Kui te aastavahetusel nüüd juba alanud 1970.-sse aastasse pilku heitsite siseks, leidnud te sedagi, et see on mitmete mitmete tähelepanuväärsete juubelit aasta. Kõigepealt muidugi Lenini suur juubel siis veerand sajandit sõja lõpust ja siis veel ju Eesti NSV 30. aastapäev. Viimast lähenevat juubelit on täna eriline põhjus ära märkida kuivõrd täname tähistame 1940. aasta juuni sündmustega lahutamatult seotud inimese Johannes Vares-Barbaruse kaheksakümnendat sünniaastapäeva. Ja sellepärast, olgugi järgnevad minutid pühendatud tema mälestuseks ja toimuga need mälestuste vormis temast. Eesti NSV rahvakirjanik Johannes Semper. Me saime tuttavaks Pärnu gümnaasiumis, kus me viimased neli-viis õppeaastat kõrvuti pingil istusime. Juba siis oli meil kahel mõningaid ühiseid huvisid. Kõigepealt huvi kaasaegse vene ja prantsuse kirjanduse vastu. Seda muidugi koolis ei õpitud, meil aga tärkas elav huvi just kõige selle vastu, mida kool ei andnud. Olgu need siis poliitilised brošüürid, korki teosed või hekkeli loodusfilosoofia. Teiseks elas meie meeltes edasi 1000 905. aasta revolutsiooni järelmõju mingi rahutu opositsioonina kõige ja kõigi vastu. Polnud ime, et meie koolikirjandites esines tihti väga käredaid mõtteid. Küll aga võis imestada, et meie vene keele õpetaja meid nende mõtete pärast käsile ei võtnud vaid sellised tööd vahel kogu klassile ette luges. Protsliku ja käreda esinemise tõttu andis ladina keele õpetaja mu pinginaabrile kord nimetuse Barbarus. See on barbaarne, toores, harimatu, metsik. Sellest sõnast haaras vares uhkusega kinni ja see saigi ta luuletaja nimeks. Noil aastail tegutses Pärnus väga elavalt rida õpilaste illegaalseid ringe mille olemasolust gümnaasiumi direktor väga hästi teadlik oli. Aga millele ta läbi sõrmede vaatas. Ühe sellise ringi hektografeeritud ajakiri sattus politsei pihku ja algas järel. Uurimine. Kõigepealt sõitis Riiast kohale õppekonna kuraator. Eriti oli juba kaugelt tunda Barbaruse ainulaadne käekiri. Kõik kolm süüdlast olid meie klassist tund aega keskis klassi ülekuulamine kuraatori poolt. Aga nagu kokku Rävitult polnud keegi ajakirja näinud ega sellest kuulnudki. Miks nõnda vaikiti? Oli ju barbarusel mõtte vaenlase klassis küllalt. Olgu öeldud, et meie klassi jagunes mitte ainult ruumiliselt, vaid ka meelsuselt kaheks pooleks. Vasakul istusid seitse eestlast, mõned venelased ja juudid, paremal pool sakslased ja kadakad. Kokkupõrkeid mõlema poole vahel esines aru tihti mitte aga nii palju rahvuslikul kui maailmavaatelisel pinnal. Olgu siis küsimus poliitikast, ajaloost, loodusteadusest, usust või suhtumisest ühesse või teisesse õpetajasse. Barbaruse sõna oli neis vaidlustes ja tülides alati loogiline ja kindel. Ta teadmised polnud väikesed ning lugupidamine ta isiku vastu oli poistes sel üle kuulamiselgi nii suur, et need seal parempoolsetel pinkidel ei tihanud tema vastu häält tõsta. Barbarus katsuti kuraatori poolt süüdistada selles, et ta kutsuvat oma kirjutises noori relvastatud ülestõusule. Sest mida muud peaks tähendama lause läigatage mõõku, kõlistagem kilpe, kui Barbarus seletama läks, et see lause on tsitaat Leonid Andrejev teoses. Hüüdis hariduse juht Andrejev Leonid, kes see on? Pole kuulnud. Tänu kooli vabameelsele direktorile lõppes lugu siiski võrdlemisi kergelt kuid vahepeal oli asi jõudnud sandarmi valitsuseni ja kohale ruttas selle esindaja. Ees seisid läbiotsimised, mis aga midagi ei andnud. Parajal ajal olid teada saadud sandarmitulekust ja nii mõnigi korvitäis keelatud raamatuid ja brošüüre rändas Walthovi vabriku tühjalasse vaatidesse. Oht läks sedakorda küll mööda, aga raamatule jäi petrooleumi lõhn aastateks juurde. Barbaruse suhtumine suurte isandate ja valitsevate võimude vastu oli juba koolipingilt Rotslik silma otsas ei sallinud aga päike, kodanlast kõlbus, variseeri ja jumala sõna meest. Tal oli alati lust neid narrida ja ärritada. Ta sai isegi sellega toime, et ta kord Pärnus rannasalongis istudes kodanikel kananaha üle ihu ajas sellega, et taskust välja õngitses kaks nastikud, keda ta oma kodus kasvatas, hoidis. Barbaruse välimus ei lasknud sugugi oletada, et tema kohta keegi oleks võinud öelda. Barbarus ehk metsik. Ta oli alati laitmatult riides, ta kõnes ja hoiakus oli midagi artistliku. Tol ajal unistas ta vahel isegi ooperilauljakarjäärist. Juba õpilaspõlves tundis ta sama suurt huvi muusika kui luulekunsti vastu. Tihti katsus ta aariaid laulda ja shokaaninok Türni võis ta ette vilistada kõigi teenustega, tervisest, jõust, temperamendist ja trotsist kõnelevad ka Barbaruse esimesed luuletused õpilaste ajakirjades. Ühes neist riielda ma hävitan keerubid mõõga. Ma igatsen keelatud vilja. Jehoova, pane vastu oma mõõt, ta purustan vara või hilja. Aga nagu saatuse pilkeks olime meie kaks püsti, paganad, sunnitud tarvilike kodanikuõiguste saamiseks galeri pinki minema. See sündis suvel pärast kooli lõpetamist Paistu kirikuõpetaja ja luuletaja Jaan Bäckmani juures. Kui oodatud päev viimaks kätte jõudis ja me kõrvuti kiriku poole sammusime, lõid ehtekesed käsi kokku või nagu Jeesus pastla jalan. See imestus hüüa, käis Barbaruse kohta, kes kirikusse minnes sandaalid jalga oli pannud. Sama saatuse iroonia tahtis ka seda, et luuletaja värkman oma haritud leerilapsi suure kõlblise nördimusega hoiatas lugemast Noor-Eesti albumeid ja ajakirja. Ta vaeseke ei teadnud, et üks ta hoolealustest mõni kuu tagasi seal Barbaruse varjunime all jumalavallatuid luuletusi oli avaldanud. Teine sedasama teeb järgmisel aastal. Eakamate inimeste hulgas, Pärnu linnas ja Pärnu ümbruses võib leida arvukalt neid, kes tänini tänutundega meenutavad. Doktor Vares on mind omalajal arstinud. Nagu võib-olla vabariigi leida ka sadu neid, kes lugesid ja tundsid Johannes Vares-Barbarus ja tema edasist kujunemist ennekõike tema luule kaudu. Meid aga huvitavat on eeskätt need inimesed, kes on temaga vahetult kokku puutunud just ühiskondliku tegevuse sfääris. Kolm aastakümmet tagasi ja hiljem akadeemikud Hans Kruus ja Harald Habermani. Mina omalt poolt muidugi jälgisin Barbaruse trükisõnalisi avaldusi nii luules kui proosas. Mulle meeldis, et luuletaja oli lahti saanud temale varremini omasest kunstlikus konstruktivismist. Hullem peab ütlema ei meeldinud see küll see joon tema luuletoodangus. Luuletaja oli astunud. Mulle näis, kui ta mulle eriti hakkas meeldima, aga kirjamehena kindlalt kahe jalaga keset elu. Hõõgus otsinguil progressi ja humanismi teedel. Mulle meeldis mehine heitlus kondliku Kultuurkapitalipoliitika vastu. Veel rohkem tema selgesõnaline võitlus fašismi vastu. Samuti tema siiras seisukohavõtt Hispaania kodusõjaküsimus ja veel palju muud. Ma olin võrdlemisi noormees, kui ma esimest korda lugesin Varrese luuletusi. Ja ma võiks öelda, et sellest perioodist jäi mulje nagu märksõnana varre see, kui ikka iseloomustuseks üks väikene väljendusmemmel, et ma naeran, kantslis laiutavad papp b kes hädas jumala ei politseid pappi ja see kujutlus, mida siis stsenaariumis enesele Loi, see oli midagi nii peaaegu et jõu heliku jaan Jaaguliku. Nii et ei vastanud tegelikkusele, nagu säärased kujutlused seda tavaliselt ikka on. Pöördepunktiks minu vahekordade tihenemisele Barbaruse ka ja tema abikaasaga kujunes 21. juuni 1900 40. aastal mis sai teatavasti suureks pööripäevaks ka kogu meie rahva ajaloos võiksid meenutada pisut üksikasjalikumalt algust Tartu Ülikoolis, kus ma siis töötasin. Professorina oli parajasti alganud suvine vaheaeg. Kavatsesin kasutada seda võimalikult intensiivselt teaduslikuks uurimistööks. Selleks olingi asunud kevadel varakult valgemetsa asja jõe ääres umbes 40 kilomeetrit kagu Tartud Tiia toodigi mulle 21. juunil sõna, et astuksin telefoni teel kiires korras ühendusse oma naisega Tartus Telefoni kaudu kuulsingi naiselt, et Tallinnast oli helistanud Johannes Vares-Barbarus kes oli informeerinud pealinnas äsja toimunud sündmustest ja teatanud, et seal olevat kujunenud kindel otsus moodustada kõige kiiremas korras uus vabariigi valitsus. Mina olevat ette nähtud selles peaministri asetäitjana oma seisukohast selles küsimuses pidin võimalikult kohe teatama barbarlusele Tallinna tänava korteris. Telefoniühenduse Tallinnaga sain ma üsna kiiresti. Tarberust ennast ei olnud kodus. Telefoni juures oli Johannes Semper, kes ütles, nagu ta ise väljendas enese olevat suuris. Vastasin omalt poolt, et tervitan kõigiti uut valitsust. Ja et olen ka ise nõus astuma selle koosseisu, kui asja huvid seda nõuavad. Kas aga sobib Mil määrata peaministri asetäitjaks, selle kohta avaldasin kahtlust ja palusin selle küsimuse otsustamine edasi lükata kuni minu saabumiseni Tallinna sama päeva õhtul. Tähendab, tegelikult toimus asi nii, et Vares, Barbarus, kellele anti valitsuse moodustamise ülesanne esitas ettepanekuna teie kandidatuuri asetäitja kohale, eks ole. Nagu ikka ta käib, nii see oli ja nii see oli. Ja nii edasi jõudsin veel õigel ajal kell seitse Tallinna lähtuvale rongile. See oli tolleaegses oludes kiirrong. Kell 11 õhtul astusin valesse korterisse. Barbaruse abikaasas jõuts avades ukse, tõstis sõrme oma huultele. See oli märgiks, peame vaikima. Selleks oli ka kõigiti põhjust, sest parajasti anti raadio kaudu edasi vabariigi valitsuse uus koosseis. Korteris olid ainult säuts, nägu nii erutusest plekiline. Johannes Semper. Oli äsja nimetatud uue valitsuse haridusministrina. Semper säilitas temale omasel kombel välise rahu täielikult, kuid kõnelemise pragude vahelt helkis roki sti ärevust. Temaski. Barbaras ise polnud esialgu kodus, ta saabus umbes poole tunni pärast. Meie küll ei emmanud oma värsket peaministrit, kuid oma ühissuud ja veel polnud veel kellelgi põhjust varjata. Peagi tihenesid korteris helistused telefonis. Helistajate hulgas oli uue valitsuse ministreid ja mitmesugust muud rahvast. Siit ja sealt saabus ka teateid selle kohta, kuidas reageeriti uue valitsuse moodustamisele. Meil polnud siiski kuigi palju mahti arutada äsjaseid päevasündmusi ja nendega seoses olevat ülihuvitavat informatsiooni. Ees seisis pakiline ülesanne uue vabariigi valitsuse deklaratsiooni projekti koostamine. Tahtsime sellega rutata, et võimalikult kiiresti esitada see üldsusele. Deklaratsiooni projekti koostamine polnud muidugi mitte lihtne töö. Hommikupoole ööd saime siiski vabariigi valitsuse esialgse projekti valmis. Ja siis hakkas uus valitsus tööle, võib-olla siis kas nüüd lähemalt, valitsuse tegevusest tuleb meil nagunii teistes saadetes juttu aga niivõrd oleks küll nüüd hea meenutada kuivõrd see iseloomustaks peaministrit ja tema tegevust. Muidugi mõtteid avaldati palju kõikide küsimuste kohta, mis päevakorras oli ja mis vajasid arutamist. Kuid need mõtted, avaldused olid üldiselt väga lühidalt, liiv kontsentreeritud küsimuse tuuma pääle. Ja mina ei tea ka ütelda, millesse siis nüüd tuli, aga vares teene oli kindlasti selles oluline, et just niisuguses asjalikus ja omajagu ka nii kiires ja pisut ruttava stiilis need valitsuse koosolekud peeti. Tulemused olid igatahes head. Säilitati väga palju, väga palju aega, mis oli tarvis nagunii. Et ma nägin, kuidas algas Barbaruse tööpäev. See oli väga, tavaliselt väga hästi planeeritud. Ta tõusis hommiku varrakuti. Jõudis ta kella seitsmeni magada talle välja arvatud esimene kuu oli kombeks just luuletusi kirjutada hommikustel varastel tundidel, aga esimesel kuul valitsuses ta minu tähelepanekute järgi seda küll ei teinud. Teie lasite tema juures. Mina elasin Pajusaarele Tartus ja tema oli kaasa võtnud mitmesuguseid materjale, millega ta tutvus ja mis oli ettevalmistuseks vastavate küsimuste läbiviimisele valitsuse koosolek. Selles mõttes oli tema niisugune metoodik kindel päevajaotus ja töö alati kasuks avaldas mõju ka valitsuse koosolekut pidamisele ja ühtlasi ka otsustele. Esimene nii vahetu kokkupuutumine toimus vist siis juba, kui mind määrati siin pärast riigipööret andmetesse ja seal ametlik tutvustamine. Aga esimene, asjalikum või inimlikum jutuajamine toimus mul just siis, kui meil olid valimised ja mina olin nimelt sinna valimiste peakomisjoni k liikmeks määratud. Ja meil oli seal sisi pisikene episood, kus küllalt tuntud jurist kliima tegi seal siis nii. Kummalisi ettepanekuid selle kohta, kuidas seda üleminekuperioodi juriidiliselt vormistada. Ja siis minul oli juhus sellest varesele rääkida. Ja sellest jutuajamisest on mul siis kaks asja meelde jäänud, aga selgel Naer roima äratus. Ma ei oskaks seda praegugi samastada, väga südamlik ja kuidagi väga ümmargune. Ning teiseks siis Roman märkused, noh, meie bioloogid mõtleme mõnes asjas veidi asjalikumalt. Nimetas ennast ka bioloogiks ja. Tärminid või seda, Me ühendavat lüli on siiski ka pärast paar korda nii tema poolt mainitud. Ja kas nüüd nende esimeste tutvuste põhjal millise mulje need jätsid? Teatavasti sai ta juba koolipõlves hüüdnime ladina keele õpetajalt Barbarus ja seda ta kasutas hiljem oma luuletaja pseudonüümi. Kuidas ta teile tundus? Alati tundus tema Barbaruse nimi kuidagiviisi nagu veidralt ja kontrastsemalt tema ole kui ja tema esinemise suhtes. Ja ma võiksin ühe väikese episoodi rääkida juba 41. aasta detsembri lõpus Tšeljabinskis siis peale muude ülesannete seltsimees vara ees oli meil ka omamoodi transport, kontor kuna temal oli auto. Ja meil oli siis ees niisugune üritus, et me tahtsime lastele uue aasta kinke hankida ja selleks tuli siis mitmelt poolt linnast kukku transportida mitmesuguseid präänikuid ja torte küpsiseid ja veel üht-teist. Olid ikka niisugused asjad kah saadaval. Saime suure kauplemise peale start tellist ja siis läksin mina tema poole paluma seda sinust autot. Ta kuulas selle loo ära ja leidis, et see on üks väga humaanne ettevõtte, et lastele peab andma magusat ja peab andma elamusi. Ja siis oli meil ka üks niisugune jutuajamisi, jätk, mis siiamaani meelde on jäänud. Ja selle sisu oli nimelt selles, et ta küsis minult et no kuidas ma siis bioloogina seda fašismi hindan, et kas ma hindaksin neid siis nii. Keskaeg, konna, dinosauruste ja mina ütlesin temale siis selle peale mina kujutatakse ta enne patoloogiliselt ütleme, marudam kassina kes oma eluenergia raiskab selle peale surma toota. Ja ta muigas ka selle koha peal, ütles, et see on ju peaaegu meditsiiniline. Ja nii palju, kui mina veel mäletan, siis umbes parafraseerides seda asja veidi teisiti, et jah, et mina räägiksin enne skiso freenilisest kassist, sest marutõbine, surev teema ja me ja teine niisugune külg, mis seal tagalas silma paistis, oli just see humanisti külg. Humanisti külg selles osas, et ta oli meil ka peale selle, võiks öelda koduvorstiks. Ja kuna seal ikka haigeid ka tulijaid ja mitmel juhul siis ta pidas nii-öelda oma kohuseks meid külastada, meid rahustada ja ravida ja tegi seda päris intensiivselt, igatahes rohkem, kui see nii-öelda riigi peale oleks sobinud. Ning säärastest kokkupuudetest ja mõnestki teisilist on minule temast jäänud veel üks niisugune minu arvates iseloomustav joon, see on teatud nii piiriväärtust või kuda seal talitus, piiride väga range määratlemine. Temal oli alati hästi selge, mida inimene võib ja mida ta ei või mida tema võib, mida tõi või kust peale hakkab ebainimlik ja kus lõpeb inimlik talitus. Ning selles osas võib-olla koguni üks väikene nihukese sentents, mis on meelde jäänud vini Gabor poeetiline väljendus jällegi sellest meie bioloogide seeriast. Meie bioloogid oleme. Nii-öelda pisiküsimuste või piiriväärtuste skeptikud, jämeda joone ja optimistid. See jäme joon oli siis muidugi evolutsioon ühesõnaga tõeotsija või nagu ta ise kunagi ütles, et seda tüüpi inimene, kelle meeldejäänu käib Nojah ja muidu humanist ja kui kuskilt teravusi otsida või ka jõulisi teravusi järskust, siis ainult kõige toore vastu. Umbes nii, nagu ta seda isegi kunagi ütles, ma päris täpselt ei mäleta, aga jutt oli toomas mannist. Tähendab võitleva humanismi plaanis. Et inimvaenulik kuule jõule veab jõu vastu asetama, kuna seal teisi vahendeid ei ole. Jah, ja eks tema selle valiku ikka oli ka teinud juba võrdlemisi varakult. Meie tahtsime saatele pealkirjaks kasutada üht tema varsti Ridaat ei tunnetel saa olla kahte leeri kodanliku valitsuse suhtes, oli ta ju alati. Väga eitaval seisukohale kriitilisel seisukohal, aga samal ajal peab ütlema, et ta jäi ka luuletajaks. Ja minul on meeles üks episood, kui me siis juba pärast fašistide väljal, mis Eestis, et aga siis saime. Ja ma õiendasin Kadrioru lossis mingisuguseid Ministrite nõukogu majanduslike asja seal ülemnõukogu, kadunud seltsimees tellinguga tuli kabinetist välja, kutsus mind siis omapoolne sisse. Jutt hakkas siis sellega peale, et noh, et teie kass hakkab neid ikka tõesti koolama. Et kuidas see fašismi kas ja et kuidas siis see agoonia peaks neid olema? Mina ei osanud selle kohta palju öelda, ütlesime teda, marudam, mis siis, kui vanem peaks olema ja äkiline. Aga kuidas kisa freenesse sureb, et siis võib seal mõnda aega veel venida. Ja siis läks jutt edasist luule peale. Ma ei mäleta enam täpselt, mis me rääkisime, seal. Mõte oli umbes niisugune luulevahenditega saab mõnda asjapõlveks aktsemade võimistetumalt väljendada, kui seda saab roosa vahenditega või, või agitatsiooni vahenditega. Aga mul on see meeles, kuidas ta siis nii omamoodi geomeetrilise irooniaga mind natukene. Seal Leningradi raadio pommites sai ka vähevasse treitud. Kuna ma siis talle ütlesin. Enam-vähem iga kirjaoskaja inimene vaesteväes treeninud ja mul oli häda selle tõttu, et seal teisi poeet ei olnud, kes oleks teinud raadiosaateid, tuleb mitmekesistada hädaga ise ka mõned teha. Ja siis ta ütles mulle muiates, et ei ole midagi, et ma olen isegi plagee. Mina siis olin väga üllatanud, küsisin, et mis ja kuidas ja ütles, et jaa, et vaadake ja riim, mis mulle meeldis ja ma kasutasin selle ära. Riim oli mandril ja anda. Nii et see oli ikkagi ka temal üks üks nii-öelda tüüpiline joon leida nii-öelda mõtete luulelisi, väljendusid sääraseid Ja ka aega selleks pidi oskama oma aega jaotada riigimehe töö luuletamine. Ja nagu selgus, isegi arstipraksise ka tegeles veel. Ma nii omapoolse ütlemise täna lõpetaksin sellega. Johannes Vares-Barbarus oli kindlasti Nõukogude Eesti suur riigimees ja ühiskonnategelane ning silmapaistev kirjanik. Ise omal ajal selle poolt mitmeti nakatatud jõudis Barbarus sellest välja vee sotsialistliku ühiskonna loomise teedele. Ta jõudis sinna oma siirate, vaimsete otsingute, sihiteadlikku ja visa töö oma kindla distsiplineeritud elulaadi. Oma võluva ja võitva humanismi kauba jonnaka, võitleja, meele, seejuures selle oskusliku aruka rakendamise kaudu.