Mina olen Jüri Karindi ja ma loen 100. peatüki Friedebert Tuglase marginaaliast. Kui inimene sureb, siis läheb ta hääl tulle, ta hingamine vette, ta nägemine päikesse ta mõttekuusse, ta kuulmine kõrgemaisse sfääridesse ta ihu kõrvalt rohtuda, juuksed puudesse vees leiab enesele kohada veri ning seeme. Kuid kuhu jääb inimene ise, tema hing, tema, mina. Nõnda küsitleb kurvalt india tark. Kuid see on lõpuks kõigi usundiliste otsingute päramine, impulss, hirm enese isikut kaotada, tahe säilida isikuna, kartus surra, mitte nii palju kehana kui teadvusena. Ja hinge surematuse illusioon on seda hirmu veidi vähendanud. Ainult et idamaine unistus on olnud loogilisem kui läänemaine. Eeldades hinge surematust pärast maise olevuse surma on ta pidanud eeldama ka selle olemasolu enne maise olevuse sündi. Ta avastas hinge igavese tagasituleku uuestisünni reinkarnatsiooni idee. Kuid see näis lõpuks olevat veelgi kohutavam kui ühekordne surm. Ja nõnda tekkis budismi igatsus lõpliku kustumise nirvaana järele. Meie aegsel eurooplasel on paremad eeldused mõtlemiseks kui noil unistajail. Selle aluseks on teaduslikud tõsiasjad minevikust ja ümbrusest. Eurooplase teadvuses leidub küll mõndagi, millest juba budist unistas ja see on omast kohast huvitav. Kuid igatahes on ta pidanud oma isiku tähtsust ja nõudlikkust suurel määral kärpima. Nii pole tal ka mingit põhjust oletada, nii eel kui järel elulistki surematust. Tal pole mingit tõendust maisest olemusest eraldatud hinge olemasolu kohta. Ta elu on piiratud mõnekümne aastaga mille ees ja taga olla ainult olematus. Tema igavik on suletud üksnes ta isikliku elu kestvuse ning surres saavutab ta oma Nirvana. Kui on mingit lohutavat evangeeliumi mõtlevale olendile, siis just see kõik, mis meil on, on siin. Ja pärast seda pole enam midagi. See mõte võib olla suureks optimismi allikaks, kõlbeliseks tõukejõuks täiusliku elutunde äratajaks. Ainult selle veendumuse juhituna võib areneda sel planeedil kord. Üliinimene kes võtab elult kõik, mis sisaldab ja annab sellele kõik missise, sisaldab ning lõpetab oma päevad rahuliku teadmisega milles ei leidu kahtlus iduki verest Is Sailens. Lõpuks on vaikus.