Homme on siis see päev, viies november. Päev. Mil 50 aastat tagasi tuli kokku Eestimaa kommunistliku partei esimene kongress? Võib-olla kui sellest ajastust ja sellest kongressist juttu teha, kõigepealt meenutaksime neid põhjusi. Miks oli vajalik üldse Eestimaa Kommunistliku partei loomine eraldi Venemaa kommunistlikust parteist. Sest teatavasti ju enne esimest kongressi Eestis ka kommunistid olid olemas, olid organiseerinud, võtsid osa oktoobrirevolutsioonist revolutsioonilisest liikumisest varem juba sajandi algusest peale ja ka pärast oktoobrirevolutsiooni vaata sellel ajaloolisel situatsioonile. Meil on stuudios selleks palutud kohale ajaloolane Vello Toom ja Leonhard Tiitsen. Vana kommunist, kes isiklikult neid aegasid läbi elas, jaama meenutusi ka teieni toob? Jah, kuni 1920. aastani. Eesti bolševikud olid läbinud ühise võitlusti Lenini parteiga kuuludes organisatsiooniliselt tema koosseisu. Kuid kodanluse diktatuuri kehtestamine prioretäriaadile kaotusega lõppenud kodusõja järel Eestis ja proletariaadi diktatuurid kindlustumine Nõukogude Venemaal asetasid täiesti erinevatesse ajaloolistes tingimustesse. Venemaa Kommunistliku bolševike partei ja tema eestimaa partei organisatsiooni. Kui Venemaa kommunistlik bolševike partei hakkas lahendama sotsialismi ülesehitamise küsimus siis eesti kommunistidele tuli jätkata veidi kodanlikus riigis töötavate hulkade organiseerimist võitluseks Nõukogude võimu taaskehtestamise eest. Seega ajalooliselt välja kujunenud olukord seadiski paratamatult päevakorda. Eestimaa partei organisatsiooni edasisest staatus. 22. juunil 1920 arutas seda küsimust EKP keskkomitee poliitbüroo pole kiimliks Lenini juhtimisel. Ja arvestades neid konkreetseid tingimusi, milles Eesti kommunistidele tuli tegutseda pidas keskkomitee poliitbüroo õigeks Eestimaa partei organisatsiooni konstitueerumise iseseisvaks kommunistlikuks parteiks, mis vahetult kuuluks kommunistliku internatsionaali koosseisu tema ühe sektsiooniga, sest kolmas internatsionaal oli juba loodud ja, ja ülesanded olid ikka niivõrd erinevad ja rahvusvahelise kommunistlike parteide ühendusega oli Eestimaa kommunistlik organisatsioon loonud sidemed juba ka varem. Nii võttis tema esindaja Hans Pöögelmanni osa Kominterni asutamiskongress 1919. aastal ja need eesti kommunistid, kes sel ajal Nõukogude Venemaale jäid, need siis olid nii eraldi organisatsioonina kuulusid Venemaa kommunistliku parteikoosseisu eraldi osa kanana. Eesti osakondade, kes Keskkomitee ja osakonnad siis kohalikust osakonnad kohtadel. Aga eks see aeg oli selles mõttes raske, et Eesti töörahva kommuun teatavasti oli lüüa saanud. Reaktsioon võidutses ja mitte ainult ei võidutsenud, nad olid ka ääretult, et noh, kuidas öelda vihaselt või tooret kommunistide suhtes just pärast kommuuni katset. Teie, seltsimees, stiitsin neid aeglased ju, mäletate? Ei olnud vist lihtne siin kommunistel sel ajal üldse tegutseda kodanlikus Eestis. Ja põrandaaluses elus kommunistidele oli igatahes ränkrasked ülesanded just sellepärast et valge terror nõudis Eesti töörahva hulgast alalisi ohvrid. Kui aga läheneda leid esimese kongressi ettevalmistusele, siis peab mainima, et põrandaalune partei muutus üha tugevamaks. Näitena võiks tuua niisuguse lõigu ajaloos. 20. aasta suvel. Eesti kodanlus lavastas avaliku kohtuprotsessil kommunistidele ennem seda oli ainult välikohtud ja iga öösi viidi mahalaskmisele paremaid töörahva poegi ja tütreid. Aga selle avaliku kohtuprotsessi lavastamisega sai Eesti kodanlus tunda juba põrandaaluse partei tugevust. Kui kodaline kohus mõistis kaks inimest surma, siis partei kutsus Eesti töörappa üles protestistreigile. Ja see protestistreik oli niivõrd võimas, et Eesti korraldus sattus kabuhirmu. Ja need kaks surmaotsust muudeti ringi sunnitööks. Et mehed olid, kui ma jääksidki ork krõks ja jah, Georg liuks ja Roman Bagdarata. Aga välikohus, see oli lihtsalt niisugune sõjakohus, ilma avaliku arutelu tehti lihtsalt omakohus. Omakohus ja see Sõjavälikohus see töötas oma otsuse välja 24 tunni jooksul ja otsus viidi täide. Kas Sõjamäe rabas? Rahumäel Mustamäenõlvakul või kuskil Tallinna lähistel. Ja üldse see arv, ohvrite arv oli kaunis suur, mõne 1000-ni koguni jõudis kogu selle perioodi jooksul ja eksis nüüd läheksimegi üle konkreetselt esimese kongressiga seotud küsimuste juurde. Konkreetne praktiline ettevalmistus selleks kongressiks keskkomitee ma ei saavutanud märkimisväärset edu partii kollektiivide taastamisel ja nende ülemaalise võrgu loomisel 1908. aastal. Ja organisatsiooniliselt oli võimalik korraldada kongressi juba 1920. aasta sügisel. Keskkomitee kavad siiski esialgu korraldada kongressi 20 aasta septembris. Kuid hilissuvel siin parteiorganisatsiooni tabanud rüüstamist lained tagajärjena lükkus kongress paari kuu võrra edasi. Esimene kongress tuli kokku illegaalsed Tallinnas, viiendal novembril 1920. Kongressist võttis osa 11 delegaati, kes esindasid viitekümmend üht partei kollektiivi kokku 405 liikmega. See moodustas 80 protsenti parteinimekirjades registreeritud kommunistidest. Kahju delegaadid on kõik teada, kes kongressist osa võtsid. Illegaalselt toimunud kongresside protokollide koostamisel peeti rangelt silmas just kongressist osavõtjate konspireerimis nõudest. Nii esimese kongressi protokollis esineb Ridab sõidoni rida varjunimesid, kongressi delegaadid on tähistatud suuremas osas varjunimedega. Nonii, esinevad esimese kongressi protokollis sellised sõidunemid nagu Mussio lõvikaskorg ja nende varjunimede kandjad. Ütlesid õieti juba üpris amm. Ja need oleks siis vennad, olid Jaan Kreiks, Hans Rebane, Jaan saks, Anton, see truu. Kuid esimese kongressi protokollis. Ja neid varjunimesid kandvaid osavõtjaid. Ei õnnestunud olnud selle esimese kongressi protokolli publitseerimise ajal veel kindlaks teha, see oli 10 aastat tagasi, umbkaudu ilmus 60. aastal avaldati jah, aga nüüd. Nüüd siiski, kasutades siin parteiarhiivimaterjale õnnestus siiski välja selgitada, kes nende varjunimede all Kongressil viibisid. Alustaksin sellisest varjunimest nagu Võsu. Parteiarhiivis leiduvatest materjalidest selgus, et selle pseudonüümi all töötas lühemat aega Voldemar Loorents valk kes pärast Narva organisaatori Rudolf Seide arreteerimist ja maha laskmist 1920. aasta septembris asus kommunistliku partei Narva linna ning Virumaa parteiorganisaatorid kohuseid täitma. Väga keeruline oli selle varjunime yksi isikustamine. Väärtuslikku pidepunkti andsid siin EKP esimese kongressi delegaadi Jaan saksa mälestused, mis on kirja pandud 1966. aastal Nõukogude Liidu Nõukogude liidus ja nendes mälestustes. Ta nimetab 1920. aasta sügisel toimunud kongressist osa võtnud tena. Viktor Kingissepa, Hans Rebase, Otto Rästa ja Rudolf rakmanni kõrval ka Muti nimelist osavõtjat. Seda varjunimed kasutas Jüri Bilbas kes aastatel 1000 919921 oli rapla partei kollektiivi lühemat aega ka Harju maakonna organisaator ja abi Teie mainisite need siin, et kongress toimus Tallinnas. Kas see on päris kindel ametlik versioon? Seltsimees Tiitsem, teie ise delegaat ei olnud aga mingil määral tol ajal ka kongressi ettevalmistamisega tegelesite ja seotud nende probleemidega olite. Kuidas teie seda asja mäletate? Ja no kongressi delegaat ma ei olnud jaa. Põrandamine kongress tuleb kokku rangete konspirantiini reeglite täitmisega. Ja minul isiklikult ei olnud vajagi teada ja ma ei olnud ka teadlik, mis ajal kongress kokku tuleb ehk kus kuvand kokku tuleb. Seda teadsid ikka ainult väga kitsas ring. Väga-väga kitsas ring inimesi ja tänapäev. Mina võiks nii surmkindlalt tõendada, et esimene kongress toimus Tallinnas mäekalda tänaval number 31 20. aastal oli seal maja number 20 21. Ja mille eest ma selle järelduse teen, on nimelt see, et kongressi päeval omiku sain Jaan Luksi käest ülesande. Valvet pidada mäekalda tänaval. Ilma lähemalt oleks teadnud, mis seal toimub. Ei Dean ei olnud teadlik, mis seal sünnib, seda kunagi öeldud, aga, aga hiljem kui ilmusid juba esimese kongressi dokumendid, partei põhikiri ja manifest Eesti töörahvale, siis olin ma kindel, et sel päeval toimus mäekalda tänaval kongress. Ja mis mind teel veendub, selle mõttele, on see, et kui oleks toimunud Tallinna linnakomitee koosolek, nendest võtsin mina isiklikult ise osa. Ja need koosolekud toimuvad ilma välisvalveta. Ja vaevalt samal päeval ja samal ajal oleks nüüd toimunud mingit teist suuremat üritust paralleelselt. Aga just just see mind geiks rohkem ta veenab, et kongress toimus mäekalda tänaval. Te tegelesite teise kongressi ettevalmistamise, praktilise organisatsioonilise tööga, mis toimus teatavasti Uku talus, kuidas näiteks sinna inimeste toimetamine, kuidas see asi käis võib-olla ka seoses esimese kangelastega üldse toda? Ajasin minul oli juhus kaks delegaati linnast välja viia, kes pidivad, siirduma teisele kongressile. Ja need inimesed üle andes sidenihele, kes delegaadid pidin koha peale viima. Uku tallu Uku talu ei ole ja Tallinnast nii väga kaugel. Aga delegaadid Viivi etteotsa mitte otse, vaid suure ringiga peaaegu 60 kilomeetrilise matkaga. Ja kui kongress lõppes ja delegaadid laiali läksivad, siis imestasivad, et kuidas nad nii Tallinna lähedal võivad olla. Ja teise kongressi ruum oli nii tühjaks tehtud, et ühtegi eset ei olnud. Vana, isegi naelad olid seina seest välja võetud. Et juhul, kui delegaate Juhul, kui keegi sisse kukuks, ei tunneks tema ära seda maja ega seda ruumi, kus Corson kongressi viibisid. Ja kuidas teie seltsimees tooma ajaloolasena arvate seda seltsimees stiitsiniversiooni? Sest ega teisi tunnistajaid ei olegi riste järg jäänud delegaate ei ole ühtegi elus? Ei esimese kongressi delegaat ei ole ühtegi enam elus. Minu kui uurija seisukoht antud küsimuses on selline et see mäekalda tänaval asuvat maja. Võib nii pidada kõige reaalsemaks pretendendiks esimese kongressi kohale. Kuid lõplikult teaduslikult tõestatuks siiski seda Vastril pidada ei saa. Jah, muide, kuidas uurimine selles küsimuses toimunud on, sellest oli seltsimees, toome lähemalt nuus jutustama ühes meie 10-st reportaaži saatest, mis on pühendatud EKP 50.-le aastapäevale. Ja see saade läheb eetrisse 11. novembril. Võiksin muidugi ka nii-öelda, et sellele küsimusele ei ole printsipiaalselt sisulist tähtsust kahtlemata hoopis tähtsam on see, mis ikkagi kongressile otsustati, vastu võeti. Kuid samal ajal ikkagi oleks ka väga oluline teada, et kus siis ikka toimus nii tähtis sündmus kui meie, Eestimaa kommunistliku partei esimene kongresse, eks ole, teda enam, et meil on teada, kus viidi läbi partei teine kongress samuti kolmas kongress. Ja lihtsalt süda ei anna rahu. Süda ei anna rahu. Enne kui võib-olla pole täpselt Loodame siis edasisele edule nüüd aga vast oleks aeg tullagi kongressi sisulise töö juurde. Kongressi töö oli väga pingeline. Ühe päeva jooksul tuli analüüsida Eestimaa partei organisatsiooni tegevust. Kahe eelnenud aasta jooksul. Vastuta partei põhidokumendid, on programm ja põhikiri, valida partei juhtivad organid ning otsustada aga taktika eelseisvates poliitilistes aktsioonides. Kongressi töö esimene osa oli pühendatud keskkomitee endise Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu ja kohalike organisatsioonide aruannetele. Keskkomitee aruandeni esines Viktor Kingissepp. Ta üksikasjalikult käsitles parti poliitiliste organisatsioonilist tegevust 1918. aasta lõpust kuni kongressi kokkukutsumiseni. Ta märkis, et 1920. aasta veebruarini seal Tartu rahuni oli partii poliitilise suuna ära määranud aktiivne osavõtmine kodusõjast ja võitlusest rahvusvahelise kontrrevolutsiooni vastu. 1919. aasta Julistada võitlus kodanliku Eesti väljaastumise eest Nõukogude Vene vastasest rindest. Tartu rahu sõlmimisest oli partei põhiülesandeks proletariaadi võitluse juhtimine kodanlikus riigis. Kongressi delegaatide loeti ette endise Eesti Töörahva Kommuuni valitsuse esimehe Jaan Anvelti kirjalik aruanne. Emaide kongressist osavõtt elada ise ei võtnud ja seda ettekannet täiendas endine kommuni nõukogu liige. Uttu rästas. Järgmise päevakorrapunktina arutas kongress kommunistliku internatsionaali teise kongressi resolutsioon. Ülevaate selle kongressi tööst andis Vakman, kes Eestimaa partei organisatsiooni ühe esindajana oli sellest kongressist osa võtnud. Esimene kongress otsustas üksmeelselt juhinduda Kominterni teise kongressi otsustest. Kominterni struktuurile otsustati Eestimaa partei organisatsiooni edaspidi nimetada Eestimaa kommunistlikuks parteiks kolmanda internatsionaali sektsiooniks. Kongress avaldas kindlat veendumust, et Eesti kommunistide organisatsiooniline eraldumine Venemaa Kommunistliku bolševike parteist on ajuti iseloomuga. Võidurikas töörahvarevolutsioon ühendab EKP Venemaa kommunistliku parteiga uuesti. Organisatsiooniliselt öeldi kongressi resolutsioonis korterni kohta õigesti. Ja nii ta hiljem ka sai teoks. Ehkki oli nalja suur Vaitlejad. Järgnevalt EKP esimene kongress võttis vastu parti, põhidokumendid, programmi ja põhikirja programmi. Sissejuhatus, antimarksistlik hinnang kodanliku Eesti majanduslikule poliitilisele olukorrale ning sellest tulenevatele põhjustele, mis viivad siis eesti proletariaadi paratamatult sotsialistlikku revolutsioonile. EKP programm kajastas üldiselt õigesti töötavate hulkade nõudmisi. Ja selle programmi üldised alused olid ellu rakendatud nõukogude võimu kehtimise ajal, Eestis 1009 seitsmeteistkümnenda aastaga, oktoobrist 1918. aasta veebruarini ja 1900 isid 19. aasta esimesel poolel. Kriitidena Eestimaa partei organisatsiooni kujundamine Kominterni sektsiooniks tõi endaga kaasa olulised muudatused ka ta organisatsioonilise struktuurivormides. Need fikseeriti EKP esimesel kongressil vastu võetud põhikirjas. Põhikirja projekti oli koostanud Otto Rästas, kes esines ka kongressi selles küsimuses. Ja vastuvõetud põhikiri, mis määras kindlaks parteiorganisatsioonilise ülesehituse ja siseelukorralduse, vastas täielikult kommunistliku internatsionaali dokumentides fikseeritud linindlikele organisatsioonilistele põhiprintsiipidele. Partei oli üles ehitatud demokraatlikud entalismi põhimõtte alusel. Kongress valis keskkomitee, mis juhtis kogu partii poliitilist ja organisatsioonilist tegevust, juhindudes kongressi otsustest. Esimene kongress valis keskkomiteesse Viktor Kingissepa, Jaan Kreixi, Martin Like metsa. JÜRI Rästa Ottorestaja, Rudolf fakmanni keskkomiteesse valitud Jaan Anvelt, Hans Pöögelmanni Paul Lepp moodustasid keskkomitee välismaa Venemaa büroo mille kaudu keskkomitee pidas sidet Kominterni täitevkomiteega ja teiste sektsioonidega. Välismaa Venemaa büroos oli keskkomitee struktuurne osa ja selle koosseisu kuulusid väljaspool Eestit viibivad keskkomitee liikmed. Esimene kongress saatis tervituse maailma proletariaadi juhile Vladimir Linjele ja ka ülevenemaalise kesktäitevkomiteele oktoobrirevolutsiooni kolmanda aastapäeva puhul. Esimene kongress pöördus ka manifesti ka Eesti töörahva poole. Selles selgitati, et ainult järjekindel võitlus kodanluse vastu lahendab oletaarset revolutsiooni Eestis. Kongress kutsus üles töötavaid hulki jätkama võitlust Eestimaa kommunistliku partei juhtimisel. Manifestis öeldi. Eestimaal on kommunistid näidanud, et nad oskavad võidelda ja surra. Aga nad saavad näitama, et nad töörahva eesotsas ka võita oskavad. Jah, ja seda nad ka oskasid. Teie nüüd sel ajal elasite töötasite võitlesite. Et kas on meeles, millist praktilist tähtsust omasest esimesel kongressil vastu võetud programm põhikiri, kõik need dokumendid, mis andsid nagu suuna Eestimaa Kommunistliku partei tegevusele, kodanlikus Eestis. Ja no dokumendid, mis, mida, mida põrandaalune trükikoda pärast kongressi väljastas, see läks Eesti töötajate kätte ja see andis juba mingisuguse kindla aluse. Et on põrandaalune partei, mis iga päevaga kasvab ja, ja tugevneb järgede aeg näitas, et revolutsiooniline liikumine põranduse partei juhtimisel läks kogu aeg tõusuteed. Ma mäletan, seltsimees majat, Meile saatis, mis läks nüüd esmaspäeval eetrisse, rääkis nii, et tema teatavast istus sel ajal vanglas Vene tänaval. Ja noh, kuivõrd Eesti töörahva kommuun oli lüüa saanud tänu kodanust toetava välismaise imperialismi abile siis oli muidugi kaunis niisugune sünge perspektiiv neil vanglas istuda ja selles mõttes mõjus teade Eestimaa Kommunistliku partei esimesest kongressist ikkagi väga nisuse optimistlikult häälestavana ja suureni psühholoogilised tegurid, et ikkagi eesti kommunistid jätkavad võitlust hoolimata kogu kodanuset Äravist. Ja eks selles mõttes, kui ka see manifest avaldati, oli tal kahtlemata suur praktiline väärtus juba tol ajal kogu edasise juhtidele kindlasti. EKP esimene kongress pani nagu aluse uuele etapil Eesti kommunistlikus liikumises. Organisatsiooniline eraldumine Venemaa kommunistlikust bolševike parteist oli antud ajaloolistes tingimustes paratamatu. Ja siis tihti maa partei organisatsiooni tuli ju tegutseda kodanlikus riigis ja EKP esimesel kongressil fikseeritud programmilistest taktikalistest, organisatsioonilistes põhimõtetest, juhindus, Eestimaa kommunistlik partei kogu kodanliku diktatuuriperioodil kuni nõukogude võimu taaskehtestamisele Eestis 1940. aastal. Ja organisatsioonilise taasühinemisele bolševike parteiga. Ja et see taktika tõepoolest õige oli eksada nüüd kogu saal aga ikka on kinnitanud. Ja selles mõttes on muidugi ikkagi esimese kongressi tähtsus. Hindamatu.