Kui 44. aasta sügisel küsiti minult, et missugust koorides taltsutada Mispärast meeskoor, aga võib-olla sellepärast, et segakoor oli Nõukogude liidus küll ja küll ja neid oli palju. Ja kui segakoor, siis minu arvates oleks pidanud surema MAX 120 liikmeline üks niisugune massiivne segakoor kuid veel kaheksakümneliikmelise meeskooril on selle monumentaalsust on õrnus seal ükskõik, mis omaduste nimetate. No ta on kõigeks võimeline. Mispärast veel 80 ja mispärast mitte rohkem. Sellepärast et kahte vagunisse mahume parajast ära ja ega üle kahe vaguni keegi rongijuht omale juurde lisada ei luba ja kahekesi on küllalt tegemist, elu näitab. Koori esimene harjutus tähistas mõtte teokssaamist. Aga millal see mõte idanema hakkas ja küpses? Nii palju laulumehi kaheni sõjasügisel Riigikogus päris tublisti, meie naabrid on siin praegult. Saatusekaaslased Voldemar valge evalt, Jaanson, võib-olla aitabki meelde tuletada, kes need mehed olid. Kes meil siis. Tõesti on 30 aastat sellest kui mõtelda veel, kes need siis need esimesed mehed olid? Muidugi tugeva lisa saime siis nii see tegevus koolides, mõned olid vanad tuttavad, kes varem olid laulnud vanalinnamägi oli veel Artur linnamäega isa kontrabass, siis juhtus küll seda, et ta veel kurje harjutuselt viimases reas pani korra suitsu põlema. Seda mäletan, siis oli veel murule kuulus rassi lauljale üldse väga toredaid, leidus eriti madalaid ja siis tuli hea bass, oli veel Jaroslav Sergei puder. Koosseis oli muidugi väga kirju, aga ma pean ütlema, et töötahe, niisugune töö hind ja ainuke asi, mis oli väga tugev ja niisugune noh kõik tahtsid midagi teha ja laulda ja näidata, mis suudavad. Kindlasti on teil meeles kõige esimene kontsert. See oli Tallinnas 21. jaanuaril glooria tol ajal Estonia meestel oli siiski isegi ärev tunne ja näoseliga peegeldasingile väikene närveerimine, et kuidas publik võtab nüüd vastasele esimese kontserdi. Sest rahvast oli teatud uudishimuga ja et kutseline koor kutsele voorsele hästi laulast esinema võeti väga hästi vastu. Mäletad, kohe kordasime seda kava veel sellel pikal tänaval Trumpi klubis meie esimeses kavas käepärast praegult võin ütelda, mis meil laudis poolkava oli lätte laule, kostki, laulud pilvedele, kuldrannake malemäng võidulaul ja teises otsas oli saarel Eluja hällilaul Lepnurme üles üles petiku kuu paar laudu ja ma vaatan, et nendest sellest esimesest kontserdist on meil veel kavas viis laulu, mitmed asi õieti kuus ja hakkame minema, tantsis kuus laulu. Näiteks pilved oli, me olime üldse laulnud 30 aasta jooksul täpselt 600 korda, vetiku kuud, 602 korda ja nii edasi, nii et sellest peale on juba midagi jäänud. Muidugi me laiendasime peatselt oma kava ka vennasvabariikide loominguga ja kõik uus, mis tehti, selle võtsime kavasse. Ja muidugi omakorda pöörasime autoritel vesti nööpi. Et nad meile midagi kirjutaksid. Ja muidugi kirjutasid ka ja on seda alati teinud, et kontaktloojatega on kujunenud kogu aja jooksul päris tihedaks. Muidugi laulud olid siis natukene kergemad, püüdsime võimalikult laiendada nii rahvusvahelises mõttes kui ka laulude raskusi. Nii et püüdsime neid laule, mis annaks jälle koorile uusi võimeid juurde. Aga ka sealjuures ikkagi nii, et, et konti ei murra, et nendest jagu saame. Nii on aja jooksul kavandanud raskemaks. Ja ega me neid esimesi laule laulma kulda on akustika ka mõnes kohas. Ega me ei põlga ühtegi, nii et seinast seinani hällist hauani umbes. Et kontsert kahe kuuga ette valmistada selleks pidi ju töö täie hooga käima minema. Aga viis koori, praegune kodumaja Estonia oli tol ajal varemetes. Kuidas siis teete? Kõik harjutused olid väga rasked, ei olnud, aga võrdlemisi kiirelt hakkas, hakkas midagi koitma. Aga olud olid niisugused raskevõitu püha vaimu kiriku juures oli meil kusagil. Seal oli algul ei olnud üldse Atla plaasigi panime ketis akule Luutudy klaasisi, näete, ja siis saime aka diivani enam-vähem tuulekindlas ruumis laulma. Ütleme siis puhtaks sellega sõitsime siis Viljandisse kontserdile kriimulastel sinna kusagile väljude maale kontserdi ajal masinast kohe laul lahti nagu vanasti laulupeolised ikka laulupeo laule ja oleks siis olnud sellised poisid, kui praegu tuli vahest kombineeritud veomasinast lahtiseid. Masinate kõik ei ole kasvatatud, aga rõõm ja laval oli suur ja ka kontserdil juhtus äpardusi ei olnud igalt poolt veel kõik asjad korras, järsku kustus valgus. Noh, siis oli vaja selle vastu ette valmistada, olime varustatud nii teisi, tenori oli üks prožektor, tähendab taskulamp ja teisel bassil oli teine taskulamp ja siis tuli kustus, siis need mõlemad suured prožektorid konveieri peale. Ikka kontsert läks edaspidi näha olema, aga mina ei pidanudki. Muidugi, saalid olid kütmata, tihtipeale klaverid olid väga halvas olukorras, mõnes kohas ei olnud klaveri siis voltide solistile vahes laulda, siis ma mäletan treirahade kasv isegi akordioni saatel Kandle saatel ja ühe korra esik kitarri saatel. Agara seemned, laulge, laulge tahtsid kuulata, laulda, laulda väetiste tulid maamehe juurde, kes ei laseks talle kiida, väänab? Ei kuidas nii, kuidas laulati ilva viidatakse? Algata laulda üldse. Ja mul on lihtsalt tore juhus oli vist ojas vara seltsimajas teades, ta ütleb, et esise valget laulab eesti rahvalaule, kui ma olin väikseke. Eks see kapsa halist Heidi Akotiku, keda leidsin. Toreda isakese laevarahvas ka koer are laul läks nii hästi toredalt ja võeti nii toredasti vastu. Me käisime tihti Rakveres, Rakveres oli väga hea akustika. Kas teatrisaal? Meil oli, ta teab, et ma olen nagu mingi etalon Rakverekontsert see oli siis erakordselt hästi korda läinud kontsert. Ja ma mäletan, et ükskord oli ka niisugune lugu, et oli vihmane ilm, mis oli kindlasti sügise aeg. Siis rahvas ei vaadanud-kuulanud, meedia tahtsid kogu aeg põrandale ja nüüd see asi, mis asja põrandalt vaatavad, ikka ikka üle teiste ja ikka keskel seal käik rivale vahelgi käik lava poole ja. Minul on kassipoeg jooksisele klaveril, klaviatuuri? Jah, tore, aga minu arvates üks kuidagi hiir ja ja ma mäletan, et me laulsime hiirepaistvast lauluses kreegi humoreski, kus on, kas on iga vägevalt siis välja tuli, igal aastal oli meil üks pikem reis oma vabariigis. Me jagasime korra koori kaheks, üks oli nõukooride Kambja pärast säigisse nimetas ja andsime mõned korrad disem ka kahes kohas poole kooriga kontserdi. Seal tingitud sellest, et mõnel pool on vägevad äkilised lavad, läheb sinna 35, siis on juba lava täis ja 35 meest, kui ta teab, et ta peab ka teisest laulma veel, kes ta kõrval ei ole? Laulavad küll, pole midagi. Nõo ja Kambja oli ju, sel korral jätkame viimast korda ka Aleksander lätet nägime, aga kas seejuures käisime vahel või koorega. Ja see oli vist veel mõni kuu enne. Kahe selgus, et oli väga huvitatud, kuidas me laulsime, terve rida fotosid saab tehtud. Ja siis ta imetles ikka seda magnetofoni, millega tema juttu selles võeti, kuulda seda ja vangutas pead. Uudis nähtavasti. Vahelduseks laulavad tema laule ja siis ta ütles, jõudnud Gustav Ernesaks sellele, noh, näita siis nüüd sina ka, mis sa teinud oled? Esimesed sõidud väljaspool vabariiki olid ju Moskva sõidud 46. aastal Moskvasse 47. aastal Moskvasse. Kogu aeg, mil sõpradeks ja vist juba alguses külastas meid ka see kuulus tenori laulja, kus luski oleval kuhjatud kunagi kontserdi ajal, kui tal juhtus olema seal linnas, kus meie kontsertplats ikka ta turIaadi lava taha ja oli nii suur sõber. Ja siis algasid ka juba esimesed sidemed Riiaga. Riia kontserdid olid meil. Ma mäletan, et õnneks oli meil esimene kord kohe korraga rohkem kui üks, kolm kontserdile ette nähtud. Esimene kontsert oli vähe inimesi, üks kolmandik saali, teisel kontserdil juba nii kolmveerand, kolmas oli täiesti täiskontserdid, olid väga lille ja roosivedelik. Sealt, see oli selles üliõpilasaulas. No me olime seal vist andnud üldse praegu kokku, ma ei tea. Konts viis 60 kontserti ka üldse, Riias oleme olnud juba üks 120 kontserti, nii et me oleme seal juba kokku üle 20 korra. Sadu oli ja kui palju meil seal korda instituudi tavaliselt on, nii et pärast kontserdi tuleme korraks välja, laulame kolm, neli laul lisapalaks, seal tulime kolm-neli korda välja ja ma mäletan kõige pikem kontserdile Riias, nii et me käisime vist neli korda väljas ja viimase laulu laulsime mantli ja siis veel kusagil seal aula ukse peal ja kokku saime siis ühe õhtu jooksul 36 kolm ja pool tundi. Ja nii siis kartsime Riiad ja armastasime ka ja nemad ka nemad ei kartuleid karmast mäletada seda nelja restaureerimisläks siis ülikooli aulas kuni kuni sinna hotell metropoli. Nagu kinos, nii nagu järgmiseks, ütleme, meeskoor lille kastma Riia ja Moskva keltsa linnakusse kõige rohkem peale Tallinna olete esinenud? Tõesti, Riia on vist kõige rohkem on mulle selle sarja üle 100 ja nad on võtnud võrds nood Lätimaal veel peale selle veel teistes linnades väga palju. Lätimaa Me oleme risti-põiki läbi käinud nagu Eestimaa või seal on juba üle 30 linna. Külastatud oli isegi rohkem alati ka mõned läti laulud sees olnud läti keeles. No aga Siis on. Ka. Esimene pikk reis oli meil 50. aastal, kolm kuud kestis ja see oli niisugune kolossaalne, ette oli kunagi veel ükski poor teinud, nii pikka reisimiskestab kolm kuud ja andsime selle jooksul 70 kontsert. Ja teie ise ka ei ole hiljem vist nii pika maratoni kadunud. Noh, niisugused asjad muidugi nüüd enam ei riski. Kõige huvitavam on see veel, me tahtsime veel kodus ka natukene uhkustada ja ja kojujõudmise päeva õhtul andsime siinsamas kontsertsaalis kontserti ja näituse määrime saatnud salaja mõned mehed varem siia paigale, nüüd valmistasid näituse nii, et oli seal suur üllatused ja me laulsime hästi. Hoog oli sees veel? Ei saanud pidav. Marsruut oli muidugi hästi huvitav ja see tegi asja kergemaks. Ühest küljest muidugi see ja teisest küljest see ka olime 25 aastat nooremad. Me käisime läbi üheksa liiduvabariiki reisi, pikkus ise oli üle 12000 kilomeetri juba niiet vastupidavust nõudis. Aga no noored mehed on alati vastupidavad. Võib-olla praegused noored läheks aga hea meelega, stabiilsus oli suur ja ega siis praegu viga ei ole, sõidavad tihedas, oli hirmus ränk, sest meil vaestele nisukesi kontserdite seeriaid, kus ilma vaba vääratada tuli laulda 12 13 kontserti järjest invalaadimatunudki laskmine. Tingimused elasime ju vanades puuvagunites kolmekorruselised. Nii et viimased mäed olid lae all. Nii madalas vastu lage istuda ei saanudki, ainult pikali sai tulla oma noridel jälle kolmas korrus oli siis ikkagi minu kodus, eks ma ikka kolisin sinna ülesse ka veel. Ja sealt siis jälle see jõudsid, olid ära. Õnneks aeg oli niisugune suve lõpp varasügisel alles, kuigi lõpp oli ikka päris talves ja ka esialgu nagu kohanemise aeg oli küllalt soodus, saime palju väljas olla, saime ujuda, veel. Nägime esimest korda elus Musta merd ja esimest korda elus Kaspia merd. Nii et see kõik nagu aitas nii moraalset kahju, ega muidugi vagun elu ka kerge ei ole seal kui ja, ja see on omaette peatükk, täitsa vagunite otsimine jaamadesse öösel üles imedasid, tulime kontserdilt tagasi, keegi ei teadnud, kuhu poole minna. Tulime jalamaja ja siis selgus, et kusagile kaubajaama viis kilomeetrit eemale hoopis nihutatud vahepeal kui läksime sinna, vahepeal olid seadmed ära toodud, jällegi hoopis teise kohta viidud, niiet vaguneid sai mõnikord poole juurde otsida, enne kui ükskord oma sooja veekruusi juure saime. Aga sellegipoolest reisijalt tõreleda oma vaba aega me püüdsime kasutada võimalikult kasulikult. Tegime ekskursioone muuseumidesse, mägedesse, suurtemates tehastesse, tavaline suusad kaasa, seal oli küll Volga-äärse linnasetalvine aeg, suuskadega lasin ühte lugu vallastest alla, seal ei elanud keegi ju kusagil veel käinud niisugustes rajoonides ja kole palju oli näha. Nüüd kui me oleme korduvalt seal juba käinud, nüüd muidugi noh, niisugusi ekskursioone veel enam nagu korraldada ei tulegi, sellepärast et kõik on nagu nähtud juba mitu korda läbi käidud, ainult vaatame, mis selle unistan, vahepeal tulnud ja uudised on igal pool. Teine sama pikk reis oli meil 52. aastal jällegi umbes samasse rajooni Kaukaasiasse Volga linnadesse. Ja ühtlasi tolleaegsetesse suur ehitustesse. Ka peaaegu kolm kuud. Andsime seal ka 64 kontserti, lõpetasime jällegi aasta lõpuks tulime tagasi, andsime jälle samal õhtul Tallinnas viimase kontserdi. Meil oli ka terve rida kohtumisi. Tehastes oli paljudes konservatooriumi tuseli. Muusikaõpilased olid paljudel koorijuhte palju. Samuti koergis oli ja samuti esimesed suhted olid ju sel reisil jerevani konservatooriumi hiljem oleme korduvalt kokku saanud. Pärast seda reisi anti siis meile ka praegune nimetus, akadeemiline mees aastast oligi, see oli 52. aasta lõpp piirina kolmanda algus. See nimetus on muuseas hiljem. Aga välismaale võetakse seda kui, kui üliõpilaskooli, nii et selle tõttu on mõnikord seletades ka olnud, peetakse nagu tudengite kooriks. Hallipäised pärast tuleb välja, et märksa teine generatsioon, kui surmi keskmine vanus siis sel ajal oli. Tol ajal oli umbes 33 34. Aga kas see oli, niiet et me, me ise keskmine vanus on nüüd vist 10 aastat vanemaks, vaid koor on 30 aastat vanaks läinud, aga meeste keskmine vanus on 10 laeva, neile oleks, eks meil siin täitajatele noored, kes tulevad peale seda keskmist nii-öelda madalamaks kaubelda. Näljaseid, aita jälle siis ülemist otsa kaubelda kenasti. Palju rõõmu oleme valmistanud ka neile eestlastele, kes omal ajal Eestist väljarändest ma mõtlen Krimmi nagu prohvet malts Veldi liikumise ajal selliseid juhus olnud, elatakse ühes linnas, eestlased aga teine, see tund ei tule, tänav aga tulevad sinna kontserdile, siis saad tuttavaks, et me oleme eestlased, elame ühes linnas juba palju aastaid koos. Hooaeg on omavahel suhelnud vene keeles küll, aga mõlemad, eks igas linnas on mõni eest ning või lõhklaseni õigelt sõjas linna ei leia, kus, kus eestlased, kui võiks. Riikliku akadeemilise meeskoori embleemi all toimuvad pidevalt ka solistide ja ansamblite kontserdid. Eks seegi on ju aastakümnete töö vili. Ega meil ju ei olnud kõik lauljad, kes oleks saanud muusikahariduse saatsime õppima, kas siis laulualal või ka koori juhatamise alale. Ja sealt hiljem ongi kõik koorijuhid järgmisel aastakümnetel tulnudki säält konservatooriumist. Sellepärast, et kui niisugune kutseline asutus töötab, siis ta peaksid natuke laiema profiiliga töötama ka vaguga selja taha jääks ja ja et need noorematka kuhugile jõuaksid. Ta täidaks omatmoodi mingisuguse õppeasutuse ülesandeid, nagu nende omade, solistide ja koorijuhtide. On ju olnud veel teisi ansambleid, kes meie kontsert elus palju kaasa on teinud, praegune RAM üks töötab peaaegu sellest ajast alates, kui, kui koor loodi ja see oli hea organisaator ja sinna kuulusid siis praegune teeneline kunstitegelane Harald Uibo, esimene tenor Georg Vettingoli, teine tenor, Evald Jaansooli bariton ja Gerretz oli sel ajal pass ja Ilmar Talvik oli klaveri peal algusest peale kuni nelja maa, Talvik on kogu aeg olnud ja, ja siis seal laulastel vasar ja kalal veel mõnda aega Kasekivi laulis kvartetis ja siis pärast kasekivid nii-öelda esimese tenori tuligi. Andekas poissmees perimeeter poisiks homo keskel tiit kestel mõla kvarteti lauljana, ma pean ütlema, et et see kvarteti töö annab lauljale tugevat kindlust. Graseerimis oskust jaga kõrva, arendad. Nii et kui on kusagil kaugemas nurgas neli meest tehke kvartett, aga siis olid meil ju väga populaarsed kah. Varsti pärast asutamist laupäevakut valmis soliste meil võtta kuskilt ei olnud, solisti hakkasime ise siis kasvatama ja neid mehi, kes huvi tundsid, asja vastu oli küllalt, palju. Nad siis valmistasid ette siin vaikselt mõned loodi aastaseid, siis oma meeste süles laupäeval pärast tööd, niuksed, kodused kontserdid ja seal kasvas meil palju soliste. Juba paar-kolm aastat olime töötanud, siis olime võimelised juba isegi niisukesi soololaulude õhtuid korraldama, kus astus üles juba 15 20 noort solisti, kellest hiljem kasvas siis ka päris päris tugevaid lauljaid. Kui palju mehi üldse 30 aasta jooksul on koorist läbi käinud? Kolm kooritäit on mehi küll olnud, haridus, uurali läbigaid muidugi esimesel aastakümnel, siis käis ikka ligi 200 meest kuurist läbi, kes esialgu tulid ja vaatasid. Hea kerge amet ja häält oli ka võib-olla nii, et vastu võtta ikkagi sahinaid, aga no varsti selgus, et et nagu siit ja sealt jäi napiks ja ma mäletan üks teine pass tuli ükskord proovile ja proovisin. Ta sai hiilgavalt kõige madalama noodid kätte, võtsin kohe vastu, aga see ta selle proovil tabas neid noote. See oli juhuslik asi, mida eraldi ei läinud enam märki kuidagimoodi üles ja realiseeris ühtlaselt, ennem laulsin asja karjäär madalamaks läinud ja hiljem olin niisugune normaalne liikumine koosseisus kaks-kolm meest aastas vahetus ja see on päris normaalne. Ja ikka. Ka. Iva. Mida andis koorile esimene aastakümme, mida te ise teate kõige olulisemaks selles vundamendiks, mille peale lahti kaks järgmist ja tulevad veel kõik teised jäätis, sööd, nüüd hakati ka arvestama. Me võime kõleda ja neid on ikka tarvis ja ja midagi suudame. See andis nii jõudu ja julgust, suuremad ülesanded omale võtta, tõsisemalt töötama, hakata rohkem rõhku panema iga üksiku laulja arendamiseks ja iga aasta iga veis iga uus kala andis midagi juurde. Ja kui alguses oli väga palju kahtlejad, oli ju neid hääli ka külas, kes ütlesid, et kuulge, et siia peaks ikka veel tantsurühma juure panema ja karmoška juurde panema ja ja ikka naislauljat, et peaks ka olema. Aga siis need jutud on ammu kadunud. Kuidagi õigustasin oma olemas, nii et vundament sai paigale pandud ja Ta sai juba ikkagi niisuguse omaette kvaliteedimärgi ka meid juba üleliiduliselt oli korralikult hinnatud, aga kõige toredam rõõmsam on see, et mõnes kohas on pärast meie matka tekkinud koorid. Ja üks koor oli isegi 70 aastal koorifestivalil kes tunnistasid ise, et me nad pärast meie matka hakkasid tegutsema ja nad esinesid väga väärikalt ja niisugusi, sõpru on palju ja. No iga Eiline vahel renoveerib oma elukäiku ja ma olen ka seda mõnikord täidet ja mitte pilgukski, kahetse seda. Kooria astusid sellepärast, et see töö, mis on tehtud, on huvitav töö ja, ja tunned rõõmu, kui sa näed, et sa suutsid publikule midagi pakkuda, sest saad sellistes kui rahuldust. Ja, ja see on üks tänuväärne asi siiski. Ja muidugi kordion hoida selles mõttes reise palju, näe, palju, aga kui Harry ütles, et need töö on kerge, siis ma ütlen, ta siiski kerge ei ole. Kuigi meil päevas kolm tundi dirigendid katsunud ja proovinud, et vahel ka neli tundi laulda, et, et sakslaste peale aga ei pea vastu ei ole tulemusi kergelt laulda, tuleb raskelt töötaja. Selle töö tulemusi fikseerivad kiitvad arvustused ja rohked aukirjad. Akadeemilise koori nimetuse andmine. Aga millised tunnustused veel langevad esimesse aastakümnesse? 10. aastapäeval sai meie koori kaks esimest lauljat teenelise kunstniku tiitli. Kaks esimest lauljat pluss üks, koorijuht tähendab Harri vasar Allar Gerretz lauljatena ja Artur Vahter. Koorijuhina ja kuusel Ernesaksa ei saanud esimese riikliku preemia 10 aasta jooksul selle koorida. Ja 1947. aastal oli koori peadirigent saanud Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse.