Tere, mina olen Kadidudre ja loen katkendi Mehis Heinsaare raamatust Artur Sandmani lugu. Minu rännakud keskenda elamata elu kujunesid vahepealsete kuude jooksul küllaltki katsumusterohkeks tulijate päevi ja nädalaid, mil koperdasin läbi üks lumiste kõrbealade kohtumata hingi. Kuldtikanditega vanamoodne mantel, ainus riiemis katis mõju kulus mul seljas räbala iks ja kõht koriseb alailma tühjusest. Ometi võis neilgi kõrve maastikel hea tahtmise korral ellu jääda. Aja jooksul teravnes Movaist keskmetsikuid kõnnumaid sedavõrd, et õppisin lõhna järgi ära tundma piirkondi, kus elutsesid musta soomuseliste erak kalade kolooniad. Peale mere taandumist olid nood kummalised kalad kohanenud ajapikku maa-aluse eluga. Kehal olid neil välja arenenud kühvlilaadsed, teravate küünistega esijäsemed, mille abil nad poole meetri sügavusse niiskesse liiva terveid allmaa galeriisid uuristasid. Erakalade väljakaevamise alal sai minust aja jooksul tõeline spetsialist. Kalade kibedavõitu ja luine liha polnud küll eriti maitsev kuid suurema nälja kustutas. Ometi. Kord juhtus mulle vastu tulema keegi üksildane rändpianist, kes nööriga enese järel hiiglaslikku tiibklaverit lohistas. Tundsin juba ette rõõmu suhtlemisest kellelegi jänese laadsega. Ent kui olin teda tervitanud ja küsinud, kuhupoole minek, seletas ta mulle segases araabiapärases murrakus midagi, millest polnud võimalik aru saada. Jäi mulje, et tegu on mingi kohaliku nomaadiga, kellele klaver võis ehk asendada kaamelit. Aga see võis ka kuidagi teisiti olla. Ühes asjas jõudsime siiski ühisele arusaamale kui näitasin mehele oma vöö küljes rippuvaid erakalu Läks pianisti nägu naerule. Ta võttis jänese seljast musta esinemisraki, ulatas selle mulle, näidates samal ajal vasaku käe sõrmedel number viit. Need viis kuivatatud erakaladega sai, sest frakk hakkas mulle kohe meeldima. Oli heast materjalist ning suurte küljetaskutega, kuhu lahedasti mahtusid ära kõik mu asjad. Vahetasin vrakki sealsamas räbaldunud mantli vastu välja. Seejärel surusime pianistiga hüvastijätuks kätt jätkates kumbki oma teed. Mõned päevad hiljem mööda tühja kõrbe edasi rännates tabasin end äkki tegelikult, et olen neil maastikel tõenäoliselt esimene eurooplasest maadeavastaja. Ja kui asi nõnda on, siis olgu mu püha kohus, siinsed maa-alad ka uute nimedega ristida. Sel kombel andis ootamatult leitud maadeavastaja emissioon mu edasisele rännakule mõningast uut hindu. See mitte üksi ei lisanud mu sammudele reipust vaid tõstis ka eneseteadvust ning pakkus mõtetele ainet. Vähemasti mõneks ajaks. Et ühelt luite ahelikult järgmisele jõudmiseks kulus jalgsi matkates enamasti kolm kuni neli päeva, hakkasin kõrbealasid ristima Eesti maakondade nimedega, liites iga maakonna nime ette sõna uus. Sel kombel kuulus mulle uus Valgamaa uus Järvamaa, uus Viljandimaa, uus Läänemaa, uus Tartumaa, uus Võrumaa ning paljude teiste uute maakondade esmaavastaja au. Nõndasamuti toimisin kõrbetaimede sitikate lindudega, mille liigid mulle tundmatud olid. Nii kuulus mulle ka uus merikapsa uus põdrakanepi, uus teelehe, uus rasvatihase, uus rändtirtsu ja uus varese esmaavastaja au. Samas tundus kummaline, et mõnede olendite nagu erakalade ja naerukalade nimesid teadsin ma kohe ilma, et oleksin nimede väljamõtlemisele aega hakanud raiskama. Säärane asjade käik tekitas minus kummastava tunde, justnagu oleks üks osa minust siinsetel aladel pärismaalane. Teine aga sissetungija ja maadeavastaja. Sel kombel edasi rännates ja uusi maid avastades möödus märkamatult kolm kuud mu elust. Kuigi see aeg võis kesta ka kolm aastat sest kõrbetingimustes on ajal kombeks kokku tõmbuda, nagu tõmbusid ajapikku kokku mu nahk, mõtted ja kõht. Üha keerulisemaks muutus selge piiri tõmbamine ärkveloleku ja une vahele. Vahetevahel, kui oli tegemist erak kalade suurema kolooniaga, jäin ühele kohale peatuma kauemaks. Siis ehitasin enesele suurematest välja surnud kalade luustikest. Sääraseid luustike vedelas kõrbes kõikjal. Midagi onni taolist. Mediteerides päevade kaupa ühel kohal istudes ei millegile. Väikest lõõgastust palavuse roidumuse vastu pakkusid vaid jahedat tähisööd, mil taevasse kerkisid üksteise järel kolm roosakad kuud ning hingekosutav tuul kandis mu sõõrmeisse niiske adrulõhna. Või tundsin ma seda lõhna vaid seetõttu, et tahtsin seda tunda. Oli kuidas oli, igatahes ei lasknud säärased õrnad hetked mu lootusel kunagi mereni jõuda, veel päriselt kustuda. Mõnikord küll haruharva nägin silmapiiril ka mõnd üksikut jalgratturit kuhugi kiiruga väntamas, ent mu hõikeid ja kätega vehkimist ei märganud nad kunagi. Ühel päeval, mil olin läbinud järjekordse kõrbe maakonna, ristin selle uus Klaipeda maaks. Kuna Eesti maakondade nimetused olid mul juba ära kulutatud ning roninud kõrge luiteaheliku tippu, avanes mu silmadele sootuks huvitavam vaateväli kui harilikult. Keset kõrbe kerkisid otse kiviklibu, sest maapinnast üles helesinised tornid meenutades välimuselt vildakat majakaid. Neid oli seal oma viis, kuus tükki. Seadsin sammud lähima torni suunas ning asja lähemalt uurides ilmnes, et tegemist on korallidest üles ehitatud majakakujuliste elamutega. Neis tornides võis leiduda elu. Mööda kitsast keerdtreppi üles ronides. Väikesest uksest torni tipus olevasse toakeses astudes ei seletanud mu silmad alguses midagi. Sedavõrd tihe ja niiske udu hõljus ruumis. Alles mõne aja pärast märkasin toanurgas istumas üht veidrat ahvena soomuselist olendit. Selle olendi jäsemed olid midagi uimede, käte ja loivade vahepealset. Pealegi oli soomuse vaba, aga silmad. Need kuulusid küll kalale ja majutusse. Oled ühtepuhku suud nagu ahmiks õhku, kuid terasemalt vaatlema jäädes taipasin, et see olevus heietab ju hoopiski minevikku. Heietaja kala. See olevus on heietaja kala, taipas pärismaalane minus ning see äratundmine hõimusuule mõistva naeratuse. Nüüd sai mulle kõik selgeks. Pärast mere taandumist olid need olendid korallitornidesse uuristanud kitsad käigud, sulgedes end seejärel ülemistesse kambritesse et seal kohe mälestusi heietama asuda. Ainult sel moel sai nende eksistents jätkuda. Mõistsin, et selle majaka toa udu peamiseks koostisosaks saab olla vaid puhas minevik. Et see tuba on mälestusteainest lausa tiine. Ja niipea kui sellele järeldusele jõudsin, hakkasidki mulle sealsamas meenuma ununenud mälupildid lapsepõlvest. Nägin end emakoja loote ees kinnisilmi midagi koja seinale kritsaldamas ning lastes kirjutava käemälul enese üle võimust võtta. Taipasin, et need on sõnajalgpuude kujutised. Nägin end emakojast välja kistuna kisendamas inimeste ja noa peale, mis olid just äsja katki raiunud mu nabaväädi, lahutades mu sellega maailma südamest ning paisates mu külma ja ükskõikse valguse võimusesse nägin nende ema ja isa järel Sumamas kusagil roostikus vaatlemas kala maimusid madalas vees ja omaenesekätt vastu valgust. Mäletasin äkki väga selgesti oma poisi ja päevade tantsisklevaid meeleolusid, imestavaid, kurje ning hirmunud tundeid. Mingit kummalist raugust, mis mu päevi saatis. Justkui mune läks mu kehasmani, noor jumal. Nägin end huviga põrnitsemas kanakesed kumme, leidja pead murdmas. Kuis saab, nii imelik olend küll maailmas olemas olla. Nägin enda ammuli sui silmade särades vahtimas hiigelkasvu auravaid ja alasti naisi kusagi suures saunas. Ning jõhkralt ja kalkuleeritud tapmas Telliskivikast tigu. Nägin kärbse mustust laes ja Waxtroote laual suurt ja soonilist vanaisa köögis istumas ning väsinud pilgul aknast välja vaatamas. Nägin jaburuseni teravaid kontuure ja detaile asjadest, mis mind lapse ja tubades olid ümbritsenud. Mälestuste kasvab, pealetung kippus mul viimaks matma hinge. Pea hakkas sellest kõigest huugama ja mõtlemata õieti, mida teen. Raiusin kambri seina tillukese avause ning tõmbasin lahti ukse vastas tuule tõmbusel teha oma töö. Kui mälestuste udu hajus, nägin toanurgas veel heietaja kala viimaseid hingetõmbeid. Tahtmata olin sooritanud roima. Kuid siis torkas mulle silma selle olendi Priscus ja et ma polnud viimasel paaril päeval enam midagi hamba alla saanud, hakkasse Priscus mind vägagi häirima. Otsustasin küll samal ajal oma apluse pärast ülimat häbi tundes maitsta ainult väikese tüki tema lihast nii-öelda mälestuseks. Kuid paraku tuli välja, et heiet, kala, liha on väga maitsev, liigagi maitsele, lausa delikatess. Isegi värske punane lõhe ning kuumsuitsulest jäid sellele maitsele alla. Ja edasi läks kõik nagu iseenesest. Nälg võttis minult kärmesti tööjärje üle lõigates heietaja kala kõhu lõhki, kiskus ta soolikad ja rooja välja hakkis kala õhukesteks viiludeks ning toppis mu kurist alla. Viie minutiga oli kõik möödas. Tagantjärele pean tunnistama, et külastasin veel umbes nelja või viit korallmajakat, kuna need hooned asusid üksteisest täpselt ühe kõhutäie ära seedimise kaugusel. Samas sundisin end haruldasi heietaja kalu sööma, mitte rohkem kui vaja, kuna unustusse vajunud mälu hävitamine tundus mulle kuriteona nii omaenese mõistuse, südametunnistuse kui ka maadeavastaja missiooni vastu. Sel kombel suutsin vähemasti pooled majakatest puutumata jätta. Kui uus Klaipeda maakond selja taha jäi, tuli mul nädalate ja kuude kaupa tallata hoopis igavamaid, kõrb, halu. Ja mida aeg edasi, seda enam hakkas kõrb minu kallal tegema oma tööd. Hakkasin ajapikku üha enam kahtlema selles kas mu nimi on Artur Sandmann. Kas pole jutt siin kunagi laienenud merest, vaid müüt, mis toidab üksildast kõrberändurite unistusi. Ja kas pole minagi üks säärastest jaburatest ränduritest, kelle eksistents kujutab vaid tühja tuule tagaajamist? Ei muud. Peagi muutusin oma välimuse ja hügieeni suhtes täiesti ükskõikseks. Kasvasin habemesse, lasksin rändpianisti kingitud frakil enese ihu külge kinni kasvada ning mõtetel väsida. Rändasin sihitult edasi, kui homo Kulas.