Minu nimi on Taago Tubin. Loen katkendi Madis Kõivu romaanist stuudio Memoriaal esimene. Käin päevast päeva lasteaias. Voolin, joonistan, kliister, tan, mängin mõned mängud, mida enam ei mäleta. Räägin mõned jutud ja laulan, mida samuti enam ei mäleta. Ainult lõhnad on meeles. Vähem näod ja teod. Nimedest taimi ja Ilmar Leibur rohkem ei mäleta ühtegi. Üks poiss värvib ühel päeval jänese roheliseks. Ma näen, kuidas ta seda teeb. Topin oma nina asjadesse, mis minusse ei puutu ja ütlen, mis sa jänese roheliseks teed. Ta vaatab mulle otsa, ei taipa, mida ma tahan. Ma ei taipa hästi isegi sest kes ütleb, mis värvi jänes õieti on? Ei ühtegi värvi. Mitte ühtegi pliiatsi värvi. Jänes on jänesevärvi. Aga ometi on pimedalegi selgelt roheline ta ikka olla ei saa. Ükski loom, kui ta ei ole just rohutirts või konn ei ole roheline, kõige vähem jänes. Tehku siis parem kollane või sinine. Pruun, ütleb taimi. Sest tema on kõige pikem ja teab jah, ütleb poiss ja värvib järgmise jälle roheliseks. Missa tast roheliseks, värvid, värvi pruuniks, kui sulle üteldi. Nii, mina, kellesse asi ei puutu, taimisse puutub, tema on peaaegu nagu tädi ja tema sõna kuulatakse. Poiss vahib meile kordamööda otsa ja värvib kolmanda jänese roheliseks. Löö või loll maha. Nüüd olla ka proua sild, vor ise kohal, ütleb värvi pruuniks. Poiss vahib abitult ringi. Millegipärast ei ole teisi lähedal. Oleme juskui neljakesi hämaras lasteaiaruumis. Päike ei paistnud siia suurt kunagi, sisseruum on hämar ja poiss otsib pliiatsit ja värvib neljanda siniseks. Proua silver hakkab midagi taipama. Mina mitte. Võtab ühe pliiatsi, vist Punase tõmbab punase joone, küsib, mis värvi see on? Roheline, ütleb poiss. Tädi tõmbab rohelise joone. Punane, ütleb poiss. Või ütleb midagi, muud roheline igatahes ei ütle. Hämaras toas on pudru ja kapsad. Poiss peab värvid selgeks õppima, muud ei aita midagi. Räägin kodus emale, et poiss värvis jänese roheliseks. Ema ütleb lihtsalt. Värvipime peale päris pimeduse on siis veel värvipimedus peale värvipimeduse kanapimedus peale kanapimeduse, mis pimedust võib kujutleda, sest võib silmad kinni panna. Värvipimedust mitte, värv on ürgsem kui valgus. Sest pimedus, kus midagi näha ei ole, on siiski värviline. Värvid ei lähe pimedusest välja. Keerlevad kollaste ja punaste ringidena, tikivad pimeduse siniseid täppe täis. Värvipimedus võtab ka need. Mis siis veel kanapimedusest poiss nime ei mäleta. Värv on muidugi ei tunne. See on selge, vähemalt ja kaheldamatu. Kas ta nad üleüldse selgeks saab või sai, jääb lahtiseks. Sest poiss kaob, põgeneb otsekui oma värvija kana pimedusse. Ei tule meie teistega kooli. Jääb oma roheliste jäneste juurde peitu, ei näita enam nägugi. Kaob nii, et mälestuski tema näoste teost haihtub. Ainult rohelised jänesed jäävad ja nõutu ilme mis oskab ennast säilitada ilma näo ja ilmatagi. Abstraktselt. Mida ma veel pean ütlema proua Silveri lasteaiast, Poska tänaval mis nõuaks veel tagantjärele kinnitamist? Ei midagi vist enam. Sest ausalt öeldes mäletan vähe ei midagi, mis ennast Loonaloogs punktina end teravalt tunda annaks. Poska lasteaed on lapsepõlve mälestus ja kõik ei pane ennast tagantjärele maksma. Käidi seal ära ja tuldi tulema, mis oli, jäi peamiselt sinna pähe, võeti kaasa.