Trummideta ei oskaksime kujutledagi Aafrikat eritega Sahara kõrbest lõunasse, laini võtavad trummide rit muutunuks nagu musta mandri elu rütmiks eneseks. Trummid on seal esimesteks pillideks. Trumm annaks juurde tööhoogu, eriti siis, kui asjal oli ühiselt käed külge löödud. Trummita ei saa olla pillimist, ansamblit rütm on see, mis kõigele õigemale uuendab. Võib sedagi juhtuda, et iga mees, Levooritmi rõhud ei lange kokku kuhja, tekibki polürütmika. Seda on ka ristuvateks rütmideks nimetatud. On teada, et aafrika trummid oskavad ka kõneleda. Nii veider kui see ka ei ole, aga praegu meieni kostev rütmimuusika kannab nimetust lihuniku terit. See kuulub viie miljonilise Hausa rahvamuusika juurde. Pause rahvas elab Lääne-Aafrikas, põhiliselt Nigeerias tegelev suuremas osas põllumajandusega. Ametid lähevad sealt üle isalt pojale. Klassivahed on kõvad muusikuamet pole just kiita. Kutselisi muusikamehi pannakse Santidega peaaegu et ühe pulga peale. Mis sellesse teile kuulub? Küllaltki tähtis osa Fausalaste elus. Kui nad on head mehed, võivad nad isegi jõukaks saada. Aga nende kutse ise on samal pulgal lihunikud, kudujad või seppa kutsega. Kui aga muusiku poeg tahab omale teistsugust eluteed valida, vaadatakse sellele viltu. On ülikutele mängivaid muusikamehi tantsuks ja ajaviiteks mängijaid. Trumme mehed aitavad oma lihunikud patroonidel turgudel äri ajada. Siin aga mängivad nad erirütmi lihunikud naiste ja tütarde tantsu jaoks. Pala lõpu pool võib kuulda, kuidas trummimees hõikab ise endale kiitust. Siis aga kiidab lihuniku, kes seisab nooremate meeste ringis jälgedes naiste ja tüdrukute tantsimist. Seekord on sõnad lihuniku kiitmiseks sellised samm parema ja samm vasaku jalaga. Laisa jalad panevad termiidid nahka. Kahel täiskasvanud trummimehel, kumbagi pikercuse trumbid. Pea- ja abitruud. Nemad, meistrid, kaks õpipoissi löövad esialgu ainult metronoomiliselt pidevat rütmi. Ilma kõva kiitmiseta mustal mandril asjad ei liigu. Mine tea, kas need kiitmine ongi alati teiste jaoks mõeldud. Võib juhtuda, et kiidetu hakkab isegi tema kohta käivaid kiidusõnu uskuma. Jaaenne muutubki kõigiti kiiduväärseks. Laulu ja trummilöömisega, kiidetakse muidugi ka põllumehi. Praegu on kiitmise kord jõudnud noore põllu tööliseni kooperatiiv, sest töörühmast nii help pidavat olema väge ja võimu. Suure mehe poeg on suur. Elevandipoeg on elevant. Esiletõstmist väärib muidugi selle mehe edu armastuse asjades. Seda tõendab, kui tahaks nimetatud rõõmus kriiskamine kõrval seisva naisolevuse poolt mida peaks hästi kuulda olema. Mitmenaisepidamine on Hausalaste juures tavaline. Naised elavad eraldi kinnistes ruumides. Vähesed abielus naisime talu maadel või turuplatsidel ringi liikumas. Paljude Lõuna-Nigeeria suguharude juures on aga olukord vastupidine. Ühel naisel võib olla mitu meest. Lööksin ise suurt talu trummi ehk kangaan Noomat. Tema täiskasvanud poja käes on väiksem trummi. Refrääni laulmisel aitab kaasa kiituste hõiskaja. Tao trummilöömine nõuab füüsilist pinget. Trumm on tünnikujuline paksude membraanidega kummagis otsas lüüakse seda pulkadega, mille otsas on konksud. Vastandina mitmetele Aasia maadele, kus on levinud individuaalsed musitseeris vormid on mustal mandril musitseerimine tihtipeale kollektiivne tegevus. Koos mängitakse ansamblites, koos, lauldakse selle tõttu Aafrika maades esineb ka mitmehäälsust põhiliselt kahehäälsust, mis avaldub paralleelsete intervallide laulmises või neegritele tüüpilises musitseeris maneeris, kus eeslaulja lausele järgneb ikka refräänilist vastulauset. Laulumaneer on tihtipeale väga kiire rõhutatud, mis jätaks nagu mulje potentsiaalsetest ja sealjuures väga suurtest jõuvarudest. Lauljad võrdlevad end pokuugu puuga, millel on tugevad juured ja tüved. Kaheksal aine meest, kellest kaks teevad rütmiliselt kratsivad helipalmipuust tehtud. Vadja keel on pärit Kongost. Nad kuuluvad konda. Heliülesvõtted econdalaste muusikast on tehtud juba 1952. aastal Belgia kongos Barbara ja Alan Merjamid poolt. Nagu kõikidel teistelgi rahvastel on ekonda lastel oma rituaalsed pidustused. Nendeta ei oleks elu mustas Aafrikas mõeldav. Barbara ja Alan Merjal on jaganud oma tähelepanekuid. Kangelased põhiliselt põlluharijad ja loomakasvatajad on loonud omale esivanemate kütused. Siia juurde kuulub ka uskumus suurde jumalasse, kes lõi maailma inimesed, kohapealsed jumalad ja metsa. Muide, aafriklaste uskudes müüte ja legende ei olegi olnud kuigi kerge teada saada. Võõramaalaste eest neid varjati. Müütides legendidesse usuti, neid peeti ajalooks. Müügid olid hästi vanad legendides aga pidi olema juttu hilisaegsetest sündmustest. Müütides ei olnud niivõrd populaarne kosmoloogia teadaandmised inimeste ja riikide rahvaste hõimude tekkest. Müütidest said teada need, kellele see oli ette nähtud. Kuidas sündisid maailmataimed ja loomad, kuidas rajati perekonnasuhted ja kombed. Müütidega seotud sisu leidis väljendust karituaalsetes toimingutes rituaalsetes, maskides ja keha- ning näo ootamistes. Seda on ka praegu kõlavas laululistantsulises niinimetatud Bongo vormis. Panga nimelist laulutsüklit laulavad ja tantsivad kas mehed või naised, kuid mitte kunagi mehed ja naised koos. Esinejaid on paarkümmend neile maalitud näole rinnale. Geomeetrilised joonised. Peamiselt lauljatel ja tantsijatel on sulgedest peaehted ja valge värv silmade ümber ning kehal. Laul ja tants on tihedalt põimunud. Tüüpiline on, et koori taustal laulavad solistid tärtsides harvem mõisonist. Tuleb ette peamist solisti toetab teine solist, kes laulab hoopis erinevad partiid. Kooripartiid on sel juhul kolmas, ise seisab liini. Juhtub sedagi, et lisandub veel kolmas solist. Mõnikord aga jaguneb koor ise kahte ossa. Kummagil omaette meloodiline liin. Nii võib tekkida keeruline neljahäälne, isegi viiehäälne polüfoonia. Dekondalaste muusika ongi üks arenenumaid ja keerulisemaid mitte ainult kongos vaid võib-olla kogu aafrikaski. Laul ja tants on siin tervikuks põimunud tempo, kiirendustega, rütmi, keerulisusele suurenemisega aina kiireneva teksti esitusega ja eri partiide arvu suurenemisega jõutakse osaliste kulminatsiooni Tani, mille tulemusena pinge aina tõuseb peamise kulminatsioonini välja. Kas sisuliselt siin ühinevad kunstiline ja filosoofiline ühiskondlike usunglik maailmatunnetusest nagu gaasia rahvaste juures? Kõige arhailisemat ilmingud võivad vabalt võimuda kaasaegsetega. Varem nii armukadedalt varjatud salajased tavad müüdid on siiski jõudnud arvukate Aafrika kultuurisõpradele saksa õpetlane koolda, arson Tammerkile. Alles peale aastast elamist tindiga hõimu juures sain võimaluse tutvuda nende mütoloogia klooriga. Mind sellest informeerinud sundliiga. Hiljem tunnistas, et ta kartis omale õnnetuse kaela toonud olevat, avaldades seda valgele mehele. Müüdi kohaselt tekkis Flueeride hõim niivisi. Keer leiti jõest ja Jul leidis tema. Jul pidas oma suguharuga kalda peal jahti. Ärkki kukkusid taevast jõkke, suur kõrvits, oda ja loomanahk. Kõrvits oli väga suur, suurem kui inimene. Jul ütles oma inimestele. Tooge mulle kõrvits, aga kõik ehmatasid ära, sest kõrvits oli ikkagi väga suur. Ainult jull ei ehmatanud ära. Ta tiris kõrvitsa oda ja nahakaldale. Seda nähes jooksid inimesed hirmunult laiali ja kõrvitsa juurde jäi üksi Jul. Ta lõikas kõrvitsa lahti ja see vajus pooleks. Alguses pudenesid välja seemned, aga siis tuli kiirJul, andis talle oda ja nahal ja ütles. Tule minuga külasse. Aga kiirkeeldus. Jul läks üksinda. Kiir jäimetsa. Ta nõidus ja pidas jahti. Oma võluodaga läbistas ta elevantide ja ninasarvikute südameid. Ta oli vägev nõid ja jahimees. Varsti tulid inimesed kiiri juurde ja hakkasid teda paluma. Tule meiega külasse, me anname sulle tüdruku. Alguses kiire, ei nõustunud, aga inimesed palusid nii tuliselt, et lõpuks ta siiski nõustus. Külas anti kiirile naine ja see kinkis talle palju lapsi. Nüüd on kiiril suur pere ja kõik tema lapsed on Nueeritud. Millel on tulekeele sarnased oranžikaspunased õied. Kui räägitakse, et mitte alati pole see nii olnud. Kunagi kuulanud väikesed kuivad lehed ja teravad okkad. Ja ei olnud tal isegi nime. Loomad vältisid teda inimestele, meenustas siis, kui oli hagu tarvis. Teised puud taandusid tema ees, põõsad ja lilled tema läheduses kuivasid ja linnud lendasid tast ringiga mööda. Ainult savanni tuult külastas üksildast kurba puud. Siis avanesid kuumusest ja igatsusest kokku keerdunud lehed sillutasid peopesade tuulepraole. Kas siis tema on süüdi, et kasvasokalisena ja ilma eitaks, ta mõtles tuul põlatud puu juures jooksu aeglustades. Ja ükskord mõtles ta välja, mida teha. Tuul kutsus kokku oma vennad kaugetelt maadelt, rääkis meile nukrust puust ja palus abi. Toogu igaüks oma maa kõige ebatavalisemad värvid. Varsti punaseid savanni stepimoonid kõrgetel peentoni jalgadel kõrgkõikusid kahvatud, nartsissid armastusele, ilm a- avanes otsekui hommikune udune ingeri kohal ja rahulik lootos sirutas kõigist kõrgemale oma külmad valged nooled. See pole see, ohkas savanni tuul. Neid värve olen ma juba näinud. Noh, otsisi sisestuuled ja lendasid laiali. Savanni tuul otsis, taina lendas ja lendas savannimetsa suure jõe kohal. Järsku mingit tulekahju, näis nagu tõuseksid roosakaskollased tulekeeled taevani. Need on minu puuvärvid, hüüdis tuul. Ta haaras leegid, tuhises puu juurde, viskasin rokkalistele okstele. Järgmisel hommikul ei tundnud tuul oma sõpra ära. Avanenud lõõmavad õied katsid kõiki oksi, lehed olid laiad ja pehmed. Inimesed jooksed imet vaatama ja puhkasid kaua tema kohevate okste all. Linnud punusid oma pesad tema õitsvasse krooni ja loomad ei tapnud üksustest tema lähedusest. Praegu teavad kõik, tuli värgid seda lugu ja on veendunud, et kõige suurem õnn see on head teha. Kõikidel Aafrika rahvastel on laule ja pillilugusid kurjade vaimude eemale peletamiseks. Kaikkondalased ei ole selles suhtes erandid. Neli kondalast mängid kratsio häälega rütmipilli, põiekeet, singlilaadsed, jokk, kombit jah, mendat. Viimane kujutab endast lihtsalt savipotti, mille sisse puhutakse Javibreeritakse keelt. Kurjad vaimud ja haigused peaksid seda lugu kartma. Nagu puuslikuidki. Kuulus aafrika uurija David Livingstone kirjutas. Möödusime kahest väikesest külakesest. Kummagi küla juures nägin inetut, savist puusliku, mis kujult meenutab krokodille. Puuslik tehakse rohust ja kaetakse pealt saviga. Silmadeks on torgatud kaks teogarpi, kaela juurde on seatud püsti palju elevandisabast võetud pakse harjaseid. Kui meile poleks öeldud Lõvi, oleks võinud arvata, et on tahetud kujutada krokodilli. Niisugune ebajumalakuju seisab varju all ning kui küla elanikest keegi haigestub, paluvad nad tema ees kogu trumme. Ekonda lastel on ka naistelaule nagu nakko pilka. Millest nad siis laulavad banaalist, banaani filosoofia käib sedaviisi. Need küsin sinu käest midagi. Igal asjal peab olema oma teine pool. Aga banaalil abikaasat ei ole. Kui kala hakkab päike silmale tooma, peab tal olema kaasa. Kui loomad hakkavad poegima, peavad neilgi olema kaasad. Mina küsin sinu käest, missugune kaasan, banaanid? Seleta mulle see asi ära. Ma ei näe, et tal oleks rindu. Aga millega hakkab ta toitma oma pisikesi? Kõikidel asjadel on kaasat peale banaanide. Seda ma tahaksingi teada. Muidugi meeldiks, oli juba kreeka mütoloogias ristitud kääbusrahvas kes, olles sõdinud kurgedega Tigmeede üldnimega, nimetatakse ka mitmeid Kesk-Aafrika hõimusid kus meeste keskmiseks kasvuks on poolteist meetrit. Kuuleme nii-öelda kiir läbilõiget meede muusikast. Siin on pidu ja pillihääli looma häält, imitatsiooni. See, mis loodusrahvaid ümbritseb, annab ainet kamatkimiseks ning sealt edasi kunstiliseks kujundi loomiseks. Loodusrahvaste tantsudes. Kogu maailmas on paljugi sellist, mis meenutab loomi ja linde. Kaljujoonistel on asjatundliku käega tehtud loomajooniseid. See pidi tähendama võim looma tööle. Ja laulu, mis peab jõudu väljendama. Neil on ka omad pillid. David Livingston märg, kes pärismaalaste klaver. Marimba koosneb kahest kitsast paralleelselt asetsevate puu liistust. Meele liistudele kinnitatakse risti umbes 15 puust klahvi. Klahvide paksus oleneb soovitava toonikõrgusest. Iga klahvi alla kinnitatakse resonaatoriks kõrvits. Heli tekitatakse trummipulgalöögiga klahvile. See muusika meeldib. Erilist vaimustust tekitab pärismaalaste juures kiire mängutempo. Trummide järgi on saanud suurima leviku osaliseks pill millel on nagu heal lapsel palju nimesid. Piira kallimba Sansa idandi ja nii edasi. Piirang muusika on vanimaid populaarsemaid muusikavorme, mis on levinud kogu mustas Aafrikas. Selle vormide müriaad on panus kogu maailma muusika unikaalsuse rikkusesse. Muusikateadlane Golden kirjeldatakse. Pilgeni täisnurksele puitalusele on kinnitatud rauast bambusest või puidust liistud keeled. Mõni kordse paigutatakse pudelkõrvitsakesta, mis seal resonaatoriks helid tekivad, liistu vatsakeste vibreerimisest. Mängitakse mõlema käe sõrmedega. Liistude arv on enamasti kuskil kaheksa, 14 vahel, mõnikord suuremgi. Mängija ise määrab häälestamisel liistude hääle kõrguse. Inglise folklorist Jouns märgib. Mälkalimba lehk, piiral on kõrgelt arenenud kunst. Kui muusika ei ole kontsert esinemise taset saavutanud, naerdakse ta lihtsalt välja ja keegi ei hakka teda kuulama. Praegu kõlab Mubaiiva vandan, piira esinemine, kelle eluloost on teada, et noormehena mänginud ta nii hästi, et õpetaja hüüdnud. Ta mängib ju minust paremini. Tule ja hakka nüüd omakorda mind õpetama. Mõned piira mängijad varjavad kadedalt oma oskusi, püüdes kõrvits resonaator varjus nii mängida, et nooremad muusikud ei saaks jälgida nende sõrmede tegevust. Vandan piira on olnud selles suhtes erand. Tal olevat legendaarne vastupidavus. Noorena käinud ta ära 25 miili, sealjuures koguaegne piiralt mängides või siis mänginud järjest kaks ja pool ööpäeva. Simundmashoco, kes esitab piiri viiri nimelise loo on õige mitmekülgne mees. Simon Mošoko on muusik ja näitleja, tantsija ja poeet improviseerida improviseerimis temataolised, rahva poeedid kasutavat mõistukõnet ja allegooriat näiteks praegugi lauas, laulus Mašoku ütleb. Praeguses moodsas elus ei ole inimestel kindlat jalge all ja mõtleb sealjuures. Meie esivanemate eluviisid olid paremad, kindlamad minu tohtrust, vanaisa jättis mulle terroristi keskööl. Minu vanaisa ei olnud päris tohter. Tätoveering, seal mängimine, piiral. Piir on meile jäetud vaarisade poolt. Ja sellega koos tulevad mälestused, mida ei saa ennustada. Ma jalutan kirka ees, tahtsin sulle visata üle kraavi, aga ta kukkus mul käest. Kui selle üles tõstsin, leidsin, et see on meiega kuust. Ma ei tea, kuidas see võis juhtuda. Keppan piira. Kui ta kukkus maha, kuulsin järsku imeilusat muusikat. Piiraviiri nimeline lugu, kirjeldabki ühemeherännakuid ja kohtumisi erinevate inimestega kes kõik vajavad temale kuuluvaid asju. Nad võtavad need ära, võib purustavad neid, kuid annavad ka enam kui väärilisi vastutasu. Mašoko on ütelnud, kui ma laulan, ei tea kunagi, kuhu mõttelend mind järgmisel hetkel kannab. Palveta neid vanamehi lõhuvad ära tema mati, seal tema piira ja annavad asemele lehma. Siis tuleb ta inimeste juurde, kes püüavad asjatult lüpsta konna. Inimesed vigastavad ta lehma aga annavad talle püssi. Jälle tee peal inimsumm, kes seekord püüavad mängupüssiga jahti pidada. Need lõhuvad ära, tema püssi aga asemele seata ilusa naise. Lugu lõppes sellega, et naine pruulilt olla õlut ja vaimustatud abikaasa hakkab rõõmust kepsu lööma. Kui mu sugu laulab, imiteerib ta heliliselt lehmakäigumaneeri seda, kuidas värske püssiomanik ennast tunneb, kuidas ilus naine graatsiliselt kõnnib ja kuidas rõõmus mees lõpuks kepslevad. Laulus kuma kuudo Aga Simon Mošoko laulab ja mängib hoopis teises stiilis. Ei ole meie jaoks ainult pill piiratud mängides Me palvetame. Pillimäng on tõesti nagu rituaalne toiming, mis samal ajal haarab endasse kiru avaldusi. Kõiki saab mõtestada kunstiliselt ühtsuse ja tervikutunde kujutatavateri elu nähtustele annab kordamine. Muusikateadlane Garcias on märkinud kordusi ja ühtsust peetakse Aafrikas esteetiliselt tugevaks küljeks, mitte jaga struktuuri nõrkuseks. Varieerimine ei tähenda kontrasti, vaid pigemini kõrvalekaldumist. Selleks, et rõhutada valitsevat meeleolu või pala stiili variatsioonid, peavad ettekande ajal ise loost välja kasvama. Muusik ei loonid teadlikult. Praegu mängindumissani Abraham Marier Rudeesia muusik, kes on oma muusikast loenguid pidanud ka Washingtoni ülikoolis. Temaga koos musitseerib tema vend Nikos Artur Mariel kes rõhutab rütmi fosfal väiksemast kõrvitsast tehtud kõristil. Mõlemad vennad, laulavad. Naishääl kuulub üliõpilasele sugu tai, haara Chorale. Laulu teemal kurbus, nimetus, pisarad. Ainult ripsmed hoiavad tagasi pisaraid. Olen olnud nii kaua kurb, nii palju nutnud, et pisarad on silmadesse kinni külmunud. Särava terava terase kannalt mulle haavu löönud. Olen abitu. Kui teil on veel, mis on meie pisarad? See tähendab, et aafriklased kogu maailmas on pidanud aina nutma ja nutavad veel nüüdki. Teemasid piira mänguks on lõpmatult näiteks uus lugu Tomissani Abraham varjääri repertuaaris. Kui tahan end lahutada oma naisest või mehest Kui tahan end lahutada oma mehes, kui tahan end lahutada võimalikuks, siis ta jätaks mind esimesena mahetajataks mind esimesel häbi ei jää minu minu pea aga lahutuste yhe pilduybomenti häbi. Nüüd kuuleme kahtem, piira mängijat, eriook ja Mandrik Ukrainat. Paulber liider märkinud. Piira muusika on mediteerimiseks, ta paneb sügavalt mõtlema oma rahva saatuse üle omaenese elurõõmu. Kurbuse üle piira kõla kutsub esile kaastundeinimene ei taha ebaon. Kui see tuleb kleepikse vahana külge. Kui mõtelda elu üle, tulevad silmi, pisarad. Aafriklane kannab südant peopesal. Ta elab kõik oma tunded välja ega taha neid enesesse peita. Nigeeria poetess frantšescaye tunde Pereira on kirjutanud. Sõber hoia salajas oma saladusi. Mu südamele on nad koormaks väga raskeks, rõhuvaks koormaks. Ära seo mind saladustega. Ära tee minust tumma. Lausa labürindi, na lookleb minust esile, tee. See tee viib sinna kõneluste kõnniteele. Sõber, hoia salajas oma saladusi, sulle ustavaks ja niigi seisan sinu eest, ma kõikjal. Ainult ära tee minust tumma. Musta mandri kirjandus sünnib nii Euroopa kui ka kohalikes keeltes. Mis viimastesse puutub, siis nyyd 600 ringis kuid ainult vähesed on kujunenud kirjanduskeelteks. Suulist rahvaluulet sünnib aina juurde. Siin on tähtis rüüt ja seda kantakse ette Kadrummide ja tamm tammide saatel. Muusikalisust lisab ka helikõrguste vaheldumine paljudes Aafrika keeltes, nagu hiina keelestki omab sama sõna eri kõrgustel hääldatuna eri tähendust. Ahesa unede linn. Tüdruk pidi tulema, aga vanemad petsid ei lasknud teda. Kui ilusate sõnadega ma ka ei kosinud, ei saanud ma mingit vastust. Sina jääd siin vanaks, sina ja kahetsust, mina ja armastust. Meie läheme koju. Ta on vägev ja võimas kui ürgvana kalju. Tal selge kui jumala silm, mis rohul kasvada ei lase. Kui maa on, ta püsib. Ta kustutas lambi ja silmal lasi tulena tilkuda. Viljastudes saab ta viljatuks. Ta on meie kuninga isa. Kolm sõpra oli mul, kes kutsusid mind magama üks marti peale üks maa peale, üks oma rinna peale. Magasin rinna peal ja nägin sõitmas mööda jõge, nägin jõgede kuningat ja päikesekuningat. Sellel maal nägin ma palme nii kooldunud viljadest. Vilja all lookas. Ja vili oli nende surm. Hommikul vara läksin ma välja, tahtsin apelsin ennast pidas ja ma nägin, päike paistis taevas ja väike lind laulis oma hommikulaulu. Ja ma kuulsin lint, säutsus wifi ja palus. Oh, laseme pisikesel pesasse. Ja mina ütlesin, enne ma seostasin viik, vii vii siis ütle siis ära karda, ma olen su sõber. Ja mida ta palus, seda ma tegin. Need armastad mind väike lind ja tema laulukesed mulle rõõmu. Ja nõnda ongi. Kõikvõimas jumal kiidame sind, Sa oled, kui krooni tähtkuju sooja merre külmutab? Oled kui päikesekiir, mis tumedat džunglit lõikat oled, kui okslik puu teel. Kui Aafrikas andutakse kunsti rõhutada, siis ei ole seal publikut õhtumaises mõttes. Igaks haaratakse kaasa kas laulma, liikuma või plaksutama. Sellel kunsti tegemisel on suur elujõud. Kunagi püüdsid misjonärid seda alla suruda, kuid pidid ikka minema kompromissile. Koraalitekste muudetav. Neid lauldi aafrika viisidel ja aafrika pillide saatel. Oma tseremoniaalses toiminguid, mis on pühendatud esivanemate hingedele on aafriklased ikka oma viisil pidanud. Üht sellist praegu kuulemegi.