Tere hommikust. Head raadiokuulajad. Olen Erki Tamm Tallinna allika baptistikoguduse pastor. Loendada kunagi prohvet Jesaja raamatust 52.-st peatükist seitsmendast kuni 12. Salmini. Kui armsad on mägede peale sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb siianile. Sinu jumal on kuningas. Kuule, su valvurid tõstavad häält. Nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma issanda kojutulek otsiianisse. Rõõmutsega hõisake üheskoos Jeruusalemma varemed, sest isalt tröösti oma rahvast lunastab Jeruusalemma. Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes ja kõik maailmaääred saavad näha meie jumala päästet. Lahkuge, lahkuge, minge ära sealt, ärge puudutage rõvedat. Minge ära selle keskelt. Puhastage endid issanda riistade kandjad. Aga teil ei ole vaja lahkuda tõtates ega minna põgenedes. Sest issand käib teie ees. Iisraeli jumal on teie järelväeks. Jätkan täna eile alustatud mõtteid kuulutamise ülesandest. Loodan, et need, kes seni jumala sõna kuulutamisse ehk kahtlevalt või ka arglikult suhtusid mõistsid hea sõnumi olulisust. Veel enam, ehk tekkis kellelgi senisest suurem soov olla ise heade uudistesaate ja täna loetud salmid kirjeldavad Jesaja prohveti töö helgemat poolt. Mitte hävingut, vaid taastamist, mitte lõppemist, vaid uue elu alustamist kirjeldavad sõnad on täis rõõmust pakatavat energiat. Ta tuleb tagasi. Kes oli, seda issand, Iisraeli jumal. Tõepoolest aegadel, millise rahvas pagenduses võõral maal lootusetuna tööd rügas tundus jumal nad hüljanud olevat. Ma arvan, et see pole võõras tunne ka meile. Nii palju usub enamus inimesi jumalat, et kannatustes tema eemalolekut neab ja meeleheitlikult teda leida püüab. Elu laabuma hakkamine aga ei too just tihti Me suhu tänu laulu jumalale saabunud leevendus tundub olema loomulik. Ja jumal, keda appi hüüdsime, kord jääb ootama uut hädakutsungit. Andke mulle andeks selle häbi-häbitegemise eest, räägin seda ka omast kogemusest. Ma ei tea, keda sina hea raadiokuulaja oma elus enam oled oodanud. Mu ema jutustas mulle, kuis nad kolme õe ja emaga Siber vangilaagrist isa koju ootasid. Ta on rääkinud ligi 10-st pikast aastast täis palveid, sadu pisaratega kirjutatud kirju ja joonistusi oma toidulaualt kõrvale pandust kogutud toidupakke ning isa tänulikke ja igatsevad vastuseid. Ikka julgustas ta oma lapsi, uskuge jumal toob tagasi, kui ta seda tahab. Siis, kui uudis kogu rahva isa Stalini lõpust rahvani jõudis, haarasid lapsed potikaaned ja tagusid rõõmust hullunult vastakuti. See, mida muidu ei sobinud kuidagi teha kuulutas nüüd isa kojutulekut. Katsumused melus panevad meid jumalat otsima. Kuid jumala ei jäta meid nendesse. Ta tuleb mitte ainult meie olukordadesse, vaid ka meie ellu, meie südamesse, ühises taasalustamises koos temaga on palju rõõmu. See annab jõudu üles ehitada oma elu ja taastada katki läinud suhteid. Ja jumal, me täname sind selle uue päeva hakul, et võime paluda, et sina tuleksid meie ellu ja oleksid meiega koos meie töödes ja tegemistes. Täname sind, et sa tahad seda teha. Amet.