Mina olen Toomas Lõhmuste ja loen Mehis Heinsaare novelli pühaku sünd. Ühel päeval sai Polikarpus naisel mõõt täis. Polikarpus ütles ta ohates. Ma lähen su juurest nüüd ära. Aga miks, imestas Polikarpus. Sest mul on sinuga põrgulikult igav. Sa ei joo ega suitseta. See ei ole ilus ega inetu, sul on iga küsimuse peale olemas kindel vastus ja iga nalja kohta kindel naer. Või annaksid sa siis vähemasti põhjust armukade olla, aga sa ei vaata ju võõrad naisega. Armastad mind ja lapsi nagu mõni koer. Anna andeks, Polikarpus, aga ma ei suuda enam. Ja laine pakkiski kohvrid võttis lapsed ühes ning kolis ära. Polikarpus jäi ammuli sui seisma keset tühja tuba. Pilgus nõutus, mõtles ta. Aga siiski oleks huvitav teada, mille eest? Paar tundi hiljem kuulistamas silmade kohal krõbisevat häält. Su naisel oli õigus, sa oled tõesti sitt mees, Polikarpus. Ja ta meie jätame su nüüd maha. Igaveseks. Need olid Polikarpus, kulmud, kes seda ütlesid. Nagu kaks lõbusat tõuku, munklesid nad kiiresti mööda mehe põski alla, sealt edasi riiete kaudu põrandale. Ja enne, kui Polikarpus neist kätega kinni krahmata jõudis olid kulmud juba põrandaprakku lipsanud. Pisut hiljem juhtus sama lugu pooli korpuse küüntega. Ükshaaval kiskusid mehe näppude küljest lahti, liivaldas tuule tõmbusega õhuaknast välja. Polikarpus vaatas silmad täis valu ja hämmingut oma küüntele järele ning uuesti libises üle ta huulte nukker küsimus. Ja ometi, miks just mina? See küsimus vaevastada järgmised kaks päeva. Ta kõndis närviliselt toast tuppa, tõmmates ühe sigareti teise järel, jäädes aeg-ajalt silmitsema mingit ainult alla teadaolevat punkti laes. Kuna nad olid suhteliselt pika meelega, siis paar päeva kannatasid nad veel Polikarpus närvilist edasi-tagasi kõndimist, ent kolmandal sai nelgi mõõt täis. Kaua võib, käratasid nad justkui ühest suust. Ja nagu üks mees pistsid nad hõlmad vöö vahele sülitasid kasakate kombel uljalt maha ja tegid minekut. Nende mässuliste eeskujule järgnesid peagi Polikarpus parema jala varbad sõlmides salaliidu oma peremehe vastu. Abikaasa jättis ta maha, lapsed jätsid ta maha, kulmud jätsid ta maha ja nüüd ka parema käe sõrmed, mis meilgi siin enam passida. Ning Polikarpus oli sunnitud pealt vaatama, kuidas ta varbad jala küljest lahti rebisid. Neid Klabinal keskpõrandale kokku jookseb. Kuhu te pime vaimud, nüüd siis sedaviisi tormata, ehk jõuame ikkagi kuidagi kokkuleppele? Püüdis Polikarpus oma varbaid kinni pidada, kuid nood vaid irvitasid selle peale. Otsekui Polikarpus narrimiseks, võtsid nad seejärel rimi ja kadusid uiast marsilaule, lauldes. Ilma kulmude, sõrmede ja varvaste ta ei julgenud enam kodust üldse nina välja pista. Vaatas ainult lakke, hing täis tumma ja sõnulseletamatut piina ning oli imelikult vait. Või siis tegi köögis hulganisti juustuvõileiba, ka jättis need söömata. Seda asja jälgisid paar päeva Polikarpus, kõrvad jõudsid siis nukrale järeldusele, et tõesti selle mehega pole loo, teil on päris korras. Nad koguni ohkasid kaastundest, kuna polnud loomult nii pahatahtlikud kui Polikarpus, laine või parema jala varbad. Ent lõpuks leidsid nemadki, et säärase mehe küljes pole enam mõtet rippuda. Kurvalt lehvitades tõusid nad Polikarpus pea küljest õhku ja lendasid läbi akna välja. Polikarpus püüdis küll neid kurja sisinaga peatada, kuid ainuke, mis ta sellega saavutas, oli see, et kõrvad veel viivuks üle ela vaatasid ning polikarpusele kaastundlikult noogutasid. Siis lendasid nad otsekui kerged liblikad sooja kevadpäeva rüppe. Õige pea järgnes kõrvade eeskujule Polikarpus vasak silm. Silm lupsas poli karkuse pealuust välja hetkel, mil mees oli just vajunud kergesse meeliskellu. Meenutades oma möödunud aastate rahulikku perekonna, on. Äkki nägi Polikarpus oma pahemad silma aknalaual teda tusaselt silmitsema? Oled sa vahel mõelnud, milleks on inimesele antud nägemine? Kas tõesti ainult selleks, et vaadata iga jumala päev vorsti ja juustuhindu maksekviitungid, müügikatalooge ühtesid, samu tänavaid ning tobedaid fotoalbumeid ala andeks? Polikarpus, aga sa oled mulle vastik. Ütles nõnda. Ja veeretasin aknalaualt põrandale, sealt aga edasi välisukse juurde mille altanud vihaga läbi pressis. Jaak kadus. Polikarpus vaatas jõuetus valus, seda kõike pealt. Ta ei püüdnud enam kedagi ega midagi takistada. Üha enam süvenes temas veendumused, kogu maailm on ühinenud tema vastu. Kannatlikult, saatusele alistunud inimese pilgul jälgis ta, kuidas silmale järgnesid väikeste vaheaegadega juuksed, vuntsid, vasaku jala säär, silmahambad, naba ning kõige viimasena tema muidu nii rahulik ja tasakaalukas. Vaikse vililaga libisesse Polikarpus ja ninasõõrmed test välja ja tegi paar uudishimulikku tiiru ümber mehe pea. Justkui tahtnuks ta enne lahkumist veel vaadata, milline Polikarpus väljastpoolt paistab. Seejärel hõljus mõistus läbi õhuakna küüntele ja kõrvadele järele. Kui see kõik oli sündinud omandas Polikarpus nägu korraga kavala ilme. Ta hiilis ettevaatlikult longates välisukse juurde, kuulates selle juures hetke ja koputas siis uksele. Keda vaja küsite, teiselt poolt ust. Kas Polikarpus on kodus? Küsis mees sosinal. Ei ole. Seepeale ilmus Polikarpus suule õnnis naeratus mis ei lahkunud sealt enam kunagi.