Mina olen au, Peep. Ma loen Friedrich Kõlli humoreski õnneloos. Kaks sõpra Aleksander ja Osvald, Sass ja oss ostsid kumbki enesele ühe loteriipilet. Et neist kummalgi oma õnnesse usku ei olnud, siis sõlmisid nad tunnistajate valukoja tööliste juuresolekul lepingu. Et ükskõik kumma pilet võidab, võit jagatakse pooleks. Et asi kindel oleks ja et keegi tüssamise peale välja ei läheks, kirjutasid nad sealsamas õllepoes, kus nad olid endale pileti ostnud, teise kõrge lepinguosalise pileti numbri üles. Selle lepingu kinnituseks tühjendasid nad veel paar õllekannu ja läksid siis kõikudes, kuigi ilm oli täiesti tuulevaikne oma koju õhtustama ja puhkama. Nad tegutsesid käsikäes. Üks oli valukoja vormisepp, teine valaja töötlesid Mere puiesteel Puhkide metallitehases. Ükskõik kumb eksis, praak läks mõlema kaela. Ja siis nad kirusid, et kogu nende elu on selge praak. Et mitte jõua teenida nii palju, et väikest peret toita ja vahetevahel paar potti õlut juua. Nad olid lahutamatud sõbrad, kuid vastandlikud, iseloomud. Sass oli pikka kasvu kuivias mees oss, keskmist kasvu ja paksuvõitu. Vastavalt sellele olid kujunenud ka nende karakterid. Üks oli sarkastiline koleerik, teine lüüriline sangliinik kuid kõigele vaatamata olid nad, nagu ma juba mainisin, suured sõbrad. Ehkki riidlesid sageli. Riidu läksid nad äkki tühja-tähja pärast, kes töö juures või õllepoes. Sass sõimas asja ees teist taga ussi näo täis oss hammustas vastu, kuid veerand tunni pärast oli tüli unustatud ning vestlus jätkus endises vaimus. Oss oli nõrgavõitu mehike, sassega kangelane, kelle sulamid täis. Ma ei jõudnud, igaüks kergitadagi. Ostsid hunti ausa mehena. Sassi eest ei võidud sõna anda, ta võis seda ka murda. Ta oli selle halva kombe omandanud juba poisikesena Pelgulinna karjamaal laptuut tagudes. Oss oli lubamatu. Sellest ajast peale, kui oli loteriipileti omandanud. Tal polnudki muust juttu kui lotte riist. Ta ei teadnud, mis suure võiduga peale hakata, kui see peaks neile sattuma. Lepingu järgi tuli võit pooleks jagada. Kas osta kahe peale talu, hakata äri ajama või avada plekksepatöökoda. Kui siis Sassil süda täis sai ja ossi idioodiks nimetas, tõusis too demonstratiivselt üles, jättis oma õllegi joomata ning läks ära koju. Sassi Õiga tema õlle ära, kuid järgmisel korral nagu täitsamees kunagi ostis ossile välja. Kui soss jällegi loteriis alustas, ütles Sass jumala eest, palun ära lõksuta. Teeb sulle haiget või küsi soss. Varsti on ju loosimine. Ära on tüüdanud iga päev üks ja sama nagu valge härja jutt või pätsu naha jagamine. Sa arsti oma närve, ütle soss, minu närvid on korras, aga sina peaksid Seewaldi minema. Uss jäi vait, seekord sassi, märkus teda vihale ei ajanud. Ta mõtles veidi ja jätkas. Sa ütled, et sind on ära tüüdanud. Mind küll ei ole. Peab ütlema, et see kaks krooni, mis me pileti eest maksime, ei ole maha visatud raha. Kui palju olen ma selle eest unistada saanud mõnuga aega, Viitnud Liimsi ning uneski. Oskar Luts on ütelnud. Trammipiletiga võita ei saa saunapiletiga. Kuid meil on ju ehtsad klassiloteriipiletite. Mul on nende numbridki pealuu sisse sööbinud sõjaväes vintpüssinumbrit ei teadnud, passi numbrit ka ei tea, aga loteriipiletite numbrid on meeles. Mind paneb imestama, miks sina sellest huvitatud ei ole. Äkki langeb meile sülle peavõit 10000 krooni, mille eest võib juba midagi muretseda. Sellepärast me neid asju klaaringi, sest mul ei ole ikka veel selge, kas osta midagi kahasse või omaette. Sinuga on raske seltsis töötada, sul on paha iseloom? Sass mühatas, tahtis vist midagi ütelda, kuid ei leidnud parajat sõna ning oss võis jätkata. Äärmisel juhul võiksime osta maale väikese talutöö, ühine tubakas eraldi. Aga kui naised riidu lähevad, võime ise kokku ei sobi, eks siis vaatame, mis saab. Mul on Puhkide valukojas töötamist isu täis. See tööline, kes möödunud kuul haiglasse viidi ja suri ning pärast surma lahati, oli kopsudega läbi. Ega seda kopsuhaigusesse surnud, ütles temale kukkus midagi pähe. Aga kopsud olid ka läbi. Nõnda öeldi. Söö tolmust, puusad nagu pigi. Sellepärast ma räägingi. Hea küll, kiitis Sass, aga räägime nüüd millestki muust või oleme hoopis vait. Oss jõi vaikselt oma õllekannu tühjaks ning hakkas koju minema. Viimaks saabus oodatud päev klassi loteriil, esimene toimus Tartus. See oli pühapäeval ja oss tegi ettepaneku loosimist vaatama sõita, mille peale Sass ironiseerivalt vastas. Ega õnn, jänes ole, et mets jookseb. Oota paar päeva, siis on andmed ajalehtedes. Ei olnudki vaja kahte päeva oodata. Esmaspäeva hommikul tööle minnes nägi Ozzy voorimehe tänaval ajalehe kontori aknal inimesi seismas. Selgus, et sinna olid välja pandud suuremate võitude numbrid. Jäi vaatama pea võid. Ta hakkas silmi hõõruma. Kas ta näeb õigesti? See on langenud tema piletile. Mõlemad numbrid klapivad nii üks kui teine. Vaat kus tükk seda ei teadnud, uskudagi ta tahtis koju joosta, aga siis tuli meelde, et sellest on tarvis Sassili teatada, sest pool 10-st 1000-st kroonist kuulub ju temale. Vehkides üle tornide väljaku töökoha Paule mõtles ta ühtaegu, kuidas sellest Sassile teatada, ütles kõikide kuuldes või nelja silma all. Aga mis seal salata, asi tuleb niikuinii avalikuks. Aga siis tuli ta kavalale mõttele öelda sassi leet, mitte oma pile ei võitnud, vaid tema pilet võitis. See on üks kama kõik. Kuid sellega saab kontrollida seltsimehe, ausust, milles kõik peale tema kahtlest. Ta jõudis lõõtsutades valukoja juurde, rõhus õlaga raske värava poole, Paukile lipsas sisse. Kõik töölised olid juba kohal, Sassoli mundris nahkpõll ees ja puu taldadega kotad jalas. Sass, hüüdis ta ukselt kõva häälega. Sinu pilet võitis 10000 krooni. Hurraa. Arolora. Tõsijutt. Võidunumbrid olid ajalehe kontori akna peale välja pandud. Vaata, läkski meie unistus täidet, võta nüüd põll eest, viska kotad nurka, jällegi koju. Ma ei tööta siin enam tundigi. Miks siis sina ei tööta? Küsis Sass. Pool 10-st 1000-st kroonist kuulub minule. Assoo ei taha sulle vasiitikale heast peast nii suurt summat anda. Tahad sa siis lepingut murda? On siin maailmas suuremaidki lepinguid murtud. Nende kokkuleppest olid valukoja töölised teadlikud ning jäid huviga seda sõnavahetust kuulama. Sa siis minu osa välja ei maksa? Koi ei taha maksta, siis ei maksa, pilet on minu, võtan raha välja ja pressay. Kõrtsis tehtud leping ei loe. Kuulsid demed, ütle soss. JÜRI, Vasja, teie olete tunnistajad, mis teie selle kohta ütlete? Meil ükskõik, kes liigud teeb, ütles Vasja. No hea küll. Tead, Sass, tahtsin su ausest proovida. Kuula siis. Võitnud ei ole sinu pilet, vaid minu oma. Kui sa kokkuleppest taganed, siis äitäh ja brass tšai. Sass ei saanud enam millestki aru. Ta läks süda täis, haaras maast luua ja tahtis sellega ussile virutada, kui too lipsas uksest välja. Sellest kujunes kohtuprotsess, mis andis juristidel pead murda. Kas on õllepoest sõlmitud leping seaduspärane? Kas on sellist lepingut ühepoolselt õigus üles ütelda, kas on ülesütleja õigus nõuda üles öeldud lepingu taastamist ja nii edasi? Nad olid oma elus küll riielnud ja leppinud. Seekord oli nende sõprusele hinge Kell löödud.