India valitseja Akbar, kes valitsus 16. sajandil laskis omale ehitada Agra linna lähikonnas suurejoonelise residentsi adekspurssikrid kuid pidisele peagi maha jätma, sest et kavatsetava pealinna jaoks ei jätkunud veevarusid. Keset suurt lossi õue, ümbritsetuna tiikides asub kiviplatvorm. Mäletan, et Maiastunud sellele päris ükskõikselt musitseerisime siin nelja sajandi eest siis juba eakas mees, India suur lahulik Myantansel. Kuidas ta täpselt laulise pilli mängis? Seda pidanud hilisemad põlved ainult kujutlema. Hingemuusika on kandunud edasi suulise pärandina õpetajalt õpilasele. Aga selle laulu viisi, mida praegu kuuleme, peab ta isegi loonud olemad Semjon tantse. Pärimuse kohaselt olevat Tansonil laulust haaratud Akbar temalt küsinud, miks tema õpetaja elaks Vaamichaaridas veelgi paremini laulis. Tantsin, kostnud, mina pean laulma valitseja käsul, minu õpetaja aga laulab. Praegu esineva lauljanimi on Mohhimbuti sellele aja iraali araabiapärane kõla. No aga see näitabki, et oleme Põhja-Indias mille eluolust, arhitektuurist ja inimnimedest ei saa enam lahutada islamipäraseid jooni. Eks pargi muutunud vallutajast, teaduse ja kunsti edendajaks. Ta püüdis leida pühenduskanaleid hinduismi ja islami vahel. Ta tantsis pidises ühendama hindu, islamimõjusid oma musitseerimises. Tänu sellele sünteesi sissetoomisele ongi Tansenist suur mees saanud India kultuuriloo kõige silmapaistvamad nimed. On ju kõik oma loomingusse sünteesi momente toonud. Kas Veera windrana ta koored ja silmale on aga islami mõjusfäär jätnud eriti jõulise mälestuse Agra linnas asuv Thatcher maha rinnal. Küllap see on kõige suurejoonelisem rahula kogu maailmas. Oma valge marmori oma õhulisuseks. Antahhaal vist kõige naiselikum kõikidest suurtest arhitektuuri mälestustest tahtsin Mahal aia samuti üks seitsmest maailmaimest ehk selle tõttu Fongi teda kümnetel piltidel vaadeldud. Peab ütlema, et vahetul nägemisel ta ikkagi üllatab. Eiffeli torn ei üllata Touch mahlaga küll. Ta lausa rabab nagu esmaavastas hõljuk. Tuled öösi tagasi, oli just parajasti noorkuu aega, viibisin haiglas. Ja siis unusta, sest sul on kõnevõime. See hindu hing islamivormides mõjub elustamist. Muinasjutuna proovivad Touchi Marshalli kujutlustes sama kurjasti nagu meie oma Estoniat või vana toomast. Isegi meil müügil olevatel tee pakenditel kultus Thatcheri nimeline hotell, pom teis on selles suurlinnas üks esinduslikumaid. Kuidas aga kooskõlastatakse kahtineerivad kindlasti nagu seda on kunstlik islamisti. Ristikut on lausa üle külvatud jumaluste kujudest. Muhamedi usk keelab inimesi töötamist üldse ja selles osas tuleb tõepoolest ette igasuguseid võimalikke sünteesi. Tihti on islamlikku ornamendi rikkust püütud kooskõlastada siin tuistliku kunsti väljenduselementidega. Islami ornamendi kunst pidi leidma väga soodsa pinnase Indias, sest hindu istlik kunst pole kaunistustest ära öelnud ja eriti just muusiks. Ehkki budism, islam, olingi alase maailma tunnetamisele mõju avaldanud, kontassis säilitanud oma poolehoidjaid polüteisi. See on pahille jumalatele õige hallis minevikus, kusagil 14. sajandi paiku enne meie aja arvamist. Kui indo-aaria hõimud asusid praeguse India territooriumile siis olid ka India jumaluste nimetused teistsugused kui praegu. Siis oli maailma looja, prantsatas paati, nüüd vihm, siis oli jumalate kuningas Indra, nüüd on loodu säilitaja Višnu. Vanasti oli tormijumal Rudra, nüüd on kõige ära elanud hävitaja, Šiva oli teisigi, kes on nüüd rohkem minevikupärandiks muutunud nagu päikesejumal suur ja tuulejumal vaju ja tulejumal Agni tol ajal peaaegu 25 sajandit tagasi hakkasid tekkima ka muistse India esimesed kirjandusteosed veedad kui me ütleme näiteks kirjandus, siis seostame seda kirja- või trükisõnada. Liidad aga kujutavad endast suulist loomingut. Jah, vtagi luules kui ka proosas olid muidugi tihedalt seotud usundiga sele tseremooniat ega usu tõlgendamisega. Ent veedades leidsid omale kohaga muistendid ja rahvapärimused. Hümni kogu kandis nimetust riiki veedan, siin oli hinne näiteks Hindrale tule juma, Adrile merejumal varunale, kuujumal Soomale oli ka siin maailma loomise kohta. Ei olnud siis mitte olevat. Ei olnud olevat, ei olnud ei õhuavarust ega taevast selle kohal mis liikus omasoodu edasi, kus, kelle kaitse all. Mis vesi see siis niisugune oli, sügav põhjatus? Ei olnud siis ei surma ega surematust. Ei olnud märki päevast ega ööst mingi üksainus, vaid hingas kõigutamatu õhku omas seadust mööda. Ja ei olnud mitte midagi muud peale tema. Pimedus oli alguses peidetud pimedusse. Kõik see oli eraldamatus, sügavus tekkinud tühjusega kaetud vaid kuumusel jõust oli sündinud, ta. Alguses tulid tema peale tahtmine. See oli mõtte esimene seene. Et olevast järeldub, mitte olenev, avastasid targad mõtiskledes oma südant küsitledes. Nende nöör oli tõmmatud risti. Kas oli siis all? Kas oli siis üleval politsei sigitajad olid, venitavad, jõud, puhang all, rahuldamine üleval? Kes teab tõeliselt, kes seda kuulutab, kust sündis, kust pärit see loomine. Siis ilmusid jumalad, sest jumalad lõid maailma. Kes siis teab, kust nute inimesed kust see loomine ilmus? Oleks nagu iseennast loonud ja nagu ei oleks ka. Jälgides maailma kõrgemas taevas, ainult tema teab seda teha. Kuigi me kuulsime praegu veedade hulka kuuluvat hümni loetena, siis tegelikult neid omal ajal esitati lauldes. Ka veedade viisides on veel praegugi loodava india klassikalise muusika juured. Muusikal usuti olevat jumalik tähendus ja seda seletati nii. Muusikas ühineb vaimlemateriaalsega või teadvus objektiga. Sillaks nende vahel pidigi olema. Heli. Helis pidi avalduma jumalik elujõud, Shakti mis teatud tingimustel võis ümber kehastuda materiaalses maailmaks. Nii pidigi kõik olemasolev tulenema helist. Indialased usuvad täielikus maailmas kõik harmooniliselt kooskõlas. Kõik järgib muusikareegleid. Nagu Hiina, nii ka india õpetuses helide kohta on igaühte seitsmest põhihelist võrreldud mitmete kosmiliste ja maiste nähtustega. Kui võtame näiteks esimese ja viienda põhiseelik siis neid on võrreldud näiteks planeet Saturn ja Merkuur iga või tähtkujude v mehe neitsiga varvastega lootosekarva ja valge lindudega, paabulind ja kägu. Hinge ja kaelaga, imetluse ja armastusega. Vanaindia muusika oli lahutamatu teatrist, eriti tantsust. Rütmirõõmu jagajateks olid eeskätt löökpillid. Kust leida veel peenemalt välja töötatud rütmisüsteemi Indias? Rütmi rikkus on siin lausa uskumatult suur. Rütmi organiseerimise aluseks on niinimetatud taala mis on arvudesse lihtsalt väljendatav kaks pluss kolm lööki neli pluss kaks pluss kaks. Ja nii edasi. Ent kõrvalepõiget ja kaunistustega annab mõndagi ära teha ja selles mõttes taanlast õige kaugele minna. Teisel sajandil elanud esteetika teoreetik. Ta arvas, et rütmite muusika on nagu ninata nägu. Rütmist tuleneb tasakaal. Tasakaalule võib ta saavutada vabanemist selles ja teises maailmas. Siin on otseselt välja öeldud helikunsti seotus joogakunstiga. Aga viimasest hiljem samad harata olevat avastanud 22 alafiguuri laokiste laulus. India instrumentaariumi esinevaid rohkeid lõõtspill mängitakse suure sõrmeväelasega. Kui vaadata indiaanlasi tantsimas, siis on tõesti haarav näha, kuidas neil tekib harukordne vastastikune mõistmine löökpillimees. Tantsija elab sisse mingisse rolli, see siis jälle innustab tema improvisatsioonivõimet. Ja siis ta taandub rütmi reserenese väljendusele. Ka teatris on löökpillidel suur osa linde draama Andrummideta mõeldamatu. Rütmirõõm näikse maast madalast sisse kasvanud olevat. Nägi, kuidas Pompei tänaval kolm poisikest maha istunud üks puhus vilet, mis meie omaaegsest pajupildist külgretensioonikam ei paistnud olevat. Kaks ülejäänud taga tagusid omatehtud löökpille, mis pigemini kilukarpi meenutasid. Aga see oli muusikamisse. Löökpillimängija keskendub kontaktile ühe tantsijaga, mitte tantsijate rühmaga. Ballett, mida esitab palju tantsijaid. See ei käi kokku india klassikalise muusika põhiolemusega kontsentreerumise ka antud hetkel ainult ühele elemendile olgu see siis heli või tantsuliigutus. Selle tõttu ei saanud seal olla ka ansamblilaulu või mängu kooridest, orkestrist, rääkimata. Kontsentreerumise tõttu üksik sil on India klassikaline muusika, loomulikult ühehäälne. Midagi ei tohi segada juhtivat meloodiat. Oreli punktilik, põrisev taust ja rütmipillide mäng ainult toetab seda meloodiat. Aitab esile tuua tema kauneid rütmikontuure. Praegugi lapsiiter levinumaid põhja hingekeelpille tantsugulaslik enamasti Lõuna-Indias levinud liiniale, mida kuulsin eelmisel korral. Naljaks on maailmakuulus sütory virtuaalse ravižhankar mees, kes on eriti palju ära teinud India traditsioonilise kunsti tutvustamiseks õhtumaadel. Ja pala, mida ta esitab, on Raagald laanit. India muusikapalad ei vaja pealkirja aga nimetas antud juhul Laarit ütleb kuulajale juba kõik. Eelmises saates meil juba oli juttu Raagadest kui meloodiliselt vormeliste struktuurist. Võime isegi ütelda kindlasti helli järgnevusest mida saab rakendada ainult asjaomaseid grammatikareegleid tundes. Pragas kui vormelis on juba nagu eos kokku surutud olemas Louise loom mida tuleb improvisatsiooni korras taim X kasvatada. Ja seda imeks kasvatamine algab sissejuhatava osaga, mis Põhja-Indias kannab nimetust alapa. Kui see on kõige tunde erksam osa tervikus, kus vabas rütmis tuuakse esile antud Raaga kõige iseloomulikumad jooned. Meelsasti kasutatakse selleks madalaid registreid. Raami sangari madal register meenutab täiesti inimhäält. Eks indie-muusika ideaaliks olegi laul, pillimäng on ainult laulu helivarjuks. Mida edasi areneb lugu, seda rütmi rõõmsamaks muutub. Raagalalitel on oma kindel sisugi. See on armastajate lahkuminek varasel hommikutunnil. Koosolemise õndsus on mööda läinud asemele asunud nukrustunne. Kindel teadaolev sisu on olemas. Milleks siis veel pealkirjad? Sõnad rahaga on ka värvuse tähendushelidega ja värvustega. Uiutlemi eeli sõna näit. Ja kujutavas kunstis on indiaanlastel eesmärgiks niinimetatud rahasse saavutamine. Selle sõnaga tähistatakse maitset maha aroomi, asja sisemist olemust, agaga vaimustatust. Teenutas lõokese laulu kuulaja. Haratan oli ilmselt esimene, kes termini roosa käiku pani. Tema eeskujul on lahendatud kaheksat põhilist tunnetega seotud Raasat. Nendeks on armastuse kurbus, sangarliku innustuse ja vastumeelsuse lõbususe hirmu imetluse järk, laevu kraasa. Selleks, et kutsuda muusikas välja õiget rahazad, tuli arvestada ainuõiget aega Igarvaga etega. Ehkki teatavate Raagades seostamine vastavate aastaaegadega on juba minevikku jäänud, on tänini säilunud erinevate Raagari. Oli jagatud kolme tunnisteks perioodideks. Igale perioodile on omased ainult teatavad roosad üks kaheksandal sajandil elanud esteetikuid. Narada teadis öelda, et teatawaraga esitamine valel ajal mõjub tervisele ja lühendab eluiga. Selles õpetuses oli püütud leida kooskõla tolleaegse arstiteadusega, mille kohaselt inimorganismis pidi olema kolm haigusi tekitavaid elementi ehk sapp jälima, millest igaüks valitses erinevatel aegadel jooksul. Muidugi kui esitada erutavat muusikat näiteks sapivalitsuse ajal, siis on ju ette teada, kuhu niisugune asi viia võib. Ja Kadiaatrizoli analoogiline lugu. Mängutüki sisu härritles ettekandeaega. Voorust helistavaid muinaslugusid esitati enne lõunat jõudu ja visadust. Kiitvaid lugusid, kus oli palju pillimuusikat, mängiti pärast lõunat. Armastuslugusid näidati hilisõhtul. Vapustav liigutavaid draamasid vastu hommikut. Vaevalt et teatrietendused mahtusid kolme tunni sisse nagu Raagadeesiks. Üks korralik lugu ei tulnud kõne allagi. Allan nelja viietunnise kestvuse. Muidugi ka muusika ettekanded ei paistnud vist ühisusega silma. Roosa nautija ehk nagu teda veel nimetati raasika keskendus õige kauaks ajaks muusika nautimisele. Egas muusikule ergutavaid tähelepanu avaldusi kassis Piaanoogutustega hõimude žestidega inspireeritud seisund, milles võidakse kaua viibida, on võrdselt omane nii kuulajale kui ka mängijale nii armastajale kui joogaharrastajale. Tõepoolest nii helikunst kui ka armastuse võime, mis Indias ammustest aegadest samuti kunsti pjedestaalile tõstetud ja ka joogakunst need kõik ootavad ja nõuavad kontsentratsiooni garaasem konsentratsioon teatavale meeleolule, kusjuures ta võib olla väga pikaaegne. Ja muusika ise seoni kontsentratsioon, üksik helge india muusika seisavad harmooniat, Polifooniat või veel mingit muud mitmehäälsust. Sest indialane kontsentreerub hetkel ainult ühele kyll ühele detailile. Interpreet aga töötleb ja kujundab iga heli erilise hoole ja armastusega. Tervik ütleme makroorganism koosneb lõputust reast mikroorganismidest. Usk kontsentreeritud mõtte ju erakordsesse võimu oli aluseks mitte ainult kunstile, vaid sisendamistele. Näiteks veedate hulk oli seda kogunud AT harva vedanud, mis tähendabki loitsimis veedat. Loitsimiste abil loodeti saavutada pikka iga ja õnne armastuses. Aga jagu saada tõdedest sina öösel sündinu, rohi, tume, must ja sünge. Värvilt tugev värvi, ärase leepralaik ja see hall aia ära mürgita, see Leepolaik ja see halli ja salamärgiline mingu tagasi sinu loomulik värv. Lennake minema, valged laigud. Sinu säng on sünge. Sinu elupaik on sünge. Oled sünge rohi aia minema mürgita ära see salamärgiline. Luust sündinud laigust kehast sündinud laigust, sellest, mis osutus pimeduse jõuks. Ajasin, mürgitasin ära. Valgemärgi. Pala, mida praegu kuuleme, kannab ala nimetust huumori, see on armastuslaul huumori nagu iga teinegi pala india klassikalises muusikas on rajatud oma kindlale Raagale, Jädalale esinejaks poogen pillil Sarangilon ramm, Rayan. Inge lastel on olnud ka oma armastuse jumal kaama. Armastuse jumala poolt kehtestatud seaduspärasused on Indias suurelt osalt määratud abielu inimestele. Siiamaani valitseb komme, et noored pannakse paari vanemate valikul ja enamasti nii, et nad näevad 11 esmakordselt alles pulmatseremoonia käigus. Mul oli juhus viibida ühes India pulmas. Alguses lubati mul õnnesoovide pruudile pärast peigmehele ja mulle jäigi teadmata, kas nad on juba üht-teist näinud. Et aga nii suured ja uhked pulmad korraldati mitmesaja oma võõrav osavõtul, kellest osa oli isegi Ameerikast kohale sõitnud ja seal juurest kõigist traditsioonidest kinni peeti, siis võis arvata, et ka noorte paarimineku otsustamine oli toimunud päris tavapärases korras. Josis biidke, nende astroloogiline Need on hästi kokku sobima. Ja astroloogias Indiast mööda ei pääse. Paariminejaid loetakse seal omavahel eriti hästi sobivateks siis kui nad mõlemad kuuluvad ühte neljast karakteri grupist. Kas tule, vee, õhu, võimagro, no näiteks maagruppi kuuluvad sodiaagimärkide järgi härg, neitsi ja kaljugi seega näiteks maikuus, sündinuid on parimateks partneriteks need, kes on sündinud üle kolmekuise vahe ehk igal neljandal kuul. Seega jaanuaris-septembris. Kui inimesed on paari pandud traditsioonide kohaselt ja nad peavad nii oma saatusega leppima siis võib armastust kunstitundmisel küll mõtet olla. Kuna teatavasti naine ei saanud inglase meelevõrd väärtuslikuks partneriks olla sisenenud neel ilmselt tarvidust tema poolehoidu võita. See on iseenesest mõistetav olema. Niisugune olukord aga kaotas armusuhetes pingel ja mees pidi ise selle all kannatama. Küllap sa pead mingit tulid teadlikult luua. Endi on vastuolu, tema olukordi on olnud tõepoolest igasuguseid. Ka selliseid muidugi, kus noored on 11 näinud üksteisesse armunud ja mõnikord isegi loitsimistest abi otsivad partnerit oma külge köita. Ta. Isegi pooljumal Krišna, kes alati mõnuga flööti mängis, armus karjatüdruk Ratvasse. Ratra andis talle korvi ja Krismele ei jäänud muud üle, kui kosjasobitaja mutikese käest abi paluda. See legend on paljudesse india luule. Kas abielu säilitamisel või muudes olukordades, aga India armastuse kunst on endast ikka kujutanud erootilise pinge loomise. Jaanus hoidmise kunsti. Indialased on nimelt veendunud, et inspireeritud seisundi säilitamine pikema, et aega on sama võimalik nagu selle tahteline esilekutsumine. Inspireeritud seisundit ei peeta seal erakordseks, lausa loomulikuks nähtuseks. Ja nii nagu iga inspireeritud seisund nii ka erootiline armastustunne peab võimaldama jõudmist aina uute tunnetus Ast inteni, milles, nagu muusikaski iga hetk ise ja hetkede järgnevuses tekkiv rida pakuvad suurt meelte nauding. Ei ole ime, et sellises naudingu kultuses sensuaalne alge liitub täiesti emotsionaalse arutada. Meelelist see armastus on india suhtutud ka kui jumaliku loomisvõime kehastusse. Soo jätkamise sümboolika on mõjustavad hindu istlike templite ehitus, laadigi. Nüüd kuuleme ühted Humbrid ehk armastuslauluga vokaalsus ettekandes. Tihti on armastuslaulud naiste poolsed südame puistamised, aga neid võivad sellegipoolest ka mehed esitada. Ki laulus, mida kohe esitab meeslaulja Mohamed Ismail oli edasi antud lahusoleku nukrust. Armastatu on läinud teise linna ja ei tule ega tule sealt tagasi. Kui me kuuleme bambusflöödihelisid, meenuvad ka need mehed kes kobradega India linnades ringi rändavad ja mitte ainult kobradega. Madusid, suuri ja väikseid Indiast sadulaid. Kuuleme, kuidas bambusflööti pantserit mängib Dewindra murdes vaar. Madudest on palju juttu ka suuri puses, Ahab Haraata. Ja aiaskus kerkisid suitsevad lõkked. Siis hakkasid kõlama palved, lõkked ning maod meeleheitlikult saatuse sunnil nii tormasid hukule vastu. Sel tunnil nad roomasid, tahtmata roomata, ütlesid nii ülikut, teadlased, valvurid, arstid kui mungad ja lauljad, kõik lõkkesse laevad, kes kurja vaid teinud, kõik elatud päevad. Nii üksmeelsed õnnes, nii kisklevad, mures said põlenud, kas kõik selles lõõmava tules? Näe, surres üks uss nõnda haledalt nutab, kuid ümber tal kinni üks teine siis võtab seal põlenud kehaga põlenud keha läks sõlme ja kõik oli leekide teha ja kolmandad venisid teeseldes kette, et vanad ja nõrgad neist läheksid ette, ent neljandad valusalt vaikides surid tõmbusid kerra ja karusneilt kuri, kuid viiendad halasid, neil oli hale, et elatud elu on olnud kõik vale. Ning kuuendad määratud vältida püüdsid kuid enam ei jõudnud ja kaaslased ütlesid. Need oli seal palju virku kui laisku kombekaid, uss kui neid, kes läinud raisku. Ja roomlased, miljonid roomasid kaua, et tule sees leiutanud võiks oma haua. Leek unustas tõmmata hinge ja paisus õhk täis, olid kõrbema maoliha, haisu ja rasvases mao ajus süttinud vesi kõik maailma teed kurjast puhtaks, siis pesi. Et mõlemas eeposes nii maha paratas kui garama jalas on küllaltki palju maagilist elementi tuleneb sellest, et maagia on olnud india laste maailmataju üheks osaks. Maagiaga taotleti enamasti head maagiaga, piirneb enesesisendus, autosugestioon, esineb jooga, jooga praktikas. Ka veedate selles osas, mis pidi jumalikke asju seletama. Niinimetatud Rahmanides oli maagiaelement tema kasvõi sõnakorduste näol. Keda sa tead? Ta on kõne, juhtub sellega, kes saab tundma Aagnit Toomandal kõne ja kõne ei jäta teda maha. Sa teada viit, mis teadmise täitsa mulle veel made on Agrnit, kes on see haageni? Mis juhtub sellega, kes saab tundma Agni? Õpite tundma nendel mõistust ja kuulmist. Siis ütles Tiira, kõik, mis maailmas on niisugust Kaagnite andma siis läks maas alad hiire juurde ja ütles. Õpeta mulle seda vagunit, kõrgesti austatud. Tegelikult on Agni hingamine sest kui inimene magab, sureb tema kõne hingamises ja nägemine sureb hingamises. Ja mõistus ja kuulmine. Aga kui inimene ärkab, tekivad nad kõik uuesti hingamisest. See tähendab meie olemusest. Ja kuula jumalatest. Olles kõne on Agni tuli. Olles nägemine, on ta päike, olles mõistus kuu olles kuulmine, ilmakaared, kuid olles hingamine, On ta tuul, mis puhub, kel kuid tuli läheb kõrgustesse, siis kaob ta tegelikult tuulde. Ja kui päike läheb looja, siis vajub ta samuti tuulde ja kuu vajub tuulde ja ilmakaared põhinevat tuulel ja ilmuvad uuesti tuulest. Ja kui inimene, kes seda teab, siit ilmast lahkub, ühineb ta oma kõnes tulega nägemises, päikesega, mõistuses, kuuga, kuulmises, ilmakaartega hingamises, tuulega. Ja nendes lahustudes saatas selleks jumaluseks, kelleks ise tahab ja saavutab rahu. Veedate pärandi kõige filosoofilisema osa hulka kuuluvad niinimetatud Upaniishaadid mida võiks vabalt tõlkida õigemini seletada kui istumisi õpetaja iialgi ees. Opanišaadides nendes õpetussõnades on välja töötatud sellise doktriini, nagu õpetas sans haarast taassündide ehk uuestisündide reast. Õpetus inimese karmast, mis kujutab endast inimese eksistentsivormi ettemääratust tema enese tegude tõttu varasemates sündides. Siis õpetus maksast, vabanemisest, vaeva toovatega, taassündide reast õpetus Brahmanisti atmanist, objektist, subjektist ning nende ühtsusest, seegaga kõiksuse ühtsusest. Selliselt kõlab osa ühest šahtist. Toeks viidi Mari. Sinna on austatu. Teda katki on tehtud, austatu. Mida sa seal näed? Need on väikesed seemned, austatu. Tee üks neist katki. On tehtud, austatu. Mida sa seal näed? Mitte midagi, ohustatu. Tegelikult on see peen olemus, mida sa ei taju. Tegelikult on see suur viigimari olemas tänu sellele peenele olemusele. Usu seda. Ja see tulemus on kõige olemasoleva aluseks. See on tegelikkus. See on Batman. Sina oled sellega samane. Raagalandghedor, mida esitab salongi jällegi ramm. Raion. On õhtu meeleoluline. Iowa Harlal neeru oma raamatus indi avastamine on märkinud panišaadides on pidevalt rõhku pandud keha täiuslikkuse ja vaimu selgusele nii keha kui ka vaimudistsipliinile, mis eelnevad efektiivsele edasiminekule. Sellest peaks avalduma ka jooga eesmärk. Jah. Alused töötas välja patandžaali teisel sajandil enne meie aja arvamist. Vedas isiksuse täiusele viivad T8 astmeliseks. Esimene aste on enesekontrollifaasiks. Tuleb taotleda tõde ja vooruslikust. Tuleb hoiduda vägivallast, varastamisest ja kingitustest, mis hävitavad vaim. Iseseisvuse. Teine aste on tavatäitmiste jaoks. Tuleb hoida seesmist ja välist puhtust. Tuleb hoida igati tervena seespidiseid organeid säitab säilitada füüsilist elujõudu, saavutada käiga. Tuleb säilitada ranget lihtsust ja sisemist rahulolu. Vältida edevuse rahuldamist tuleb pidevalt korrata pühi vormeleid. Tähtsal kohal on enesesisendus. Kõige mõjuvam vormel pidavat olema silt omm ehk au mida Upaniishaadidest nimetatakse kõiksuse sümboliks. Samal ajal sellel silbil kui kõlakombinatsioonile mingi võime edasi anda just neid närvi erutusi mis mitte ainult füüsiliselt ei tervistavaid, viivad organismi isiksuse eneseteostamiseks kõige soodsamasse olukorda. Veel üheks teise astme tava täitmiseks. Jumaluse austamine. Kolmandaks, joaga süsteemi aastaks potentsiaali järele on asendid ehkazanad mis koos järgmise neljanda astmega hingamiskontrolli või elujõu manustamisega prana jaamaga kuulub juba kõige levinuma ja praktilisema joogaliigi niinimetatud hatha jooga juurde sata jooga keelab igasuguse ülepingutuse. Isegi niitas on öeldud, et jooga jääb kättesaamatuks sellele, kes liiga palju sööb või siis hoidub toidust ka sellele, kes magab üle. Vastandina õhtumaisele kehakultuurile taotletakse asenditega eeskätt siseelundite ja organite tervishoidu. Viiendaks astmeks potentsiaali järgi on tahteline meelde kontroll mis on juba ettevalmistuseks kuuendale astmele teaduse valitsemisele. Siinsest tulemegi jälle ühed põhipunkti kontsentratsiooni juurde. Näidet tähelepanu pööramine keskendumisvõime väljatöötamisele, Anjoga systeni tähtsamaid saavutasin. Joogasüsteemi viimased astmed, meditatsioon ja eneseteostus, ütleme üliteadvuse tasemel on raskesti sõnadesse palatavad. Ent kõiksusesse sulamisest tulenev õnneseisund Nirvana eelaimdus. See on ülimaks eesmärgiks, mida taotletakse, mitmeid teid pidi sugugi mitte ainult potentsiaali õpetuse askeesi raduvastades, vahest ka vastupidiselt. Muide, muusikat tehakse Indias ka ilma päris pill näiteks tee tassidele. Aga rahvalikuks loetakse ka kerget klassikalist muusikat, on isegi oma žanrinimetus hull. Kuuleme veel kord salongi mängugramm, rajaadilt. Kuuleme nüüd budismi ajast tarkuse kogumikust Yom apaada. Pakume teile peatüki lilledest. Inimest rebivad lille, kelle mõistus on kaane all, külastab surm nagu uputus, magavat puud, meelelistest naudingutest, küllastumata inimese, kui see rebib lille, kelle mõistus on kaanel allutab endale surm. Tark talitogu nagu mesilane, kes lendab pärast mee korjamist minema kahjustamata lille, tema värvi ja lõhna. Ärgu vaadaku ta tõesti vigu, teiste tegemisi ja tegemata jätmisi vaid enda omi. Nagu lilledel, asust võib teha palju pärgi. Nii võib ka surelik, kuidas sünnib palju häid tegusid teha. Lillede lõhn ei levi vastutuult. Kas only puulias miinil mitte. Heategijate lõhn levib ka vastutuult. Hea inimene tungib kõikjale. Paleedi ja templiteesisel võib vahest kuulda mängu oboelaadselt pillil šahlaiil. See mäng kostab kindlate vaheaegade järgi, märkides aega. Kindlasti kõlab ta päikesetõusul ja loojangul keskpäeval ja keskööl. Nii on see kõlanud ammustest aegadest. On tunda ka nendes muistsetest luulesõnades, mis seal kirja pandud ühe buda enese lähikondlasi poolt. Tema nimi oli sapaki. Kui ema kurb tumedat pilve nähes pimestavvalgeid tiibu kohendab ja püüdes hirmunult volingust pääseda, kaljule lendab. Kui kaunis on siis Archer orkaani jõgi kui ema kurg tumedat pilve nähes üles sööstab, särades valusast valgest hirmunult teadmata, kuhu varjuda, maandumispaika otsib. Kui kaunis on sees kraanijõgi. Ja kuidas siis mitte vaimustuda Kaharaist puudest, mis kaunistavad kallast minu koopa taga. Siin ussisugu ei kohuta, konni tähtsalt krooksudes räägivad nad üksteisele. Pole veel aeg meil mägijõgedest lahkuda. Räkaani kindel, helge ja kaunis. Ja lõpuks nimetame seda epressteetilisel elamuse Indialase jaoks. Ebaisikuline isid. Kunsti nautija ei ela üle ei omaenese ega kellegi teise armastust vaid armastust, tunnet kui sees. Armastustunnet üleüldse. Tänu sellele esteetiline elamus omandab sama üldise tähenduse nagu filosoofiline tunnetaski. Nii muutubki India kunst filosoofilise maailmapildi orgaaniliseks koostisosaks.