Tänase saatega meenutame heliloojat, pedagoogi, koorijuhti, suurt töömeest, toredat inimest Eesti NSV teenelist kunstitegelast, Aado Velmet titt, tema laul, kodutammed. Aado Velmeti kodurajad olid Hiiumaal Käinas ukse ees, meri, kivid, kadakad toas harmoonium, esimene pill, millel ta õppis isa käe all selgeks juba enne kooli neljahäälset koorilaule. Ja kiigeõhtutel küla noored koduseid muusikaõpinguid täiendas Haapsalu Õpetajate seminar kus tegutsesid koorid, orkestrid ja klaverimängule anti seal nii tugev alus, et pärast seminari lõpetamist võis kohe astuda konservatooriumi kõrgemale kursusele. Professor Theodor Lemba klaveriklass, selle kõrval ka koorijuhtimise eriala ja puhkpilliorkestridirigeerimise erikursus. Ja ikka polnud veel kõik. Lisandus kompositsiooni õppimine professor Heino Elleri juures. Aado Velmeti töö üks tüse tahk on alati olnud õpitu teiste edasiandmine. Pedagoogiamet Kärdlas, Pärnus, Tallinnas. Sellest suurim ajaline lõik Tallinna riiklikus konservatooriumis räägib meie muusikaülikooli teooria kateedri juhataja professor Edgar Arro. Ta on siin õpetanud õige mitmeid muusikateoreetilisi õppeaineid kuid viimastel aastakümnetel spetsialiseerus ta polüfoonia ja muusikavormi analüüsi erialadele ja nii, nagu ta mulle kunagi ütles, võttis selle aine ettevalmistamine kohutavalt palju energiat Alt ning Aado Velmet oli selle teoreetilise erialal üks vabariigi tuntumaid ja hinnatumaid spetsialiste. Tema õpilasteks on olnud peamiselt kõik kommunistid ja muusikateadlased kes seal konservatooriumi nüüd juba lõpetanud ning töötavat silmapaistvate muusikutena vabariigis. Ja ei ole midagi imestada, kui meie heliloojad on küllaltki suuri saavutusi ja kordaminekud, on neil olnud just see polüfoonia sele stiilioskus, see kajastub nende loomingus. Ta oli korrektne vägalistineeritud. Ta kuulus õppenõukogu, olles pikka aega alguses muusikateooria kateedri juhataja, viimastel aastatel aga puhkpillikateedri juhataja. Õppenõukogus oli ta väga asjalik, oma sõnavõttudes sisukas ja peab ütlema ka heatahtlik, kuid ka nõudlik siiski. Nii nagu minul andmeid on, ei viitsinud või ei tahtnud seda ainet õpetada, siis ta sai ikka tigedaks ka, nii nagu õige pedagoog peab olema ühised koosolekud ja nõupidamised, mis meil on olnud Taali kalladi varem seal ikka kõndis mööda koridori. Nii et tõesti, see oli nõnda, et vist mitte kordagi. Ma ei tea, et oleks hilinenud. Tänast saadet aitas teha ka naiskoori Ilo kauaaegne koorivanem Helene Loigo. Ta meeldis meile kõigile kõigile koorilauljate jättis ta väga hea mulje kui korjust, kui inimene, kui sõber kõigi vastu, väga sõbralik. Ja kõige enam meeldis neile temas just tema kohutav töövõime, tema töötahe, tema väsimatus näiteks kooriga töötades ja me nägime, kui suurt pinget seda nõudis, kuna koor oli siis suur. Meil oli aastaid, kus me koosseisu kuulus 140 naist. Ja Velmet töötas meiega üksi. Tal ei olnud abikoorijuhti nagu praegustel koorijuhtidele. Ja me nägime, millist suurt tahtejõudu selt akt nõudis. Ja kui väsitav see töö oli aga kunagi kuulnud, et ta oleks selle üle nurisenud. Ta oleks närvitsenud veetlevaks tigedaks saanud. Kõigi selle aja jooksul seitsmeteistkümne aasta jooksul ei kuulnud lehmetest ühtegi halba sõna, aga me nägime, kui ta muutus närviliseks. Naised tihtipeale ju ajavad juttu proovide ajal. Siis ta lõpetas korraks selle juhtimise ja mängis mõned akordid klaveril ja nähtavasti sellega sai siis oma rahu jälle tagasi ja jätkas tööd ka kõige selle aja jooksul ei olnud kordagi sellist juhust. Velmet oleks puudunud proovist või oleks hilinenud. Ühesõnaga kultuurihoones, nagu arvestati tema järgi aega, siis niivõrd täpselt alustas ta alati proovi. Ega ta endast ei rääkinud, palju võis ainult aimata viimasel ajal, et ta kannatab millegi all. Kuigi need on joon tema elule ja tööle alla tõmmatud, aga aga ta on nii kohutavalt palju teinud Nõukogude Eesti muusika heaks, sest see mitte üksi, ainult pedagoogile töö, aga räägime veel temas kui koorijuhist. Või räägime temast kui üldlaulupeo ühest silmapaistvast juhist, kus on tuhanded naiskoorilauljad tema taktikepi all laulnud meie rahva suurtel pidupäevadel või isegi töö, mida ta tegi väljakul, seda kahte ala on ka märkimisväärne. Ta on koostanud, kui ma ei eksi, üle 10 kogumiku Eesti rahvalaule, seal oli tema enda loomingut aga väga tihti rada pöördus lihtsalt erinevate poole. Ja palus, andis väikse viisijuppi, ütles, et fotole ja mees teese ära häälele ja klaverile ja nii olen minagi isegi kirjutanud. Tema soovil ja väga mitmed meie heliloojad. Aga veel pilguga tagasi, alates 1000 950.-st aastast. Aado Velmet kuulus ka brigaadi, kes andis välja üldhariduslikes koolidele mõeldud laulikuid. 10 aasta jooksul õige õige palju saineid kogumikke välja antud kirjutas spetsiaalselt ka tol korral mõningaid laule. Praktika näitab, et need olid päris suupärased lastele. Ta on kirjutatud, suurvorm ka, aga peab, ütleme nii, et eriti tal olid lähedased väikevormid suurvormidest. Ta kasutas muidugi seda suurt oskust, mis tal oli polüfooniaalast oskust. Mitmed tema laulud on olnud üldlaulupidudel. Armastas naiskoori, nagu ta ise on olnud ilunaiskoori asutaja ja üks esimesi juhte ja on kirjutanud naiskoorile õisi, palju laule. Need on kõik olnud toredalt südames, tulid südamesse, läksid suure koori asjatundlikkusega kirjutatud. Velmet algul katsetas segakooriga, ta tahtis luua segakoori, aga mehi ei tulnud sellesse segakoori küllaldaselt ja siis ta oli otsustanud, et ta kuna naisi on küllaldased, et ta loob siis naiskoori. Ja loomulikult hiljem, kui tema juba naiskuriga töötas, siis hakkaski ta naiskoorist lugu pidama, siis ilmselt oli tema iseloomule ka omane selline lüürilises ja tunnetes sügavus. No mis ta just eriti naised nagu oskavad laulus edasi anda. Ja muidugi kontserdipublikule meeldisid ka väga-väga paljud tema laulud meeldisid, seetõttu siis võtsid neid oma kavasse ka teised naiskoorid. Kõige enam Võru naiskoor kannel. Selle kooriga oli veel Metil ka väga tihe sõprus, ta oli kandle sagedane külaline, samuti Pärnu koor, Linda ja väga-väga paljud koorid, kus ta käis enne laulupidusid Käisi Velmet. Neid koore, nagu öeldakse, koha peal katsumas ja väga-väga paljude koorilauljate käest, kui me laulupeol Ki olime ikka sain, oli, oli nagu kuulda naistelt, et Velmet meeldis väga paljudele, ta oli niisugune alati niisugune leibas energiline ja kuidagi tema juhatamise all oli nagu hea laulda. Siis oli selline tunne, et kõik, mis ta tegi seda tegi nagu südamest ja mitte ainult mõistusega, vaid ka tunnetega. Ja see muidugi, kandes kalauljatesse Üle aastate on säilinud helilint 1960. aasta üldlaulupeost kus Aado Velmet juhatas naiskoore. Ja veel on säilinud üks helilint tollesama laulupeoeelsest ajast kus üldjuhid arutavad, mida tuleb veel teha, et üldrahvalik pidu hästi õnnestuks. Ja mis on selleks juba ära tehtud. Siin on ka Aado Velmeti ütlemised. Mis siin veel võiks ütelda terve kava, nii ettevalmistamisest siis nii palju kui ma olen saanud jälgida ja seda üsna suurel määral olnud nisust kapriissed, neiukesed nagu Tiina ja need juba on, kraamaldab, prisid jätnud. Ja tuleb laulupeole üsna erksalt ja rõõmsalt ja ja väga ettevalmistatud kinnangolhoosika. Kõige raskem naiskoorilaul jah olla nagu kõige raskem, aga nüüd ei saa seda Niir arugi, tuleb päris ilusasti. Kuni laulupeoni tahaksin soovitada veel seda, et aeg on ikka lõid veel proove teha, sest pärast laulupidu nii hilja all tavaliselt ikka tuleb see proov enne kontserti ära pidada, seal natuke vaeva näha ja siis on pärast hea rõõmustada ja pärast on süda endaga rahul, et kõik on tehtud, mis on võimalik olnud ja kõik on tehtud ka siis kõige paremini. Nii ta töötas kõike, püüdes ise teha ka kõige paremini. Ja mida öelda temast kui inimesest. Ma panin tähele tema väga suurt loodusearmastust. Tal oli Vasalemmas oma koduaed, ühesõnaga ta rajas selle aia seal ta kasvatas seal roose. Ma käisin seal mitmel korral tal külas ja ma vaatasin, kui suure uhkusetundega ja nagu nagu rõõmuga ta mulle nii tutvustas sees sort on nüüd see, see on see ja ma siis imetlesin oma, mõtlesin, et kuskohast tema veel selle aja võtab, et neid roose nii palju aretada ja nyyd seal kasvatada ja hooldada, sest ma teadsin, et tal oli ju küllaltki suur koormus. Ta oli vaikne ja väga, väga delikaatne, kõigi vastu. Vahest siiski muutustele rõõmsameelseks, siis rääkis ta. Anekdoot. Ta armastas ise väga kuulata anekdoote ja rääkis isegi hiinlastest ja temas ei olnud midagi niisugust peidetud või teesklust, nagu ei tundunud temas kõik, mis ta ütles. See oli nii. Sellest järeldub ka see, et kõik endisidki kooli lauljaid, kes juba ammu koorist lahkunud tema matusel tulid kõik teda hüvasti jätma. Oli ju väga palju ilusaid päevi, oli väga palju õnnestumisi. Oli ka selliseid momente, kus tõesti, no oli ebaõnnestumisi, ma peaksin ütlema. Näiteks ühel koori kontserdil ma mäletan, et me alustasime üht laulu kolm korda ikka ei saanud õiget häält kätte ja see muidugi mõjus meile kõigile, aga me saime sellest kõigest üle ja ikkagi tegime tööd. Ma pean ütlema, et kõik lauljad ikkagi, kes laulu pärast olid koorid olnud. Need kõik ikka tegid tööd hoolega, käisid korralikult, koor alustas oma tegevust 25 inimesega ja siis paisus ta kuni 140, oli neil kooris. No nüüd on kooris vähem, umbes pool. Kuna ta põhilised ained, muusika teoreetilist ainet kuulusid muusikateooria kateedrisse, siis ta oleks tulnud esimesel septembril üle muusikateooria kateedrisse. Kuid see jäi ainult ta sooviks. Ilmselt tuli surm talle ka ootamatult, sest kumadele valusin mulle anda 1980. aastani teadusliku tööplaani. Siis ta seda tegi. Ta võttis endale plaani uurida lähemalt Heino Elleri teoste Polifooniat, mida pidi olema pidevalt kontaktis kõigi heliloojate loominguga. Suur pluss oli veel see ka, et ta mängis hästi klaverit. Ta võis mängida enamus vajalikkust repertuaaris kõik peast. Õpilaste silmis oli ta ja ta jääb suureks autoriteediks. Olengi praegu siin majas, sellepärast et jälle pidada plaane ja nõu kuidas elu edasi viia. Ka selles aines, mida kadunud Aado Velmet andis. On võimalik, et tema töö jätkajaks saavad tema enda õpilast.