Mina olen kais Adlas ja loen teile, Aino Perviku loo, naabrid. Kui Lucasbergid ära kolisid, ohkas Sipade abielupaar kergendatult. Nii mustade inimestega kui Lucas Bergid oli vastik koos elada. Nagu sead laudas, tavatses Sipa Agnes neid oma tuttavatele iseloomustada. Täpselt nagu sead. Uutest ei olnud veel midagi kuulda. Ega nad Lukas Bergidest hullemad enam olla ei saa, arvas haaralt õhtuti voodis pärast tule kustutamist. See on aeg, mille elumured inimesele veel päeva viimase teravapiste annavad enne kuuni lühikest rahu. Pakub. Jumal teab, laskis Agnes neil puhkudel oma mure puhulama. Kui sa tänaval neid inimesi vaatad ja mõtled, et igaüks neist kuskil elab siis ajab vahel küll ihu judisema. Igasugu pätte ja idioote võib mõnikord näha. Mõtle, kui meile mõni niisugune sisse pandaks, jumal küll. No ära muretse, ütles selle peale harilikult haaralt ja libistas käe üle naise kõhu. Peab siis meile just sihuke sattuma? Õige inimesi on maailmas ikka enam? Jah, on küll. Uhkas aknes iga kord ühteviisi, kuid hirm oli endiselt südames. Ühel õhtul, kui nad töölt koju jõudsid, olid uued sees. Niisama lihtsalt nad olid saabunudki. Kraam oli toas ja naine juba talitas köögis. Imelik on ise oma kööki minna, kui sulle vaatab sealt vastu jumala võõras nägu, kellest sa mitte, kui midagi ei tea. Ja kellega sa nüüdsest peale pead hakkama koos elama poolest saadik nagu ühes perekonnas. Ilusse naine just polnud tugeva kondiga karmide mustade juustega hobuse näoga. Selle vastu polnud hapnesel midagi, see isegi meeldis talle haaraldi pärast. Siis pole vähemalt kodus midagi karta. Tere. Ütles Agnes kuivalt, aga siiski võrdlemisi sõbralikult. Sipade põhimõte oli see, et korterinaabritega ei tohi liiga kodustesse suhetesse laskuda. See võib pärast ennast kurjalt kätte maksta, kui naabrid enam enda ja sinu omavahel vahet ei tee. Inimesi on ju igasuguseid. Aga riidu ei tohi ka majas olla. Sööb närvid seest, siis pole enam koduski olemist. Naine tõstis oma ilmetud silmad köögilaualt, kus ta mingite kaerapatsidega mässas ja võttis tere vastu akna, selle Bastis isegi, et ta on nagu natuke vaenulik. Võõrastab lihtsalt esialgu mõtles agress. Eks tal ole endal ka imelik võõrasse kööki tungida, mis siis, et seaduse järgi oma. Agnes pani kandekoti köögilauale ja hakkas sisseoste välja laduma. Tuleks lähemalt teada tahtnud, kes naabrid on ja kust nad tulevad. Mis tuus, naaber, kui ma ei eksi, püüdis ta juttu alustada? Jah, mühatas naine vastuseks ja sõtku sisuliselt oma pätse. Agnes imestas endamisi, et on tal ka tahtmist kolimise päeval niisugusse söögiga jahtida. Nemad haaraldiga ajaksid küll paljalt mõne viineri kaia tüki leivaga läbi. Miski naise olemusest tekitas muljet uued naabrid maalt. Kust kandist, kui saladus ei ole, üritas Agnes pärida. Tori lähedalt andis naine vastuseks. Olidki maalt. Ja nüüd tulite linna. Kas maaelu tüütas ära? Mees toodi üle. Suurema koha peale vist? Ei tea. Ütles naine vastumeelselt. Maal igatahes sai elamine otsa. Siis tuli Agnesele meelde, et ta pole ennast esitlenudki. Ah jaa, tegi ta naeruse näo. Me pole veel õieti tuttavadki. Minu nimi on aknessip. Seda kõike rättis Tallinna naise võluva käitumisoskusega Mira vastashobuse näoga naine mühaklikult. Agnes, selle tekita nimi, nalja? Kaklusest polnud midagi. Ei olnud kahtlust, et oma korteris on Agnes nüüdsest peale esimene taha. Just see hobuse näoga naine on pinnas, millest Agnese sarmikas enesekindlust toitu hakkab saama. Avanes köögiuks. Agnese laud seisis niiviisi, et oli köögiukse poole seljaga. Ta ei tahtnud vaadata, kes tuleb, et mitte liiga uudishimuliku muljet jätta sest naismira näost said aru, see peab olema uus naabrimees. Ta kuulis selja taga imeliku norsatust ja seejärel mitte just väga sõbraliku teretamist. Agnes pöördus armastusväärse kraatiaga, sirutas käe. Tere. Minu nimi on Agnessip. Teie korterinaabermees kõhkles veidi ja sirutas siis käe vastu kohmaka nurgelisi liigutusega Niira. Ka mees oli õige tugeva ning rooma ka kehaehitusega ja edasi oli kummaliselt kõva ja karvsarv. Maatöös parkunud käsi. Agnes naeratas natuke edvistavalt. Ta tundis ennast hästi haprana ja õrna on selle suure mehe vastas. Ja ta arvas, et ka mees peaks kohe märkama vahesse majja oma naise vahel. Mees ei mahtunud pisikeses köögi Sagnasest mööda astuma. Ta nägi seda Agnese naeratust küll ja kuna ta arvatavasti midagi öelda ei olnud, siis laskis ta oma alahuule rippu ning manas oma näole midagi naeratuse taolist. Koomiline, kuivõrd sarnane oli ta oma naisega? Seesama pikk luine nägu. Needsamad hobuse hambad, neel ainult hulga kollasemad, Needsamad ilmetud silmad. Varsti saab, ütles naine tusaselt sellist söögikohta. Mees tegi ahaa ja kaduski mägist. Öösel ajas Agnese üles tugev hirnatus. Agnes ei saanud aru, kas ta oli seda unes näinud või alt tänavalt kuulnud. Nii veider. Viimasel ajal polnud ju peaaegu üldse enam hobuseid näha, ainult autod lausa tülgastavalt. Palju oli neid autosid juba saanud. Kui Agnes Labsoni sõitsid tänavatel veel voorimehed, mustad troskatsuvel, talvel aga kirjut saanid ja Kuljused. Vaesed hobused neid lihtsalt enam ei peeta. Kuid pole see võib-olla kui sind ühel päeval äkki enam ei p. Ta tuleb mõni noorem ja ilusam laine. Ja haaralt ahnelt püüdis mõtteid mujale juhtida. Nad olid Miradega juba terve nädal ühes korteris elanud. Öelda polnud nende kohta midagi. Lapsi ei olnud enda järelt koristasid, mitte nagu Lucasperdid. Need rabahunnikud lärmi ei teinud. Nad tulid isegi silmatorkavalt vaiksed, rääkisid poolihääli ja käisid ette vaatlikel Sammel. Natuke imelikult. Nad olid kudissipadel sellest, olgu missugused tahavad. Korteri elu nad igatahes esialgu oma käe järgi ümber korraldada ei üritanud. Kuid pühapäeva õhtul tegi Haarald veidra avastuse. Ta läks vannituppa käsi pesema ja leidis, et vann on heina täis. Kõige tavalisemat ristikheina täis. Haarald vihastas kohe. Korteri kasutamise eeskirjade järgi võib vannituba ning vanni kasutada teatavasti ainult pesemiseks. Sealjuures iseenese ihu pesemiseks. Isegi pesu pesemine vannitoas veel vähem vannis pole üldse ette nähtud. Ja nüüd on korraga vann heina täis topitud kuulmatu. Harold läks tuppa ja rääkis ka aknesele, mis lugu vannitoas on. Loomulikult vihastas ka Agnes ja nad kombineeriksid omavahel tükk aega, mismoodi seda Miiradele ütlema peab. Harald leiutas igasugu vaimukaid solvavaid väljendusi, üks ikka hullem kui teine, mille kõigi kohta Agnes arvas, et ega Miiralt nii peenest vihjest midagi aru ei saa. Muidugi arutasid nad seda niiviisi üksnes iseenese mõnuks sest selles olid nad nagunii ühel meelel tühi Pole mõtet üles võtta. See võib pärast neile endile hullemini kätte maksta. Ja kui Agnes lõpuks vana Miiraga köögis kokku sattus, nii Rajoy seal parajasti vett puristades nagu hobune, ütles ta ainult. Midagi ometi nende seentega peale kavatsete hakata, millele Mira lühidalt vastas. Ikka heintega peale hakatakse. Aga vannis ei tohi seinu pidada. Vann peab olema vaba, kui keegi pesta tahab. Selle peale Miira ei vastanud midagi. Aga heinad olid vannist kadunud. Kui Agnes õhtul enne magamaminekut pesema läks. Noh, nendega võib ikka elada, tegid nad haaraldiga otsuse, kui teki alla pugesid. Aga edasi juhtus niiviisi. Agnese haaras, tegid mõne aja pärast väikese nädalalõpureisi ent tulid tagasi aegsamalt, kui alguses arvatud. Miirad olid olles juba kodunenud ja nende äraolekul enda ainuõiguslike peremeestena tundnud. Juba esikus võttis Sipasid vastu tugev hobuse higilehk. Põrandariiul isegi tallatud ja tugevasti muljutud jälgi täis, otsekui oleks seal mingi raske raudasjaga trambitud. Seinakapiukse nurk oli maastagu Raspliga tõmmatud ühest kohast narmendast tapeediserv sealt küll juba enne lahti, aga mitte nii hullusti. Piduvampi saanud matsid kidestes haaralt hammaste vahelt. Nüüd tuleb neile küll ütelda. Juba oli Agnes WC'sse lipsanud. Kuid ta tuli sealt silmapilk kahvatuna ja vabisedesse välja. Täisoksendatud küsis haaralt meheväärse vihaga. Seal hobusepabulad, tähis kogeli, Sagnes haaralt veendus selles oma silmaga. Nüüd jäid nad mõlemad õige vaikseks, võtsid mantlid ära, jahilisitu Bach oma seaduslikku nelja seina vahele. Haarald keeras veel ukse seestpoolt lukku. Siin oli nende põrandapind. Siia tungimise eest võis võõras saada karistuse. Kohutav nii rahad olid siis kuidas nad küll enne selle peale ei tulnud see nimi, nende näod ja hein. Sipat tõmbusid saatusel dialgessi mõelda, vaided tuleb jagada kööki ja esikut ja vannituba, seesugustega. WC-st rääkimata. Vaata, toovad veel silo kah koju, püüdis Haarald mõru nalja teha. Vaatamisaroomid meil siis veel on? Silo söövad ikka lehmad lausa Saagnes. Lehmad veel puuduvad ja neil on isegi hästi läinud. Ka haaralt püüdis end saatuselöögi all vastupidava masse asendisse seada. Aga mis nad meile ikka teevad, kui me nendega head suhted sees hoiame, ütles ta. Kuidagi ikka elab ära. Oli kuulda lobistamist välisukse luku kallal. Siis kostis kergemini sattus välisuks paiskus vastu esiku seina. Esik täitus, hirnumise jakk kabjaplagin aga.