Kui kogu rahvas Detsembri algus 1941. Selja taha jäid 23. sõjanädala viimased päevad. Vast kõige raskemad sõja esimesel perioodil jätkus surve Leningradile, Moskva all ründas vaenlane raevukalt pealinna kaitsjaid. Lõunas olid hitlerlased jõudnult Rostovi lähistele. Krimmis aga oli pandud vaekausile Sevastoopoli saatus. Järjest murelikumalt silmitsesid nõukogude inimesed sõjakaarti, kus noolte ja lipukeste sõnatu keel ütles selgelt, kui suur hädaoht varitses meie kodumaa eluliste keskuste kohal. Toonane läänerinde juhataja armee kindral, pärastine Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov kirjutab oma mälestusteraamatu raamatus noid samu päevi meenutades. Ma ei mäleta täpselt kuupäeva, see oli varsti pärast sakslaste taktikalist läbimurret Kalinini rinde 30. armee lõigus ja 16. armee paremal tiival. Kui mulle helistas Stalin ja küsis. Olete te kindel, et me suudame Moskvat hoida? Ma küsin seda teilt, valutava südamega. Rääkige ausalt nagu kommunist. Moskvat me kahtlemata vaenlasele ei anna kuid on vaja veel vähemalt kahte armeed ja kas või 200 tanki. Hea, et te olete selles nii veendunud, ütles Stalin. Helistage kindralstaapi ja leppige kokku, kuhu koondada kaks reservarmeed, mida Te palute. Nad on lahinguvalmis novembri lõpuks. Tanke aga me esialgu anda ei saa. Tänu suurtele pingutustele oli meie maa sõjatööstus pärast evakuatsiooniraskusi taas jalgu alla saamas. Ka uute diviiside formeerimine ja väljaõpetamine oli hästi organiseeritud. Suuri teeneid oli nõukogude luurel, kes suutis veenvalt kindlaks teha, et Jaapan niipea ei astu sõtta Nõukogude Liiduga kuna Tokyos oldi sügavalt pettunud hitlerliku välksõja armetust läbikukkumisest. See võimaldas Siberist ja Kaug-Idast paisata Moskva alla hulk värskeid diviise, kes sageli otse rongidelt tõttasid rünnata. Kuule. Kuigi vaenlase surve pealinnale veel jätkus, kogunesid juba jõud üleminekuks vastupealetungile ja vaenlase grupeeringu purustamiseks. Täna 40 aastat tagasi tähendas aga iga uus sõjapäev uute kangelase epupeade sündi. Kui me pöörame kaarti vaadates pilgu lõunasse, leiame Krimmi poolsaarelt hõlpsasti sadamalinna Sevastoopoli. Selle sangarliku kaitsmise kangelasepopöa kujunes suure isamaasõja algperioodi tähtsündmuseks. Nüüd üks küsimus kindralmajor Vello Varele. Miks püüdsid hitlerlased nii raevukalt kogu Krimmi enda valdusesse saada? Krimm oli fašistide plaanides tähtsal kohal Krimmi nimetati lennukikandjaks, mida ei saa uputada ja tõepoolest tema strateegiline olukord on selline, et kes hoiab enda käes Krimmi, selle käes on suured võimalused. Lennuväe kasutamise alal. Ja 23. oktoobril juba läksid Krimmis lahingusse need, kes saabusid siia Odessa kaitsmiselt. Ja 30. oktoobril algas Sevastoopoli kaitsmine, mis kestis juba üle 250 päeva sakslasest, suures ja Krimmi oma tugeva armee 11. armee von Mansteini juhtimisel. Ja see jõudiski juba Sevastoopoli lähistele. Kuid seal ta peatati esimese hooga muidugi, vastasel ei õnnestunud linna vallutada, nii nagu oli nende plaanis. Sevastoopoli kaitsjate mehised teod said kiiresti tuntuks kogu nõukogude maal. Suurt vaprust ilmutasid 79. merejalaväebrigaad, 25. Chapajevi diviis, 95. laskurdiviis ja 40. ratsaväediviis. Legendaarse kuulsuse omandasid Šoti number 11 kaitsjad. Seitse meremeest kommunistlikku noort eesotsas jaokomandör Raijenkoga, kes kolm ööd-päeva lõid tagasi vaenlase raevukad. Rünnakud võideldes viimse veretilgani. Vaenlased vallutasid Šoti alles siis, kui kõik kaitsjad olid langenud. Hiljem leiti šotist kiri. Minu kodumaa Venemaa mina leninliku komsomoli kasvandik, võitlesin nii nagu süda mind käskis. Ma suren, kuid tean, et me võidame. Jäin sõjamehe vandetõotusele truuks. Kaljužnõi. Kus neil oli üks šoti kaitsjaid, Sevastoopolis rakendus kogu linna elanikkond linna kaitseteenistusse meenutab Musta mere laevastiku toonane juhataja admiral Philipp Opdriapski. Mulle meenub meretehase tööliste mehisus. Tehas ja tema tööliste enamik oli evakueeritud. Kuid kommunistid koondasid linna jäänud töökaaslased ning võtsid oma kohustuseks kiiresti ja eeskujulikult remontida sõjatehnikat. Ööd ja päevad läbi olid nad oma tööpostil. Nõndaviisi võitlesid sevastopollased, noored ja vanad mehed ja naised oma kodulinna kaitsmisel. Mööda külma kivi peksab laine vetetina värvi sinetusse. Kindlad oleme kui kivikaljud. Meid ei murra ükski õnnetus vastu, tõuseme, kui kaljumüürid hirmutada, meid ei jõua nad. Kodumaa, sul lahingurelvad ainult. Värsid Mihhail Tuudinilt kirjapandud novembris 1941 siis ta ei olnud veel see meistrikäega poeet, kes ta praegu on. Äsja sai ta oma loomingu eest NSV Liidu riikliku preemia. Siis oli ta tavaline noor punaarmeelane kaitsmas nõukogude mereväebaasi Hango poolsaarel. Oma värssides kajastas Tuudin võitlejate meeleolu raskete heitluste karmidel päevadel. Nii me siis jõudsimegi Hankoni ja selle kaitsjate peani. 164 päeva hoidsid Nõukogude sõjamehed enda käes, seda kaljust poolsaart Soome edelarannikul, mis 1940. aastal oli nõukogude liidule 30-ks aastaks rendile antud. Meeldiv on tõdeda, et koos Hanko kaitsjatega pidasid vastu ka Osmussaarel võidelnud sõjamehed. See oli ainus Eesti NSV territooriumi okupeerimata osa, kus kuni detsembrikuu esimeste päevadeni lehvis meie maa punalipp. Hankol ja Osmussaarel on mõndagi ühist. Üks kaljune poolsaar, teine rändrahnudega üle puistatud uhke rannapangaga. Piklik saar. Osmussaare kaugus rannast on Põõsaspea kohal seitse ja pool kilomeetrit. Mõlemal oli tohutu suur strateegiline tähtsus. Üheskoos moodustasid nad tugeva luku, takistamaks fašistliku laevastiku tungimist Soome lahte. Nende kaugus teineteisest on linnulennul umbes 80 kilomeetrit. Rasked rannakaitsekahurid, kui neid rakendati korraga mõlemalt poolt. Peaaegu katsid selle vahemaa omad tulega. Mis veel puudu jäi, selle tegid tasa tugevad miiniväljad. Ässitanud Soome oma poolel sõtta Nõukogude Liidu vastu oli fašistliku Saksamaaväejuhatuse esimene nõudmine oma Soome vasallidele. Hanko tuleb kolme päeva jooksul vallutada. 29. juunil olid soomlased alustanudki tugevate jõududega pealetungi Hankole. Võhma neil jätkus tõepoolest ainult kolmeks päevaks. Esimese juuli õhtuks oli selge, et poolsaart rünnanud vägede kaotused on nii suured, et nad poolsaart vallutada ei jõua. Ründajad pidid maasse kaevuma ning pidama tavalist positsioonisõda. 1941. aasta novembri alguses käis Hanko kaitsjatel külas Pravda korrespondent Rootney Ta kirjutas. Meie väike laevuke lipsas läbi Hanko poolsaare juurde külmal sombusel päeval linnas lõhkesid mürsud, kuskil eemal veeretas kuma. Kostsid katkendlikud kuulipilduja, raginad, tumedalt mürisesid piki kallast sõeluvate mootorpaatide diiselmootorid. Mida soomlased teevad? Küsisin hallipäiselt meremehelt teise järgu kaptenilt Bolekajevilt, keda tunnen juba Musta mere päevilt. Kas tungisid kaugele edasi? Tungisid edasi, kordas meremees solvunult küsimust, mitte soomlased, vaid meie tungime edasi. Oleme vallutanud 17 saart. Ühe lausega väljendas ta poolsaare ennastsalgava kaitsmise kogu olemuse ja mõtte. Poolsaare kaitsjate mehisusest annab tunnistust kasvõi see, et nende käsutuses olnud väikestest kaatritest ja paatidest moodustus omalaadne Hanko flotill mis täitis ristlejate ja miinilaevade ülesandeid. Õhust kindlust kaitsnud lendurite eesotsas olid tuntud kangelased Antonenko ja Princo. Neid kahte ja teisi lendureid teadsid kõik poolsaare kaitsjad. Hanko kaitsjate hulgas oli ka eestlasi. Nimelt kui 28. augustil 1941 algas Tallinna evakueerimine, sõitis kolm purjelaeva vahepeatusega Paldiskis meeste ja laskemoonaga Hankosse, kuhu jõuti 30. augustil. Anname nüüd sõna Taebla kooli kauaaegsele pedagoogile Bernhardt Rabale, kes selle retke ühel purjelaevalt kaasa tegi ja Hankosse jõudis. Õhtul läksime Hanko sadamas maha, alustati laskemoona mahalaadimist, sest meil oli laeva peal umbes 300 tonni, oli suurtükimürske ja niisugust laskemoona, kuna Hanko poolsaar oli nendest asjadest mürskudest, oli suur puudus soomlased või ma ei tea sakslast, kes sealt vastas võisid olla, hakkasid tulistama suurtükkidest, et takistada seda mahalaadimist muuseas või raske töö, sest mürsud olid väga suured, väga rasked seal oli, ma ei julge öelda, mitu, missugune kaliiber see võis olla. Aga see töö siiski sai ära tehtud ja õhtupimedas, siis viidi meid maale Hanko linna, Hanko linn oli täiesti puruks. Ühtegi tervet maja ei olnud, ainult korstnad ja kahhelkividest ahjud. Tänavad on väga huvitavad, raiutud sisse punasesse graniiti, nii kui tuba mingisugune või ööbimise kohta meie ei saanud linnas, vaid meid viidi natukene linnast välja marssal Mannerheimi suvilasse, et ühe öö olen maganud marssal Mannerheimi suvilas, aknaklaasid kätki muidugi ja kõik, aga tol ajal oli võrdlemisi soe. Ja ega meil külm ei olnud. Ja siis järgmisel päeval üsna varahommikul viidi meid nõndanimetatud teisele liinile, see oli siis ma ei oska öelda kaugude linnast, ta võis olla mitte olla pool kilomeetrit või ja sinna me jäime lihtsalt palja maa peale ja hakkasime seal paralleelselt jalaväeõppustega, need toimusid hommikupoole õhtupoole hakkasime kaevama omale zemljankat, noh, kaevamine ei olnud raske töö, see oli liiv, metsatööd, mis tuli teha, selle juures oli raske, sellepärast et kõik tuli seljas, kohale vedada, palgid katteks mitmekordsed jämedad ja öösel olime tavaliselt rannavalves, puhkuse aeg jäi ikka võrdlemisi vähe, õppisime täägivõitlust peamiselt ja kindlustustööd rannas ka veel, me tegime traattõkkeid ranna äärde. Rühmaülemaks oli meil ukrainlane, leitnant Turakov. Aga ta oli väga tark mees, suur tugev mees, niisugune oli, temal oli see see traattõkkepost nalja asi sülle võtta ja üksinda panna, kus vaja. Meie kaaslased selles roodus üldse ja ka rühmas olid, ukrainlasi oli, oli, oli mustlasi kaks tükki võrdlemisi halvasti, rääkisid vene keelt. Me ei rääkinud üldse julges, ainult üks mees oli, kes hästi vene keelt rääkis, noh, saime oma zemljanka valmis, jäime sinna elama nagu ja. Ja siis meil üks täpsuskütt oli meie rühmas, rinne oli niivõrd lähedal, et tema käis seal siis oma tööd tegemas. Ta avastati, ta miiniga lasti ja ta sai kahest jalast haavata. Selle ajal oli ainult kohalik niisugune täpsusküttidevaheline võitlus, nähtavasti miinipildujatest tulistati. Aga üldiselt positsioone tulistati kogu aeg suurtükkidest, mina ükskord lugesin nii huvi pärast ära. Lasti meile nii umbes 500 kuni 1000 mürsku päevas peale. Aga ega need midagi meile eriti ei teinud, laskemoona vähe, meie omade vastasid nii üks-kaks lasku või niimoodi meil oli läheduses raudtee soomusrong ühesõnaga, või seal oli üks suurem suurema kaliibriline suurtükk, see siis aeg-ajalt tulistas. Ka toiduainete tagavarad ei olnud tõenäoliselt eriti suured, noh, hommikul saime hernesuppu, seda nimetati herneteeks ikka nii. Ja suhkrut sai midagi nii 16 tükki vist sai päevas leiba sai 500 grammi ja lõuna muidu pea oli, polnud viga, aga hiljem läks natukene kehvaks juurde tuua, isalda ära lõigatud ja siis oli raske, oli, hobuseid oli. Vot see oli kõige huvitavam seik. Me tegime nendele hobustele heina, lauanugadega, Watega järve jää pealt igal mehel 16 kilogrammi päevas lõigata, käed paistetasid üles muidugi külm, aga pärast harjus ära ja ei olnud midagi. Hiljem need hobused hävitati sellepärast et ei olnud midagi teha, kaasa võtta ei saanud ja eks nad söödi vist lihtsalt ära. Toiduks püüti kalu granaatidega, seal on muuseas väga huvitavad kaljud. Merre lähevad üks 150 200 meetrit, nii kui leivapätsid, ära silutud kõik nii ja seal ääres järsk meri, aga tursad. No ja siis granaatidega sai püüda neid jälle siis toidule lisa ja ja nii evakueerimine algas. Nähtavasti novembri lõpul juba Meie olime viimased viimased väeosad, kes tulid Hanko linnast läbi, koristasime igasuguseid materjale ja vahendeid zemljankades seal üldse elu toimus üldse maa all. Mul oli juhust sattuda Hanko haiglasse. Ma pole sellist haiglat, näidud vist maa pealgi. Ta oli niivõrd ilus, puhas valge operatsioonisaal, teate nii, kui kas seal olid niššplaate või kahhelkive kasutatud või plaate väga ilusasti tehtud. Igatahes oli nii, et elu käis maal ja vot kui need viimased enne evolutsiooni olid päevad, siis meie igasuguseid materjale siin nendesse sisse viidi, nähtavasti kas taheti, et siis hiljem ära põletada või mis seal, mida meie ei tea. Meid laaditi esimese detsembri õhtul umbes kella 10 paiku laaditi siis Jossif Stalinil. See oli suur 12000 tonniline kas Hollandis või Taanis, ma ei tea ehitatud ja ostetud laev, endise nõukogude liidu suurim reisijate laev, viiekorruseline iludus, tema oli käidud neli korda. Teda püüti, tal olid mastide otsas tükid maha saetud mastid, et latid välja ei paistaks. Aga ta oli iga kord läbi pääsenud. Seekord. No see ei õnnestunud. Meie jutuajamine jätkub saate lõpuosas. Kuigi meie esitanud otseselt lahingupilte peaks kuulajal teatav ettekujutus tekkima. Missugustes tingimustes tuli hankolastel poolsaart kaitsta. Lisaksin niipalju veel, et kuni kaitsmise viimase päevani ilmus poolsaarel oma ajaleht. Muldonnides esinesid kontsertidega sõjameestest, taidlejad oli küll raske, aga oma jõus oldi kindlad. Ma ei ole veel nimetanud arve. Kui sõda algas, oli Hanko poolsaarel umbes 28000 meheline garnison, keda juhtis kindralmajor Kabanov. Evakueerimise ajaks oli garnison suurenenud mujalt juurde toodud meeste arvelt 30000-ni. Tallinnast saabunutest me juba rääkisime. Hankosse evakueeriti ka suur osa Hiiumaa kaitsjaist. Osmussaare garnison oli sellega võrreldes üsnagi tagasihoidlik, umbes 1000 meest sõjameeste kõrval ka saarele jäänud ehituspataljoni mehed. Meenutan oma vestluskaaslast septembri esimestest päevadest praegust moskvalast Pavel Antonovit, kes Osmussaarel oli 509. õhukaitsepatarei komissar. Ta rääkis sõjaeelsetest kuudest Osmussaarel. Saart hakati kindlustama 1940. aasta sügisel. Novembri lõpus jõudis sinna oma meestega ka Antonov. Midagi ei olnud veel valmis ehitatud. Talv tuli meestel mööda saata telkides. See talv teadagi oli hästi krõbe. Kuid mehed karastusid, pidasid vastu. Sõja puhkemisel olid juba maa-alused rajatised valmis. Ööl vastu 20 teist juunit ründasid vaenlase lennukit kahel korral Osmussaart. See oligi siis sõda. Ma pean enne variant ja inimesed tunnetasid otsekohe oma kohust, kõik muutusid korrapealt tõsisemaks, karmimaks. Kõik olid harjunud, et õppustel on raske. Seepärast võis arvata, et uued raskused kedagi ei heiduta. Ööd on kesksuvel valged, nii et igal ajal võis oodata vaenlase rünnakut. Valvel tuli olla ööd ja päevad läbi. Meie ülesanne oli, et mitte ükski lennuk ei pääseks saare kohale. Selle ülesande me täitsime. Me tulistasime mitte ainult vaenlase lennukeid, vaid ka tema dessante. Meie ise arvutasime kokku, et tulistasime alla neli lennukit kuid garnisoni staabikinnituste kohaselt oli neid koguni kuus. Hiljem, kui vaenlane oli jõudnud juba rannikule, püüdis ta meid suurtükitulega hävitada. Me kandsime teatavaid kaotusi. Eriti halb oli see sihtimisseadeldised langesid rivist välja. Tuli üle minna otse sihtimisele. Kuuendal septembril püüdis vaenlane esimest korda dessanti maale saata, see peksti puruks, tema paadid uputati. Kuid fašistid ei loobunud mõttest tsaar dessandiga vallutada. Meenutus saare garnisoni staabiülemalt erukindralleitnant Kavril Kudrjavtsevi-lt. Kuid saare kaitsjad peksid oma patareidega vaenlase dessandi puruks. See oli küllaltki raske ülesanne sest rünnati ühe korraga mitmest suunast Pakri ja Riguldi poolt. Ent saareni ei jõudnud ükski vaenlane. Meid rõõmustas pärast õnnestunud lahingut see, et meie suurtükiväelaste kangelaslikkus leidis 19. novembril äramärkimist Nõukogude informbüroo sõjateates, mis meieni jõudis raadio teel. Olime rõõmsad ja tundsime paremini kui kunagi varem. Et meiega on kogu suur Nõukogude maa. See sisendas jõudu ja oli toeks kõige raskemad telgi hetkedel. Hangot ega Osmussaart ei suutnudki vaenlane vallutada, kuid mõlemad kindlused tulid siiski maha jätta. Seda sundis sõjaline olukord. Mingit võimalust nii kaugele rinde tagalasse jäänud võitlejate varustamiseks polnud. Leningrad kui kõige lähem baas oli piiramisrõngas ja vajas ise abi. Hädasti kulusid ära need tuhanded sõjamehed, kes asusid Hankos ja Osmussaarel. Kuidas neid evakueerida, selle probleemi üle juureldi. Tõsiselt oli arvamusi, et Hankos soomlaste rindest läbi murda ja maad mööda jõuda. Omadeni. See plaan osutus aga teostamatuks, sest sajad kilomeetrid mööda vaenlase maad tähendanuks kindlat hukku. Seepärast võeti rakendamisele mere variant. Hanko evakueerimine laevadega algas pärast kahekümnendat novembrit. Hankos tulnud kaatrid viisid ära ka Osmussaare garnisoni, nii et teiseks detsembriks ei olnud Hankosse ega Osmussaarele jäänud ühtki meest. Evakueerimine toimus kahes etapis. Esialgu viidi mehed suursaarele, sealt edasi aga Kroonlinna. Paratamatult tuli seejuures kanda kaotusi. Nüüd jätkabki meie tänane vestluskaaslane Bernhardt Raba, kelle evakueerimisteekond algas koos mitme 1000 mehega reisilaeval Jossif Stalin. Mina olin ülemise kõige ülemise teki peal komandosilla kõrval koos teiste eestlastega, mõni kümmekond või arvata võib, umbes kella ühe paiku öösel äratas meid üles plahvatus ja veesammas, mis meile peale visanud nagu visati nagu ämbrist. Me olime paladke all, magasime võrdlemisi külm oli, tormine öö oli. Selgus, et laev oli saanud miinitabamuse vastu vasakut parrast. Erilist viga see laevale ei teinud, kuid paanikat tekitas küll ja ise ka ei mäleta, kuidas ma sattusin komandosillale ja seal päästepaati, mis rippus parema parda kõrval. Hiljem toimus niisugune rahunemine, tulime lihtsalt paadist välja, läksime tagasi komandosillalt alla oma oma endisele kohale. No et paanikat nähtavasti vaigistada keegi kas siis juhtkonnast või ohvitserkonnast või lihtsalt keegi madrus kommandosillalt, ma ei tea. Ütles vene keeles, et seltsimehed, minge oma kohtadel, kõik on korras. Selle lause peale käis laevast tohutut kohutavat tõuge läbi ja me kõik paisati meid mööda laevatekki laiali. Pikali. Laev oli saanud teise miinitabamuse ahtrisse. Purunesid juhtimisseadmeid, propelleri tüürid, masinad, laeva tagaosa murdus alla 45 kraadise nurga all vast. Ja kõik, mis seal pardal oli, see muidugi langes vette. Hiljem me vaatasime, et sinna oli jäänud järele ainult suurtükk, mis oli kinnitatud laevadeki külge, Tre jäime ootama oma koha peal ja mitte midagi teha ei saanud. Et saab, mis saab, et praegu laevaga midagi veel juhtunud ei ole, meie oleme veel ikka sind vee peal ja umbes tunni aja pärast või nii võis arvata, tabas laeva vöörimiin või kaks ka aurukatlad plahvatasid, siis oli ka esiosa rivist välja viidud ja laev vajus niimoodi alla, et nüüd esiosaga vajus alla vee sisse peaaegu kuni selle ette, kuni kommandosillani sinna ikkagi vist jäi natuke platsi ka veel. Ja tagantosa oli siis niimoodi ära murtud ja vot meie nüüd selle ära tüki peal siis olime ja jäimegi selle tüki peale öösel. Agaramad ja ettevõtlikumad mehed lahkusid laevalt kajutiustega ja seoti sinna tünne peale. Nähtavasti meremehed, kes asja tundsid või ka sõjaväelased katsusid sealt ära pinna, muuseas osal õnnestuski minna maale ja hiljem kuulsin seda, olles Paldiski vangilaagris, et olevat käidud nende vahel võitlused Omakaitsemeestega terved päeva olime selle laeva peal. Järgmine päev juua meil ei olnud, merevett võtsime katelokkidega. Muuseas, laev hakkas kalduma kergelt ka kreeni, nüüd selle vasaku külje peale, kus ta esialgse miini sai ja kõiki käsutati paremale pardale ja loopisime alla kõik, mis laevateki peal veel oli, kõik, isegi võikastid ja biskviidikastid ja kõik hiljem polnud omal süüa, aga kõik tuli alla visata. Ja siis hommikul varavalges juhtus niisugune Asjet, et nägime paremal pardal hämarast saart ja nii kohalikud mehed seal oli Tallinna mehi ka hulgas, tundsid ära sõbrad, Naissaar ja muuseas Naissaare patareid, see oli sakslaste käes, juba hakkas meid tulistama ja me olime selle parda pool ka teisele poole kusagile minna ei saa. Siis ma olin parajasti 19 aastat vana, siis mõtlesin ka, et tänast päeva enam õhtut vast üle ikka ei ela, kui asi nii on. Black on all ja tulistatakse ka veel, mis siit järele jääb. Aga miskipärast jätsid nad tulistamise seisma järele, nägid nähtavasti, et see on juba vrakk, võitlusvõimetu laev, keegi vastu ei lasknud, midagi ei juhtunud. Ja nii meie hakkasime triivima Eesti ranna poole, tuul oli kirdest viis, sellest naissaarest muidugi mööda ja nendest teistest saartest ka pikkamööda mööda. Vist kolmanda päeva õhtul jäime me põhja kinni umbes üks vast kilomeeter Laulasmaa rannast, jube, pikkamööda vajusime muidugi. Aga rand tuli ka lähedale, ta oli ju kõrge laev ja siis jäi sinna lihtsalt kiilu peale nii-öelda, aga meie olime nii palju kõrgemal ikkagi üleval teki peale, et meieni vesi ei ulatunud. Neljanda päeva õhtul piirasid meid laevad sisse, sakslaste laevad, kuulipildujatest tuli peale keegi sealt vastu hakata. Siis tuli üks paat juurde ja sakslased tulid pardale, siis hakkasid kohe eraldama inimesi ära, eestlased eraldati ühte gruppi, teised rahvad, teise grupi. Ja eestlasi hakati kõigepealt evakueerima ja mina sattusin ka muidugi ühe paaditäie peale ja tulime sellega siis kaldale, õhtul pimedas päris läbi selle jääsuppi ja viidi meid Laulasmaa kordonisse surmväsinuna. Mäletan ühe teise mehega vajusime ühte madratsita raudvoodisse sinna ja magasime kui surnud hommikuni ja siis viidi hiljem Klooga vangilaagrisse ja sealt viidi Paldiski vangilaagrisse. Ja lõppes lugu sellega, et viidi veel koguni Tallinna keskvanglasse. See oli siis sõit, mis ei lõppenud õnnelikult kuid suurem osa hankolasi ja osmussaarlasi jõudis Leningradi, kus nad astusid revolutsioonilinna kaitsjate ridadesse. Sealses olukorras oli see väga vajalik täiendus. Suure isamaasõja, 23. nädal oli lõppenud. Sündinud oli taas arukalt kangelaslugusid nõukogude kodumaa kaitsmise nimel. Aegade raamatus jäävad need alatiseks aukohale.