Mina olen Piret Simson ja loen Mihkel Muti loo külaskäik. Ta seisatab müüri ees. See on pragunenud krobelise kate korra uuretesse tolmu kogunud. Tee, mis siit mööda viib, on kaetud asfaldiga ega tohiks eriti tolmata. Vähemalt vihmase ilmaga. Võiks arvata, et see on aja enda tolm. Langenud siia paarikümne aasta jooksul madalamaks müür nagu jäänud käsi ulatab ülaäärest kinni võtma. Ühest kohast on müür järsult tumedam. Sealt on kild ära murdunud. Nüüd on see kinni müüritud paranduskoht, tuletan meelde, kuidas sealt üle käidi. Jürisson, parauga, lai rauast. Tookord seisis pisut irvakil, igatahes sai seda lahti lükata. Kas sealt minna ei sobinud, tuli tingimata üle ronida. Enne visati portfell Vi ranits kaares üle nagu pomm vaenlase tagalasse. Siis ise järele ja tingimata kisaga. Nüüd on värav kindlalt kinni. Ta pöörab ümber nurga, jalutab piki müüri järk jõe poole. Suur ja veider aed, mida krobeline seeni ümbritseb katab enam kui hektari. Kuidagi ei pääse sisse. Aga kusagilt ju peab, sest eemalt paistab keset platsi terve hoonete kompleks mitte küll elumajadega, tööl käiakse seal ometi. Veel üks pööre ja ta jõuabki pääsla juurde. Tal on diplomaat käes ning hea lõikega palitu seljas. Valvuri, küsin midagi ju peab asjameheks. Ta jalutab mööda platsi, uurib rajatist, kõrged korstnad, torud, tsisternid, madalad, akendeta kuurid. Poole maa peal, rajatise taga lõpeb asfalt kõnnitee ning algab jäätma. Sügisrohi koltunud hõre ning kõrred Laamandavad kingade all vastupanuta. Ta jõuab uuesti müüri äärde, sinnasamasse, kus enne teisel pool seisis. Kas siin katab maad rohumätas ainult tasasem kui mujal. Ja paar vana kivimüüri ääres alles. Aed asub koolimaja lähedal sealtpoolt, äsja tulin 12 maja, ühel pool teed, teisel veel vähem. Tookord tundus, et veel rohkem. Pärast tunde käidi siin platsil palli mängimas temalast kaugemal kui teised poisid ja kojusaamine võttis enam aega. Seepärast pidid alati esimeste hulgas kohal olema. Hoidku taevas, et oleks hilinenud. Ega teda kodust keelatud, ent mitte sagedamini kui kord-paar nädalas. Mitte kauemaks kui tund kolmveerand korraga. Sellepärast oli ütlemist enamikes rohkem. Mõni iga päev temalegi ei aidanud kolmveerandist. Seepärast tuli kiirustada või avaldada ning hiljem pisut Luisata. Kodutee oli sealtkaudu pikem kui see, kus ta hommikuti jalgsi läks. Aga sealt kest, buss, sellega sai kiiremini kin, kui ta kodus ütles, et vormimüts oli kadunud ja ta pidi seda otsima või tuli ette mõni teine viivitust põhjustab asjaolu ja et seejärel tuli ta jalgsi, siis võitis ta veerand tundi mängu jaoks. Aga kui riskida, jääda lootma sellele, et buss täpselt ette tuleb, siis rohkemgi. Nad mängisid mängu, mida kutsuti rahvaste palliks. Nimi vihjas millelegi suurele ja tähtsale. Tegelikult tagusid seda peamiselt poisikesed. Moodustati kaks võistkonda, pandi kaks kaptenite, kumbki pool püüdis teistele palliga pihta saada, et nood püüda ei suuda. Kogu lugu. Seda mängiti ka koolis, võimlemistunnis, mõnikord vaheajal hoovi peal. Siis oli aega alati hirmus vähe ning igal mängijal üks elu kaptenil kaks. Kellel pall kord püüdmata jäi, see oligi väljas. Aga seal nööridega mängiti vähemalt kahe, mõnikord kolme elugagi, see oli põnev. Tema mängis üldiselt hästi, mitte küll kõige paremini ja kapten olid olnud haruharva, kui paari kõvemad kohal polnud. Aga siiski ta mängis igal juhul himuga, sest tal oli aega vähem, kui teistel mõningas lähemal elas, jooksis enne kodust läbi, vahetas riided. Temal seda võimalust polnud. Koolivorm kattus tolmuga, sest pall, kes tihti vastu maad pealegi püüdis tema enamasti vanamoodsalt vastu rinda, võis ka ainult kätega. Nii oli efektsem, aga mitte kuigi kindel, sest pall võis sõrmede vahelt libiseda. Seest andis nüüd kõhtu puhtaks kloppida. Tüdrukud püüdsid ainult sülle. Poisid vaatasid saali ukselt irvitades pealt, kuidas nad seal trikood sebisid. Nagu kanad, kes munal tassivad. Tal oli tavaliselt kell kaasas see isa, vana Neil veeranditel. Kui tal eelmisel tunnistusel kolme polnud, tohtis ta seda kanda. Mängu ajaks võttis ta kella käelt, et see põrutada ei saaks ning peitis portfelli kõige väiksemasse vahesse. Mängude vahel käis ta koti kallale, et näha, palju veel aega on. Tavaliselt jätkus kaheks mänguks. Nii palju jõudis. Tookord kestis esimene mäng tavatult kaua. Meeskonnad olid võrdsed, kõik püüdsid hästi. Elud pudenesid aeglaselt. Liiati oli neid igalühel kolm. Kui viimaks lõpp saabus tundiste kella nägemategi, et aega on palju läinud. Aga kui ta portfelli avase vaatas, võttis ärevaks, mida teha? Lahkuda täna esimese järel, jääda ikkagi teiseks. Äkki läheb see kiiresti? Nad olid kaotanud üle noatera, revanš rippus õhus, talle jäetud mahti ise otsustada, teised hüüdsid, mis sa kohmitsed, tule juba. Nad olid kohad sisse võtnud, pall kapteni käes. Ta tormas oma poolele. Ma lahkun nii, peaaegu mind välja visatakse lõpuni Jää vilksatas mõttes, kui ta esimest palli püüdis. Aga täna mängisid hästi vist isegi paremini kui kaptenid. Täna oli tema päev mõni hetk pärast erakordselt õnnestunud püüdmist. Ta isegi tahtis, et oleks ebaõnnestunud, aga meelega niimodi korraldada ta ei suutnud. Kui vastaste kapten sisse tuli, olid tal kõik elud alles. Sisi visati kaval pall vastu jalgu. Aganad viskasid kaptenil mitu tükki järjest. Kapten oli suur tugev istuma jäänud poiss eest joosta ja põigelda eriti ei viitsinud, aga viskas hirmsasti tema võitluse eest, aga sai ühega. Kuigi kogu kehalöögist rappus pillas palli ikkagi maha. Kaptenil oli üks elu alles. Ta tegi paar korda kiiresti üle ja siis viskas kapteni ootamatu vintpalliga välja. Nad olid võitnud, aga tal polnud mahti juubeldama jääda. Ta kahmas koti ja tormas värava poole üle, ei roninud litsusenud vahelt läbi. Nagu kiuste näitas busse eemalt. Kurvist tagaaknaid tuli veel viis minutit oodata. Kella vaadata ta ei julgenud. Ta teadis, et on seekord liiale läinud. Vähemalt pool tundi oli möödas viimasest piirist, kui pidanuks kodus olema. Mida teha? Ta ei võinud täna niisama, Luisate tuli jalgsi ja nõndaviisi hilinemist pisut vähendada. Nende maja asetses päris bussipeatuse lähedal ja otse aknast oli näha, kui buss tuleb. Ta ise oli väiksena tihti seal seisnud ja oodanud, kas ema või isa juba ei paista. Nüüd seisis seal mõnikord ema. Kindlasti tegi ta seda ka praegu, vaatas ainiti linna poole. Jäi ainult üks võimalus. Kui buss peatus, hüppas ta kiiresti tagauksest maha. Ta teadis, et sel hetkel ei buss nende majani peatuse vahelisele kujuteldavale sirgele ja varjas vaatepildi. Üle tee tuli jõuda enne, kui buss paigast liikuse kõik nähtavaks sai. Ta tõmbus küüru ja sööstis üle, tee silmad kinni. Ja tormas otse emaette kes oli just teda otsima minemas. Ei tohi joosta. Sa võid ju auto alla jääda, ütles ema ise, näost valge. Siis panin ta käed näo ette. Tal olid pisarad silmis. Seda juhtus emaga haruharva. Muu tema jõelnudki ainult seisis, käed silme ees. Temal tuli hirm peale, süda aimas suurt pahandust, oli tarvis end õigustada, ent kramp tegi keeletuks. Aga ema, mul oli veel üks elu alles. Ma ei saanud pooleli jätta. Pääses ta lõpuks üle huulte ja hakkas ise nutma. Hiinalt koju läksidki. Ta jõuab ringiga müürijate tagasi ja vaatab Kell. Aega on veel. Matusekontoris kestab lõunatund. Bussipeatust pole enam neid arveldatakse vastavalt elanikkonna ettepanekutele. Kõnnib linna piiri poole. Kodulinna sattudes on ta seda maantee äärt mitmeid kordi käinud. Tee on laiem ja kõrgem. Tundub, et lühemaks jäänud. Juba ongi pritsimaja ning eemalt paistab tuttav ristmik. Kraavid kahel pool teed on ammu kinni aetud, asfaldiga kaetud. Peatus vahetab siingi asukohta, liikudes ühe maja eest teise ette. Vanasti oli ta selle telefoniposti kõrval. Seisatab ja vaatab kunagi väikesed puud eemale, aianurgas on kasvanud elektritraatide kõrguseks varjavad otsa akna. Keegi ei näeksin, seisab buss sees või ei. Ka talvel mitte, sest need on kaharat hõbekuused. Liiklus on sama tihe kui pealinnas. Veel hirmsam, Ki linna tagune ringtee pole ikka veel valmis ja enamik transiitsõidukist läheb siit läbi. Mis oli toonane praegusega võrreldes mõni Moskvitš, Pobeda, mõni Cruza või hobune. Ja ometi, kuidas sama koha pealt üle tee tuleb? Surub ta oma diplomaadisanga kramplikult pihku ja vaatab vanainimesel ikohoolikusega mõlemale poole, enne kui tõtates üle asfaldiriba põgeneb. Seejuures kupatab ta alati see üks elu, mis talle jäi.