See on nagu viinamarjakobar, mis ripub oksal, ilutseb all rebane pruul nisust, ogar näeb silm tal süda himutseb. Ent kuidagi ei hakka, hammas ei kuidagi saadud. Mike veel uhkelt seisab Kremli sammas ja mausoleumi pühapaik. Nii kirjutas Johannes Barbarus 1941. aasta detsembris luuletuses võitmatu Moskva. Tõepoolest just nagu ihaldatav viinamarjakobarrebasele. Nii paistis Moskva Hitlerile lausa käegakatsutav olevat. Ta laskis isegi porotino lahinguvälja lähikonda tribüüni ehitada, kust oleks lõpliku võidu järele marsivaid väe kolonne isiklikult teele õnnistanud. Ta määras kindlaks pumpoosse võiduparaadi kava. See oleks toimunud punasel väljakul. Tema kortermeistritel olid koostatud plaanid, kuhu mingi väeosa Moskvas Dali korterisse jääb. Oli määratud ametisse mees, kes pidi hakkama moskvatööstust juhtima. See mees oli härra Kertner Hermann Göring impeeriumi ettevõtete juhtkonnast. Ühesõnaga kõik oli tehtud triumfi äramärkimiseks. Ainult et triumfi ennast ei olnud. Moskva oli küll käeulatuses, ent mitte veel käes. Hitler ei saanud Kruglovi valmi rebase kombel minema sörkida, et viinamarjad on hapud. Moskva vallutamine, see oli mitte ainult prestiiži küsimus, see oli mäng suurele panusele. Moskva langemine oleks tähendanud Jaapani ja Türgi sõtta astumist Nõukogude liidu vastu. Seepärast kannustaski füürer oma vägesid tegema. Võimatu. Võimalik. Üks sellepärast pandigi mängu parimat diviisid ja rohke sõjatehnika. 12. detsembril 1941 teatas Saksamaalt keskusesse Moskvas Nõukogude luuraja varjunimega Doora. Müncheni ohvitserile luise kaudu saadud andmetel laskes Saksa armee lahingutes Moskva ja Krimmi pärast käiku kõik olemasolevat materiaalsed ja inimressursid. Kõik laagrid ja kasarmud Saksamaal on peaaegu tühjad. Jalaväe väljaõppeaega on lühendatud kaheksale nädalale. Kõigest hoolimata Moskva ikkagi ei langenud. Ta pidas vastu veelgi enam 40 aastat tagasi, viiendal ja kuuendal detsembril 1941 läks punaarmee Moskval üle vastupealetungile. Miks siis vaenlasel ikkagi ei õnnestunud oma plaane täide viia? Tal oli ju pealetungi alguses suur ülekaal, seda eriti tehnikasse. Täiesti juhuslikult jäi silm pidama Nõukogude Liidu kangelase Ivan Veremei kirjal. Boriss pole vōi, sõjakorrespondent tsis. Seitsmendal novembril pärast paraadi punasel väljakul asusime teele rindele. Tuulal. Astusime käigu pealt lahingusse. Tank KV, mille juht-mehaanik oli kommunistlik noor Grigorjev tulistas puruks kaks fašistide tanki. Siis juhtus Grigorjev veel midagi kütused kandmisega. Kari jäi seisma. Fašiste nähtavasti huvitas uus masin. Nad otsustasid tanki enda juurde tagalasse vedada. Kaks nende tanki võtsid KV terastrossidega puksiiri, ent Grigorjev lülitas sisse. Varupaagid andis tagasikäigu ja tema võimas masin võttis mõlemad vaenlase tankid kaasa. Grigorjev vedas nad oma väeosa asupaika. Lisage Ethankist Grigorjev ile anti Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Moskva kaitselahingute üks sangarliku maid lehekülgi oligi Tuula kaitsmine, mis kestis kaks kuud. Neist kaitselahingutest võttis osa praegune Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee parteikomisjoni esimees Arkadi Kello. Olles Tuulas ja tuulal meil tuli vastu panna koderjani, teisel korpusel oli seal diviis tuur Saksamaal ja terve rida teisi tugevaid näos, kui Tuula oli peaaegu ümber piiratud. Sisend tema Leenu osas oli 200 tanki, kuid Tuula linnas oli 28 vastu panna madjelisel seid 100 30 teises seniitkahurpolgus. Kuid see polk, Hälitas, mitte ainult lennukis. Polk hävitas tanki, kolm kord rohkem, kuule tükid. Ainult kahe kuu jooksul oli Tuula peale 553 lennukirünnakut 15 umbes läks teinekord korda, et nad jõudsingi Tuula linna peale. No see on arusaadav, seepärast suurlinn on tehaseid metallurgiatehas, siis relvatehas ja tuleb öelda, et muidugi meile suureks abiks Neis, ma mõtlen, sõjaväelastel olid linnaelanikud. Vaatamata selle pile, Tuula relvatehas oli evakueeritud nende seadmete pealmist Saint jäimat, seal nad parandasid tanke. Kõige raskemad päevad olid neljandal ja viiendal detsembril. Aga kui meil siin tuletan meelde, et kuuendal hakkas pioneerivägede pealetung siis võib öelda, et õnneks meie sel ajal neil päevil saime täiendust, vas sulid, viiendad või neljandad. Äkki üks tundus, et lastakse õhku relvatehas, kuid oli ja näha, et mõni sekund hiljem minut vastase pool oli terve välitund, ma esmakordselt nägin liiga suusad, seda võimsat relva on raske üle hinnata. Võidul isamaasõjas, tema roll. Väga suur. Fašistid proovisid igasuguste vahenditega meile kahju tekitada. Psühholoogilised rünnakud ja muu sellesarnane lasti käiku kohe, kui selleks tekkis võimalus ja tarvidus. Kahurid kaheksandas pataljonis, kus Padienesid anti ülesanne harioot tuula maadel. Võta positsioonid selleks, et mitte lasta läbi moderiaalitalki. Yes oli sild, sild oli mineeritud. Me teadsime ka seda, et meie piiridel oli korraldus, tuleb kolm või rohkem tanki. Et sild lastud. Kord näeme, liigub talk meie talk tanki tornis väljas, sõdur, meie sõdur, meie ehitas vähemalt, kus tuli üle üle silla, teadvustab pirni juures ilusaid eredas, rääkis nähtavasti huvitavat juttu, naersid ja pöid ja nii, et inimesed, kes olid tankis ja hiljem hakkas liikuma meie poolmuidu kindlasti meie seltsimees, ainult mingisugust kahtlust, et meie Meie talk, mis tuleb mulle remonti või ma ei tea, mille pärast liigub nädalas seal. Kuid jõudes meie suurtükisuurtükkide juurde tavastule tuli välja, et sakslased ümber riietus, leia riietesse ja kasutasid meie talki ja teine juhus, mis ma tahaks meelde tuletada, on tuulas siiski rajoon, mis looja? Ja see oli juba, see oli viimane muuseas kõige viimane atakk linna peal. No õnneks meil sellest teadsime, et meie luure hoiatas, et niiskatagdule sulime üles liiklus, kalon, ligipataljon olid seal ka nendel ja tulid mitte muidu nii et vaikselt tööl. Aga tulid orkestriga. Nad teadsid, et meid on mitte väga palju, nad sellegipoolest mõjutavad meid, suruvad meid maha. Kuid süga Londoni lastud väga ligidal, võib-olla üks, 150 200 meetod jäis kahurid avasid tules. Mehisus jah, kuid oli veel ka see, mis esmakordselt kogu oma kvaliteedis avaldus just Moskva kaitselahingutes. Mõni sõna Nõukogude Liidu marssalid Georgi suukovilt. Meie peakorteri ja rinde juhatuse luure avastas õigeaegselt, kus nimelt valmistub vaenlane lööki andma nii lõuna- kui põhjatiivalt kui meile selgeks sai, et kõige ohtlikum olukord kujuneb välja volakalamski instrimmi klini suunal. Seega 16. armee lõigus valmistati seal ette küllaltki sügavkaitse. Seda igas suhtes. Esmajoones tugevdati suurtükiväge ja tankitõrjet ja kui vaenlane alustas rünnakut, võis ta saavutada ainult ajutist edu. Sealjuures verest tühjaks joostes. Saksa kindralite arvestused olid valed. Nad olid kindlad, et Nõukogude väed ei ole suutelised vastu panema, et meil ei jätku selleks jõudu. Nad hindasid üle oma võimalusi ega osanud aimatagi, missuguse suure sammu oli nõukogude sõjakunst selleks ajaks edasi astunud. Meie materiaalsed ressursid jäid endiselt piiratuks, aga me olime õppinud neid oskuslikult ära kasutama. Loomulikult oli sõda juba paljutki õpetanud, senised arusaamad ja tõekspidamised karmile proovile pannud. Oma võimalusi hakkas näitama Nõukogude sõjakunst, millele rajati alus juba kodusõja aastail Vladimir Iljitš Lenini näpunäidetel. Suure isamaasõja algperioodil see muidugi jätkus. Hiljemgi edutati punaarmees juhtivatele kohtadele arvukalt noori, hea ettevalmistuse ja värskete mõtetega mehi kes ei olnud kinni vanades tardunud sõjalistes kaanunites vaid asusid mis tahes ülesannet loovalt lahendama. Seetõttu valitses punaarmee komandopunktides ja staapides elav loominguline vaimsus, mis võimaldas käsitada paljusid strateegilisi ja taktikalisi probleeme hoopiski uudselt. Seda marssal Žukov silmas pidaski. Loomulikult pole põhjust vaenlast alahinnata. Pealetungi Moskvale juhtinud Saksa kindralid polnud ilmselt andetud mehed. Nendel oli tugev akadeemiline koolitus, rikkalikud sõjakogemused ja käsutada suured jõud. Kuid hitlerlik, sõja doktriin oli kuni alusteni väär. See oli läbinisti avantüristlike. Meie võitlejate sangarliku vastupanu viis fašistlikud kindralid lausa šokiseisundisse. Mis see siis on seal, kus vastasel see on, meil tulnuks kõigi klassikaliste reeglite kohaselt alla anda. Šotides kaevikutes, kus pärast halastamatut turmtuld poleks tohtinud enam hingelistki olla. Ikkagi leidus keegi, kes vajutas kuulipilduja päästikule, kes asetas miini, miinipilduja rauda, kes granaadi lendu saatis. Nii et iga jalatäit maad tuli mõõta verega. Ja moskva ise rindelinn täna 40 aastat tagasi vaenlase kujutlustes pidi seal olema paanika ja kaos. Kas oli erualampolkovnik Friedenthal Sepp oli seal. Mina olin hospitalid Ivanova linnas ja sealt viiendal detsembril saabusin Moskvasse. Väga huvitav on see, et Moskva linn sugugi ei näinud välja nagu ütelda, lahingulinn linnagi, täiesti rahulik. Elu, normaalne ärrit töötasid, kuivõrd suured asutused ja sõjaväetehased olid linnast välja viidud. Tagalasse oli rahvas muidugi Moskvas vähem ja ei olnud seda rahulikku aja elusaginat tänavatel ainult. Tegevuse kohta rinnetel. Muidugi kui Moskvas Podolski see sõitsin, siis juba äärelinnad olid kõik tat kindlustusvööndisse muudetud. Väga paljud tankitõrje takistusi ja barrikaade, linnaäärsed, aga muidu liiklusteed olid vabad, sest elu käis ja. Nõukogude inimeste erakordne organiseeritus ja enesedistsipliin oli rinde ja tagala ühtsuse üks olulisi tegureid. Vaenlane ei suutnud seda mõista isegi fašistide propagandasse. Joseph Kööbelsi tunnistas rohkem kui ükskord oma päevikulehekülgedel. Venemaa on müstika vene inimene jaga 1000 kordne müstika. 10000 maailmatarka ei suudaks seda müstika pundart lahti harutada. Sellest hoolimata näitas Hitleri horoskoop täna 40 aastat tagasi õnnemärke pidi näitama, kui horoskoobi koostajal oli nuga kõri peal. Me teame, miks ta kiirustab. Tal pole aega oodata. Hirmuga vaatab ta ookeani poole, sealt tuleb relvi meile ja Inglismaale. Ta vaatab hirmuga Ameerika poole. Seal suitsevad vabrikukorstnad. Ta vaatab hirmuga kalendrit. Talv kannustab. Ta ei taha talvituda meie metsades. Viimastel päevadel vangi võetud sakslased räägivad. Meile öeldi, kui jõuate Moskvani, saate koju. Neid viiakse surmarahuga peibutades. Varem öeldi neile edasi, ma luban teile leiba ja liha. Aga mida öeldakse nüüd edasi, kui ideid ei tapeta, luban teil elas elada. Ilja Ehrenburg novembris 1941. Berliin, 11. detsembril 1941. Selle päeva õhtul oli Krolli ooperiteatri kullast ja karrast sätendav saal fašistliku ladviku käsutuses. Põhiliselt Wehrmachti, SA ja SS-i mundrit kandev seltskond pidi endast kujutama saksa riigipäeva. Isegi keelsel riigi ajal tähistati selle nimetusega kodanliku demokraatia alusel valitud parlamenti. Nüüdset polnud keegi valinud, vaid riigipäevaliikmed olid määratud Hitleri suva järgi. Jaa, füüreri agressiivsete väljaastumiste jaoks oli see reaktiivne organ määratudki oma võitudest Lääne- ja Põhja-Euroopas, hõiskas ta just selles nuku parlamendis. Ida sõjakäigu peaaegu poole aasta jooksul polnud riigipäeva kordagi kokku kutsutud ja füürer, kes muidu väga armastas avalikke esinemisi ei olnud selle aja kestel veel kordagi välja astunud. Kui mitte arvestada tema esinemist seitsmendal novembril natslike Kauleiterite ees siis võisti ainult Tihvini vallutamisega uhkustada. Nüüd, kus sõjakäik Moskva vastu oli haripunktis, ootasid kõik suured ja väikesed füürerit pingsa huviga Hitleri seekordset kõnet. Kuigi Hitler valmistus esinemiseks kaks päeva, mis oli tema puhul täiesti erakordne, ei puudutanud ta peaaegu üldse sõjakäiku idas. Kogu tema raevuobjektiks oli seekord Ameerika Ühendriigid ja selle suurriigi president Franklin Roosevelt. See ta nimetab mind kantsleriks, ei paku huvi. Lõppude lõpuks on see termin sündinud Ameerikas, sest Euroopas neid kantslereid kahtlemata ei ole. Roosevelt ei saa mind solvata, ma pean teda samasuguseks hullumeelseks nagu Wilsonidki. Siis põhjustas füüreri äkkraevu inimese vastu, kes talle varem üsnagi sümpatiseerib eriti pärast seda, kui Ruusvelt oli astunud mõned tagasihoidlikud sammud keskvõimu tugevdamiseks. Hitler nägi selles püüdu autoritaarse valitsemisviisi suunas ja kiitis seda. Vastus on selles, et seitsmenda detsembri varahommikul olid Jaapani õhujõud tunginud ootamatult kallale USA mereväebaasile Havai saartel ja Ühendriigid olid vastuseks sellele kulutanud Jaapanile sõja. Muide sõnad ootamatult kallaletung ei ole siinkohal kuigi täpsed. Ammugi juba on kindlaks tehtud, et USA kõrgem juhtkond, kaasa arvatud valge maja, teadsid kallaletungist ette paar päeva varem kuid ei astunud selle ennetamiseks mingeid samme. Asjaosalised õigustasid end hiljem sellega, et USA-s, eriti kongressis, oli juhtivatel positsioonidel küllaltki palju isolatsioniste kes pooldasid sõjast eemalejäämise poliitikat. Seepärast arvati, et USA sõtta astumiseks on vaja olukorda, kus seistakse püstoli suu ees kus oleks vaja kas vastata hoobiga või lahkuda igaveseks areenilt, kui suur riik jaapani rünnak mängiski selle olukorra Ühendriikide juhtkonnale kätte. Niisiis USA juhtkonnal oli jaapani rünnak ette teada. Kuid seda ei teadnud Hitler, kellele tema aasia liitlane ei teatanud sellest poolt sõnagi. Nüüd tuli tal võtta seisukoht ja langetada otsus istungil Krolli teatris. Ta tegigi teatavaks, et on otsustanud Ühendriikidele sõja kuulutada. Sellest siis ka raev Roosevelti vastu millest lähtus füürer nii kaalukat otsust tehes. Kõigepealt ta teadis, et USA ei ole sõjaks valmis. Pealegi asuvad tema kasinad sõjajõud ookeani taga. Kuni need viimaks kosuvad ja Euroopa tandrile jõuavad, on Hitleri juba kontinendi täielik peremees. Ta lootis ikka veel nõukogude liidust jagu saada. Teiselt poolt tingis sõjakuulutuse jaapani kõhklev seisukoht sõtta astumisse nõukogude maa vastu. Tokiol olid hästi meeles lüüasaamised interventsiooni päevil aastatel 1000 918922, aga samuti ka Alzingoli ja Assani juures. Samuti oldi Tokyos äratundmisele jõutud, et Hitleri välksõja plaan on lõplikult läbi kukkunud. Ja ega Nõukogude Kaug-Ida ründamine ei tõotanud kaugeltki seda tulu, mida pakkus sõjakäik Kagu-Aasiasse ja Vaikse ookeani saartele, kus seniajani peremehetses Ameerika ja Inglise kapital. Paljudele natsi tuusadele mõjus Hitleri uus sõjakuulutus külma dušina. Kainemad pead oskasid aimata selle sammuga seotud riski. Oli ju USA Saksamaaga võrreldes palju kordi rohkem ressursse ja geograafiline kauguski ei etendanud enam olulist rolli. Otsest mõju USA sõtta astumisel olukorrale Nõukogude Saksa rindel loomulikult ei olnud. Sõja kogu raskus jäi endiselt punaarmee kanda ka lõppeval 24. sõjanädalal. Poliitiliselt aga tähendas võimsa liitlase juurdetulek Hitleri-vastase koalitsiooni lõplikku väljakujunemist, mis andis kõige paremaid lootusi tuleviku suhtes. Oli, kuidas oli Roosevelti seniste sammudega ja mitmesuguste telgitaguste kombinatsioonidega sõja eelõhtul aga tema sõnad sõtta astumisel Jaapani vastu ei tohtinud kedagi kahe vahele jätta. Meie sõda ei tahtnud. Me ei tahtnud seda alustada, ent meid kisti sellesse ja me hakkame võitlema kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid kasutades. Nõukogude informbüroo teadaandeid kuulati täna 40 aastat tagasi sügavaima tähelepanu ja suurte lootustega. Kas toob uus päev kaasa midagi rõõmustavat võrreldes eelnenud rusuvate päevadega? Ikka ja jälle tuli pettuda. Kuid informbüroo teadaanne 12. detsembril 1941. Kuuendal detsembril 1941. aastal läksid meie läänerinde väed pärast vastase nõrgestamist eelnenud lahingutes üle vastupealetungile vaenlase tiit grupeeringute vastu. Alanud pealetungi tulemusena on vaenlase mõlemad grupeeringud purustatud ja nad põgenevad kiirustades, jättes maha tehnikat, relvastust ja kandes tohutuid kaotusi. Pärast pealetungile üleminekut on meie vägede poolt kuuendast kuni 10. detsembrini hõivatud ja vabastatud üle 400 asula. See oli siis see uudis, mida oldi kauaoodatud ja millele tuli järge iga päev. Meie väed on läinud vastupealetungile, kätte on jõudnud tasumistund. Need rõõmust tulvil hüüdlauset kõlasid sadadel ja tuhandetel miitingutel vanade ja noorte suust. Aga kuidas see kõik oli? Palun, sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Vare. Kui tuli teade, et meie väed on asunud vastupealetungile ja siis tegelikult nii sõjalisest seisukohast ega seevastupealetung ise ei tulnud ootamatult selline eelnevate sündmuste loogiliseks jätkuks, jätkuks nendele lahingutel, mis toimusid, kas vahetud Moskva suunas ja kaugemalt vastane kandis siin suuri kaotusi. Lennuvägi, eriti. Ta püüdis Moskvat pommitada kõvasti, lennurünnakud löödi tagasi ja muide, kui rääkida lennuga tegevusest Moskval, siis tuletame veel meelde siin ühe eesti soost mehe praeguse lennuväe kindralmajor Leonid Reino tegevust, kes oli ründelennuväepolgu komandör hiljem lennuväediviisi komandör ja ültse juhtisime hiljem meie ründelennuettevalmistust oli selline episood, et vas fašistide poolt vallutatud Smolenski lennuväljal oli arvukalt raskeid pommituslennukeid, mis peab startima rünnakuks Moskvale. Ja tollane polkovnik Reino tegi väga eduka rünnakusel lennuväljale ja ükski fašistide lennuk sellelt lennuväljalt õhku ei tõusnud. Seekord ja suurrünnak Moskvale jäi ära. Moskvast veidi eemal tuli ennemisega, meie väed läksid seal juba vastupealetungile, 12.-st novembrist juba algas meie vägede vastupealetung Tihvini all. Ja see kestis 28 detsembrini. Detsembri alguses Tihvini vabastati ja just natuke enne seda Moskval toimunud vastupealetungi. Meie lõunarinde väed vabastasid Rostovi Rostovi vastu peavad olnudki Eestis seitsmeteistkümnendast kuni teise detsembrini. Nii olid need sündmust juba kaugemal Moskvast võtnud juba sellise pöörde, et juba esimesed edusammud olid näha. Aga Moskva suunaline olukord, ilmselt see väga kriitiline, kuni detsembri alguseni veel detsembri alguses fašistid ületasid Moskva kanali Jahroma all Narva jõe ületasid Narowowinski juures ka siiani jõudsid välja kõik need linnad, mis on väga lähedal Moskvale. Aga just siin esinesid meie vägede vastulöögid, peatasid nende edasise pealetungi. Nii näiteks juba 27. novembril andsid meie väed väga tugeva vastulöögi Cashiral seal teise fašistide tankigruppi. Ratsaväekorpus kindral Šumilovi juhtimisel laeva 11. tankidiviis praegusarmee kindral Hetmani juhatusel. 29. novembrihoid, meie vägede vastulöögid Moskvast põhja pool. Ja kolmandast kuni viienda detsembrini toimusid lahingud Jahromaa Krasnaja Poljanas Krukoval ja taastati samal ajal kui olukord juba Narva jõel. Vaat siit seoses sellega võiks meenutada ühte huvitavat episoodi, Krasnaja Poljanas on Moskvast umbes otsejoones 25 kilomeetri kaugusel. Seal fašistid hakkasid üles panema kaugelaskepatareid, kohalik telefonineiu, nägijad, sakslast panevad siia ülesse, sirje säilis ja ta suutis helistada Moskva linna komandatuuri, et Krasnaja Poljanas tee ristil fašistid, paned üles, suurtükitorud on Moskva poole ja otsekohe teostati seal suur tule lühikesele teeristile ja see patarei jäigi üles panemata. Vot niimoodi nende vastulöökide käigus ju pikkamööda initsiatiiv kaldus juba meie poole ja vaenlase viimased läbimurdekatsed löödi tagasi. Ja vastase kaotasid muidugi ka väga suured nut selle teise suurpealetungi alguses, 16.-st novembrist kuni viienda detsembri fašistid kaotasid Moskval 155000 meest, umbes 800 tanki, 300 suurtükki, umbes 1500 lennukit. Reservid kasvasid nii näiteks kas lääne rinnegi, kui oktoobri alguses taifuunid algpäevil oli näiteks läänerinde koosseisus 30 diviisi, detsembri alguses on neid juba 50 ühe brigaadi asemel 16 laskurbrigaadi viie lennuga diviisi asemel oli seal juba kaheksa ratsadiviisile kolme asemel 16, kolme brigaadi asemel 22 tankibrigaadi Suurtüki polke kõrgem löönud ju juhatuse reservist 28 asemel oli juba 53 ja katjušade divisjoni oli üks ainuke oktoobri alguses, nüüd on neid juba 30. Ühesõnaga detsembri alguses tekkis soodus olukord juba vastupealetungiks, vastane küllalt kurnatud juba kaitsele, ta polnud veel asunud tagunud operatiivreserve ja ta polnud ka talvesõja ette valmistanud ja sellepärast oligi meie otse nägime peast ülesannet selles, et enne kui ta jõuab kaitsel asuda, anda seevastulöök, vastupealetungi plaan nägi ette purustada just need tankirusikad, mis seal kahelt poolt Moskvale suunatud üks ja nii see löök teostati, kest nende vastu purustati ja samal ajal ka rinde keskosas olnud väed andsid samuti vastase lööke. Ja seepealetung oli niivõrd edukas, et juba kaheksandal detsembril Hitler andis direktiivi, mille kohaselt Saksa väed pidid asuma strateegilisele kaitsele kogu suurel Nõukogude Saksa rindel nende seas ka Moskva all. Peale seda hakkaski meie teadetes ilmuo juba tuttavat nimede vragatšova istrasson, üsna korsk linn, Kalinin, Polokalansk, kus siis juba meie väed vabastasid need linnad, purustati 38 vastase diviisi, nende seas 15 tanki. Motodiviisi operatsioon jätkus. Ta kestis kuni seitsmenda jaanuarini. Aga sellele järgnes Felme vägede üldpealetung mitmel rindel. See kestis 20. aprillini. Nüüd siis nende lahingupäevade isiklikke mälestusi Friedenthal sepp sai kaitselahingus haavata, kuid vastupealetungi ajal olid taas rivis. Mina saabudes Podolski, kohe sattusin Suusapataljoni hiljem sellest pataljonidest võeti üks rood, sinna valiti eriti, kes on nii-ütelda sportlased ja nooremat, eri ruudu, mida nimetati lend ruuduks ja sattusin 43. armee staabi käsutusse. Pealetungiperioodil oli tarvis kiireid teateid vilja diviisi staapides, eri tankibrigaadides ja nii edasi, siis meie suuskadel kahe-kolmekesi grupis, sest juhtused sattusime vahel miinide otsa ja suurtükitule lennuki pommitamise alla, et kui üks hukkub, et vähemalt seeriakee oli meil alati need kirjad, pakid, mida pidi väeosadesse toimetama. Kuivõrd me olime suuskadel, püüdsime rohkem ütelda, otseteed minna, aga need olid ka väga, aga ohtlikud, sest ei oldud timineeritud, kõik need alad siin olin. Vaata palju juhuseid, kus oli vaja minna diviisi staapi näidatud kaardil, asukohast kohas, ei leidnud kedagi Eestis ole väeosadest ütleksid edasi, me pidime nendele järele jõudma ja õigel ajal salased teatades edasi anda staapides. Neid oli kümneid kordi juhuseid, kus läksime ja, ja koos edasi liikuvate väeosadega pidasime lahinguid maha. Otse rindejoont ei olnud sel ajal siis ta tähtsamad maanteed, kust tankid edasi liikusid ja lööb. Õppides oli vaenlane kümnete kilomeeterite kaudu tõtt tagalasse metsadesse, kus vähemalt teed väeosad jõudsid juba kaugele seal kolm, 40 kilomeetrit ette hiljem teised alles tulid järele, vahepeal üle sakslane, sama tee pale metsast oma vurrid ja suurte tõmbunud oma väeosad ja niimoodi, et liikumine oli lään, teda ta oli. Meie lööb väeosad ees vahepeal, sakslased liikusid hiljem jälle meie väeosad ja meel nii-ütelda selle lend posti sõduritel oli. Meil on väga, väga raske, väga raske, iga päev ei olnud kunagi ühtegi päeva, kuna polnud kokkupõrked. Suurem lahing oli meil suure stsenovski. Staabi operatiivgrupp oli seal väeosadega, mis seal näha, et jõudsid, sattusite rõngasse, vaenlane oli ta küla ümber piiranud ja kuivõrd meil oli korraldus sinna sinna jõuda, siis me saime koos seal liikuvate väeosadega ühinesime ja läksimegi rünnakule, et sina teed läbi murda paša Semjonov, kasse muidu meil õnnestus, ma mäletan, väga tuisune ilm, lagendik pataljonides läksid otserünnakutele samuti, meilt saadeti siis terve grupp 12 meest sinna bandžertsime olnud kas operatiivgrupi käsutusse, et meie see väikene grupp läksime siis juba läbi metsa suuskadel kaardi järele, tatraväeosa jäi sinna kuhugile veel maha. Meie saime siiski polüšassimannukas välja, hiljem vaenlane oli jälle ära lõiganud selle külaiust, võitlesime seal selles külas midagi nud, nädala küla oli täiesti ära põletatud sakslane iga öösi panniga paar-kolm talu põlema, et oleks valge näha, et meie saab seal liikuda, et nemad tulistada, muidu sümblankad kaevata enam ei olnud võimalik. Aga majade keldrid ja kartulikoopad ja kõik olid ära kasutatud. Meie grupile anti ka oma sektor. Tegime luminestsentsi, sinna, kaevasime tranžee sisse positsioonid ja siis nii valvasime kogu aeg. Iga öö vähemalt oli ta pool koostis, oli ta ikka postil poolsis, puhkas Juhnovee juurde Solvis, sakslasel aerodroom ja kuus lennukit, viis või kuus rünnakut tegid iga päev-paar hiljem juba siis teised väeosad tulid meile sinna järele ja siis oli meil nii-ütelda lahedam. Meie grupp Läksime marsist diviisi staabi juurde tagasi, ta teab, tulid uued sinna meie asemele. Olla sõjamees, vabastaja. Kas saab seda tunnet kuidagi seletada? Arkadi Kello. Sõduri saabas tõesti rasked päevad, rasked päevad olid meie jaoks, kui meie jätsime kõik meeter meetri järgi vaenlasele oma territooriumi. Meil on raske ka elanikud ees, kes pisarsilmselt, mis te teete, kellele jätkate raske igatsi, rasked ja sellepärast, kui algas pealetung. No see ei ole muidugi iga sõdur, ta tundis ennast teed, juua valetungi lahingud, nad ei olnud ka kõrged ja kaotasime palju inimesi. Ja see vabastatud maa Ainult Tuula oblastis olid tervikuna hävitatud 625 küla põletatud 37000, kolhoosikate maju oli säilinud 316, ettevõtted ja tehased. Suured kauplused, väga suured kaotused. Ja muidugi rahvas oli palle näljas, elasid Muldonnides, nimi tuleb sul vastu, pisar silmis. See jääb meelde. Loomulikult mõjus ootamatu vastupealetung Moskva all eriti rängalt fašistliku armee võitlusmoraalile. Seda võis täheldada ka sõjavangide juures. Missugused nad olid alguses ütelda alset. Mullu, kui esimeste vangidega juttu tuli ajada ülekuulamisel siis üks Bayerlone näiteks kohe pretensioonikalt ütles, et laske mind lahti, Partsi, sakslased nagunii võtavad Moskva ja Leningrad äratad, sakslane võidab, eks ole, ja hakatakse maad jagama ja mina jään ilma temal kuskil seal Baieris seal mingi sõidad, õlleputka, isa on seal õlleputkad peremeestelt ja temale nüüd Hitler lubas mõisa, tema unistas Sisvale mõisasaamised kuskil Ukraina seda teha, et siis siis laske aga mind lahti, ta teab, mis. Ma jään hiljaks. Ja nüüd meenutab meditsiiniõde Eli Uibo Aga need olid ära külma, viletsad, kõhnad ja kõige huvitavam oli see nende riietus, näiteks mõnel oli suur vatitekk lõigatud auk sisse ja pantud selga. Siis olid naiste sukad seotud mütsi alla pähe, siis olid naiste siidipesu oli selga pandud, siis olid igasugused naiste trikood teks püksid seotud tähe ja jälle kaitstud neid kõrvu jalas olid õles tehtud viisud. Nii et kui see nisukene kamp siis jälle kuskile haigla osakonda tuli, siis see oli nii nagu mardisandid vanasti käisid. Ja muidugi need oli kurb vaadata, et need olid juba niisugune alla käinud armee, milles nagu jäi niisugune mulje, et no nii, et nüüd küll enam ei võida sõda ega pealinna veel seda enam. Võitlus jätkus võitlejaid tiivustas võiduootus, milleks andis tuge edukas vastupealetung Moskva all sõjamees Georgi Suvorov, kes Moskval võideldes oli 21 aastane noormees 1944-ni. Igal aastal aga langes värsistas 40 aastat tagasi omaenda ja lahinguvendade mõtted. Veel sõda käib, kuid peame usku hoidma, et ükskord joome valu tilgatuks. Et kord saab meile vaikne hommik koitma taas meie ees on valla eluks.