MINA OLEN ansander. Loen katkendi Tammsaare tõe ja õiguse esimesest osast. Jussil oli kõik üle pea kasvanud. See oli rutlemini sündinud, kui jussi isegi oskas aimata. Saunatädi, ei teadnud sellest midagi. Ehk küll tema jussi oma sõnadega kui punase raudoraga vahetpidamata kõrvetas. Õhtul mäelt alla tulles otsustas Juss, et homme on viimane päev ja kummariga siis ei tule. Siis on lõpp. Mis ta selle lõpuga mõtles, see polnud talle endalegi hästi selge, vähemalt polnud osanud seda täna sõnastada. Aga kui ta kodus pimedas toas asemele heitis, hakkas teda kuri kiusama, kes oli kiusanud teda varemaltki mari pärast nagu tuleks see kuri just Marist. Nõnda ei võinud Juss muidu, kui tõusis asemel, nagu ta sinna oli heitnud, üleriided seljas, võttis seinalt lõksust pussi, pistis selle põue, lahtiselt, nagu ta lõksus seisis, läks välja. Juss, vaeseke ei saa ega saa rahu. Ütles saunaeit vanamehele. All aastal läheb ja käib, mis sinul temaga asja? Vastas Madis. Aga tädi ei saanud rahu. Natukese aja pärast lausus ta uuesti, kuhu ta nüüd küll veel pidi minema õige marid vaatama või? Vanamees ei vastanud selle peale midagi. Saunatädi eksis, juss ei läinud maride vaatama, sest sealt ta ju alles vähe aja eest tuli. Just läks sama teed üle väljade, kus ta jõulu keskmisel pühal oli jooksnud, kui tal tõttas lumiste kuuskede vahele piiluma, kuidas tema mari pere Andresega kirikusse sõidab. Roosilise saani, punasekirju teki ja kõrge Loogaga, mis noorel mägral peal. Praegu pimedas polnud tema rutt sugugi väiksem kui sel jõulu keskmisel pühal. Jussi jooksis nii, et kopsud töötasid sepa lõõtsudena ise hoidis kramplikult pussi peast kinni lõõtsutades ja kuulatamiseks ajuti hinge kinni pidades ronista varsti teele lähemale, kõikides viimaks otseedee kaldale kahe paksu ning madala kuuse varju. Hulk aegapidi ta siin seisma, enne kui hakkasid teelt sammud kostma. Ja kui hakkas viimaks paistma tulija must kogu. Juss kükitas maa ja hoidis pussi, pead kramplikult pihus. Süda kippus kui meeletu peksma. Kui ometi tuli enne aegudema hirmsat südame pekslemist ei kuuleks, siis oleks kõik otsas. Aga ei, tulija ei kuulnud nähtavasti midagi, sest ta lähenes omasoodu vahetpidamata ikka samm sammu järel. Aina jalg jala ette, nagu oleks tal aega küll. Imelikul viisil ei tulnud ussil kuuskede varjus sugugi pähe mõelda või kavatseb ta oma bussiga teeb või kuidas ta tõeliselt talitab. Selle asemel nägid äkki end kuskil kuuse all, mille oksas on silmusega nöör ja tema ning mari hoiavad kahekesi nöörist kinni. Just tahaks selle loo üle pikemalt järele mõelda, aga enne jõuab tulija ligi ja hakkab kuuskedest mööda minema. Paras silmapilk mõtlemata kargab juss kuuskede tagant välja, aga tema parem jalg hakkab lumes seisva alumise kuuseoksa taha kinni. Ta komistab, kukub, peaaegu, toibub ometi kohe ja jookseb üles tõstetud bussiga. Aga teine on jussi komistusajal ümber pöördunud. Jättel kaitseks midagi käes ei ole, siis lööd jussi jalaga. Nõnda satubki jussi, buss talle peale poole põlve. Seega arvab just see, et kõik on nurjas, ta viskab bussi ära ja hüppab üle kraavi metsa sügavasse lumme, kadudes paksude kuuskede vahele. Andres jätkab oma teed kodu poole. Just sumas mööda sügavat lund välja äärde ja läks üle mäe otseteed sauna suunas. Koju jõudes läks ta lehmalauda ette, seisatas seal üürikeseks, avas siis lauda ukse ja vaatas sisse, nagu tahaks ta lehmalt milleski nõu küsida või lohutust leida. Sulges siis ukse ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud. Läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalale sedda, ulatas seda kiki varbale tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööri tüki, millel alles silmuse otsas oli. Eks olnud ei aeta, jätsin, mõtles juss silmuse kohta. Nüüd on valmis, pole tarvis teha. Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt madistada koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.