See oli nii, et laod pandi keset lava all peal, seal oli siis selle, see oli kaetud ühe niisuguse rohelise kaleviga, seal ees oli suur kannel ja tema nimetähed oli haav niimoodi välja õmmeldud seda nimel. Ja siis ta pandi kõik instrumendid seal juba kõik valmis, kõik klaverisaatja oli tal ka ikka tulite mõlemad sisse. Ja siis ta rääkis isegi kahes keeles harilikult ikka nii jätma kõik publik aru, saaks vene keeles eesti keelt. Ja andis seletust oma instrumentide kohta ja huvitavat, seletas ta andis selle tsellu kohta. Ta ütles, et vaata, kes siin te näete, on üks kardinapuu. Et kui mina elasin tolleaegses Peterburis siis feno kartre perenaine tahtis selle ära visata ja tema oli, et talle, et ei, ei, et ärge visake ära, minul läheb seda küll vaja. Ja vot seesama kardinapuu Peterburist omal ajal toodud, see on minu, mille peal materjalis mängib, noh, see oli kõik, olid hirmu soovitatud, niimoodi siis nukad ja ligi mängis siis nii selle peale. No ja siis ta pani selle ära ja siis oli ikka hirmus tormide aplaus ja siis võttis selle teed mööda, et hakkas selle, selle peal mängis mitu pala ja nii ta võttis peaaegu kõik läbi. Aitame nüüd dešifreerida, kelle kunstnikunimi peitus vahelisele kalevile tikitud nimega Tähtede taga HF Harri Foster muusikaline ekstsentrik, kelle esinemisi on vahest mõni meie saatev eakamatest kuulajatest ise jälgida saanud. Hea muusikamuuseumis leidus ka kaks heliplaati mis annavad otsese mulje selle muusikamehe mängutasemest. Täiendavad selgitused on kunstniku abikaasalt, muud rõimanilt. Muidugi ei koosnenud see tšello, millest eespool juttu tegime, mitte ainult kardinapuust. Sellel oli veel sigarikastist, resonaator ning keelpillile hädavajalik hääle tekitaja. Pingutatud keel. Tal oli üks õhukannel väga originaalne, seda ta vibutas niimoodi edasi-tagasi, seda külas, nii kui Havai kitarr, umbes midagi nii. No need on need niisugused teised siin keegi ei mänginud. Ta on endal, oli nendega väega surmi noor ja väga ilusti kõlasid need õhukannel, tema mängis niimoodi kahes ainult nende põlvedega ja siis nii muidugi putustada. Ja. Ma ei tea, kust ma niisuguse oli näinud või kuidas ta tellis selle peal omal talle tehti niisugune ja ei ole kedagi teistkümnendast leiust äratas kõige rohkem huvi. Vaata, ma astusin üles sanatooriumis Haapsalus ja peale selle siis olid kõik need puhkajad seal ümber laua, kõik ütlesid, et nad on terve Venemaa läbi käinud ja veel välismaalgi olnud, aga niisugust muusikariistana küll kunagi pole kuulnud ja nii ilusa häälega seotud. Siin on nüüd Conrad õmbleja tuulekannel Tallinna riiklikus teatri ja muusikamuuseumis. Proovime siis, mis häält ta teeb. Pill on need kaua seisnud ja näe teda praegu häälestama ei hakanud, sellepärast et võib-olla mõni keel võib katki minna. Loo mängimisest ei tulnud praegu midagi välja. Seltsimees laanepõld, see pill on vist teie muuseumi fondides üsna unikaalne. Hea küll, see on ainulaadne ei ole üldse kohanud kuskil kirjanduses Ethani pillivalmistatud kust oleks õhu võnkuma sellel mõjul vaat niisugust vibratot kasutama kandle juures, see paistab niisugune kodune töö olevat. On jah näha päris niuke, mitte vabriku pill, vaid ikkagi meistri tehtud. Olin arvamusel, et tema enda tehtud, aga nii nagu te ütlete, taite värskemaid andmeid taandrile siiski lahti teha. Ta ise oli küll väga hea pillimees, aga nähtavasti röövlid ikkagi ei osanud käsitele. Nii hästi. Sellele on jah 12 keelt kokku ja kõlalaud ta on üldiselt neljakandiline keeled lähevad niimoodi, nagu jõgi maa alla kõlalaua alla kõlalaua ees küljes. Kas niisugust ava, kus siis õhk sisse pääseb, mis need keeled vibreerima paneb? Teil on siin muuseumi fondides ka teisi tema instrumente, mõned neist tema enda poolt valmistatud. Millised on veel olemas? No ma usun, tee nõndanimetatud teivaspill on küll tema enda poolt valmistatud maa, seda pilli ei ole küll tegelikult katteta jäänud, aga ma kujutan ette, et annab niisuguse põispillile lähedase kõla, võib olla küll natuke erineva tämbriga. Praegu me selle pilliga nüüd tutvuda ei saa, sellepärast et see on kahjuks siit majast üsna kaugel laululava alla ja ma usun, et me vist ei suudaks siiski sellelt pildilt nii meeldivaid selliseid välja tuua. Võib-olla teeksime karuteene sellele pillile. Teised pillid, mida kunstnik mängis, olid tuntumad kokkariino, kontsertino, ksülofon, pääsho ning kontsertkitarre. Paneme nüüd pöörlema ka ühe säilinud heliplaatidest, kuulate Harryphosterit mängimas fantaasiat Bizet ooperist Carmen. Siin esineda kordamööda kontsertiinol, okkariinol, Jaaksülofonil. Harri Fosteri kodanikunimeks oli Conrad ungleja. Tänavu suvel oleks ta saanud üheksakümneaastaseks. Ta on juba üsna poisikeste pärast hakanud juba niimoodi igasugust mänguriistade peal mängima, Nad olid Tartusse reaalgümnaasiumis ja siis ta seal juba asutas kestramale ja tsirkust me tegid ja devalise tsirkuse direktor siis ta rääkis. Ja siis olid Madsjases keskumuslikaalselt klounid olnud ka, nagu ma segased, plaanid mängivad, siis tema oli, mängib niisuguste pudelite peal ja ta oli nii muidugi käindetena. Et tema on üldiselt Tartu inimene ja meil oli alati nali, ikad, et ah, see on Tartust pärit, siis ta on ikka mees. Keetmes oli ja see oli tark. Tema jah, pidas väga lugu oma kodulinnast. Noh, seal oli koolis käinud ja siis huvitav oli ükskord nutta isee saanud lugeda mitte Hestasin vaadaks tal kohe valutama nii ja ja siis mina lugesin talle ükskord ette Lutsu jutustuse kuldsete lehtede all. Reaalgümnaasium olid kandnud niisugust, ütlesid ees oli niisugune märk, niisugused tammelehed, kuldsed ja jutu nimi oli ka kuldsetel lehtedel ja seal Luts kirjeldab seda gümnaasime, ta ütles ka, et no ma näen, et õpetajaid praegu täitsa oma silmal, vot niisugused nad just olid. Ta Lutserilt seal kirjeldab ja luts oli temast natuke vanem, aga nad ei tulnud küll teda vanematest klassidest. Juba lapsepõlvest saadik olid Konrad õmblejal nõrgad, silmad ei aidanud ka kaheksaaastasena läbi tehtud silmalõikus ning hiljem, kui kool oli lõpetatud, tuli elukutse valikul halba nägemist. Arvestada ei saanud minna konservatooriumi, kui noortel on raske lugeda. Nii tegi ta läbi hoopis masseeria kursused ning siirdus Peterburgi, kus töötas mõned aastad sellel alal. Ent huvi muusika vastu ei raugenud, ta kasutas suure osa oma teenistusest mitmesuguste muusikainstrumentide muretsemiseks ja vaba aja nendel harjutamiseks. Harjutamine teebki meistriks ja lõpuks täitus unistus. Kui palju, siis päevas harjutamiseks tal aega läks? Enne lõunat paar tundi ja peale lõunat veel õhtu pool veel paar tundi ja mõttes kõik need instrumendid järjekorras läbi niimoodi. Ja mul on see kõige rohkem nii meelde jäänud, kui ta nii. Räägime näidatud, vot oli natuke, kuulad Kunnas, kõrgtõusud sellesse, tal olid kohe tuli, tuli siia, klaver, äratas kohe seal ja sellest siis tekkis selline rinnal see lindude vestluste, kuidas selle nimi on, selle tükkideks. Nii oli huvitavale ja naersoni käige, viimane oli veel see. See näide pidi ikka kõigepealt veel jäävad lõkkeid. Palerid, vaata mina ikka see, kes räägib. Ja ma tean, et see pala on väga palju meeldinud inimestele kontserdil. Kui palju ta umbes isepalu kirjutas? Aima sõda, et ja neid on ikka üsna üsna palju. Ta käik ajad, fikseeris klaveril, nii kaua kuselt armeele jäi ja siis teised just. Ses Greecernid kirjutas tal noodid üles. Need on peaaegu kõik seal muuseumis tema noodid. Ta oli ju ka Koblee laul ja tema ise tegi teksti ja muusikat sinna juurde ja, ja nüüd on ka muuseum, mis nendele üks on tal väga ilusaks hällilaul. See on talle need noodid, ma mõtlesin, et ma muuseumi. Väga ilus mängistubetšellon Akkariinal, tal on väga palju omatehtud, seal on lõbus pioneer ja mis need kvaliteeti ei mäleta, neid oli ikka üsna palju. Nüüd kuuleme Harri Fosteri loodud valskapritsot autori ettekandes. Kus esinemised toimusid? Muuseumis oli materjal, tema on olnud Locarnos, Jar Stockholmis ja ja ma ei teagi, kus ta kõik üles seal on, kõik pretensioonid on niisugune nihukese vihiku sees, kõik ta Tallinnasse. Muidugi oli ta mitmesse. Heitke siis pilka neile tolleaegsetele afissidele ja retsensioonidele Nalja lõige ühest vanast ajalehest. Leht ja kuupäev on kahjuks teadmata, ei olnud juurde märgitud. Reedel, 19. novembril annab tuntud instrumentaalvirtuoosi autor, humorist Con Radongleja Foster Estonia kontsertsaalis oma humorist lise kontserdi mitmesugune eeskava ettekanded, kaheksal muusikainstrumendid. Tema ettekanded eesti, inglise, vene ja saksa keeles on igal pool nagu juurde pandud lehtede kriitikast näha, üleüldist tähelepanu leidnud. Nõnda kirjutab nord say tung muuseas tema poolt toimepandud kontserdi kohta et õhtu eeskava, mis mitmesugustel muusikainstrumentidele ette kanti nii palju huvitavat lõbu ja nalja pakub, kus, et küll kõik osavõtjad saalist lahkudes rahuldatud tunnetega kodu läksid. Afis originaalne Harry Foster valdab mitmesuguseid muusikainstrumente ja on kõikjal edukalt läbi löönud oma helitöödega. Harry Foster, Mitmekülgne instrumentaal virtuaalse helilooja toob iga programmiga suurimat vaheldust. Kõrge kunst. Eks sentika Solode esitamine kõrgemal tasemel. Üpris täielik esinemispaikade nimistu. Soomes, Venemaal, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal, Lätis, Leedus, Šveitsis ja muidugi paljudes Eesti linnades. Estonia kontserdisaal üks kontserdikavadest kahjuks kuupäev puudub. Suusakadettide Marss neel mustlase serenaad. Mõlemat esitletakse ksülofoni sekkovski kirikus, sopäen valts number seitse ja deliib ALS balletist kopeedia. Need kolm esitatakse inglise kontsertiinol. Flynn laul operetist, mis Chibs okkarinu Lehar popuri operetist lõbus lesk ja Lehar aaria operetist Luksemburgi krahv õhukannel kanna Beta, õmbleja Foster. Edasi on ohvenbachibarkarool ooperist Hoffmanni jutustused ja treener Soboli oskaja difoyasno krüsanteeme Ühekeelselt sellal ja nii edasi. Sellest kavast saab üsna hea ülevaate kasutatud instrumentidest ja ka repertuaarist, mida praegu siiski tervikuna ette lugema ei hakanud. Tavaliselt oli kavas 20 kuni 25 pala. 50.-te aastate repertuaaris olid juba Edgar Arro koduliin Tallinn, Šostakovitši aeglane tants, Boris Kõrver, kaluri laul ja paljud teised populaarsed nõukogude autorite tööd. Praegu on meil vabariigis üks kuulus mees ka, kes teeb samasuguseid asju, mängib samasuguseid pille seal, Vladimir Sappoosnen. Teie abikaasa oli temaga kadunud. Ja see oli niimoodi olnud ekraan, Mariinast nad olid esmalt kokku puutunud, aga nemad olid siis veel lasteõega kooslastus, sõprusniin üles, eks ole. Ja siis Vladimir ütles siis niimoodi, et ma seda kunagi ei unustad meile meie peale vaadet ikka nii, kui natuke nii viltu või üle õla tahmis, neid ka oskavad või niimoodi, aga teie abikaasa, et see oli ainukene, kes ikka alati andis julgust ja seda ma ei unusta kunagi, ütles, kas ka teie olete muusikainimene ja olen küll. Ma olen omal ajal olnud laulutunde võtma nii palju üles astunud, niisugust heakstegevaks otstarbeks nagu tol ajal ärritluseks kantslast klaverit mänginud omal ajal ja Elarsk. Ma olin tema sekretär ja kirjutasin kõik kirjad talle ja lugesin ja neil olid nii palju ühised huvid. Kuidas ta need lood siiski selgeks said? No raadiost kuulis muidugi palju palased ja niimoodi oli küll, vaata need tolleaegsed laulud, mismoodi lööks makroussovi, laulud ja suva võis toi neid, ta mängis seal kõik selle oma tšello seal tal oli väga hea mäluga tuli mõnikord kuulda isse, juba ta selle omale katsus kohe juba mõnikord instrumendi välja, kui raadio mängib, ta võttis instrumendi ja siis hakkas selle peale juba mängima veni. Tänu oma suure närgyaleda said kõigist yle. Ja, ja üldse ei saa, Tarvugi võib, ta käis nii kepiga case, aga nii ise ta äkki ja siis tema ikka see muusika, see aitas temast kõigest kõigist raskustest tele.