Mina olen maimu Krinal ja loen Anton Hansen Tammsaare kuningas ja ööbik. Kord elas kuulus kuningas ümberkaudsed rahvad ja riigid oli ta rüüstanud nende pühad paigad, rüvetanud viljapõllud ja taimeaiad hobuste ning sõjavankritega sõtkunud ja inimesed tapnud, kui kaugele maale vangi viinud. Naiste seas tuli ta välja valinud need, kes ilusad näost ja kenad kasvu poolest. Ja oli nad ära andnud sõjameeste kätte, et nendega tehtaks häbematu tööd. Ja neid silikus sai naeruks ning raske jalgsust ei pandud mikski. Ta läks üle kõrgete mägede ja tuli ilma piirile, kus on aset ainult ääretu meri ja ta käis maad läbi, mis ulatuvad päikesetõusust kuni päikese loodeni ning ta ei leidnud ühtegi, kes temale oleks võinud vastu seista. Suured sambad laskis ta ilma otsadesse üles seada ja nende peale kirjad panna ise jänese auks igavesest ajast igavesti. Ja Jumalale tänu kiituseks. Edda tema käsivartele võimu oli andnud. Ta laskis härgida, kes olid nuumatud rammu seal mäerohul ja valitud pudulojus seid lugemata palju, et jumalale tuua magusalõhnalist ohvrit kestvaks ajaks. Aga need mõned võidetud, kes olid kuidagi oma hinge päästnud põgenedes sõjakirvetera eest kaugetele, mägedele või rabade taha istusid nüüd külade ja linnade auravail varemeil Sid ning see väga tark ja jumalakartlik kuningas ehitas suure ilusa vangimaja ning keegi ei mäletanud, et see kunagi tühi oleks seisnud. Aga juba esimesel kevadel pärast vangimaja valmissaamist laulis tema ees sanglepa otsas ööbik. Ustavad sulased teatasid sellest kuningale, milles ta laulab küsisse vabadusest ja armastusest. Kõige armulisem valitseja vastasid sulased maani kummardades silma pelguksei tärk kuningas mõttesse. Siis tegi ta oma suu lahti ja ütles. Elu on vangipõlv ja ülekohus oleks vabadusest laulda. Elu on kättemaksmine ja kuritegu oleks armastust ülendada. Mina. Teie kuningas ei tea, mis on vabadus, sest mina olen orjade ori. Mina, teie käskija, ei tea, mis on armastus, sest minul on ainult kohused. Sellepärast võtke minu tigedam jahikull ja laske ööbiku kallale. Sõna lausumata täitsid ustavad sulased oma valitseja käsu. Järgmisel õhtul võisid nad temale teatada. Kõige armulisem käskija vangimaja juures valitseb vaikus. Kuid järgmisel kevadel laulis vangimaja aknal sanglepa otsas uus ööbik. Ning jällegi lasti kuninga kurjem kull lahti, kes lauliku suu igaveseks sulges. Nendel kordusse igal kevadel, sest igal uuel kevadel laulis ka uus ööbik sanglepa otsas. Aga see sündis, et see kõigevägevam ja targem kuningas üles tõusis sõdima rahva vastu kes tuli sealtpoolt ilmadza, mis seisab kaugete mägede taga ja teda võideti ära. Tema ustavad sulased löödi maha ja tema omad silmad pisteti peast välja ning nälga sureks, heideti ta sinna suurde vangimajja, mis ta ise oma tarkuses ja vägevuses oli lasknud ehitada. Igavene pimedus valitses tema ümber ülevalt, laest läbi akna vilkusid tähed. Aga kuningas ei võinud neid näha. Vangimaja nurkade ümberulus, tuul, aga kuningas ei kuulnud seda. Sest nöörid olid liiga targasti ja tugevasti ehi. Teatud tema endises kojas Brassisid võõrad mehed ja naljatasid tema noortetütardega, kelle kuldseid lokke ehtisid kalliskivid ja pärlid. Aga kuningale ei toodud sellest sõna, sest tema sulased olid surnud. Aga kui nälg ja janu teda valusalt piinama hakkasid, siis hüüdis ta aastuses oma jumala poole. Ning jumal läkitas ingli ja laskis teda oma igavesse hoonetesse kutsuda. Aga sel silmapilgul, kus kuningas jumala sõnad ingli suu läbi oli kuulnud ja ennast paradiisi minemiseks valmis pani kõlas vangimajja vaikusesse ja pimedusse. Lauluhääl. Kuningas ei kuulatama ja kuuletades unustas ta nälja ning janu. Sellepärast pööras ta palves jumala poole ja ütles. Armuline issand, valgusta mind kuningat, et ma mõistaksin, kelle lauluhääl mu kõrvu heliseb ja et ma aru saaksin, millest ta laulab. Siis tahan kohe sinu juurde tulla. Ning jumal läkitas oma ingli ja laskis kuningale kuulutada. See on ööbik, kelle lauluhäält sa kuuled. Ta istub vangimaja ees sanglepa otsas ja laulab vabadusest ning armastusest. Ja kuningas palus teist korda. Helde jumal, no luba, et veel ainuski silmapilk seda laulu kuulan. Siis tulen kohe. Aga enne, kui jumal-kuningasõnade peale sai vastata, vaikis laul. Sellepärast ütles kuningas jumalale vaigistama ahastust, oh issand ja ütle, miks ööbik enam ei laula. Ja jumal vastas talle ingli suu läbi. Kõigevägevam ja armulisem kuningas, kes su ustavad sulased maha lõi, sinu omad silmad peast välja pistis ja su siia vangikotta heitis. Et sa nälga sureksid, saatis oma tigedama jahikulli ööbiku kallale, sellepärast ei laula ta enam. Aga järgmisel kevadel tuleb uus ööbik, see laulab jälle vabadusest ja armastusest, kuni kulda murrab. Nüüd palus kuningas kolmat korda. Armuline ja kõigevägevam, taeva ja maavalitseja. Olen ikka sinu tahtmise järgi elanud ja sinu käskusid täitnud sinu nime kõla, olen kandnud rind interradadele ja ilma piirideni, sellepärast oh kuule mu viimast palvet ja pikenda mu elupäevi uue kevadeni. Pane tänava oma paradiisi uksed minu ees, lukk, kuu- ja avanad alles aasta pärast. Kui aga nälg mind piinab, mu keel suulakke kuivad ja kui ahastuses sinu poole hüüan, siis tee, oh issand, oma kõrvad kurdiks, löö oma süda kõvaks ning lükka oma hingeuksed minu palvete ees kinni. Kuni ma veel kord saan kuulnud lauluvabadusest ja armastusest. Ja jumal kuulis kuninga palvet ning pikendas tema elupäevi uue kevadeni. Aga et kuningas ööga päeva suvega talve sügisega kevade vahet ei teadnud, siis pidi ta oodates terve aasta ärkvel mööda saatma, et ööbiku laul teda magades ei tabaks. Ja kui siis viimaks igatsetud üürike Laul vabadusest ja armastusest uuesti kõlas palus kuningas jumalat, et see tema elupäevi veel üheks aastaks pikendaks. Nõnda palub pime kuningas igal kevadel uuesti ja ikka täidab armuline jumal tema alandlikku palvet. Sest kuninga elu on püha ja tema palve jumala meelepärast. Endine sanglepp on juba ammugi kõdunenud ja tema asemel seisab täiskasvanud noor. Aga ikka veel kannatab kuningas nälga ja janu. Ning ootab kannatliku meelega ärkvel olles, et veel kord laulu vabadusest ja armastusest kuulda.