Üliõpilaskooridest esines seekord siis radiofestivali žürii ees Tallinna Pedagoogilise Instituudi naiskoor. Žürii koosseis on Artur Vahter Helju Tauk, Olev Oja, Ants Üleoja ja Kuno areng. Kontsert jättis väga meeldiva mulje, kõigepealt oli hästi huvipakkuv kava. Võib-olla lugedes võiks seda ühekülgseks pidada, kuna ühe erandiga kõik olla Eesti muusikast valitud. Teiselt poolt on aga siin juba klassikasse kuuluvaid autoreid, enamus aga Eesti nõukogude heliloojaid sageli üsnagi uute lauludega. Ja see on kava puhul naga meeldiva joonena täheldatav. Et ei ole välditud raskemini tabatavate kõladega laule. Teiselt poolt on nende laulude tekstid ka üsna rikkad. Ka siin on varasemat ja uuemat luulet. See annab kava kuulamisele mitmekesisust juurde. Meeldivaks tsentromics selles vahelduseküllases kavas on minu meelest Riho Pätsi kaks laulu setu motiividel. Ta on nõudlik ja üles ehitanud nagu juba eelpool öeldud, päris huvitavalt. Siin on Veljo Tormis, Heino Lemmik, Uno Naissoo küllaltki kapriissed laulud, mis nõuavad koolilt head intonatsiooni ja rütmi. Kui ka Mukaalseid võimeid alustame, kuuldud kontsert oli väga hea tasemega, siis oli igati ootuspärane, sellepärast oleme seda kooriu tihti kuulanud avalikel kontserditel ja tuleb nii positiivse joone alla kriipsutada, et mida aasta edasi, seda suuremaid ja paremaid töötulemusi see korra näidanud. Ja kui me meenutame näiteks kasvõi viimaseid koorifestivali Tallinn 72, kus samuti koor pürgis eesti naiskooli esindajana ühe kandidaadina siis jättis ta samuti väga hea mulje. Tundub, et Uno taremaa kui ka Ülle Reino ja Ene Kangron, kes praegu juhatavad koorid on väga head tööd teinud nende noorte üliõpilastega. Ja hoolimata sellest, et võib-olla veel hääl pole täiesti välja kujunenud, seda koori iseloomustab kõigepealt väga erudeeritud laulmismaneer, ma mõtlen selle all nagu lõpuni mõistetakse kõiki neid teoseid, mida esitletakse kui me paljude koolide poolne tajume teatud ühesugust tooni andmist ja kuidagimoodi kõik lood on nagu ühtemoodi, siin oli see hoopis vastupidi väga kontrastsed olid laulud kujundatud, mitte ainult kava erinevate laude vahel oli kontast vaika laulu enda sees, nagu jälgiti seda mõttelist joont. Kulminatsioonini puhul jäi meelde väga tihe enesesugune, aktiivne kõla. Samuti piano oli õhkõrn, läbipaistev, et väga emotsionaalne esitus, mis mulle meelde jäi. Mõningad augu kohad on siiski sees, võib-olla tänu sellele, et see kontserdikava on pandud kokkulintidest, mis on erinevatel aegadel lindistatud erinevates kohtades. Sa mõtled lõpupoole ja siin oli kahjuks paar nõrka kohta sees, mis pisut seda üldmuljet nagu maha kraapis. Ma mõtlen siin Eugen Kapi väga nõudlikku rasket laulumets, mis kuidagi nagu kukkus sellest kavast ära tänu sellele, et et siin nagu koor kõlab suhteliselt kõige tagasihoidlikumalt. Niisugune suur aktiivne kulminatsioon, mis seal loo keskel on seda nagu kahjuks ei toimunud. Nii et see oli minu arvates tänase kontserdi kõige tagasihoidlikumalt esitatud lugu. Kuigi on tegemist just noortekooriga, ei anna siin need lootuse puudused üldse vokaalses mõttes tunda. Hääled on küllaltki arenenud. Häälerühmad on väga ühtlaselt välja töötatud ja mis veel huvitavam, et seal Kirtulatsiooni mõttes puhtamaid koori, mis me siin viimasel ajal oleme kuulnud? Jah, koor on väga hea teravusega ja ansamblil ise ühtsusega. Esitus oli vägagi dünaamiliselt paindlik, väga hästi välja fraseeritud lauset toredat kulminatsiooniks. Kas kava ülesehituse osas siiski ei tundu, et et alguses neli esimest laulu olid nagu enam-vähem ühte plaanilisest lüürilist laadi, siis Riho Pätsi laulud kaks laulisetumatiivsele, Edgar Arro laulud poistest olid nagu hoopis teisest teisest valdkonnast ja siis edasi lõpus oli jälle kolm ikkagi suhteliselt ühelaadselt laulu see kuidagi see järjestus või oleks pidanud olema teistsugune. Kas nad ei tundnud mitte väga õigel ajal sisse, need Pätsi laulud? Ja sellepärast, et kui ma liiga hakkame seda hakkima, nii-öelda tempude ja karakterid ehk siis võib minna kamatnud kirjuks, minul ei hakanud absoluutselt vastase, sest kui me vaatame algus, Osolin toomingas oli väga hästi tehtud tormis oma faktuuriga mõjus hoopis teisipidi seal näiteks kui meenutada seda oktavi, mis kahjuks ei olnud alati puhas doktor üldse väga raske planeerida ja siis need paralleelselt kolm seal liikusid. Lemmik oma käekirjaga oli sealjuures järgmine, see on minu arust kolm täitsa eripalgelist laulu ja siis naissellelegi oma niukse voolava kantileliga ja siis tuli järsku Riho Päts hoopis midagi muud. Siin kavas lausa selgelt näha nagu kolm erinevat põlvkonda, me läheme nagu mööda treppi Pihkva kõigepealt meie noorema generatsiooni mehed. Siis võiks ju öelda, et nonii keskmisega ja lõpuks nagu viimane grupp sind lõpeb Mart Saarega ära väga palju Loldu kavades osali toomingad ja mulle on ettekannetest kõige rohkem meeldinud just see kalle oma sisulise külje poolest kui ka intulatsioonilise. Tõepoolest sellel kuuril on kuidagi väga meeldiv kõla, koorid nagu paistavad läbi, nad on väga selged, hoolimata sellest, et vot siin alguses mõned lood olid harmooniliselt väga rasked Siniaskud ajusid, koorid taandusid erinevaid, tähendab, mis värv on niisugust, mida me väga siiski harva kuuleme. Seda enam, et tegemist oli nats kuuriga, tähendab ikkagi põhiliselt ühe hääleliigiga väikeste võimalustega ja võrreldes segakooriga. Lauludest eriti meeldis mulle ka Heino Lemmiku lugeja mõtisklus, see on väga harva kuulda niiskust, temperament, meeleolukat, ettekannet, uisid mõned laulud välja arvata võib-olla Eugen Kapi metsa ettekanne ning ka tormise veel olen laps, mis oli üks mitte kõige paremini õnnestunud, et võib-olla liiga aeglaselt. Ja siis see kontsert jättis väga-väga hea ja soliidsem olla. Üks väike mõte veel, kas teile ei tundu, et lauldes sellist väga lähedast rahvamuusikale loomingut, nagu seda on Pätsi setu laulud ei maksaks nihukeste noortel võimekatele temperament saajatel inimestel taotleda setulist Laulmist ka tähendab teistsugust hääle andmist. Nii nagu seda praegu nii suure hoolega teevad eriti Ellerheina kammerkoorilauljad ja ka mõned teised. Sageli on siin ka heliloojate käest nõu küsitud või üldse rahvamuusikatundjate käest. Praegu need setu laulud olid toredasti karaktiivset esitatud, aga ikkagi, nii nagu kõik teisedki. Minul on see aga on vastuolus, need seadused ei jälgi seda naturaalselt. Kui me võrdleme näiteks tormise töötustega, siis võivad nad siin, on nad võib-olla natukene, kasutad need motiive, nii et võib-olla sealse täieliku naturaalsem värvi taga polegi nii väga oluline. Mina toetaksin, hakkasin Helju Tauk, kel sama küsimärk, kes patud siia, kas meil ei ole neid laule olnud juba siin kavas rattasse, pillanud saba table? Sealt sellist ettekandest on nagu meelde jäänud, et nad tegid väga suurepäraselt. Mina arvan, et arengule sinnovad põhjendused sest tõepoolest nad ei ole selliselt seatud nagu setu maneeris, sest plaadil on kaks laulu setu motiividel motiividel sõna mehed võibki olla esitus laatega, seda küll, aga, aga ilmselt seda ei saa vist siiski veaks lugeda, antud juhul praegu liigviga ta ei ole, aga minu arvates tuleks võib-olla ettekandele kasuks. Ikkagi mulle tundub, et noh, kui mitte põhjendada folkloorilähedusega või folkloori ettekande tabamisega, siis vähemasti mingi siukse stiili tabamisega, sest et me räägime ju ka päris traditsioonilise kunst muusika puhul seda, et üks või teine asi on siit palstiilist visanud botstiilist. Tähendab, see võiks siis nii laheneda sinna. Aga kas te siiski seal midagi oli püütud teha, minu arust seal see värv oli, see Tallinna Pedagoogilise Instituudi naiskoor kuulub meie naiskoorile esiritta, söandab pidevalt näidanud varasematel võistlustel ja ka sellel festivali esinemisel väga tugeva vokaalse alusega väga paindliku ettekandega. Ilmselt on siin kuri juudid palju vaeva näinud ja palju tööd teinud. Ja kui nüüd võtta kokku selle koori esinemist, siis loodame. D selline vorm tal pidi ka tulevikus. Täna esines kuuride raadiofestivali žürii eeskuur, milliseid meie vabariigis on vähe nimelt ühe asutuse, ühe tehase koor, Pöögelmanni-nimelise elektrotehnika, tehase segakoor, heliton. Žürii koosseisus on professor Artur Vahter, Kuno areng, Olev Oja, Anssülol. No siin kavas on selgelt võimalik eraldada nagu kaks liine kõigepealt eesti autorid ja, ja rahvaste laulud kus suurel Eesti autorid on siis nii veel noorema generatsiooni esindajad Ester Mägi ja Heino lemmik ja nagu võiks nimetada juba vanema generatsiooni esindaja Eevald A ja kava teine pool on puhtal kujul rahvalauluseaded. Võiks peaaegu ütelda, et nagu meie liidu rahvaste laulud, kui siin vahel ei oleks Havai rahvalaulu aga tundub, et siia kavasse siiski see away laul omamoodi sobib, nii et ega see tegelikult asja üldse ei seganud. Minule isiklikult selle koori juures meeldib kõige rohkem nii hästi välja töötatud ja puhas ja selge intonatsioon. Puhas niisugune tore segakoori kõla. Mõtleksin, küllaltki nooruslik ja läbipaistev värv on sellel kooril. Ja tundub, et nähakse siin väga kõvasti tööd just selles suunas, et häälepartiid õpetatakse väga-väga suurte peensustega lauljatele selgeks, sest muidu võiks arvata, et niisugust läbipaistvust ühe tehase inimestega on vist väga raske saavutada. Tahaks ka toonitada seda just, et on olemas energiakoorijuht, kes läks tehasesse ja korjas rahva kokku, tegi koori ja mitte halva kooli, kõlab hästi ja tuleb Arold syyaku positiivsetesse kontosse kanda, see ja ta on suur töömees ja ei põlga võib-olla ka lisaproove, et kõik oleks väga selgelt kätte õpetatud. Tundub, et tehniline töö on siin lihtsalt laitmatu, mis puutub viiside ja partiide kätte õpetamisse, väga kindel rütm, väga hea tekst. Võib-olla natukene võiks mõtteid vahetada selle üle, kas alati fraasiga ja kas alati kulatooni, iluga ja tämbrit ja muude asjadega on asjad korras, võib-olla siin võiks mõningaid vajakajäämisi askonn näiteks, et olla konkreetsem, siis oleks soovinud lemmiku laulus lilled rahutoojatele keskmises osas, seal, kus sõnad seisab, tillukene mees, maksete teinud natukene pehmema tämbriga, natuke südamlikumalt, vahenditumalt see oli võib-olla natuke viga, ametlik, kuigi puhase kuigi omanikeks dünaamiline joon seal jälgitud päris kenasti, siis samuti. Sedasama momenti võib leida ka mujalt, näiteks leedu rahvalaulus, vaikne õhtu, forte on kõlav, kuid natuke kalk ilma pehmuse ja avaruseta peale on selles suhtes parem. Samuti võiks öelda siin problemaatilistele sünteesile kahest nii-öelda vene rahvalaulust ossa kaunis neiuke ja Vaike ööbik. Siin tekkis väike diskussioon selles mõttes, et kas Vaike ööbik ongi rahvalauseid, me tunneme seda kui klinkonna majandust, mis on seatud vot nende kahe laulu puhul ka oli võib-olla lüürikast natuke puudusest vene lüürilise rahvalaulu omasest nihukesest, suurest voolavusest ja, ja äärmisest legaatost võib-olla kõlasin kool natukene. Noh, see on paljude robustselt, aga, aga kuidagimoodi oleks võinud seda tooli seal rohkem kontarrida. Ma tahtsin lisada juurde veel näiteks selle lemmiku laulu kohta. No see laul on meil viimasel ajal küllaltki palju laulnud ja, ja küllaltki populaarseks saanud selle seisuga omale olen päris nõus, et see keskmine lüüriline osa oli vast liialt vähese hingega ja liigata külmat võib-olla nagu sellel tekstile jõutud kuidagi lähedale. Aga teisest küljest vot need suured, massiivsed oktavi, need kõlavad massiivsed akordid, need olid jälle omamoodi liiga liiga kramplikult liigad tagasi hoidnud, ühesõnaga ei olnud seda aktiivselt seda säravat massiivset külge ega ei olnud lõpuni välja lauldud ka lüüriline osa. Ma ütleksin veel paar sõnakava kohta. Kava on üles ehitatud ka nii kontrastsed ka muusikaliste karakterite poolt kontrastsed alati vaheldub siin voolavam või dramaatilise kergema likumisega lauludega. Näiteks võtame Lemmik ja Ester Mägi Eevald A ise. Juba kahe täiesti erineva karakteriga sissin voolavat leedu rahvalaul, sealjuures jälle väga puhooliku iseloomu Moldaavia rahvalaul. Nii et selles mõttes on ka väga õnnestunult üles ehitatud need kuulamisele sundi ja mitte väsitav esitamise kohta peab eriti rõhutan just seda, nagu siin juba öeldi, intonatsiooni puhtust ja ilmselt jah, suurt tööd, nagu seal räägitud on, üksikute laevade kohta. Isiklikult oleks minu soov nimelt Eevalt haava. Me oleme põhjamaa lapsed, selle kestmise osa kuiminatsioonile viiv jääb igavest ütlemata, minu arvates selleks liiga aeglaselt oleks vaja tunglevamalt kohtadest tuleks kulminatsioon palju paremini välja. Ma lisaksin võib-olla teise Evald Aava laulu kohta noorusaeg kui algab see lõpuosadel, kuid mis on nooraeg, noorusaeg, noorusaeg ja nüüd tuleb siis ka väga vallatu ja ülemeelik tekst seal ja niisugune äärmiselt hoogne, hoogne muusika, minul jäi nagu niisugune tunne, et koorijuht liig aktiivselt hoiab, kooril käe peal ei lase ennast välja laulda, korralikult, on harjunud seda kuulama, rohkem meeskoorile ettekandes segakoorile harvem laulnud. Mingisugune niisugune tunne on, et see lõpp on üks suur säramine siin võib-olla ürist sellest särast jäi puudu, olgugi et, et kõik on ilus, aga ütleksin, et et liiga karmilt käsi peal hoitud ei ole lastud nagu välja laulda koorile. Justkui seda kava nagu kuulame siis sealt kõik tundub, et kõik on väga korras, situatsioonist puhas, kõik koos kõikjale kõlavat täpselt. Kuid lõpuks järgesid mind kuidagi selline tunne, et midagi nagu vajaka. Ja mis, mis vajaka jäi, tundusid kõik laulud on kergelt ühte voodi. Võtame kas või siin näiteks mõistatused või noorusaeg, vaikne õhtu, mingisugune üks pitser oli pea ja siin minu arust, mis vajab teie vajaka Eeesser puudusite varjundit, hääleliselt varjundid võib olla ja kas sisuliselt lähenemiselt erinevused? Minu jaoks oli väga toredaks üllatuseks leiuks Jaan paku seatud setu rahvalaule lätsi küll. No on teada siia Rakvere kandi mees ja tunneb Jaan pakki hästi tema loomingut, selles mõttes peab ta lihtsalt aitäh ütlemata loon, kavva võtnud ja ja siin juba Antsiloya muheles, juba tuleb raadio korraga ära laulda, segaluu. Tulen ka mõnda jaan pakku laulu, kuna olen ka tema õpilane keskkoolipõlves olnud. Seda kahjuks ei ole ennem kuulnud ja peab ütlema, et see on üks tema komponisti tegevuses, üks minu arust üks säravamaid lugusid, kuigi seade traditsiooniline, kuid siiski on tehtud väga huvitavalt ja laudadel samuti hästi tundub, et see laul võib-olla niisuguse meeleolu ja strichidega võib-olla kõige rohkem hakkas, hellitan koori praeguse saavutatud esinemismaneer ühest laulust me ei ole veel rääkinud siin Ester Mägi mõistatused, seal väga huvitav, lauline, küllalt keerukas ja mulle tundus, et laulu alguses osa kõik oli korras, aga millegipärast laulu lõppu seal, kus tulevad pikad kinni hoitud akordid ja tekivad väga huvitavat, kõlad mulle naised, koorijuht oli seal natukene omavolitsenud seal noodipikkustega. Ühesõnaga need need kõlavad, pikad akordid oli ta mingil põhjusel tunduvalt lühemaks teinud, selle arvel tekkisid väga suured pausid ja mulle näidet, et see laulu lõpp nagu kukkus ära. Kuidagi kuidagi liiga vara hakkas venitama ja seis kuidagi kuidagi nagu laul lõppes enne õiget aega ära. Need. Me oleme seda laulu siin kõik laulud ja mõned mehed seda ja palju juhatanud. Nii et niukene, sõbralik soovitus oleks, et võiks mõelda. Muidu muidu see kõige huvitavam ja kõige ilusamini kõlav lõpp, seda nagu, et ei oleks liiga vara pidurid peale panna. Aga siiski, see on ju väga nõudlik laule eriti harmooniliselt ja et ühe nii tehasekooriga, kus lauljate valik ilmselt nii väga suur, ei ole just harmooniliselt puhtalt ära laulda. Ma mõtlen just esimest osa, see näitab, et on siin väga kõvasti tööd tehtud. Sest ega ma ei usu, et siin eriti suurte muusikalise teadmistega lauljad kooris oleksid koori kontsert. Ta jättis üldkokkuvõttes väga meeldiva mulje. Kõlab hästi kompaktselt väga hästi välja töötatud. Ja tundub, et sellel koolil on veel päris suured võimalused edasiarenemiseks ja olen päris veendunud, et et helistonist saab tulevikus üks meie juhtivaid kontsertkoorem. Tänaseks on koorifestivalil esinenud juba 30 kooli. Rõõmustavalt laiali, osavõtjate geograafia on koore Saaremaalt, Narvast kaugelt Võrumaalt. Loomulik on see, et tänasel päeval on kõige sobivam esineja Eesti Õpetajate meeskoor. Täna on meie žüriis kõik kas praegused või endised meeskoorijuhid, professor Artur Vahter, Ants Üleoja kun, areng ei ole vaja. Täna ongi siis vaatluse all üks meie oma laadsemaid omanäolisi koore Eesti Õpetajate meeskoor. Enne kui hakata nüüd hindama koorikava esinemist tuleks minu arvates just rõhutada selle koori suurt kasvatuslikku tööd, mis ta teeb. Meie koolides koolinoorsoo hulgas, sellest sõltub ka võib-olla selle koorikava, mis on väga mitmekesine. Siin on kaasaegset heliloomingut. Raimond Teie, Raimond Pauls üks Eestis, teine Lätist uste võrdluseks ka siis siis on siin rahvalaule. Nii Ukraina rahvalaul, läti rahvalaul, isand klassikatsemalagrat, Anton ruumis teinud neete laule erinevast aegadest ja erinevast miljööst ja erineva iseloomuga fin, võisime. Oma lauludega küllaltki meeldivast küljest. Mis puutub koorikülasse, siis tundub, et ta jõuline, särav ja huvitav märkida seejuures, et nii passid kui ka tenorit nagu võrdse tugevusega tenorid tavaliselt ise regus, koorison küllaltki tuhmid, võtsin, kuuleme väga toredaid säravaid noote. Muidugi on tunda vokaalset karedust. Eriti võib-olla sellise laulu puhul nagu Rubisteni merevaik, kus isegi laena mulle kannelt, Vanemuine. Selles suhtes oleksin kergelt etteheiteid. Olen seda koori pidevalt kuulanud aluse panemisest saadik, välja arvatud viimane kontsert, mida ei olnud võimalus Estonia kontserdisaalis kuulata. Võisin lahter, rääkis, et ta esineb põhiliselt koolidest, siis ei tohi unustada ka seda, et igal aastal koor annab ka oma aruande kontserdid Estonia kontserdisaalis. Ja kui need kontserte jälgida, siis võib päris julgelt öelda, et iga kontserdiga on midagi juurde tulnud, kus positiivset ma mõtlesin, eriti suurt tööd on koorijuhid teinud just vokaalse kandluse vokaalse ilu suunas, sest mäletan, esimesi kontserdil olid eriti karedad. Aga tänast raadiofestivali kontserti lindilt kuulates oli väga palju niukseid, toredaid kordaminekuid. Ja mis mulle kõige rohkem võib-olla meeldis selles kavas. Kõigepealt kava ülesehitus on selline, et on hea kuulata, väga palju vaheldust on siin ma mõtlen just tempolist vaheldus sisulist vaheldust nistresside kui dünaamika osas. Ja samuti kar veenis nii esitus, kuigi siin mõnes kohas ühte teist võiks ette heita, aga peamine, mis siin nagu kõlama jääb, on see tore emotsionaalne laeng selles esituses. Ja siin tuleks kahtlemata just tunnustussõnu avaldada dirigentidega, sest minu teada Harold Uibo ja ja ka teised abi dirigendid on väga emotsionaalsed inimesed ja see on kohe tunda koorilaulus ja siit kavast välja noppida üksikuid laule oleks isegi raske. Kõik olid nad sisuliselt kenasti ette kantud, moodustasid kena terviku. Ja kui mõnes laulus võib-olla oli vääratuse intonatsiooni mõttes, kui ma ei eksi, siis vast laena mulle kannelt, Vanemuises oli seal ühes kohas, tenorid kippusid vägisi madalamaks jääma, kui siin mõnes kohas oli tunda tenorit karedust, mis lööb välja eriti kõrges registris ja võib-olla natuke isegi forsseerimisel. Nooti tuleb juurde. Aga üldine kujunduse üldine arusaamine nendest lauludest oli väga õige ja minule jättis väga sümpaatse mulje, sest tundub, et see koor on kindlalt asunud meie mees, kordoni arvestada taevasse esiritta. Ja seda väga lühikese ajaga, sest koori tegevus nagu ma siin eessõnast kuulda võisime, on siin neli kuni viis aastat ja selle aja jooksul on tõepoolest suuri edusamme tehtud. Tundub, et selles kavas on mõned niuksed lood, mis võib olla just laiale kuulajaskonnale eriti meeldivad. Olgugi et siin on ka niisuguse üldtuntuid asju, mida peaaegu et kõik koorid meil laulavad. Ma just tahtsin ütelda Haarald, Uibo esimese laulu kohta on see kevadlaul niisuguse päris toreda meloodilise kujundusega toredasti läbi viidud, nii et mul on selline tunne, et see laul peaks leidma kuulajaskonna vastu võtma. Kui juba üks niisugune tore romantiline laul, nagu oli see kevadlaul juba kavas, esines siis minu arust siin seitsmenda numbrina pausi minu linnale oma põhimeeleolult ja ka üldiselt lahenduselt võrdlemisi sarnane eelpool nimetatu ka, nii et võib-olla niisuguses lühikeses raadio kontserdikavas ei oleks väga otstarbekas olnudki kahte peaaegu üksteisele sarnast laulu kaua lülitada, kas siis need ka laulutasin, kavas? Ei ole natuke liialt nii suvaliselt järjekorras siin küll jälgitud terava kontrastiprintsiipi, aga aga kas teile ei tundu nii, et see kuidagi nagu liialt mis segamini paisatud? Minul ongi siin üks märge, selline juurused, kavand nagu veidi hüppeline, siin on meeleolu, laule, trahv palaul naljalaul järsk, on üks klassikaline lugu, siis läheb jälle poolest traadist eelist nagu pausi laul on. Või siis tuleb jälle rahvalaul. Ja selle tõttu ta nagu niisugust ühtset liini see kava ei moodusta. Aga minu arvates ühtne linn seisneb just selles, et siin on nii-öelda igaühele midagi, nagu siin. Isegi sissejuhatuses on öeldud, et, et siit võtaks kaasa nii noor kui vana kuulaja midagi see on võib-olla sellest printsiibist lähtutud. Nojah, selle üle võib vaielda, sellepärast et ka võib teha väga rangelt mingisuguse temaatika järgi või kuid väga tihti me kuuleme ka niisuguseid kontserte, mis teadlikult on lood segi paisatud, kus Bachi kõrval tuletada kergem ellu. Nii et muidugi siin. Olev Oja märkus võib olla muud isegi kohane kuid minu arust seda kuulata siiski oli väga huvitavad. Need meeleolude kontrastid on siin minu arust teadlikud pandud ja minu arust oleks siin veel ühte momenti natukene arvestada. Eelnevalt oli siin juttu, et see on ühe avaliku kontserdi lindistus, ilmselt kontserdilt välja nopitud üksikud lood, nad ei ole seal ilmselt sellises järjekorras olnud. Kontserdil ma usun, kui Estonia kontsertsaalis oleks olnud niisugune järjekordse, oleks, võib natuke kurjaks teona ja millest siin veel puud on minu arust seda kaasaega päris sõna otseses mõttes on siiski pisut vähevõitu. Ma arvan, et koorile ehk üht-teist kavas siiski rohkem on kaasaegseid teoseid selle sõna heas mõttes. Sest siin nagu eriti kaasaegse helikeelega, ühtegi laulu kahjuks silma praegu ei hakka, need võib-olla selle peale peaks mõtlema meie nõrgevuses koorile ilmselt oleks soovitatud, kui järsku praegu veel ei ole niukseid julgemate väljendusvahenditega laule võib-olla võiks ka. Minul ongi nii seal mõtteline või tundmused mere vaikusel kavaliselt pandud sellepärast et koorile anda võimalus areneda vokaalsest küljest. Täpselt samuti võiks olla ka nüüd kavas mõni kaasaegse helikeelega teos, et arendada koori sellest vaatevinklist. Mis puutub veel siia, võib-olla püüab, jääb kõrva veel kõlama mõned niisugused tekstilise vääratused. Näiteks on siin Villem Kapi ladus laena mulle kannelt, Vanemuine palju kolmanda välte sõnul andud lihtsalt lõdvalt ja tulevad välja teised Altena muistsed kotka ammust ja niisugusi. Neid leidub siin ühte või teist. Just eriti selle laulu puhul. Samuti torkas kuidagi võõralt kõrvas sõna, sest esimesest laulust tuli meile seest mis nagu tuleks, võib-olla korrigeerida. Kokkuvõttes jättis Eesti Õpetajate meeskoori esinemine oma juhtide haaralt Uibo Tiia peenma Eerika parkija juhatusel minu arvates meeldiva mulje just eriti oma emotsionaalse esituse, dünaamilise, paindliku laulmise poolest. Ma peaks ütlema, et just kõige rohkem tõmmas kaasas niisugune kaasaelamine lauludele hasartmuusika hasart, mida kahjuks väga harva leiame, tavaliselt korduv. Suur tänu žüriile soovime Õpetajate meeskoorile palju jõudu. Edu meie koorimuusika propageerimisel. Nii kooliõpilaste kui ka kõigi muusikahuviliste hulgas. Meie raadio koorifestivalile on registreeritud kaks keskeriõppeasutuste koori. Oleme kuulanud juba tihemetsa sovhoostehnikumi meeskoori. Täna esines siis teine kooli koorsel Tartu Pedagoogilise kooli naiskoor. Koorikontserti kuulas žürii koosseisus Artur Vahter. Pole vaja. Ants Üleoja ja Kuno areng. Tänane kontsert jättis mulle hea mulje, kui arvestada veel seda, et siin on tegemist keskeriõppeasutuse naiskooriga, kus me teame, et hääled on nagu veel välja kujunemata, sest tüdrukud on noored. Ja üldine mulje oli selles mõttes hea, just et. Me tajusime siin toredat ansamblit, puhast intonatsiooni, loomuliku fraasi ja igast loost õiget arusaamist. Kava meeldis mulle, siin oli eraldi nagu lõikudele antud laule mitmest vallast. Algas kava eesti autoritega, Mart Saar, Veljo Tormis. Sellele järgnesid kolm klassikalist autorit Rossini koday Verdi millele järgnesid kolm vene laulu. Jaa, aga lõpus oli antud instrumentaalansambliga üks estraadiplaanis laul. Nii et siin oli nagu koor püüdnud näidata kõiki oma võimalusi erinevaid tahke, mis minu arust kaunis reljeefselt oli ka esile toodud. Kool kõlab väga säravalt toredalt puhtalt ettekanded, meeleolukad, viimistletud, siia, siin on nii vokaalne külg tekstiline küll küll kõik omal kohal, et väga meeldiv on seda kuuri kuulata. Ta tundub küll niimoodi, et see koor kui ta seni on täitnud põhiliselt nagu koolis nii-öelda õpe, kooreülesandeid, kus ta aitab koolilõpetajatel oma riigieksami asju teie eksamikomisjonile ette laulda siis tundub, et oleks nagu vajadus seda koori näidata rohkem väljaspool kooli tööd. Sest näib, et kooril on väga tublid võimed ja ütleksin, et mulle isiklikult kõige soodsama mulje selles kavas jättis tormise kurb laulik. See oli tõesti väga hästi tehtud väga suure efektse tõusuga. Solistid olid toredad, kusjuures see ei ole sugugi mitte laul lihtsate killast väga teravate diktsioneerivate foonidega. Tundus, et siin oli toredasti kõik korras ja kontrastiks sinna juurde Parociini tantsulaul. Hästi kergelt ja läbipaistvalt esitatud need igatahes väga hea mulje. Kui võib-olla mõnel tekib siin küsimus, et kas kämferti maailm ringleb, mis on tegelikult estraadilaul või kerge muusikasse kuulub, kas see sobib sellesse kaua siis ma vaidleksin kohe vastu. Tore on, kui osatakse valida noortele selliseid laule, mis neile väga meeldivad ja kahtlemata see on üks niisugune nii huvitavamaid estraadilaule, mis kindlasti on just sellisele koosseisule nägu, on Tartu Pedagoogilise kooli naiskoor, meeldib üldiselt peab ütlema, et see naiskoor vastava vanuseliselt astmelt keskkoolikoorile ja keskkoolides me kuuleme harva selliseid ilusa tämbriga ja, ja ettekandega koore peab ütlema, et Tartu pedagoogilises koolis on just vokaalne külg küllaltki heal tasemel sealt konservatooriumi sisseastunud üliõpilast sõuad just seda edasi, paistab, et seal tehakse sellel ajal küllaltki tööd. Me kuulasime, tänasin 10 toredat lugu, kõik on nagu omaette pärlid, kuid siiski minul jäi kõrva Kaksuke riveris tormise seaded sest need tulevad erakordselt esile istuma kõlavärvide meeleolude poolest. Tormise esimese lauluseade juures. See on põlistamise sihitatud solistile, koorile, kuid siin on vist oleks mõeldav kasutada, et tuua suuremat dünaamilist tõusuvälja keskel solisti asemel turistide rühma et saavutada ühesõnaga toredam suurem kulminatsioon. Muidu praegu ta jääb nagu keskelt jääb nagu tõus liiga väikeseks. Kui arendada kriitilist nooti, siis mina isiklikult oleksin näinud rasseni ringtantsulaulus, nii suuremaid kontraste, see oli üldiselt antud võrdlemiseni õhuliselt Kanet Fortissimu vastas lauset sulasid see pianuga peanissimaga ühte erilist kontrast ei olnud. Siis peab muidugi ütlema, et vene rahvalaul ja siis kalkine, kuhu sa ka ei läheks, see on muidugi sellele koosseisule sele noortele häältele üsna raske pähkel sellist laia voolavust saavutada, kuid koor tuli sellega siiski toime, kuigi need laulud ei kuulnud just minu arvates kõige paremate kilda. Siia kuulub kyljest koda juhtu, laul ka see on muidugi seal ja, ja sellepärast siin ongi tunda nagu fraasides liikumatus puudub kuusk jääb kergelt nagu seisma. See ei olnud nagu keskmises osas oleks võinud pisut liikuvust juurde anda, ma mõtlen kodaja õhtulemuse pisut nagu jäi krampi, nagu me räägime koday õhtul alust ja kas või siin nendest vene rahvalaulus mäele Volgalt ja ka seda Kaltki, nagu sa ka ei läheks siis kahtlemata need on pähklid ka väljakujunenud naiskoorile lubasest. Harva me kuuleme näiteks kodaja õhtul aluselises puhtas situatsioonis, kui me täna kuulasime, kuigi jah võib-olla seal sopranite toonia natukene liiga heledaks ja vajaks natuke tumedamat kõla. Aga see eeldab ikkagi jällegi välja kujunenud häält ja võib-olla suuremat kooripraktikat mida see koor saavutas siiski nende lauda ettekandes hoolimata võib-olla teatud staatilisuse nendest puudustest, millest siin oli juttu, on siiski väljapaistvad säutse selles eas antud kollektiivi puhul Pierre määrastavad Pedagoogilise kooli naiskoor koosneb õpilastest, kes võetakse koolikaaslase katse põhjal ja kooris laulmine nendele kohustuslik seal õppeplaanis. Selles koorilt me peame ikka rohkem nõuda, teiselt poolt jällegi seesama õpilane saed neli aastat. Nii et tegelikult on tegemist kogu aeg koori uuenemisega. Ühelt poolt on see tore, et koor on noor, aga teiselt poolt see tähendab ka pidevat tööd, ansambli sulatamist ja see on jällegi teiselt poolt raskus, et see koor oleks kogu aeg stabiilne. Üks asi on, kui sul on koor aastaid käes ja pikkamööda vahetad välja seal seal on palju lihtsam, kui seal iga nelja aasta tagant koori koosseis vahetub. Ma tuleksin tagasi veel nende aeglaste lanud juurde, aga võib-olla peaks selle kooriga jää noortekooriga need laule veidi kiiremini laulma. Näiteks vene rahvalaule mööda Volgat, no kodaja õhtu laulu. Me oleme harjunud selles tempos kuulme, võib-olla veidi kiirem võiks ka siin olla siis vähem läheks kaduma Lavokaalsust. Viimase loola kuulsime estraadiilmelist laulu. No siin oli vist võte viga, see, et te saateansambel oli tugevam kui kui koor Mikis klast kaugemalt ja võib-olla siin kõige rohkem hakkasid silma Glentonatsioonilised vääratused mujal, nagu seda nii tähele ei pannud. Üldmulje sellest kontserdist oli kokkuvõttes väga hea ja tahaks soovida. Koori dirigentide, õunu igale ja Lennart Jõelale palju jõudu. Et nad neid noori laulu tüdrukuid suudaksid ka tulevikus sama edukalt laulu armastama panna, nagu nad seda seni on teinud.