimismisüsti mõjuvõim. Ehkki 21. sõjanädala lõppedes läks teraslaviin liikvele ja näis, et seekord ei suuda miski seda peatada, võis ajaleht Pravda oma 27. novembri juhtkirjas nentida. Punaarmee väeosade mehine vastupanu on pannud fašistlike jõukude hoogsa pealetungi seisma. Nad on sunnitud üle minema aeglasele sammule. Nüüd nad enam ei söösta, vaid roomavad edasi niisutades iga oma sammu rohke verega. Kui nad siiski roomavad edasi. Järelikult on vaja Moskva kaitsjate vastupidavust kümnekordistada. Hitleri röövellik plaan tuleb iga hinna eest nurja ajada, seda ootab kogu meie maa. Moskva all peab algama vaenlase puruks löömine. Mõistet fašism on püütud lahti mõtestada mitmeti. On püütud leida sobivaid sünonüüme tema olemuse täpsemaks seletamiseks kuid tundub, et üheski keeles ei ole sellele sõnale täpset vastet, sest rahvad kui keele loojad ei ole osanud kujutleda, et inimkonna ajaloos midagi nii õudset ette tulla võib. Kaua aega peeti katoliikliku inkvisitsiooni süngel keskajal kõigi aegade kõige julmemaks nähtuseks. Ajaloolased on kokku arvanud, et inkvisitsioon oma olemasolu 400 aasta jooksul tappis tuleriidal või piinapingil umbes 32000 inimest. Saksa fašism, ent hävitas ainuüksi fosfietciemi surmalaagris nelja aastaga üle nelja miljoni inimese. Kui palju aga oli neid laagreid üle Euroopa ka Eestimaal, mis täna 40 aastat tagasi oli okupantide Eikes üle 125000 inimese mõrvati Eesti territooriumil fašistliku okupatsiooni kolme aasta jooksul. Paarkümmend aastat pärast okupantide väljakihutamist Eestis kirjutas üks nende kaasajooksikuid emigratsioonis avaldatud memuaarides. Minu siinsed tuttavad on korduvalt imestunud, et hakkasime okupantidega koostööd tegema. Olen neile ikka seletanud, et vaenlane oli meil ühine. Me ei soovinud sakslaste ülemvõimu, vaid võitlesime iseseisva Eesti eest, kuigi pidime seda tegema sakslastega koos. Meie ei tahtnud sakslasi, aga võitlesime nendega koos. Mis kummaline võitlus iseseisvuse eest on, kui aidatakse röövvallutajate kehtestada oma rahva üle julm terrorirežiim? Aidatakse, oleksin vähe öelda, vaid just nemad, eesti kodanlikud natsionalistid etendasid peaosa nendes loendamatute stragöödiates, mis viisid ühishaudadesse kümneid tuhandeid süütuid inimesi, mehi, naisi, lapsi. Okupantide kannul ronisid igal pool redust välja valgete käesidemetega mehed, kes haarasid enda kätte piiramatu voli inimelude üle. Paar meenutust. Haapsalu rajooni ajalehe töörahva lipp, toimetaja asetäitja Karl Õismaa. Niipea kui Saksa okupatsioon algas algest ja nende okupantide kaasajooksikute poolt nagu mingisugune jaht inimeste peale ja see on tihtipeale need motiivid on minule täiesti arusaamatut lihtsalt kas siis kadedusest oma naabri peale. Ei pidanud ju kuidagimoodi kellelegi inimesele halba midagi sellest juhtuma, kui nüüd naaber ütles niiviisi, et noh, et nõukogude korral ei ole viga midagi, aga lihtsalt sellepärast, et et see naaber ei olnud nõukogude korra suhtes vaenulikult häälestatud tihtipeale kaevata tee naabri peale. Ma tooks mõned niisugused näited meie karuse vallas, ma töötasin valla täitevkomiteesse enne sõda. Ja seal tihtipeale masse Mõisaküla kandis tulid vallamajja, niisugused avaldused paluti seal tagavaramaadele heinamaid anda, mida nad olid elupõliselt saanutest Mõisaküla kandis oma leinamaid nagu vähe. Ja samuti võib-olla mõnel oli määratud ebaõiglaselt seal maksud või normid ja siis ta kirjutada avaldust, aga need avaldasid, kirjutas ikka sealtkandi kirjamees, üks vanem mees juba ärksama vaimuga ja ka natuke rohkem kooliharidust saanud vana Jaan velt loetailt pahepoolse maailmavaatega. See oli ka üldiselt teada, aga ta oli üldiselt väga populaarne ja, ja lugupeetud mees ja ja keegi ei või öelda, et see mees oleks olnud alb mees või ei kujuta üldse ette, et ta oleks kellelegi midagi halba soovinud. Kui Jaan Veldilt siis arreteeriti, ma nägin hiljem tema toimikus niisugust ülekuulamised, protokolle ta, kus oli märgitat, Jaan Welt kirjutas vallamajja igasuguseid kirju ja sedasama. Igasuguseid kirju, see oli punase pliiatsiga allakriipsutatud Jaan vilt vält lasti maha 19. novembril ja sama lugu oli ka mitme teisega. Oli täiesti niisuguseid inimesi, kes olid nõukogude korrale kaasa aidanud, nii väga noh, kuidas öelda, mitte eriti aktiivselt külavolinik, uus maasaajaid tihtipeale oli süüdistuseks oli inimestel see, et nad on läbi käinud Vene sõjaväelastega lõiget, sellest jätkus selleks, et panna inimesi kinni. Ja tihtipeale ka pandi inimesi lihtsalt sellepärast kinni, et ta oli käinud 39. aastal, kui meil siin sõjaväebaasid loodi, ta oli paasi tööl käinud, seda peeti suureks kuriteoks. Satelliidid lihtsalt talumehed, kes veel ei olnudki õieti oma seisukohta võtnud selle sest nõukogude kord oli väga noor alles ja inimeste teadvusse ju ei saa ju ometi jõuda mõne kuuga või ühe aastaga ka kõik need uued põhimõtted ja uued uued ideed. Mul on olemas üks koopia ühest aruandest, mille saatis Läänemaa omakaitse ülem Ago Talvari. Ja see hõlmab siis, et esimeseks jaanuariks 1942, see tähendab 41. aasta sügisel on siis maha lastud nimekiri olemas. Selles on olemas ligi 200 nime. Kuid see ei ole kaugeltki kõik, seal puuduvad näiteks need nimed, sest Läänemaalt viidi ja väga palju inimesi Pärnu, Pärnus, seal-Peti aidas ja nendes kus nad kinni seal peeti, seal lasti väga palju neid maha, selles on puuduvad peaaegu täiesti lõunapoolsete valdade elanikke maha astute, nimetas Varbla vallas näiteks on kui ma ei eksi, vist ainult üks nimi selle maha lasta Nende hulgas, seal maha lasti seal palju inimesi ja samuti puuduvad sellest nimekirjast need, keda kohapeal juba oma kaitse lased, lihtsalt mõrvasid, samuti Lihulas maha lastud nimed Kullamaal laste, minu teada ligi paarkümmend inimest, niimodi kodudes tapeti ära, nii et seal on ikka väga palju neid nimelt puudu. Nii et selle mõrvatute arv juba 41. aastal Läänemaal võis siiski vast nii 400 kuni 500 inimese ümber võis need kokku arvestada. Jätkab Hiiumaa koduloouurija Kalju. Ilus ainuüksi Kärdlas lasti ühel päeval maha 38 inimest, sealhulgas lihtsaid tööinimesi näiteks Kõpu poolsaarelt pärit väikekoha pidaja liini säär, kelle ainukene süü oli selles, et ta oli nõukogude sõjaväelastele pesnud pesu. Mõrvamised toimusid samuti Käinas ja teistes kohtades. Mõrvati ka nõukogude armee võitlejaid, piirivalvureid. Näiteks Käina ühishauda on maetud ümber neli piirivalveohvitseri. Nii oli Läänemaal ja Hiiumaal, aga nii oli see kõikjal Eesti maakondades ja linnades. Virumaa prefektil lasi ettekandes 12. detsembril 1941 Rakvere linnas mõisteti korraga kohtuotsus 569-le inimesele, kellest enamikku karistati surmanuhtlusega. Võrumaa prefektuuri poliitilise politseiülema lohuaru ettekandest. Enne esimest jaanuari on karistatud 330 inimest kellest 270 on maha lastud. Tartu tankitõrjekraavis ja juudi surnuaial mõrvati ühtekokku 12000 inimest. Need olid Tartu maakonnast ja linnast teistest Lõuna-Eesti maakondadest arreteeritud inimesed, sõjavangid ja juudi rahvusest kodanikud. Ja seda jõuti korda saata suhteliselt lühikese ajaga, sest surmaotsuseid hakati langetama massiliselt otsekohe, kui fašistid olid Tartusse jõudnud. 1962. aasta jaanuaris toimus Tartus kohtuprotsess massimõrvarite Juhan Jüriste Karl linnase Järvin viksi üle. Kuulake arhiivilindilt kildu, sellel protsessil. Tunnistusi annab lemmatasi küla talunaine lilli lõoke, kes läbi oma koduakna nägi fašistide kuritegusid pealt. Ühel ilusal vaiksel laupäeva õhtul sõitis punane buss tankitõrjekraaviäärele. Seal toimusid mahalaskmised. Jahilaupäeva öösi toodi neli korda bussiga. Järgmine kord tuli. Ja see oli päris käivaid, aga see polnud öösse. Teine teostati mahlast mitte öösel, aga pärast hakati juba päiva tooma nituudi iga öösse, välja arvatud. Pühapäeval. Nonii järgnema tulivad olivad need laskurid, valvurid, mis nad võivad olla, olid bussi katusel punane buss, millega need toodi ja siis isele lausivad isamaalisi laulusid. Aga kuidas see mahalaskmine praktiliselt käib? Küla käib nii, modo, inimesed käsutati. Ta oli detsembrikuus, nägin ma, kui toodi lapsi, sõiti bussi ligi kraami ja lõike, siis lapsed, kes oli niisugune väiksekene, et ta kõndis, võeti käe kõrvale, viidi kraaviäärele aga siis oli veel kõige õudsem mul kui üks väikene imiku taoline võttis hoidist jalgadest kinni, nii madu ja pea oli allpool ja siis laskis revolgistele kuuli pähe ja viskas kraavini. Oleks koerakutsikas olnud. Ei ole jõudu, et veel näiteid lisada, kuigi kahjuks on neid arhiividest arvukalt leida. Need olid tragöödiad, mida normaalse mõistusega ei suuda vaimusilma ette manada Ki. Kuid arhiivimaterjalid teatavad ja tunnistaja mäletavad ka muud. Mäletavad, kes neid tragöödiaid organiseerisid, kelle hingel lasub tuhandete ja tuhandete inimeste elu. Mäletavad neidki, kes õiglasest karistusest pääsnutena pärast sõda emigratsioonis elades on püüdnud ennast kujutada mingisuguste vabadusvõitlejatega. Kui tabavalt on öelnud Viktor hügo. Mitte keegi ei saa olla kangelane, kui ta läheb oma rahva vastu. Võib arvata, et fašistidega kaasa jooksnute hulgas leidus neidki, kes tõsimeelselt lootsid endiste aegade tagasitulekut lootsid kodanliku Eesti vabariigi taastamist ja uuesti riigipiruka juurde pääsemist. Ehkki haritumad pead nende hulgast pidid väga hästi teadma, mida kirjutas Hitler oma kurikuulsas main kambris. Baltikum on ja jääb Saksamaaks, kus on eluõigus ainult sakslastel. Pärastine vallutatud ida-alade riigiminister, Tallinnast pärit Alfred Rosenberg oli oma memo randumis juba neljandal aprillil 1941 Baltikumi kohta kinnitanud. Nende maade suhtes on küsimus selge et neist saavad tulevikus Saksamaad ja rassiliselt paindlikumad elemendid. Assimileeritakse. Hitler lastel muidugi polnud sooja ega külma eesti kodanlike natsionalistide soovunelmatest, seda näitasid mõned tehtud katsetki. Näiteks esitas viimane Eesti kodanlik peaminister Jüri Uluots 29. juulil 1941 saksa sõjaväevõimudele Tartus ja Viljandis ulatusliku märgukirja kodanliku vabariigi taastamise kohta esialgu jäise vastuseta. Alles mõni kuu hiljem anti ekspeaministrile tagasi tõrju suuline vastus või teine lugu. Okupantide Pärnusse jõudmisel ujus pinnale endise kodanliku armee kolonel Koern, kes oli sõja alguses organiseerinud Pärnumaa metsades bandiitidega. See kolonel hakkas avaldama oma päevakäske, milles teatas, et tema kui kohalviibiv kõrgeima auastmega sõjaväelane kehastab endas Eesti Wabariigi kõrgeimat võimu Pärnus ja ümbruskonnas. Mõne päeva pärast kutsus fašistlik komandattuur isehakanud võimumehe korrale, teatades, et mingit Eesti vabariiki pole olemas ja maksvad on üksnes okupatsioonivõimude korraldused. Kas need iseseisvuse eest võitlejad solvusid ja asusid okupatsioonivõimude suhtes opositsiooni, mitte sinnapoolegi. Uluots teenis neid ülima püüdlikkusega okupatsiooni lõpuni, kutsudes Eesti noormehi korduvalt üles fašistide kahurilihaks saama ning taotledes Litzmannilt isegi Hjalmar Mäe vasallikohta endale. Koernaga tõttas pärast peapesusaamist bandiitide salga eesotsas lahingusse rahva kaitseüksuste vastu. Audru all sai ta kätte teenitud karistuse. Solvunud nägu ei teinud ka need Lõuna-Eestis Tartusse kogunenud valge lindimehed, kellelt okupandid pärast lahingute lõppu relvad ära võtsid. Lahingute ajal Emajõe ääres olid nad aidanud saksa eelvägede positsioone hoida. Nüüd kupatati koju tagasi, välja arvatud need, kes jäid valvama koonduslaagrid Tartu näituseväljakul ja tankitõrjekraavis surmaotsuseid ellu viima. Kuid üsna varsti selgus, et okupandid olid kiirustanud. Neid valge lindimehi läks vaja põhja pool Emajõge metsadesse jäänud punaarmeelaste ja rahva kaitseväelaste kinnipüüdmisel ja mõrvamises. Hitlerlased ise pelgasid metsi. Kutse peale tulid vahepeal relvadeta mehed taas nobedalt kokku ja keegi ei olnud solvunud, et neid varem teenete kohaselt ei koheldud. Nii olid lood selle nõndanimetatud võitlusega iseseisvuse eest. 1945. aasta lõpus tunnistas Obergruppenführer Friedrich Jekkel SS ja politseijuht Baltikumis Riias toimunud fašistlike sõjaroimarid protsessil. Et mitte kohe alguses kompromiteerida okupatsioonivõime tuli Himmleri näpunäidetel rakendada Baltikumis Nõukogude režiimi pooldajate kui saksa võimude potentsiaalsete vastaste samuti juutide isoleerimisele kahjutuks tegemisel meie kohaliku agentuuri ja poolehoidjaid kohalike rahvaste hulgast. See oligi algtõuge, mis mõrvamehhanismi käima pani ja mis eesti kodanikele natsionalistidele andis piiramatu voli otsustada inimeste saatuse üle. 19. ja 20. septembril 1941 viibis Tallinnas SS riiklik juht Heinrich Himmler isiklikult. Tema visiidist ei räägitud ajalehtedes ega raadios sõnagi. Säilinud on SS brigaade füüreri stalkeri ametlik üleskirjutus, kõrge külalise kohtumistest armeede grupi, nord tagalateenistuse juhtide ning Saksa julgeolekujõudude kõrgemate ohvitseridega. Himmler andis konkreetsed juhtnöörid eesti rahva hävitamiseks. Ei pidanud toimuma korraga vaid pikkamööda, sest esialgu oli tarvis odavat tööjõudu. Oli tarvis Eestis tööstus ja põllumajandustoodangut. Kuid ebalojaalsete, nagu oli seda Himmler väljendanud hävitamine pidi algama kohe. Seda hakkasid ellu viima eesti fašistid. Siin muidugi ei olnud juttugi mingisugusest õigusemõistmisest. Tahaksin anda taas sõna Karl Õismaale, kellel täna 40 aastat tagasi olid selja taga tammsalu ja Viljandi vangilaager, Viljandi ja Patarei vangla. Ja nüüd siis. 11. novembril olin ma Haapsalu vanglas seitsmendas kambris keldrikorrus, ütlesime selles keldris siis ootama oma otsust. See otsus tuli nüüd, 19. novembril, otsuste tegemine seal üks omamoodi, ütleme protseduur üle kuulatud meid, mõnda oli võib-olla ka rohkem kuulatud, mind praktiliselt nagu ei olnudki üle kuulatud. Ühel hommikul. Noh, sügisene aeg on väga kaua pime, aga see oli juba valge, ikka üks vangivalvur, oli Bachmann nimi nagu kuulda oli, ta oli vanasti lihunikuna ühe teise lihuniku ära tapnud vangis istunud, nii et ta oskas oskas vangivalvuri ülesandeid täita. Hästi, ta tegi ukse lahti ja ütles meile, et täna tehakse üleval jälle otsuseid. Väga rängad otsused, pooleteist lähevad mullatoidule. Me teadsime, et ega kerged otsused ei tule selle otsuste tegemise koht. Ta siis võib nii palju öelda, et nagu hiljem selgus tegi seda kolmeliikmeline komisjon kellele politsei valmistas ette materjalid, mis koosnesid tavaliselt ühest selle ülekuulamise protokollist. Ja ühest kuni kahest tunnistaja protokollist igaühe kohta. See kaust anti siis tolleaegset haapsalu ülemkohtuniku kätte. Roland Rand oli ülemkohtunik, seda me tol ajal üldse ei teadnud, kes need kohtunikud olid. See oli omapärane tiitel kusagil Eestis, aga mujal okupeeritud aladel tiitlit ei olnud, aga ta ise oli võtnud selle tiitli. Tema valmistas neid ette neid kohtuotsuseid ja see käis niiviisi, et ta selles kõigis nendes kaustades oli ta punase pliiatsiga allakriipsutatud mõningad lõigud sellest ülekuulamiskas siis kohtualuse enda või tunnistajate ülekuulamisest. Näiteks keegi tunnistas, ütles, et tunnistajatest kinnitas, et see oli veendunud kommunist punasega allakriipsutatud ja see oligi kogu aluseks, nähtavasti niiviisi kandis Caseyrantsis ette, sellel komisjonil võttis selle kaustiku, ütles vot, see on veendunud kommunist, nagu öeldakse ja otsus oli muidugi teada, sel juhul ta kirjutas selle nurgapaleeks. Selle otsuse tegemise juures oli siis istunud ka SD esindaja ohvitser, törts tema olevat kinnitanud need otsused, kuidas kinnitanud hiljem, kui Haapsalus kunagi oli ranna ülekohtuprotsess, siis küsiti temalt, et kuidas ta need otsused kinnitas, sellega noogutas peaga või sel päeval, kui meil need otsused tehti, teise korruse peal käis koodsi komisjon. Me kuulsime all seal seda kolistamist ja käimist ja niimoodi edasi kedagi ette ei kutsutud, sinna komisjonile. Noh, samal öösel lasti maha minu teada 22 vangi. Järgmisel hommikul vabastati kuus või seitse ja lõuna paiku loeti ette otsused koridori peal umbes 33-le neljale inimesele. Nii et kokku umbes 60 akti vaadati läbi 65 lanti otsused ja see oli vähem kui viie tunni jooksul. Lihtne rehkendamine näitab, igalühel jätkus seal viis minutit, aga kui me arvestame seal lõunat sõid ja muud juttu kahest anekdoote võib-olla jutustasid, siis võib-olla kaks, kolm minutit ainult iga inimese saatuse otsustamiseks. Ja saatuse otsustamine ei seisnud mitte sellest, et et seal viis või 10 päeva aresti määrata, vaid kas maha lasta või või saata niisugustes laagrisse, kuhu, kus ta enam eluga niikuinii tagasi ei tule. Noh, mul ei olnud lootust selles suhtes, et ellu jääda, aga üks vanem mees ka hävituspataljonmees praegu elab pärnus Paul suu. Tema oli saasta kandik, kalur ja hirmus optimistlik mees, hiljem ta veel põgenedes Vasalemma laagrist ära. Kahe kuulipilduja tule alt. Tema ütles mulle niimoodi, ütles, et ära muretse, et kõik oleneb juhusest, võib-olla mingisugune sel momendil otsusetegijad heas tujus seal ja jutustab keegi hea anekdoodi ja vaadatakse, sinul see toimik läbi parajasti ja sul võib väga hästi minna. Ja ma arvan, et see vist nii mul juhtuski olema, sest ma olen siiski imestunud, et kuidas siiski komsomolisekretäri ja hävituspataljonidest vabatahtlikult osa võtma siiski ellu jäi. Nagu mina näiteks otsus oli mulle viis aastat laagrit. Karl Õismaa käis läbi mitmed laagrid, Gazauratud surmalaager Saksamaal, kus tagasi tulid ainult üksikud õnne tagasi jõuda, oli ka praegusel saue sovhoosi partei hariduskabineti juhatajal Helja Vitsuril, kes koos abikaasaga arreteeriti nõmmel kui hävituspataljoni võitlejad. Temalt nüüd järgmised meenutused. Kui meid öösel, siis Nõmme politsei jaoskonnast toodi Patarei vanglasse. Tähed särasid, aga siis saatemeeskond ütles sedasi, et vaadake veel viimast korda tähti, et rohkem temine peale patareisse jõudmist koondati meid kambritesse niivõrd tihedalt, et magamise kohta enam ei jätkunud. Kes tukkus tabureti peal, kes magas nari all. Kogu aeg toodi aga rahvast juurde. Kütipolgus oli perekond urge vaselt. Nende ema, 83 aastane, oli võetud kinni just sellepärast, et lapsed kuulusid kütipolku ja vaatamata, et oli haige ja vana viibis tema samasugustes tingimustes, nagu meie kõik nõval oli arreteeritud koos emaga. Salme Siniorg, ema oli tal maha lastud 16 aastane Salme sattus siis juba üksi meie teiste vangide hulka. Narvast oli toodud samuti vanglasse kütipolgu võitleja roosipuu ema, teda koheldi väga metsikult, ülekuulamisel olid siis tema küünealused vigastatud. Ei saanudki aru, kas siis nõeltega või naeltega. Igatahes nõuti temalt poja asukohta ja andmeid poja kohta. Kui siis olime olnud veidi võiks öelda, et kohanenud olukorraga, siis tähendas see seda, et vanglavalvurite käitumine sai meile juba selgeks, sest nemad muu väljendiga meie poole ei pöördunud. Vaat kommunistid viisid ära, toidukommunistid viisid ära jalanõud, kommunistid viisid ära. Oli see siis kinnas või ükskõik mis asi. Kui püüdsime midagi küsida, kas mõnele haigele arstimeid või mõnele lapsele seal paremaid tingimusi, siis selgus, kõigis olid süüdi kommunistid ja selline joon jäigi siis Nende käitumise normiks kogu ajaks. Muidugi algasid ka kohe ülekuulamised, kohut mingisugust ei toimunud mitte kellelegi üle. Seda, mida edasi teha, otsustas siis ste politseinik. Niimoodi ilma kohtuta sissevandi põlvest algaski. Mahalaskmisi oli kuulda patarei õuel juba esimesest tööst, kui meid sinna viidi. Koheselt, aga hiljem muidugi algasid mahalaskmised väljaspool Tallinna. Juba veeti maha laskmiseks inimesed mujale. Mõnitused ja alandused igal sammul piinamised ja mahalaskmised. Niisugune oli fašistliku vangla argipäev. Nagu kuulsime, armu ei antud ka alaealistele. Näitleja Endel Zimmerman oli kuueteistaastane, kui temast sai fašismi vang. Olles hävituspataljonis olnud ja pärast Põltsamaa lahingut haigestunud, oli tal õnnestunud esialgsetest kinnivõtmistest kõrvale hoida ja hiljem paides õppima asuda. Kuid veebruaris 1942. Mind kutsuti komisjoni ette, kolm neli meest oli seal ja nad ütlesid, et selle eest, et ma olen olnud komsomol ja olnud pataljonis mõistetud mind määramatuks ajaks kinni sealsamas, siis kohe. Paide muidugi väga lühikest aega olid, sealt toodi edasi Tallinnasse Patarei vanglasse. Meenub üks moment, et kui olin Tallinna Patarei vanglas siis meid viidi saeveskisse tööle. Samal ajal olid seal ka tsehhis toodud juudi rahvusest vangid. Ja me tegime nendega koos saeveskis tööd. Meie üle oli valvuriks pandud üks, üks sakslane. Ja tema siis hommikul viis õhtul tõi tagasi vanglasse. Aga kohalikud saeveskitöölised, vabad inimesed, Need tõid meile vahetevahel tõid süüa seal, mis sünnisel leiba ja keedetud kartulit ja aga seda toitu anda ei tohtinud, ei tohtinud vastu võtta ka. Aga noh, igal olukorral on ikka kasutatakse momendid ära, kus seda on võimalik toimetada. Aga juutide suhtes oli see sakslane äärt jõhker. Leiba pool tavalist rukkileiba, aga see sakslane nägi seda, kutsus selle tüdruku enda juurde ja kesksele leiva maha visata. Sel tüdruk viskas leiva maha muidugi silmad hirmu täis. Ja ma vabandan väljenduse eest, see sakslane uriliseeris selle leiva peale ja keskmisele juudi tüdrukutele leiva, temale sara süüa siis seal veebruarikuu külmal päeval lõpu poole püüdiumid loomavaguniga Laitses ja siis läks siis jalgsi sinna töö- ja kasvatuslaagris, mis oli noortes jaoks tehtud. Oli noorte jaoks tehtud kodanliku korra lõpuaastail oli endisesse üks Külli Laitse mõisa Harkus toodud alaealiste kurjategijate koloonia sinna vidinaid pärast tapatalguid ellu jäänud kommunistlikud noored. Seda tehti kindla tagamõttega. Alaealiste kurjategijate koloonia ja kommunistlikud noored fašistid tahtsid sidesõna ja asemele panna võrdusmärgi. See pidi mõjutama üldsuse suhtumist nendesse noortesse, aga pidiga noori endid moraalselt Truineerima. Kuigi Laitses just tänu sellele, et kinnipeetavad said ümbruskonna taludes konvoi saatel tööl käia, nende olukord just kõige hullemaks ei kujunenud, oli ikkagi tegemist fašistliku vanglaga, kus inimene ei maksnud midagi. Talle ei tohtinud olla tulevikku. Landesse Reval teatas bravuuriga, et Narva maantee Tallinnas on nimetatud ümber Adolf Hitler Straseks, millega kogu linn avaldavat oma austust ja tänutunnet Suur-Saksamaale juhi isiku vastu Eesti vabastamise eest. Umbes samal ajal ilmusid vaateakendele füüreri pildid, millele rasvaste tähtedega olid trükitud Hitler, päästja jah, päästja oli Hitler tõepoolest, nendele, kes olid mitte ainult oma rahva reetnud, vaid olid saanud oma rahvamõrvariks. Ja seda ajal, mil käis nõukogude rahvaste püha heitlus fašismi ka ka eesti rahva tuleviku eest.