Mina olen Hannes Kaljujärv, loen Vaino vahingu loo mängurid. Mixaiust Lopasel Posti tänaval pidid ütlema, et mina, kes muidu suur mängur, spiilman ei harrasta ühtegi levinud hasartmängu ei mängi välk maletega pokkerit. See tuli mulle ootamatult, mõjus pomm löögina. Muidugi oli kõik omal kohal ära öeldud, kogu mu isiksuse struktuur, avatud olemus paari lausesse paljastavalt kokku võetud. Mul on alati sinusse usku olnud. Sa oled nagu mingi plasmas meedium, kus intuitiivsed, protsessid karistamatult märatsevad lausa huligaanitseda. Sind, diletanti peab kartma nii keskpärane psühholoog kui ka psühhiaater. Leian, et sa tembeldasid mind mängukire puudumisega elegantselt matsiks. Tänaval ei andnud ma sellest veel endale täielikult aru. Kuid õhtul kirsiaeda vaadates Jalopachinile mõeldes hakkasin tunnetama, kui sügavamõtteline olid sa Posti tänaval. Kõrvutasin teatris vist solvumisest, mis minuni jõudis ennast Jalopachinit, mida ma muide ka varem olen teinud, kõrvutasin. Aga ei aidanud isegi näidendi lõpp, isegi see, et igavene üliõpilane julges Lopachimine öelda, et tal on peen sind. Et Lopachinil on peened ja närvilised käed, sõrmed. Järgmisel päeval taru pool olid sa kaunuvaniat analüüsides minu arvates küll kohtlane ja ilmselt mitte tahtlikult ega mängult. Jäin seekord sulle peale. Mul tarvitses meenutada ununenud imagot lapsepõlveigatsust Tšehhovi järele ja sisendada sulle, et see on tõelisem kui sinu sonimised sootsium poolt külge poogitud kuristiku ja pikaleveninud valiku kohta. Sa ütlesid ainult ühe huvitava mõtte. Et valida saab midagi, mida veel luuakse. Ning et see on aluseks ja põhjuseks, et elame edasi. Õigemini jätkame elamise algamist. Vaat selle üle mõtlen tänaseni. Samas, aga kuulates sind sel teemal jätkamas, taipasin esmakordselt, et eksistents realistlik filosoofia võib juba oma olemuselt olla möga. Kõik oleneb loomulikult Kaserveerimisest. Ründasin sind. Ütlesin, et sa ei näinud onu Vanja smoktonovski mängu uut kvaliteeti ei tajunud selle hüsteerilist kudet. Mina läksin seda otsima ja leidsin. Sina aga mitte. Ma tean, et sa pole Tšehhovi alal asjatundja. Oled teda lapsepõlves lugenud? Seepärast ongi sinu arvamused onu Vanja kohta juhuslikku laadi. Sa peaks näidendi uuesti läbi lugema. Siis, et see sulle erilist muljet ei jätnud, eriti smoktonovski tuleb sellest, et sa lihtsalt pole näinud kõige uuemaid filme, kus ta mängib. Sa nõustusid, et hüsteeriline kude oli vist tõepoolest väga täpne, aga ma tean, et vaevalt sulle üldse mingi hüsteeriline kude meeldib. Mis on hüsteeria, sa lihtsalt ei tea. Püüad küll seletada, et vist midagi elektrilist. Huvitav, et erakordses maitsevaistus, mida smoktonovski oma täpse hüsteeria puhul üles näitas on midagi elektrilist. Ehk Konsmogdonovski igal pool elektriline, tihedad sinusoidil jooksevad täpselt ja eksimatult. See on muidugi imetlusväärne tähelepanek, aga mitte minu ooperist ja sellepärast ei saa mina sinu sõnademängu imetleda. Sa ei saanud pidama, ütlesid, et sulle ei sobi elekter kui tahad loota sobivat kvandid vene kirjanikest esindavate sinu arvates kvanti Dostojevski. Kõik sobivad tal omavahel ja ei sobi ka. Kõik justkui tuleneks millestki aga tegelikult ei tulene. Kõige maitsetum kitsamas mõttes osutub tihti kõige vajalikumaks ja funktsionaalselt ülimaitsekas laiemas mõttes. Kvantinimesel ei olevat peenhind. Tal on hing, mis ainult puhuti võib ka peen olla. Ja siis nagu muuseas, et seesinane Tšehhov on tõenäoliselt rohkem elekter. Kas aga tema elekter smoktonovski omaga kokku mängib, selle kohta keeldusid sa arvamust avaldamast. Siis minu kallale. Sinu arvates on elektrilised vennad mulle palju erutavamad, kui sulle korrapäraselt sinu soine võib ehk olla, et ühe elektrilise protsessi lõpposas tsipa tiheneb. Ent tiheneminegi on korrapärane, kujund on algselt determineeritud Alogismid ja paradoksid on vaid lõppjärgus peale Ratmutatav maitseaine. Suurepärane. Aga midagi piditsa kostma ka sõnamängur kohta mille minu pihta Posti tänaval poetasid ma kartvat mängida, kuigi potentsiaalne mängukirg olevat minust tõepoolest väga suur. Nii et kui ma tegelikult mängima asun, võib see mulle ohtlikuks osutuda. Mängukirg olevat mu suurem kui sinul. Kas aga mängukirg minus selle olemasolu või mitte olemasolu on mingis seoses matslikkusega? Selle üle ei olevat sa kunagi mõelnud. Tõenäoline, et muuhulgas olevat minus ka külamehelikke jooni. Külameeste kõik jooned aga ei ole matuslikud. Külamehelikkus on laiem mõiste, arvasid sina. Kuidas suhtuvad omavahel mängukirg ja külamehelikkus? See jäi lahtiseks. Sellega sa arutlust mängust veel ei lõpetanud? Sa arvasid, et mulle ilmselt ongi sobivam mängida mänge, mis pole puhtal kujul mängud, sest ma mängiksin ka võidu korral end põhja. Saavutades puhtas hasartmängus teravmeelse võidu raske vastase üle, saaksin ma liiga suure rahulduse. Võit ja see konkreetne viis, kuidas ma võidu saavutasin, viirastuks siis liiga kaua mu silmade ees. Vaimusilmas mängiksin ma partii ikka ja jälle läbi, vahest muheledes selle juures liiga palju. Äkki upuksin muhelemisse ära? Nartsistlus oleksin katalüsaatoriks protsentuaalne kogus väike kujundav osatähtsus, suur. Pidin juba vastu vaidlema hakkama, et mis sellest kõigest siis halba on, kuid sa ei lasknud mul sekkuda lisasid, et kõige selle puhul, kui see nii peaks olema, pole sul suuremat tahtmist küsida, kas see on hea või halb. Eelkõige on see nii, nagu ta on. Sina ennast tõenäoliselt põhja ei mängivat. Sa ei võta mängu enamasti tõsiselt. Sa tunned küll malemängust suurt lõbu aga sa ei lähe kaotuse korral tigedaks. Minus aga töötab alateadlik kaitsemehhanism, mis mind seni välkmalest printsist, pokkerist ja teistest päris mängudest on suutnud eemal hoida. Kirjanik pidavat tingimata kaardimänguga tegemist tegema. Jah, eks tundub tõesti, et selles on oma tõetera. Kõige vajalikum aga on minu arvates puhaste mängude mängimine draamaturgile. Kuigi ma ei arva, et see mäng peaks tingimata kaardimäng olema. Rulett ja poker raha peale, see on küll juba liiga kardetav. Kuidas lõpetada selline patune jutt? Nagu mängul pole ka sel jutul lõppu.