Minu nimi on Marika Perebanškaa ja ma loen teile ann musta loo aferist tytar. Seitsmeteistaastane aferistiter hiilis mööda juba avatud raamatukogu lugemissaalist sall näo ette tõmmatud ja põikas parki, mis oli praegu veel hämaram kui ülejäänud linn. Kohe pidi aga päike tõusma, jah, ristiter pärisnimega. Tiina tundis selle ees hirmu. Siis muutub valgeks ka pargis. Piinetisked õhku valgub kõikjale, kus praegu on kehatu vaim. Ja algab päev see raskepärane osa hommikust enne lõuna. Ja siis tal juba lugemissaalist pääsu ei ole. Ta võttis vaba ja lodevagi poosi pargipingil sirutades jalad täielikult välja ja lastes pea kuklasse vajuda. Oligi viimane hetk enne päikesetõusu. Lühike hetk. Ja need kannantiinaseda iseendas hämarat parki, sulalund ja teadmist, et kohe kõik on teistmoodi. Et enam ei istuda, jalad välja sirutatud ja pea lõdvalt kuklas. Niisuguse päikesetõusueelse teadmisega. Ja teadmisega, et see park kaob kohe, hajub hommikuvalgusesse. Kui hommik algas, juhtuski see, mida Tiina teadis. Ta tõmbas jalad kombekalt pindi alla ja vaatas kulmukaar kergitades asjalikult kella. Siis võttis ta suuna lugemissaalile. Enne ukse avamist tegi ta paar süvenenud hingamise liigutust ja vajutas siis lingile. Garderoobist lahkunud, ei heitnud ta enam ühtegi pilku kõrvale, vaid suundus otse laenutaja juurde. Ta võttis raamatu, mis teda juba oodanud oli ja kõndis peaaegu kinnisilmi vaba laua juurde. Vähemalt pool tundi istest raamatu taga, ilma, et oleks lehte pööranud. Ta hoidis käsi näo ees ja võis koguni oletada, et ta tukub. Poole tunni möödudes astus tema juurde brünett noormees. Ta virgus juba siis, kui noormehe samme kuulis ja kõnetas teda. Seepeale tõusis aferistitar ja läks koos noormehega koridori. Tiina ütles noormees. Mul on tõesti piinlik, et ma teile üldse lugeda ei lase. Aga ma ei saa teisiti, kui ma pean teid tülitama. Ma. Kas te mäletate meie väikest nalja? Kulie kirjaga katkestas teda aferist, tytar. Kuidas siis teisiti? Täna oleksin ma nõus proovima. See, et Tiina kas tõesti tõesti tõesti ainult, et see peaks olema võimalikult suur raha ütleme viie kopika lina. Kas teil viiekopikalist on? Või ma muidugi on muidugi, kus ta nüüd on, näete, ilus uus, viie kopikaline. Sinivihjekümne kopikaline, ütles Tiina hirmunult, tõmbas käe tagasi. On jah, 50 jah. Oi, on jah. Ei, ma vajan viiekopikalist. Kas ma lähen ja eiei ma ise, ma vaatan. Kus ta nüüd on, siin? Ei Ottot, aga vot näe, vot näe, siin ongi. Ma viskan kohe, mis te arvate, kas ma viskan kohe-kohe praegu? Ma ei tea, kuidas teil mugavamad. Aga teil, kuidas teil mugavam on? Ma ei tea, kuidas teil ükskõik? Ma ei, ma vist teate, kui võib, võib-olla siiski homme, vahesteks homme, mis te arvate? Jumala pärast, andke andeks, kui te nõus olete. Ma muidugi, kui te soovite, ehkki teisest küljest oleks ju muidugi parem. Aga kui homme, siis jah, ehkki muidugi. Ei tee, öelge, öelge nüüd homme, muidugi, homme, Tiina, ma olin homme ka siin. Kas võimet võib? Tina hüpitas viiekopikalist hellalt peopesal. Mida võib tina? Ah ei midagi, ütles tina, punastas jõelgi, ärge kartke. Mida võib? Et ma ei hakka viiekopikalise homseni enda käte pahadest, sina läks päris punaseks. Tiina, see on ju jumala ees, Tiina, millest te ometi räägite? Võib jah, võib kullakene, armas laps, muidugi, tule jumal appi. Käin homseni. Homseni, ütles brünett noormees kurvalt. Tiina andis raamatu laenutaja tagasi. Ja palusel homseni hoida. Ta viskas lühikese, äärmiselt kitsa ja kulunud mantli õlgadele. Jooksis nagu jalad võtsid agulipoole. Ta sisenes majja, mis oli ammu lammutamis plaanis. Mida ka ikka veel ei lammutatud. Ja mis seetõttu lammus järk-järgult ise. Üks külg oli kokku vajunud ja sama teed käies võdises teine silmnähtavalt. On hämmastav, millise täpsusega teadis seitsmeteistaastane aferestiter ette mis sünnib seal ennelõunal lugemissaali läheduses pargis. Esiteks muutusse tõepoolest valgeks. Teiseks tõepoolest raskepäraseks nagu kogu ennelõuna kõike Sparky läbisid kuulusid ilmeksimatult just sellesse hommikujärgsesse ja lõunaeelsesse perioodi. Keegi neist ei istunud ühelegi pingile jalgu välja sirutama. Ei olnudki enam seda parki, kus selliselt istuda. Alles järgmise öö lõpul sündis park uuesti kuid need ei olnud seal enam toda hetke, mil üks aferist tytar laseb pea kuklasse vajuda ja teab, et kohe algab hommik. Ta jalutas närviliselt edasi-tagasi ja lahkus siis pargist hoopis. Ta hulkus linna mööda, pilk maas ning tervitas pilku, eriti müügikioskite esistel platsidel. Ta vaatas restide alla. Võpatas iga kõlina peale, äkki nägi ta maas kahekopikalist. Kahekopikalise kõrval pani peeti neli ehitustöölist. Ta korjas kahekopikalise ja pöördus väriseva hääle peedipanijate poole. Kas teie kaotasite? Mis asja? Küsizeczpeedi panija? Kajaga ütles teine, päris laps veel. Kas teie sirutas Tiina kahekopikalise peedipanijate poole? Tule, tule, ära karda, ütles kolmas. Ta laps rahule, ütles neljas. Minu raha Missos, suugad kirib põrgu, jäta laps rahule ütlema, sulle on sul Milvistel vähe keri saama, sulle. Kui see on teie rahamaa, siis mine juba tüdruk ära, kas sa siis ei näe? Tiina jooksis minema kahe kopikaline higises peos kaks kopikat teel kolm. Aga mul ei ole kolm kolm, kust saada kolm taksopeatusest. Aga taksopeatust koristas parajasti keegi kuri naine. Tiina seisis nüüd lugemissaali ees ja mõtles. Aga tema läks üksi Prantsusmaa eest üksi. Ja ta oli minust noorem. Aga mul ei ole viit kopikat. Miks külma eile? Aga nüüd ma ei näe enam kunagi kunagi. Lugemissaali riiulist seisis randark riiuli kõrval brünett noormees, aga aferistitar seisis lugemissaali ukse ees pargi serval ja mõtles, ilmuta end jumal kolme kopika kujul. Ja ma lähen Prantsusmaa eest kustutama viiekopikalise võlg, et ma võiksin minna lugemissaali tema eest tema eest läheksin ma kas või Prantsusmaale. Muidugi ei võinud jääda jumal kurdiks sellisele palvele kohe märkaski Ahristiter lugemissaali ukse ees. Kolmekopikalist. Tal ei jätkunud enam aega rõõmustamiseks. Ta korjas raha ja sööstis lugemissaali. Siin hüüdis ta prioneetile noormehele. Siin on võlg. Sosistas magamata näoga noormees, siin on viis kopikat. Hiinakene. Ütles noormees, ma mõtlesin järele ja mul häbi-häbi selle loo pärast kulli ja kirjaga. Alles nüüd tuli Tiinale meelde ettekääne mille abil ta eile õhtul raha enda kätte sai. See on ju sulaselge õudus, jätkas noormees. Pole ju, jumaluke, mõni. See pole üldse tähtis. Mul polnud terve see aeg seda meeleski sest see ei ole tähtis, vaid hoopis, et sina oled hoopis teistsugune. Ja kui sina, Ma võiksin minna tuleriidale, kui sa. Tiina. Jah. Kas sa forssaitide saagat oled lugenud? Ei. Toon sulle? Kas jah? Kas sa oled enne hommikut siin pargis käinud? Ei. Siis ma näitan sulle.