MINA OLEN Ingomar Vihmar ja ma loen katkendi Mati Undi laos toorist tühirand. Toidul polnud meie jaoks enam lõhna ega maitset. Ent õhtu oli tühi ja me otsustasime naisega minna restorani. Seda enam, et homme seisis meil ees sõit läänesaartele, meie suvepuhkuse viimane ja otsustav osa. Restoranis vaikisin Maconjakile vaatamata silmitsesid aknast merd ja püüdsin meenutada üht tühist asjaolu mis kunagi samas restoranis meelde jäänud hetke muljet merelt midagi Lipendamas tuule käes, aga mis see just oli, seda ma ei mäletanud ja pealegi polnud praegu näha midagi taolist, mis mulle tollaseid vaatepilt oleks meenutanud. Ma ei suutnud enam paigal istuda. Siis tuli meie lauda üks minu naise, minu abielunaise kooliõde ja nad hakkasid vestlema, pööranud mulle mingisugust tähelepanu, kui koolijuhid või mitte, ehkki ta nägi mind esimest korda ja siis ma ei pidanud enam tõesti vastu. Tõusin üles, vabandasin ja läksin baari. Istusin, silmitsesid oma näo ähmast peegeldust baarikapiklaasidel. Tellisin ühe napsi ja püüdsin mõtelda loogiliselt loomulikult eluliselt inimese moodi kainelt. Ainult mulle omaselt kõiki asjaolusid ette arvestades kompromissette, näe, see põlates asjalikult, aga ma mõtlesin hoopis inglise keeles, mida me väga nõrgalt oskan. Aue metsades. Letting go. Veel mõtlesin ma Estonian Kaldžein aue häns. Ja siis läksin ma tagasi oma naise juurde kellega tutvusin kaks aastat tagasi ja kelle isakodu asus siin linnas ja ma istusin naise kõrvale ja kooliõde tõusis otsekui mind peljates üles läks minema. Küsisin, kas mu naine tahab veel juua. Ta ei tahtnud. Mina tahtsin küll. Me istusime veel tükk aega vaikides tantsisime ühe korra, silmitsesid teisi tantsijaid, kuulasime laulusolisti ja siis tulime restoranist koju mühisevat pärnadal jõudsime lumivalge majani, kus elas mu ämm. Me läksime tuppa ja pesin ennast vannitoas. Peegel oli aurune ja pühkisin ta käega puhtaks. Märjalt klaasilt vaatas mulle vastu mu nägu, mulle nii arusaamatu ja tuttav. Läksin tuppa, et oli suvitushooaja kõrgpunkt ja maja poolenisti Moskvas huvitajatele välja üüritud, siis pidime magama eraldi naine kitsal diivanil ja mina välivoodil. Me pidime rääkima tasa, et mitte äratada kõrvaltoas magavat vana juuti, keda ämm nimetas Padakonnaks. Ja et mitte äratada ämma ennast, sest tuks oli vahepealt lahti ja me kuulsime ämma hingamist. Elina kammis ennast enne voodisse minekut ja silmitses mind üksisilmi ja huvitult. Siis lamasin eraldi pimeduses, Vaikesime. Kui see vaikus talumatuks muutus, tõusin ma üles, istusin ta voodi äärde ja hakkasin teda puudutamata rääkima, et ta saaks minu omaks. Ehkki ma olin ette kindel, et niisuguses hingelise seisundis ei saa ükski naine midagi taolist endale lubada, vahest ehk ainult mõni nümfomaan, aga ma rääkisin ikkagi igaks juhuks. Kuid ta raputas pead. Ja kui ma veel edasi rääkisin hakkas ta vaikselt muutma. Selle peale läksin ma jälle oma voodisse tagasi ja kavatsesin teeselda magajat, aga see käis mulle üle jõu. Mu süda peksis, õhus tuli puudu. Ma tõusin jälle üles, hakkasin rääkima. Kui hull ja ilus. Ent liiga ilus on su mõte sõita koos minuga oma armukese juurde. Muidugi olen ka mina propageerinud vaba armastust ja üleüldist vendlust uut paremat maailma. Aga ma poleks iialgi oodanud, et see uus parem maailm mulle nii lähedale on jõudnud. Et ta tuleb ilma ette teatamata, saabub salaja öösel, huuled õieli, varga kombel. Naine rääkis selle peale tuhmily alistunud häälel, et tema teeb kõik, mis mina tahan. Ja kui ma ei taha läänesaartele sõita, siis jätame sõitmata. Sellega olin ma saanud, mis ma tahtsin. Aga ma hakkasin jalamaid vaidlema, et sellest on juba hilja rääkida, tuleb sõita, tuleb sõita läänesaartele, piletid on ostetud. Naine jonnised, piletid võib ju maha müüa. Naine ilmselt tahtis äkki minuga koos elada ja õnnelik olla. Mina rääkisin, tuleb sõita. Kogu mu senine vastuseis oli puhas, rumalus. Elu tuleb vastu võtta. Elu on karm, võimas ja hell, nagu ütlevad kirjanikud, sealhulgas ka mina. Elu väärib elamist. Iga mees väärib oma elu. Nii lükkasin ma tagasi kõik naise lähenemiskatsed tema haruldase loobumuse tema ainsa katse kõike parandada ja möödunud taasalustada. Mõistusid naise voodi ees kella kolmeni siis panin selga helina surnud isa pidžaama. See oli mulle suur. Äsja pestud, triigitud ja lõhnav.