Tere, mina olen Anne Paluveer ja ma loen teile, Vaino vahingu, novelli koordinaator Kliiniku koordinaator Karl kruuk oli lugupeetud nii kolleegide kui patsientide seas. Juba kolmeteistkümnendat aastat töötas ta teises osakonnas. Käisid kuulujutud, et lähemal ajal ehk koguni juba suvel saab ta osakonna juhatajaks. Seda oli hea kuulda. Kruugil oli naine ja kaks last. Midagi ennekuulmatut juhtus aga õhtul, kui haiglas toimus nääripidu. Juba rahakorjamise aegu ütles kruuk, et ta nääri peost osa ei võta. Pidavat kogu perega ühe sugulase juubelile minema. Peopäeva pärastlõunal lahkus Kruk märkamatult haiglast. Ta ei läinud aga koju, vaid kõndis piki Emajõe kallast, linnast välja. Käis kuni paistma hakkas Jänese sillakaar pöördus siis ümber ja tuli kiirel sammul linna tagasi näol tähtsa otsusega maha saanud inimese ilme. Ja enne, kui ta koju läks, ostis kastronoomist pudeli õlut. Seda ta tuppa kaasa ei võtnud. Oodanud, kuni koridoris vaikseks jäi. Avasta pudeli ja lonksugi joomata, peitis selle prügikasti taha. Hõõrus heameelest käsi ja astus trepist üles. Kaua valmistus Kruk peoks ette, proovis mitut lipsu ja vahetas mansetinööpe. Naine teadis, et haiglas pidu tuleb, jääd Kruk, sinna üksi läheb oma kollektiiv omatavad. Pool kaheksa jättis Kruk naisega jumalaga, suudles tütreid ja läks. Sammus üle jalakäijate silla. Sealt edasi mai tänavat pidi Jaama tänavani ja siis linnast välja. Iga sammuga kaugemale Tartust ja lähemale Petserile. Oli lembe talveõhtu ja kruugi heastuda. Nahktallad kirjuksusid ja kahetses, saapaid jalga ei pannud. Neljandal kilomeetril vaatas Kruk korraks tagasi. Linn säras tuledes, uues teatrihoones kustutati kahel korral tulesid. Küllap algab teine vaatus, mõtles kruukia, lisas sammu. Vastu sõitis täistuledes veoauto ja grupp pidi teeservale astuma. Kingadesse sattus lund. Pikkade aluspükste vasak säär oli nailon šokist üles kerkinud. Kell kolm tuli Kruk sama teed tagasi. Ta käitumises ja välimuses ei olnud midagi muutunud. Vahest ainult see, nüüd olid tal käed küünarnukini taskusse surutud ja krae üles tõstetud. Polnud ka ime, sest tuul oli tõusnud ja veel linna poolt oleks maatuul. Trepikojas sirutas kruuk käe õllepudeli järele. See oli alles pudelist, tuli hapukat lõhna. Kõik, nii nagu ma arvestasin, sosistas kruukia, jõi pudeli tühjaks, asetas taara ettevaatlikult prügikasti ja läks tuppa. Ta oli endaga rahul ja nii väsinud, et loobus isegi une-eelsest sigaretist. Pühapäev ei toonud midagi. Naine sai kõigest teada alles esmaspäeval. Üksikasju ei päritud, sest lugu olevat niigi vastik. Esialgu ei räägitud ka lastele, sest esimestel päevadel naine lootis veel millelegi. Krukil oli ükspuha, kas lapsed teavad või ei. Ta isegi püüdis neile midagi seletada. Töö laabus ja kolleegide imestuseks oli kruuk, isegi energilisem jäi tööle kauemaks, kui graafik ette nägi. Nädala pärast üllatas 41 aastane Karl Kruk teistkordselt ja seekord kogu arstide peret. Ta läks professori jutule ja ütles, et hakkab teaduslikku tööd tegema. Lihtsameelsed pidasid Kruki kaval peaks mõeldes, näe pettis naist ja tahab nüüd teaduse tegemisega tähelepanu kõrvale juhtida. Ka sellised jutud ei häirinud kruuki. Nüüd juba imelikku inimest. Esimesed nädalad veetis Kruk raamatukogus. Nii möödus kuu ja pärast arupidamisi sai ta dissertatsiooni teema. Tõsi küll, esialgse ja umbmäärasem. Ka kodus saadi sellest teada. Kruk rääkis naisele, et töö on iseloomult kliiniline. See tähendab, et tuleb haigeid uurida, nendega pikalt ja põhjalikult vestelda, ravida ja ka pärast haiglast väljakirjutamist kontaktis olla. Miks sa kliinilise töö valisid, küsis vanem tütar. Olen kutsumuselt klinitsistid, mitte kuidagi ei taha haigevoodi juurest lahkuda. Sul on õigus mari, et võib venida näiteks kas või sellepärast, et ei ole haigeid, kes minu dissertatsiooni sobiksid. Ei ole temaatilisi haiged, kes arvesse läheksid. Kui labane olla? Möödus veel üks kuu kruugi, töö edenes. Tema usinust märgati ka kliiniliselt konverentsil. Krukaga jäi ükskõikseks, tegi igapäevast tööd ja teadust ja püüdis neid nii palju kui suutis ühendada. Kuid varem, kui kell 800 nüüd koju ei jõudnud. 11. märtsil tuli Kruk tööle nagu tavaliselt, kui mitte arvestada kerget roidumust, mille ta magamatus arvele pani. Kui ta tavalisel ajal koju oleks läinud, poleks midagi juhtunud. Kruukaga jäi ööseks haiglasse. Naine ei helistanud ega tulnud ka otsima. Ja miskipärast jõudis ta ka järgmisel päeval kohale. Alles kella 12-ks. Tuli koos noorema tütrega käis peaarsti jutul ja kadus. Keskpäeval pöördus Kruk ise peaarsti poole, kes ta lahkelt vastu võttis. Mõni minut istuti vaikides. Kruk sai ennast koguda. Teie naine käis minu juures, alustas peaarst. Nagunii oleksin pidanud teie jutule tulema. Ma arvan samuti. Meil pole vist mõtet salatseda. Loomulikult, vastas peaarst napilt. Olete asjaga niisama hästi kursis kui professor, küsis kruuk. Oletame, vastas Pealt kõhklevalt. Ei julge loota, et üksikasju teaksite, kui mahustan, teil kindlasti ülevaade? Peaarst ei vastanud. Ta kirjutas midagi kalendrisse. Kaalusin igati, jätkas kruuk ja leidsin, et ma pean mõned ööd haiglas magama. Aga perekond? Võin magada oma kabinetis, nii nagu öövalvet ajal võib ka kabinetis. Aga siiski, Kruk, mis te tegite nääriööl? Mulle tundus, et tundus, et teid hukka ei mõistetud, segas peaarst vahele. Miks hukka, see on ju nii loomulik. Teie käitumine oli motiveerimata kruuk. Kuidas nii, imestas grupp. Ma ei teinud midagi ebaharilikku. Kõndisin Luunja sillani ja tagasi Räpina maanteed välja, täpsustas peaarst. Räpina või Petseri, kas see ükskõik ei ole? Siis muidugi, pomises peaarst. Korraga oli mõlemal hea ja kerge tunne ning grupp läks oma töö juurde tagasi. Peaarst aga võttis telefonitoru ja palus ennast professoriga ühendada.