Olen Arvo Kukumägi. Loen katkendi Mats Traadi romaanist puud olid, puud olid hellad, velled. Teise päeva õhtul, kui Sulawesi otsa lahvas mäest alla uuristades lume alla niresid ja teid kui mets mõra poolsel mäe kaldal kohises, igatsevalt hämaralt ja hind külmas kambris istus ning pimenevasse õue vahtis, meel ärevil sedagi põksuma ilusaid unistusi. Ist tuli üks võõras, must Messisse. Hall kübarakke peas, vahtis talle kurjalt otsa ja kaebas. Oli kuulnud temast ainult isa ja vanaisa käest. Sedagi mööda minnes. Temast ei armastatud rääkida. Öösi ei saanud hing Parsil sõba silmale vähkress küljelt küljele. Hommikul valis ta paraja hetke, kui sulastega Mooritsa silmapiiril polnud ning ütles Virkinale heitunud näoga. Maa jumal kaebas, et ei olla sülda saanud. Mjaa küll egas teostalle aidakausi sisse panna, oma jao kostis ta nõutult. Minu deeda oma kõik don sümba saanu. Postaisa söönis, söökum lahja. Kost mul parem pat võtta. Ega ei ole küll, nõustus hind maha vaadates. Mullom lapike CA kõtu alusse kamarat. Pane talle lõunahaigukaussi. Vastas issa söane kymnes. Mestabelgitse. Maajumal põlgab teda. Sellest oli hind kohe aru saanud. Millega oli ta tema ära pahandanud. Õhtul ütlesingi Jaagule talitaguse hobused ära ja läks välja. Kuivemaid kohti otsides astus ta mäest alla. Soo peal said jalad märjaks, seal vulises lausvesi. Tee oli sopane ja lapane, kuid hind ei mõelnud sellele. Taali hingekitsikuses viletsusele, võlgadele ja uimale oli lisandunud veel ma jumala pahameel. Nii paljude hädade ja õnnetustega ei tulnud ta üksinda toime. Talude jõudis välja suurele teele. Ta seisatas ristteel. Nagunii tuleb varsti kõrts ja kohus vastu. Hind pööras paremale. Ta ei läinud kõrtsi ega kohtusse, vaid hoopis hüva nõu küsima. Oli juba hämar, kui ta viimaks kihelkonna kalmistule jõudis. Puud kohisesid. Õieti oligi kabeliaed pooleldi metsa sees ja uusi haudu kaevates tuli suurte puude juured läbi raiuda. Nii asusid koonud elavate puude juurte alla, kui kidu, ussid. Surmaski saanud inimene ilma puuta läbi. Hindlaks läbi kalmistu. Siin mustendavate ristide metsas polnud tal midagi teha. Ema ja vend olid teises servas rohmakata ristide all kalmud savi, punased sulast pehmed ja vormitud. Korraks seisatas ta nende ees. Igavesti vait. Ometi oli Juhan olnud suur jutumees ei tema suu seisnud palju paigal, töönes oli ta ka töö ja jutumees. Kuidas käis nüüd seal, tema käsimaja oli temata otsekui ilma katuseta. Siiski oli ta toodud siia, kus tal polnud enam mingit otstarvetega tegevust. Temagi juhatusi oleks Hinnule hädasti tarvis läinud. Ehkki ema ei teadnud midagi väliselust välistöödest. Tema koperdas talitada kodus-le Lõukal ja laudas. Kui isa haigeks oli jäänud, vajus ema kühmu. Ei hoolitsenud enam loomade eest, kuni lõpuks isegi soetab, haigestus Savisaart sulaveest uhutud kalmupuude vahel, teiste seas. Endlaks edasi. Silme ees tantsisid jälle värvilised rõngad. Ta teadis küll, mis oli. Hõõrus peopesaga otsaesist. Meelde tuli võõra kuri pilk. Isa polnud ema venna ja vanavanemate kõrval oma uima, pärast ei lastud teda teises ilmas perekonnaga kallitega kokku. Otsekui rüvetaks lootus ja unistus maad. Et vanad areski pidi olema selge vahekivimüür vahel. Hind kalpsas ülemaakividest aia kalmistult välja. Seal, kus isa küngas polnud ainumat puudega põõsast. See oli jäätma servake arvatud küllalt heaks mangu raudseppa viimaseks puhkepaigaks. Ta vaatas laiali vajunud savist kalmu. See veeretas videvikus kui hüübinud vereklomp hallil igavesel maal. Hüljatud üksik ilma riskita. Ning purev kurbus võttis aset poja südames. Kurbusest hakkas koguni pea ringi käima ja värvilised rõngad lõid jälle tantsu silme ees. Tasa hakas jürikuu taevast pudenema valgeid laiu räitsakaid eemalkingu Alvulisesid veed ja üks kuldnokk vilistas surnuaia kõrval mis ta laulis nõnda õhtul hilja. Kas rõõmust, Dolly oma külmal kodumaal tagasi ajal kui nii paljud viletsusest meeleheitele aetud inimesed plaani pidasid, kuidas külm kaunis maa maha jätta ja ära soojale maale rännata kuna neist kodumaal sugu okei, hoolitud. Millest laulis kuldnokk lobjaka sajus mehele kes oli olnud soetõppe kes oli läinud usku vahetama, toonud aga koos uue usuga balanu mäele soetõve surma nagu oleks usuvahetus tähendanudki ainult soetõbe hingema asemel, mille rahva kujutlus oli endale ette maalinud. Igatahes oli mangu raudseppa hingema nüüd siin kabeliaia taga mitte mujal, isegi mitte soojal maal mis oli taga kihutanud ka neid mangutki, kes möödunud aastal mihklipäeval Tartus end kreekakatoliku usku salvimas olid käinud. Hind seisis kalmu ees, käed risti. Mõtle siis sa mehedki lugeda. Ent siis tuli talle meelde, kuidas kirikuõpetaja oli ta vastu võtnud, kui tal ei käinud pärast isa surma palumas, et mango lubataks matta pühitsetud mulda. Ja sõnad tardusid tahulile. Külmajudinad käis üle, seljapilk libises üle murreneva kalmistu müüri mustendavate raagus kaskede ja haavade poole, mille okstes lumelörts pidama ei jäänud. Oh meid, vaesite ese, alatsi, ese, Lats, Jenna latsi, pommises, hind. Kas isa kuulis manatares mullal, mis poeg kõneles? Kui ei kuulnud? Mõistis ehk ometigi mõtteid südamehelinat tema mangu raudselt lootuseotsija omastele võõras kabeliaia taha salvitud. Ei laulnud sirguke oksal ilusat pikka kevadet, ikka lobjaka, sadu häda, mida kohisesid puud, hellad velled, heledaid päevi ja valgeid öid murret ja kupja kepi. Ning isa kuulis mullal läbi kirstukaane, kes kõndis ta kalmul, seisis savil. Somm, kulla poeg, küsis ta tasandikul kahinal otsekui hingaks maa. Hind kummardus kalmu poole kuid ei kuulnud enam midagi. Lootusrikkalt laskus ta kükakil, jäi kuulatama. Surnuaia lumesajus, vilistas kuldnokk eemalt alust, kostis lehma vaibutatud ammumist ksuvammuski alt. Siis aga hingas maa jälle kahinal. Ning noormees kuulis. Kulla poeg, Paane kõru, vasta käe pääst. Tuu veidike saal, Vii, mis sulle kõrvale tiimi täägi? Saaviomaar rahva sõber, hind heitis põlvili vereva kalmu kõrvale. Põlved said Ligaseks, kuid sellest polnud lugu. Ta surus pahema kõrva tihedalt vastu kalmu ja kuulas. Kuid kalm vaikis. Mana tarris Suiguti. Siis võttis poiss londi peast ja heitis eemale ning jäi paljapäi räitsakateni lendu. Surus otse, vajutas oma kõrva külma märga sampi. Ning ta kuulis jälle Altmana majast kahinat toonetarest vastust. Taadi tuh otse nagu vajuti, sealt tulnud hääl, ütles. Kullapoeg meeles, Ani murelik olek. Noorussil nagu solkmidega hoobesel. Kas on midagi halvasti või tahta mõisa jälle Decumano panna? TWA Advaid kurja, küll üts Gerdiin lüüdle. Sina oled Vaars taas noorelt skaala visatu rase, riietellüüdi 40 pangine viinavad pääl kaka, söame, Soonekatski ei saa sinnuaaritada. Käega jala ei liigu, suutumas. Iso vaikis. Hind kuulatas veel ja kaebas siis ahastades seal Mial lambale maale. Kohe kustuti kärmelt vastu eestpoolt oma kõika asjala ja Takalt poolt kitsa. Olgu õlg või Aagaaell. Egalam oma armas. Igatpidi on vilets, ei anna sulle, nõbu. Mul ei ole enam taidugi pääl. Kahin kadus ja kustus. Ma hinganud enam. Nüüd oli ta üleni valge ja vaga pehmed, räitsakaid läksid üle peeneks teraliseks lumeks. Vahepeal oli tõusnud tuul. Hindajasend pikkamisi vaevaliselt kalmult üles. Hambad lõdisesid. Riided olid märjad ja külmad.