Kuigi vahel tundub, et meie kõikvõimalike muusikaliste konkursside ja igasuguste muude võistluste ajastul on raske leida sfääri, kus veel võiks võistelda ilmneb, et see võimalus on siiski veel olemas. Leidub nimelt muusikaala, mida ei ole veel jõutud või ei ole tulnud pähe lülitada konkursside orbiidile. Seal on muusikakriitika. Puudujääki otsustasid hakata tasa tegema Pariisi traditsioonilisel sügisfestivali organisaatorid ja Pariisi ajakirja diapasoon toimetus. Nii toimubki eeloleval sügisel Pariisis konkursside ajaloos esmakordne muusikakriitikute konkurss. Jahjust muusikakriitikute konkurss, mitte preemiate määramine parimate muusika kriitiliste tööde eest, mida vahetevahel eri maades on tehtud ennegi. See omapärane konkurss toimub nõnda öelda kolmes kategoorias milleks on muusikakriitika heliplaadiarvustused, muusikalised raadiosaated. Konkursist osa võtta võivad kuni 30 aastased muusikateadlased, kes valdavad kas inglise, saksa, prantsuse või hispaania keelt. Võistlus ise on kaheetapiline koosnedes valik ja finaalvoorust. Esimesel etapil peab võistleja esitama konkursi organiseerimiskomiteele kirjalikult. Tsirka 10 leheküljelise muusikateadusliku töö vabalt valitud teemal. Raadiosaadete konkursist osavõtja, soovijad aga Lindi intervjuuga tehtud mõne kuulsa interpreedi takistus. Ligikaudu seitse minutit. Spetsiaalne žürii vaatab läbi laekunud tööd ja selgitab välja finalistid. Finaalturniiri nõuded on vägagi suured. Esimesel päeval tuleb osavõtjaid ühekordse kuulamise järel märata esitatud teoste autor ja anda kuuldu lühianalüüs. Seejärel antakse kuulamiseks üks viimasel ajal rahvusvahelise preemia vääriliseks tunnistatud heliplaat, mille oodatakse lakooniliselt umbes 15 realist retsensiooni. Õhtul avalikul kontserdil toimub konkurss muusika festivali ajal, see tähendab igal õhtul on kontsert peab iga osavõtja loosijärjekorra alusel tutvustama publikule esitatavaid teoseid. Aeg antakse selleks kaks minutit. Õhtune aeg pärast kontserti pool 11-st kuni poole üheni öösel on mõeldud lühikese, umbes 20 realise retsensiooni kirjutamiseks möödunud kontserdi kohta. Igaüks isoleeritud eraldatud ruumis. Konkursi teine päev kella 10-st hommikul kuni kella viieni õhtul on ette nähtud äsja ilmunud muusika raamatuga tutvumiseks ja sellele retsensiooni kirjutamiseks. Õhtul toimub kõik nagu esimesel päeval teoste väike eeldutvustamine kuulajaile lavast kontserdi eel ja hilisõhtul retsensioon kontserdile. Kolmanda võistluspäeva programmi kuulub muusikalise filmi läbivaatus ja selle kohta retsensiooni kirjutamine siis heliplaatide kuulamine, ühe ja sama teose erinevate esituste võrdlev analüüs. Õhtul tuleb retsenseerida kirjalikult muusikalist programmi, millesse kuuluvad teosed kõlavad seal esiettekandes praktiliselt esimest korda kõlav muusika. Neljandal päeval näeb konkursi kava ette ühe klassikalise teose redaktsioonianalüüsi õhtul aga kriitikute avaliku esinemise, kus tuleb teha žürii poolt valitud klaveripala kolmi erineva interpretatsiooni võrdlev analüüs ja kus tuleb ka intervjueerida pianiste. Viies päev on kokkuvõtete tegemise päev. Igas kategoorias on nähtud ette preemiad. Võitjatele kindlustatakse võimalused avalikes esinemistes, kas raadios, televisioonis või ajalehtedes ajakirjades. Prantsusmaa muusikasõbrad võtsid suure vaimustusega vastu ajakirjanduse teated, et režissöör kiikasarill alustab tööd filmi kallal Édith peafist. Filmi aluseks saavad mõned aastad tagasi Pariisis välja antud Édith Beachi õe Simon Perttu mälestused kuulsast lauljast tarist. Filmi tegevustik planeerib haarata lauljatari elu ja loomingu varasema perioodi, tema unikaalse lavakarjääri algusest kuni 1936-ni taastani triumfi Pariisis prantsuse estraadi tunnustatud kuningannaks, tunnistamiseni. Juhul kui film omab edu, on kavas filmida ka teine seeria, mille kangelaseks oleks Eriks peas oma parimas loomingu jõus. Omapäraselt kujunes filmi peakangelanna valik. Kui esialgselt pakuti osa tuntud ameerika näitlejatari Liisaminellile populaarseid kinotähe ja laulja juuli Karlssoni tütrele ütles minelli osast ära siis otsustasid filmi produtsendid kuulutada välja konkurss osatäitja leidmiseks ja anda valikuõigus seekord elektronarvutusmasinale, millele oli eelnevalt sisse söödetud kõik välised parameetrid, mis olid iseloomulikud mujale peafile. Masin vaadanud läbi mitusada pretendenti, tegi valiku 19 aastase president Arieli kasuks. Kes asjatundjate arvates tõesti täpselt sama pikk 149 sentimeetrit sama habras ja isegi peaaegu samasuguse pool lapseliku näoilmega ette Brežytharielil ei ole laululisi eeldusi, siis on talle selles osas filmis abiks teine debütant. Spetsialistide arvates paljutõotav, aga praegu veel suhteliselt tundmatu lauljatar peti mars. Temas on seda vastutusrikkamate stsenaariumi. Autorite kavatsuse kohaselt kõlavad filmis ka kaheksa laulu, mille noodid õnnestus pianistide käest küll leida, aga mille lindistusi pole säilinud. Itaalias toimus hiljuti rahvusvaheline kongress, mis oli pühendatud muusikaprobleemidele, ooperis ja Draamateatris. Kongressist võttis osa heliloojaid, muusikateadlasi, teatrite kunstilisi juhtija, lavastajaid paljudest Euroopa maadest. Kongressi teema tundub, et sõnastatud üsnagi üldsõnaliselt viis kongressist osavõtjad siiski kaugemale teoreetilistest kaalutlustest ja kutsus esile tuliseid diskussioone. Mitme Lääne-Euroopa maade esindajate sõnavõttudest kostis pessimismi noote, kui jutt tuli ooperiolukorrast. Tänapäeval räägiti rahalistest raskustest, millega tuleb võidelda paljudel ooperiteatritel. Palju kulu nõudlast tähtede kutsumise praktikast ooperis selleks, et ei pöörata vajalikku tähelepanu repertuaari uuendamisele ja laiema auditooriumi kasvatamisele. Kongressi kõnetoolist kostis mitmel korral kriitikat nende heliloojate lavastajate aadressil kes oma väga vasakpoolsete eksperimentidega hirmutavalt teatrist eemale ka tema. Traditsioonilise publiku. Erilist hukkamõistu leidsid selles osas Lääne-Saksamaa ja Itaalia vastavad organisatsioonid, kes igati toetavad igasuguseid vangardistlike otsinguid. Enamiku sõnavõtjate suust jäi kõlama soov püüda muusikateatrile tagasi anda tema ühiskondlik tähendus ja kaal. Koht ühiskondlikus elus. Sama teema juurde niisugune sõnul Lääne-Saksamaale, kus ilma suhteliselt väga palju igasuguse sisuga muusikateaduslikke raamatuid ilmus mõni kuu tagasi raamat muusikast, mille autoriks ei ole muusikainimene, vaid arstid. Raamat kannab pealkirja metamuusika sylanis välja Müncheni kirjastus Lemon ja see räägib nendest kahjulikest mõjudest, mida avaldab kaasaegne avangard, vistlik muusika muusikutele, interprojektidele, kes seda on sunnitud esitama. Raamatu autorid, tuntud psühhiaatrid Maria Luisa Furmeister ja Echo puder on selles analüüsinud andmeid, mis on saadud ligi 200 muusiku uurimisel erinevaist orkestrites. Raamatu autorid väidavad, et nõndanimetatud normaalset muusikat mängivat orkestrit orkestrantide juures ei ole nad avastanud mingeid psüühilise seisukorrahäireid. Sedasama ei saavat nad öelda nõndanimetatud eksperimentaalsete orkestrites mängijate juures. Närvikahjustused olevat siin nähtavad eriti sagedased depressiooninähud uurimuste valgusel keelpillimängijate viiuli aldi tšellomängijate seas. Selle põhjuseks on autorite arvates mitmete avangard, istlike hiilgavate antihumanistlik positsioon, mis nõuab orkestandilt ekstsentrilise efekte. Barbaarse ümberkäimist, instrumendiga. Ja lõpuks viib ka tunnetasin, et kõike, mille jaoks ennast oma kõrva ja maitset nii palju aastaid on haritud, ei ole siin absoluutselt vaja. Raamatu autorite arvates viib see rahulolematuse tunne mitte ainult jämeda pidurdamatu käitumiseni igapäevases elus vaid ka mitmete professionaalsete haigusteni, mida arstid enne pole konsulteerinud. Vaatlusandmete järgi see on eriliselt kahjulik mõju helilooja poolt publiku Sokeerimiseks ette nähtud efektidel mis kutsuvad esile saali tormilise meelepaha ja mille tahtmatuks märklauaks saavad esimeses järjekorras just orkestrandid. Veel mõned lühisõnumid Istanbulis lõppes järjekordne kunstifestival, millest osa võtsid 14 maa esindajad. Nõukogude Kunstnike delegatsioon oli seekord väga arvukas. Meediaski esindasid Leningradi filharmoonia riiklik akadeemiline sümfooniaorkester ja Voroneži veni rahvakoor. Festivalil viibiska aserbaidžaani heliloojal, aserbaidžaani heliloojate liidu esimene sekretär, karakarayes. Bulgaarias varnas lõpes seitsmes rahvusvaheline balletikonkurss autoriteetne žürii eesotsas Nõukogude balletimeistri NSV Liidu rahvakunstniku juriidri Korovitšiga määras preemiad järgmiselt. Neidudest päris võidupärjaga linadest silkina. Noormeestest oli parim luba Mirkasta Tšehhoslovakkiast. Tingrinali võistlus teises grupis. Kuldmedali ja diplomi parima esinemise eest võitis siin Yoko Morris Jaapanist. Teise preemia määras žürii kahele poleriinile Dacia meie šovale Nõukogude Liidust, Jevgenia krüptimale Bulgaaria rahvavabariigist. Pronksmedal läks Mitta karssale tiibast mis tantsijatest tulid kuldmedalile koguni kolm osavõtjat. Fernando puhanis Ameerika Ühendriikidest, Mihhail siin nõukogude liidus diabisserdi Jaanus Bulgaaria rahvavabariigis. Teine preemia läks lasaraga ringile Kuubast ja Caborki vehaasile, Ungari rahvavabariigist. Pronksmedal aga Ramazan Popovil. Ja veel mõningaid värskeid aunimetusi NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse vääriliseks eneses ülemnõukogu presiidium tunnistanud Moskva helilooja Mihhail Rochirgeri Dash kirjanist vehi looja uhkus Sainosmeetovi ja Moskva muusikateadlase Igor Pilsa eneses see teenelise kunstniku aunimetuse vääriliseks aga Leningradi filharmoonia riikliku akadeemilise sümfooniaorkestri orkistrandi Alexandra vilina Moskvani Viroviks, Tantženko nimelise akadeemilise muusikateatri balletiartisti Margarita troostova.