Pihkva protsess on lõppenud. Kohtuotsus välja kuulutatud kohtualuste teod, mis tõid kaasa enamusele raskeimad karistused, on üldjoontes samuti teada meie päevakaja informatsioonide kaudu. Võib-olla polekski enam vajadust nendest eemale tõukavatest asjadest veel kord rääkida, meelde tuletada, lähemalt analüüsida. Võib-olla on niigi küllalt, vahel võib niisugust mõtet kulda, filme, kirjandusteoseid, dokumentide kogumikke, kirjutisi, saateid, mis meenutavad viimast sõda sõda, mis haaras oma leekidesse peaaegu terve maakera ja mille käigus pandi fašistide poolt toime lugematul arvul hirmsaid kuritegusid mistõttu ka see protsess pole kaugeltki olnud ainuke teiste sellelaadsete ja hullemate hulgas. Nii et kas ja kui lähtuda puht isiklikust, millele ei saa mõistagi käesoleval juhul vähimatki kaalu olla, siis võiksin veel lisaks kinnitada, et seekordne viibimine Pihkvas oli ebameeldivaim minu kõikidest senistest komandeeringutest mille käigus on tulnud viibida küllaltki paljudes paikades meie külalislahkem nõukogude maal. Nii kauges Siberis, Volga maadel, lõunas, Moskvas, Leningradis ja mujalgi sealhulgas ka Pihkvas ka iidses Pihkvas, kus sai mõni aeg varem käidud seoses saatesarjaga Vladimir Uljana, mis oli pühendatud suure Lenini 100.-le sünniaastapäevale ja kus Lenin samuti oli lühikest aega elanud sajandivahetusel enne siirdumist välismaale. See oli meeldejääv ja meeldiv reis, mille käigus sai aega näpistada muidugi ka Puškini ja looduslikult kauni Mihhailovski imetlemiseks. Ja nüüd äkki sealsamas kohtuprotsess seitsme eestlasest sõjakurjategija üle sest just sealsamas Pihkva mail olid nad lasknud maa kaitsetuid, külaelanikke põletanud külasid ajanud taga partisane. Ebameeldiv, mitte kuidagi ei saa kohtusaalis maha lastate omaste endiste partisanide, selle sünge aja läbi elanud külaelanike seas istudes lahti tundest, et oled nagu isegi milleski süüdi. Just sealsamas kohtusaalis tuli meelde kunagist Eesti laskurkorpuse sõjameeste jutt sellest kes seda rääkisid, enam ei suuda meelde tuletada, tegi saateid lindistatud paljudega. Jutt sellest, et jõudes vabastus lahingute käigus koos teiste punaarmee väekoondistega Pihkva ja Leningradi maile taandusid kohalikud külaelanikud ühes külas hirmunult nurga taha ehkki olid algul suure rõõmu hooga neile punaarmeelaste vormis pikisilmi oodatud vabastajaile vastu tormanud. Sest nad kuulsid eestikeelset kõnet. Niisuguse eesti keele reputatsiooni eest olid sünnimail vahepeal hoolitsenud major rebased ja kured. Ka need, kes istusid nüüd siin siibingis. Öeldakse, et inimene unustab kiiresti kõik halva. Võib-olla on see vahel heagi, mitte kõike halba meeles pidada. Aga eks see ole andnud pinda ka uuteks sigadusteks nende kordamiseks. Sellepärast öeldakse veel suurema õigusega, et on asju, mida ei tohi unustada kasvõi juba sellepärast, et nad ei kordaks. Et neid tuleb meelde tuletada, seda enam, kuivõrd kasvavad peale uued põlvkonnad. Ka ainult sellest seisukohast lähtudes ei saa olla ülearune lõppenud Pihkva protsessi veelkordne meenutamine. Kuid sellel protsessil tuli karjuvalt ilmsiks veel üks joon, mis ei pruugigi olla sugugi ainulaadne või ainuiseloomulik sellele protsessile kuid teeb just nimelt ja seda enam vajalikuks rääkimise analüüsi sellest aspektist sellest seisukohast lähtudes. Vaadake, kui olnuks kohtualuste näol tegemist juba oma klassipositsioonidest, jaga sellest tulenevatest vaadetest veendunud nõukogude korra sotsialismi ja kommunismi vastastega algusest peale olnuks gaasi teine, nende kuriteod fašismi teenistuses selgemini mõistetavad ja nendest rääkiminegi omaks tähtsust vaid juba ennist mainitud põhjusel. Nimelt, et me ei unustaks missugusteks kuritegudeks, on meie vaenlased võimelised. Et me oleks valvsad, et me teeks kõik selleks, et see ei saaks korduda. Umbes samalaadne olnuks lugu ka siis, kui oleks kohtualuste näol tegemist olenditega, kes ka kannavad kuigi alusetult inimese nime. Kellel aga puuduvad igasugused inimlikud veendumused, rääkimata poliitilistest ning kellele lihtsalt meeldib, pakub lõbu tappa. Kanile pakkus fašism, suurepärase tegutsemisvõimaluse ja oma sotsiaalset päritolult võisid nad Kuuda vägagi erinevatesse ja mis salata, tihti ka eks pluateeritavate klasside ridadesse. Ka need on tõsiseks hoiatuseks. Ka nende võimalikku olemasolu ei tohi unustada, ka nende aheldamiseks tuleb valmis olla. Enton pikematage, selge, et ükski maniakk, ükski hüsteeriline maailmavallutaja oma lähikonnaga ei saa oma plaane teostuda toetudes ainult rahakate võsudele kulakupoegadele pluss paadunud retsivistid. Selleks on neid armetult vähe vaid ikka peavad neid toetama need sajad ja tuhanded, kes peavad end lihtsateks inimesteks kellel on maailma asjadest ähmane ettekujutus kes peavad üldse poliitikaga tegelemist ülearuseks, jamaks, kes elavad kodule, hilpudele, kõhule, kõrtsile, köögile ja kirikule tantsupeole ja tüdrukutele ning siis hiljem valavad kibedaid pisaraid, et mina olin juvaid kruvike, mina täitsin ainult käsku. Mis te minust tahate? Ma olin veel noor ja nii edasi ja nii edasi. Ja ega nad mõnes mõttes ju valetagi nad mingil määral tõepoolest olid niisugused niisugused nagu nad raskekuulipildujate rühma sõduritki seal Pihkva protsessil. Nende komandör Aleksandr Piigli vast välja arvatud olid noored olid vaesed ja nad ise kinnitas, et ei jaganud poliitikat, neid peteti, nad täitsid käsku, olid õnnetud, kruvikesed, aga jumal hoidku, sellele ju see tavaline fašism, tuginebki. Nii kogu inimkonnale tohutuid kannatusi ja hävingut põhjustada saabki. Ega grupil ei olnud nii palju poegi, et varustada tervet Hitlerliku armeed. Kui tal mõni oligi, siis tõenäoliselt ei sõdinud need rindel ega lasknud tagalaski oma käega maha kaitsetuid elanikke. Ega Vietnamis sõdi Rockefelleri või Morgani pojad ikka enamuses need niinimetatud õnnetud kruvikesed. Noorus nooruse kergemeelsus, peod, tüdrukud, kaunid riided ja hoolimatus või isegi põlgus igasuguste tõsisemate isade-emade juttude vastu. Ja need on enamuses ilusad ja mõistetavad ja vajalikud asjad. Ent kust siis algab vastutus, täismehe, vastutus? Sa, Mait, kuidas me tahame kõik kiiremini täismeheks saada, kuidas me püüame end sellistena näidata. Kole kisa tõuseks, kui keegi teeks ettepaneku passi saamise ja naisevõtmise üldse täismehe iga kuhugi 25 eluaasta piiri peale nihutada. Täis mehi ka ei tähenda ainult õigust naist võtta ja sedagi tihti valesti. Täismehe iga tähendab ka täismehe vastutust, see tähendab, et mida otsustad, selle eest tuleb sul ka vastust anda. Otsustada tuleb aga sageli väga suuri asju, sealhulgas ka poliitilisi maailmavaatelisi millest selles eas sageli lugu ei peeta ja mis ometi omavad kaalu kogu edaspidiseks eluks. Saatuslikku kaalu. Oh ei, ma ei mõtlegi siin, et ei oleks pärast piinavalt valus eesmärgita elatud aastate pärast. Ei Ostrovskinancitel 1000 miili ma mõtlen lihtsalt nii, et ei oleks vaja 22 aastase noormehena tehtud otsuse pärast 51 aastasena rääkida oma viimases sõnas. Orienteerub, et ma olen vaene olnud. Karjapoisist peale. Sula tuli, töötan, tunnistan ennast süüdi ja ma ei oska midagi numbreid. Nõukogude valitsust ja nõukogude kord. Ma sain sellest aru, Läksid kaevandusse tööle ja ma sain esimese palga. Anti nii palju raha mul, et ma ehmatasin ära poole rahast tagasi anda, tunnistan ennast puht südamed süüdi nõukogude-kop ja nõukogude rahva ees. Palun säilida mulle elu ja palun kergemat karistust. Masendav, eks ole? Jah, on. Uljaspeana võiks ju ehk ikka veel arvata. Noh ei, mina küll ei nutaks, aga paluks. Võimalik, kui oleksite üldse kange mees ja veel tähtsam leiaksid tööd, tegite 29 aastat tagasi noormehena õige otsuse. Nemad ei leidnud seda mitte keegi isegi leidnud Piigli mitte, kuigi temast tuleb selles osas eraldi rääkida. Kuidas nad siis selle otsuse tegid? Eranditult kõik astusid fašistliku väeteenistusse vabatahtlikult. Põhjused, alustame noorimast. Werner Soer. Ta oli siis tõepoolest 16 aastane poisike kehvast Saaremaa perekonnast. Ja nagu ta ise kohtus väitis, võõrasisa suhtus temasse kodust pahasti. Selle pärast aga läks vabatahtlikult, sest kes seda poisikest vägisi võttiski? Ema polevat olnud samuti eriti vastu. Muidugi pole nende põhjuste motiividega ainult nii. Ma ise olin tollal kümneaastane ja ka natuke tean nende ennast juba täismeheks pidavate jumbude mõttemaailma ja ideoloogiat, õigemini ideoloogia puudumist. Sõda oli jube põnev, suur mäng, relvadega mäng millesse oli segatud paras annus Kööbelsi propagandatki. Maailma vabastamine bolševismi ohust. Kui romantiline rüütellik mäng. Egas muidu nendesamade eesti poistehullusest laulu ja tantsuhimust Pihkva mail rääkinud üks kohalike eestlasest küla elanik, tunnistaja Veera Palo ka vabastaja oreooli, st mida igaüks kujutles ise oma pea kohal hellivat. See aitas kergemini üle saada, neistki võib vast uskuda ebameeldivast hetkest mil tuli tulistada kuue, seitsme sammu kauguselt kaitsetuid külaelanikke sama vanu või vanemaid mehi, naisi, kelle ainsaks süüks öeldi olevat see, et nad on kohalikud, olid venelased. Metsades aga varjasid end partisanid. Werner Soera isiklikul arvel on selliseid laskmisi kolm. Ja kui uskuda teda ennast, siis esimene kord ei lasknud lase ainult tema kaaslane. Põnev mäng oli muutunud jubedaks tegelikkuseks, millele järgnes veel täisealiseks saamisel teenistus SS ründeväeosas kuni 1944. aasta sügiseni. Nüüd pärast veerandsajandist tublit tööd Nõukogude Eestis põhiliselt kaevurina võib see 44 aastasele Werner Soerle kuue lapse isale tõepoolest tunduda mingi seletamatu Kozmaarina võimatult lolli sammuna. Nüüd võib ta küll sellest aru saada, et need, kelle pihta lasi, olid elavad kaitsetud inimesed kellel olid ka lapsed, isad-emad, õed, vennad, abikaasad, et ka kõigil neil on õigus süüdistada nii kummal haual kui omastel. Et perekond pole ainult sinul nüüd, 28 aastat hiljem. Ja neil on samuti mure psühholoogilise trauma kõrvalt. Õigus sind süüdistada ikka sellesama ulja sammu eest. Võõrasisa ei sallinud mind ja. Aga kõik kõik ilma eranditeta. Me oleme kord noored, oleme 16, oleme 18, oleme 22 aastased ja vanemadki. Ja ikka kust peale ja millal algab siis vastutus. Täismehe õigused ja seda me teame ülihästi. Need algavad 18 aastaselt ja me püüame neid kasutada varemgi. Aga kohustused, vastutus, selle nihutaksime hea meelega, hästi kaugele, kõige parem postmorte pärast surma. Aga on ju lapsele selge, et inimühiskond ei saa eksisteerida, kui keegi mitte millegi kama kõige rangemate tegude eest ei vastuta. Või vastutab pagan teab, millisest vanusest alates? Ei, ta vastutab täisealiseks saamisel ja osaliselt varemgi alaealisena. Ka sellele tuleb saabuvate õiguste lävel mõelda, sest mitte mõtlejaile võib see valusasti kätte tasuda. Eriti raskete otsustuste hetki, mida on igaühel meist raske täpselt ette näha. Sest mittemõtlejaid kasutatakse ära kasvõi tavalise fašismi poolt. Muidugi kohus arvestas Werner soori alaealisust inimeste tapmise ajal arvestas teisigi asjaolusid. Karistus 10 aastat vabadusekaotust, kusjuures selle karistuse siis arvestati ka juba varem kantud karistus, mis ei olnud seotud mahalaskmisega. Tegelik vabadusekaotus ümmarguselt kolm ja pool aastat. Artur Johannes Pupart. Tagasihoidliku Saaremaa talumehe poeg oli siis, kui vaja teha oma elu esimene tõsisem otsus täpselt täisealiseks saanud kaheksateistaastane ja otsus. Ise. Astusin kõigepealt vabatahtlikult omakaitsesse, sest tahtsin püssi saada. Kohus on hämmelduses, kas tõesti kaheksateistaastane noormees unistas mõrvariks saamisest ka kõiki kohtusaalis viibivaid rabasse? Vastus. Esimene mõte oli tõesti selline. Ei, Pupart siis selgitab, tahtsin lihtsalt märki lasta, paugutada. Jälle see põnev romantika, see eksootiline sõda isa tõsine pahameel ja otsustavad sammud, seekord veel aitavad, poeg pääseb omakaitsest tulema, peab püssi keraan. Aga kui poeg, kes on ju lõpuks täisealine, otsustab fašistliku sõjaväeteenistusse astuda, on isa võimetu. Nüüd Pupart ise küll ütleb, oleks ma ometi isa sõna kuulnud. Nüüd küll, aga siis olen täismees, ise tean, sina, vanamees olevaid, oled loll. Kui nii lausa öelda, siis vähemalt mõeldakse. Ja palun väga. Nüüd ole lahke jagavastuta. Kust algab vastutus täisealiseks saamisest. Kõigil, kes täisealiseks saavad. Sama tee võib olla samad mõttedki, mis vööri puhul isiklik arve, neli maha lastud, kaitsetud nõukogude inimest, pluss muu juurdekuuluv teenistus SS-leegionis kaasa arvatud. Ja nüüd jälle see košmaar, mis ma tegin ja miks ma tegin, mis ma tegin, kuulake üks tema enda poolt jutustatud episoodidest kohtuistungil. Diabeedi andes korraldase väetis nälja seal nimepidi ei mäleta või kutsus välja. Et sina ja sina ja sina näiteks koera, kelle ette pole vastuda kuue seitsme meetri kaugusele Panime niimoodi ette ja andis korralduse ja kenale välja nimetus nende hulgas olin esimees, mina olin, siis oli Raul küll Raoul pest pilt, tang talgi lumiste sisandi. Pihli poolt käsk, seest teda. Ja siis kogupauguga tulistas mina isiklikult lasinud väikest väikest kasvu meesterahvast, väga habetunud olin. Ja umbes vanadala isal umbes 50 ringis tööriietes oli pääle kogupauku Andrus, piinliku korralduse sealt kohalt eemale võta. Kvindid, kogupauguga, puhkused, aga välja arvatud, liigun. Mina mäletan üks naisterahvas, kes andis veel elumärke, kas tegi häält või seda ma täpselt ei tea. Seadus veel elumärke siis piid, vee, selle järel. Läks vange ette ja hakkas neid tulistama. Kui palju ta täpselt tulistas, seda ma ei või öelda, aga igatahes rohkem kui kaks, kolm pauku. Samuti laviga. Seda naisterahvas, kes vile, Andres, elumärke need maa lastud. Nagu mina aru sain, olid eraisikud. Neid oli kaheksa meest ja kaks naist. Siis ma sain juba sellest aru, kui, kui algasid. Tähendab, kolmas need mahalaskmise eest ma oleks võinud ikka. Tähendab isa sõna kuulda nagu Isamaa soovitus. Metsa minna või tähendab mitte metsa, vaid laka varjule, et mitte minna. Ehk siis sel juhul jälle minna salsa tüli helistusel. Isa ei saa ju enam vastutada rihmanda täismehest ja ennast otsuse võimeliseks pidavat ja otsusevõimeliseks peetavat poega lihtsalt käekõrvale võtta, tema eest otsustada. Ja nüüd peab otsustama kohus nende nelja ooke nimel nende omaste, laste, tuttavate, töökaaslaste, kogu nõukogude riigi nimel, kelle vastu pani Pupart toimuma kuriteod Nõukogude riigile kõige raskemal hetkel kõige julmemal vaenlase teenistuses. Ja kohus otsustab 15 aastat vabadusekaotust. Eduard Lumiste karjane ja sulasepoiss jõukates taludes täielik küla prolentaarne, kelle vend valis õigede, langes kangelasena samas suures heitluses, kus Eduard lumiste 22 aastase noore mehena otsustas tööpuuduse tõttu vabatahtlikult hitlerlaste sõjaväeteenistusse minna oma venna ja klassikaaslaste vastu minna. Tööd ja teenistust jätkus. Viis ohvrit on Edward lumist isiklikul arvel on külade põletamisi, küladest, elanike väljakihutamist, partisanide jahti. Aga tööd jätkus ka nõukogude võimu aastail pärast sõda. Ja Lumiste tegid tublisti väga hästi nüüd juba õiget vajalikku tööd. Ka tema on perekonnainimene ja keegi ei kohus ei kohtusaalis viibinud. Ei kahtle, et veidi lihtsameelne Eduard Lumiste on ammugi mõistnud, et ta kahetseb. Muide, see oli tema viimane sõna, mida te saate algupoolel kuulsite. Ja ikkagi jälle see küsimus, kes, kuidas ja millal siis hakkab vastutama. Kaske 22-st eluaastast on veel vähe. Täitis käsku. Ei saa sellepärast vastutada. Kõik täitsid käsku, paljud vastumeelselt teise linnuga. Nii võime ju välja jõuda selleni, et Hitleri täitis saksa monopolide käske. Et mitte keegi ei vastuta, kuna süüdi on kapitalism ja üksele värdilikumaid, sünnitasid fašism. Oli lihtsameelne, oli rumal, vähese haridusega, ei ole see veel kunagi kedagi vastutusest vabastanud ja kordan ka neile ja väga tihti neile tavaline fašism oma kaardimaja kokku klopsiski. Võtame niigi ei jaganud poliitikat tema tõenäoliselt küll suurt mitte. Hea küll jätamegi selle, kuid ka selleta peab inimesel midagi ikka olema. Üldinimlik moraalgi, mis ei luba tappa, kaitsetud relvadeta inimest. Rääkimata sellest, et temal pidanuks olema sulase, lihtsa maainimese südame hääl. Teiste samasuguste, nüüd aga püssitoru ette pistetud suhtes. Harold tang siis 19 aastane, samuti kehvast maainimeste perekonnast. Vähem siiras seletusi andis viletsas vene keeles, ehkki nagunii kõik tõlgiti eesti keelde või vastupidi astus vabatahtlikult fašistliku julgestusüksuse sellepärast et tädimehe olevat omakaitse mehed juba maha lasknud. Ja ka sellepärast, et tuttava oma kaitsemehega vintpüssi kallal nokitseda vajutas ta kogemata päästikule ja haavast teist jalast. Kuidagi nii, et pääseda fašismist, hakkasin fašistiks. Muide küllalt laialt omaks võetud argade filosoofia, millele samuti toetus fašism. Tema siis otsustas nii isiklikke ohvreid kolm pluss tegevust külades surnud tsoonide loomisel aumärk rünnaku eest, mida tavaliselt antud vaid rindemeestele. Ja kui 37. politseipataljoni komandör major Kurg vajas endale jahil käimiseks abilist valida endale selleks meheks Arnold tangu. Sõjade fašistide teenistuses lõpetas või lõpetati alles üheksandal mail 1945, mil ta vangistati Tšehhoslovakkia vägede poolt Nõukogude armeest tööpataljonist. Aga deserteerusid kaks korda. Pärast sõda samuti eeskujulik tee mees, naine, poeg, kindlasti kahetsus ja aru saaminegi, kus on mis, kuid õiget selgroogu pole sellele mehele vist kasvanud. Praegugi. Georg veski siis kahekümneaastane, kommunistlik noor oli Saaremaa kaitsjate ridades ja veidi aega vangiski ja siis kohe vabatahtlikult niisuguseid armulise onusid teenima. Näe, lasid lahti. Ka see on tavaline fašism. Ehkki nii kiire lipu vahetamise juures pidanuks veidi kaasa rääkima ka kommunistliku noore tõekspidamised. Aga ei, teenistustäie eest viis ohvrit maha lastate näol, sest rohkem grupiviisilisi mahalaskmisi polnudki. Lisaks kolm maha lastud ja kaks isiklikult süüdatud maja surnud tsoonide loomisel ja nii edasi. Selle teenistuse lõpp, kuues mai 1945 Tšehhoslovakkias. Edasi korralik töö, perekond, naine, kaks last ja need kahetsusrikkad tagasi vaatad tollal tehtule kui arusaamatule mõttetule võib-olla isegi nagu võimatu, et kas tõesti mina seda kõike tegin. Võib-olla käib kogu see loetelu juba kuulajale närvidele. Samasugune mees oli ka harjuksa. Ta isa ei olnud ainult kehv paides jõukas talumees ja isa soovitaski pojal fašistliku armeesse astuda. Poeg oli siis 19 aastane. 10 ohvrit kõige rohkem selleni jõuda surnud tsooni loomise arvel. Üks lõik kohtuprotsessid, kus veski, seejärel Piigli ja lõpuks Juksar oma külades toimepandu osas isiklikke arveid klaarivad. See oli veel seal, olid ju need ei oska ütelda, kas nad on vaja välja minna? Käega ei osanud. Ühes majas oli vanem Metro lastel aerosooli. Praegu niimoodi ja neid ei taha ja rääkis mulle tundub alati. Meie Floral on peremehe kehvad ajad, olime kahekesi, olime määratud koopiaima. Ja siis meie tähendab tänavale väike pimedal. Tänaval. Ei sulle Kärskonnadki jällegi pimedani ütles teile täpselt menetleti ja maja lähedal ja tuli siis veel sinnapoole ja meie vaja poole olnud. Üldine käsk oli niimoodi ja ma ei mäleta küll seda momenti, aga eks ma pidin selle kärge üles andma. See, see Bagda räige, et lasti, lasti külalise maa külaline, anti, evakueerimiskäsk oli. Ja kui Ewaini nagu mama oma seletades, räägi, räägi juba jeva kirjeldus, käske evakueerinud, need käsikoha peal lasta maa, mina ei tea, kuidas see, kuidas see asi oli kusagil jaeaegne oli, aga mina, mina tean seda, et peegli tuli meie rühma juurde, käsutas meid kokku ja kästi kohe koenemine sisse, kes on meil külas lappama. Kahjuks on pärast seda hästi töötanud, on perekond kolm last. Kõik olnuks ilus ja tore, kui ainult jah, kui ainult ei oleks olnud neid mehetegusid fašistide teenistuses. Kui ainult ei oleks neid süüdistavaid, haudasid neid süütuid ohvreid, nende omakseid, tuttavaid, kunagisi töökaaslasi, jaga süüdistavat nõukogude ühiskonda, riiki mis on elamiseks väga hea. Aga vaat need nõuab vastust selle eest, mida oli siiani õnnestunud varjata. Ja vastutusvõimeline oldi, ollakse need, sest sõjaväelasi ei aegu. Ning lõpuks Aleksandr piilise. Mida ja kuidas tema otsustas 28 aastase mehena sellest räägib võib-olla kõige ilmekamad keelt tema enda jutt kohtuistungil. Fina Aleksander karjuva piiblil sündisin 13-l aastal. ENSVs Võrumaal vallas kitsama küla. Isal omal maad ei olnud, siis teenid suurt elementi, see väike maalapp ei suutnud suurt peret toita. Siis on veel kord, sõitis Venemaale õde selts Ameerikas. 27 aasta lõpetasin algoria, vaatasin Võru Gümnaasiumile. Selle lõpetasin 33. aastal ja kohe aastasin. Peavadki tund aega teenima võrusse. Peale kolme kuud noorte kursuse lõpetanud keskkooli sõjakoolis panin roni lõpetajaid aasale tanki klipi lavastajat ja kolme aasta pärast pale kurb kordusõppusi vastava kursuse lõpetamist antileitnandi avada, siis oli töö saamine väga raske, oli kaitseliit ja ma hakkasin igati liigub paremini teenistuste täna ainult kedagi laada paremini. Millekümnaasal. Kui saabus nõukogude võim siis kartsin kaitseliidus oleku paratiivsele hüvitamises nõukogudevõimelist. Aitasin Nõukogude organid. Ja siis, kui juba saks lahakas Arturi ligenema siis hakkasin sakslast kartma, siis otsustasin avastasingi kohe oma kaitse. Leplik koostöö kõigi ja kõigega, et nagu ta ise ütleb, edukamalt elus läbi lüüa. Aga et talle üldse mingeid tõekspidamisi ideoloogilisi vaateid polnud, pole muidugi ka tõsi, arvestades juba tema iga gümnaasiumiharidust, sõjakooli ja nii edasi. Ja seda tõestab küllalt ilmekas rida ühest tema kirjast sõbrale Pihkva oblastist 1942. aasta suvel. Kiri, mis on nüüd kohtutoimikus. Seal on ta kirjutanud. Ja kõige absurdsem kogu selle asja juures on see, et selle rumala rahvaga tahetakse ehitada kommunistlikku riigikorda. Piigli juhatas rühma komandörina. Vigla juhatas rühma komandörina vahetult kõiki mahalaskmisi, laskis üle, keda vaja, juhatas karistusoperatsioone külades, sõdis viimase lõpuni välja, sai selle eest esimese ja teise järgu raudristi. Vahetas vangi langedes nime ja elas ning töötas arreteerimiseni, elas ja töötas ilusti hästi, Eestis. Muidugi mitte ainult kodukandis Võru rajoonis, vaid Alutaguse metsadest, Tudulinnas. Ja ongi kogu lugu. Kõigile viimasele viiele kohtualusele lumistele tangule veskile Juks Saarele ja peegele otsustas Pihkva oblastikohus määrata raskeima karistuse. Surmanuhtluse. Karistused on karmid, tõsi, väga karmid, välja arvatud vast Werner Saarele kohaldatud karistus. Võib-olla leiab Vene NFSV ülemkohus võimalik olevat karistusi pehmenda. Võib-olla teeb seda armuandmise korras Vene NFSV ülemnõukogu presiidium. See on nende sisetunde sisemise veendumuse küsimus ja selles mõttes võivad meil igaühel oma sisetundest lähtudes karistuse raskuse, nii-öelda karistuse kanguse osas arvamused erinevad olla. Üks on aga selge, kõigi kohtualuste süü on tõendamist leidnud, nad on kõik sellega ise omaks võtnud, juriidiline kvalifikatsioon on õige, see tähendab, paragrahv on õige. Ja põhimõtteliselt juriidiliselt seaduse järgi näeb see paragrahv ette ka rangema karistusmäära, surmanuhtluse ka moraalselt. Kas oli kaitsetult küla inimesel õigus elule oli nagu sinulgi lasita maha olles ise veel Nõukogude kodanik ehk juba fašistliku sõjaväeteenistusse astumisega oma kodumaa kõige raskemal hetkel reetnud Nõukogude kodanik siis moraalselt, mis õigust on sulgi rohkemale loota, teistsugusele suhtumisele loota? Kuid veel kord ja lõpetuseks mitte sellepärast ei tahtnud kõigest sellest uuesti rääkida. Et arutada, mis nad detailselt tegid, kui ja kui suurt karistust nad väärt on. See pole selle saate eesmärk ja sellel oleks ka vähe mõtet. Ka mitte ainult sellepärast, et veel kord meenutada, mis on sõda, mis on fašism. Et seda kõike on vaja iga hinna eest ära hoida miljonite tuumade, haudade ohvrite ja purustuste ja vanemate nimel vaid ka ja eriti sellepärast. Ja selles mõttes näitas see protsess palju et isad ja vanaisad ei vastuta meie eest pensioniikka jõudmiseni, vaid meie täielik vastutus algab täisealiseks saamisega 18. Eluaastani jõudmisega, osaliselt aga varemgi. See tähendab, et iga noor inimene peab täisikka jõudmise hetkeks endale selgeks tegema väga paljud tõsised asjad. Tal peavad olema oma kindlad tõekspidamised kõigis küsimustes, mis puudutavad tema isiklikku edasist elu, tema suhtumist teistesse inimestesse, suhtumist loodusesse ja ühiskonda. Kindlad tõekspidamised, veendumused kõigis küsimustes, mis tervikuna kokku moodustavad inimese maailmavaate. Ka siis võib kohtupinki sattuda ka õige asja eest võiksime sattuda. Kuid siis pole sul vähemalt vaja halli päisena kibedat kahetsust tunda, pisaraid valada. 18 20 22 või ma ei teagi enam, mis aastaselt tehtud nii-öelda lolluste ränkade eksisammude pärast. Kõigest sellest kõneles ka Pihkva õppetund.