Tekkina toe siia terpolgadelarija tervientage kriit, täi hiira, jõulia keskkomolast laagrimas Terrasele ta twitteris teessa koondas taimele Ankoolika. Iga inimesega sünnib maailm uuesti ja kui minu silmad näevad seda teisiti kui sinu omad siis mitte ainult selle pärast, et me oleme kas eri rahvustest, eri soost, eri põlvkondadest, erinevatest kodudest. Lihtsalt sellepärast ka, et sina oled sina ja mina olen mina. Ei, see ei olnud selle luuletuse tõlge. Koolitüdruk Helju Quick, kes need värsid kirjutas, tõlgib kohe ise, millest sünnivad minu luuletused. Kas kalda liivast, tuulest, mis karjub ja pöörleb või vihmast, mis on nagu üksinduse ja kurbusepisarad. Kui ma näen, melanhoolne, nad tulevad need värsid, kõrvad ja mõtlikud. Õpetaja Ain Kaalep, kui see luuletus valmis sai, kas ta oli kohe keeleliselt laitmatu? Ma ei olnud selles päris kindel, aga meie hispaania keele õpetaja või hispaania keeleringi juhendaja Ricardo Mateo vaatuste läbi ja ütles, et niisuguseid luuletusi hispaania keeles just kirjutataksegi Ja mis te arvate, kuidas see saab nii olla, et eestimaa ilusas väikelinnas mändide all ja üldsegi mitte hispaania tüdruku näoga tüdruk saab kirjutada niisiis tuleks mida just hispaania keeles kirjutatakse? Ta on õppinud juba poolteist aastat hispaania keelt kaks tundi nädalas ja peale selle võrdlemisi palju ka hispaania luulet lugenud. Ja missuguseid keeli peale hispaania keele on veel võimalik siin voodis, mida vabatahtlikult. No hispaania keel muidugi on nii õpperingi töökorras tänu sellele, et meil on olemas siin Elvas, eks perruulane kes nõustus soovijatele õpetama. Aga peale selle koolitundide ajal on võimalik õppida peale programmis ette nähtud nähtud keelte veel kas soome keelt või ladina keelt või ka mõlemaid inglise keele saksa keel muidugi on nii nagu kõikides koolides, aga neid on ka suurema tundide arvuga õpetatakse kui mujal. Aeg sügis 1971 koht Elva keskkool. Sügis kirjab lehti Elva järve kohal sügiskirja pihikule järve kaldal asuvas koolimajas. Vahtrad peegelduvad järves ja noor süda ning mõtted paberil. Ma tohin olla see, kes need mõtted kuulajatele annab. Kui ma loen, nii, lugupeetud autor, nagu sa mõelnud ei ole, ära pahanda. Ma loen, tunnen, ja rõhutan niimoodi, sest mina olen praegu lihtsalt üks lugeja. Rutt Hint, 11. klass Ma tahtsin teada, mis on õnn. Üks naljahammas naeris. Õnn on see, kui võileival maha kukkudes või pool peale jääb. Mu vend vastas. Kõige suurem õnn on minu arust see, kui lund ära jääb. Sõbratar sõnas, õnnelik võid olla, kui sul on head sõbrad. Mõned lilled noppinud, läksin ema juurde. Ta naeratas hellalt kui lauses. Ma armastan sind ja su enda. Olen õnnelik selle üle, et te mul olete. Ning olen õnnelik, teades, et ka teie armastate. Keegi Ameerika poiss aga ütles. Õnn on see, kui isa sõjast tervena tagasi pöördub. Saima hirmlin lõpetas kevadel kooli. Sa ei tea, kui armas lepatriinu leidis mu üles nende suurte päikese, kriimuliste pilvede alt. Siis aga kadus mu lepatriinu. Ma läksin teda otsima läbi valguse sakilise piiri poole, mis oli metsa ja taeva vahel ning nägin ennast kadumas värvidesse. See oli tore kadumine. Ma olen õnnelik, päike on ka õnnelik. Nii, mulle näib. Lumi heliseb puudimiseva tunne laulu. Kogu maailm on õnnelik. Suured majad pilgutavad omi suuri silmi. Valgustatud aknad, hüüavad tasa, tasa. Õnnelik. Kogu maailm on õnnelik. Riina, kuidas sünnib luuletus, ei tea mina, minul küll vist üsna äkki, sest mina ei saa kunagi kirjutada niimoodi, et istun laua taha ja hakkan kirjutama, aga Münglasse nagu tujude järgi rohkem vahel kui ma näiteks rõõmus, siis ma kirjutan, aga vahel, kui olen kurb siga kirjutama kas on aidanud kaasa see, et teile loetakse ka laule kursust. Kuid kindlasti on värsimõõtudest üldse ja et lihtsalt oleksid luuletuses oleks õieti kirjutatud, et oskaksime kirjutada neid ise lugeda, see on hoopis huvitavam lugeda ka luuletusi kui leiatest tuttavaid värsimõõtu, mida meie oleme klassis vaadanud. Ave Nigul, üheksas klass. Heinamaa pimeneppikamisi, külmgi tugevneb. Kell näitab seitse. Tänavatel süttivad laternad, majade akendele tõmmatakse kardinad ette. Kuidagi imelik on seista siin lähedal linnatuledele ja mürale. Siin aga on hääletus salapärane ja sünge. Mets seisab vaikselt nagu uinunud kuid tan valvel, valvel nagu inimesed. Puud üksteise vastu surutult. Külmunud koorik krõbiseb kuivalt. Taevas on pilves, pole näha täht, teiega kuud. Hea seista, üksinda veidi külmunud varbad, krõnksus. Kaugelt kostab rongimürin, võib eraldada kusagilt kostat Laile. Kõik see häältesegu peletab vaikuse, tuletab meelde elurütmi ning koduselt sooja tuba. Kuid siiski raatsi liigutada ennast. Ei raatsi jätta sinnapaika metsaheinamaad, üksikuid mände keset udu ei raatsi jätta hüvasti pilvise taevaga. Astusetub paja kuulda ema sõnu, kus sa hulkusid väljas koerailm, võid külmetada, haigeks jääda. Ei tea, kes siis sind ravib? Ta ei mõista ju mitte kunagi. Ei saagi vist mõista, mis tähendab seista üksinda keset heinamaad kuulata ja tunnetada vaikust ning elurütmi astuda, trotsides tuult jalge all krõbisemas muld. Merike Mäemets kuues klass. Nüüd oled sa kodus kodus? Sa ei pea nüüd teesklema, enam ei, ootasid ebameeldivused, sest nüüd oled sa kodus. Sa võid nüüd Ladiisugude ta kollet tegelikult. Nüüd võid sa unustada kõik selle ebameeldiva võid olla täiesti siiras, sest sa oled jõudnud koju. Linnas oled sa jäänud võõraks linna korter välja magamise kohaks osalt võib-olla su enda süü läbi ei mõista sina teisi ka teised sild. Aga inimene vajab kodu. Kas või juba sellepärast, et ennast vabalt tunda, tunnetada teiste toetust ja saada nii-öelda moraalset jõudu. Alati ei ole ju elu nii ilus, aga mina ise teen elu enda jaoks veelgi keerulisemaks. Uksest sisse astudes võtab mind vastu vennakeste sõjakisa. Isa, teadagi loeb lehte, kuna ema askeldab pliidi ääres. Õde jäi Elva, muidu oleks täiskomplekt. Hiljem lähen õue. Kõik kohad on paksu pori täis. Kõik, mis seni on moodustatud kaks kolmandikku minu kodust on nüüd kirjeldamatult nukker ja hall. Ma ei lähe järve äärde, sinna ma vist ära ei lähegi. Ma tean, missugune ta praegu jää, lobjaka kaetud tinahall rusuv, kõle ja nukker sügisele. Kuid praegu meenub mulle päikesest kuumaks köetud laevatekk jahe tuul, vaeva südamekorrapärane, ühtlane tuksumine, tiirlevad kajakad, vägisi pealetükkiv uni. Päike. Mulle meenub midagi veel kaugemast mälestustest. Me mängisime õega yle umbes debavaduse poisiga mingit luuremängu. Mina olin siis veel päris väike. Me pidasime õega vist veel nõu kinnivõtmise sidumise asjus. Seisad ja järsku näed, põõsas tradib välja, vaenlane peos, meie endi nöör. Ta tahab mind kinni siduda. Kraapasid järsku kõigest jõust poisi kõrvalistest kinni ja pigistasin. Ma ei tea siiapaadi, miks ma seda tegid. Ise vaatasid imestunult, kuidas kõrvalist punaseks puutub. Poistega putkas põõsa taha märksa kiiremini, kui oli tulnud. Kui naised olid ka mõned hilisemad plaanid sööma. Jälle õhtu, viska täies pikkuses kõigi riietega diivanile. Siin tohib seda teha ise ja nagu kuulama, mis räägitakse suures toas. Seal vaidlevad Varmsad vedakesed selle üle, mis on kõige kangem. Kas konjak, viin, sibul, mürk, piiritus, küüslauk, veeter, lõpp järjekorda, sibul, küüslauk, mürk, piiritus, eeter, konjak, viin. Ema kihutab voodisse. Minagi loogi pesema. Ema tuleb varsti, ütleb ja tööd ja istub voodiserval. Ei tea, milline saab minu teine kodu, vaevalt, et saba ja. Heli Juhkam, seitsmes klass, metsatukkaline Elva väike vastsündinud ja kasvanud ka siin siin olen teinud oma lapse käit. Siit lahkumine oleks mul läbi. Siin käo kukkumisest, kuusik aja ja ööbikute koorist, rõkkab org. Siin mulle tuttavad kõik teed ja rajad ei saa siin lilleriigis olla, morn. Siin seletamast sinilillemägi ja taamal Peedu linnusest lammas. All orus lookleb laisalt Elva jõgi. Ta vapramäge kaissu haaramas. On Elva omapäraks, järvesilmad ja vaigulõhnalised männipuud. Kui lubavad mind kaunid kevadilmad, sisuku kivi juurde, samm ja suund, kus on see kivi, sellest kuulnud pole nii küsida võib minult mõnigi, et kuulnud pole, see just ongi tore, sest selle ise risti simmani. Sel hallil rahnul õega istun tihti ja vaatleme, kui sunne vajub päev veel viivu teineteiselt südant pihtinud. Sealt lähme õhtu Ehal käsikäes. Milline saab olema? Minu kodu meie lapsed tegelevad muuseas ka kultuuri uurimisega, nüüd kolmandat aastat meie kandi kirjalikult luuletajad, kultuuritegelased on peaaegu kõik juba läbi uuritud iga uurija iga laps on andnud, et midagi uut, mida veel seni ei ole kirja pandud ega vist ka talletatud. Pinginaabriga uurisime kirjaniku Raudsepa, meil oli seoses selle uurimisega üsna huvitavaid kohtumisi. Me käisime näiteks isegi Viljandimaal Mart Raua juures. Ja väga palju huvitavaid asju saime teada. Nii uurimisi olnud küll nii kirjanduslikus laadis, mina uurisin Valga KEKi ajalugu ja tee hakkas täitsa meeldima. Mina tegin meie enda õpetajast Ain Kaalep vist ja tema luuletustest, mis seal Elva kohta pühendatud. Ja muidugi tavaliselt tehtaks kirjanikest ikka hiljem, kui need juba nii vanad, tema noor. Mina uurisin kunstnik Eduard Kutsari elu ja loomingut Kaarel Irdistamuliks referaadis teatrehaadiks varem pool aastat, siis tegime asutuses, minul oli siis Elva külanõukogu ajalugu. Peep Aru lõpetas kevadel kooli. Oli matemaatikatund, õpetaja tuli klassi ja ütles. Õpilased, võtke paberit välja, täna teeme kontrolltöö. Õpilased, nurisesid. Bay õpetaja, ärge tehke täna tööd. Meil oli eile teatri ühiskülastus ja me ei saanud õppida. Hea küll, teeme siis järgmisel tunnil, nõustus õpetaja oli matemaatikatund. Õpetaja tuli klassi ja ütles. Õpilased, võtke paberid välja, täna teeme kontrolltöö. Õpilased jälle nuruma. Bay õpetaja, ärge tehke täna tööd. Meil olid eile spordivõistluseid ja me ei saanud õppida. Hea küll, töö teeme siis järgmisel tunnil, nõustus, õpetaja oli matemaatikatund. Õpetaja tuli klassi ja ütles. Õpilased, võtke paberid välja, ta teeme kontrolltöö. Õpilased, nurusid. Õpetaja, ärge tehke täna tööd, meil oli eile klassiõhtu ja me ei saanud õppida. Hea küll, teeme siis järgmine kord laastus õpetaja. Tuli eksam, mis sai õpilastest ja nende hea südamega õpetajast. Õpilased kukkusid eksamil läbi ja õpetaja hakkas kirjanikuks. Marianne Vaasa, 11. klassi. Oh kuula, vaikus, aja hinge tõmbus, kui peatuks viivuks tunni keri jalg, siis piirid varisevad nagu embus, süle langeb uue aasta algnii, laulab luuletaja Marie Under, tundes aastate piiri lävel seistes, otsekui peatuvad viivuks aja lakkamatut voolu. Nii tunnen mõnikord elus tegelikult ju aeg kunagi peatuvaid aina läheb edasi. Vahel on ju peatunud oma käigul, ajanäitaja on see sattunud kellaosutid. Siis jääme ise ajast maha ja see mahajäämine on põhjustanud meile mitmeid ebameeldivusi tundi bussile või rongile hilinemist. Teinekord mõnestki heast asjast ilma jäämist. Sellepärast ongi mõnikord inimeste südames tekkinud soov, et kaegise peatuks hetkeks või pikemaks ajaks. Et tunni väsimatu keri jalg ka ise vahel väsiks. Surematu Göte kangelane Faust on nõustunud kurjusevürsti Lanha koguni oma hinge. Kui saaks ajakäiku peatada. Kui silmapilgule saaks hüüda, kui ilussaetviibi veel, siis võid mind silmusesse püüda. Heal meelel olen surmateel. Kui sageli aga soovime kergemeelselt vastupidist, et aeg kiiremini läheks. Kuidas vaatame vahel kella, kui mõni ainelõik pole tunniks päris selgeks õpitud? Oleks aeg, ometi läheks kiiremini ja tund tundub nii pikana. Oleme kuulnud vanemaid inimesi omavahel rääkivat, et mida vanemaks saab inimene, seda kiiremini aeg möödub. Sealt siis see soo saaks tagasi kaotatud nooruse, vähemalt oleks võimalik peatada aja käiku. Ent ka meie noorte elus on neid hetki, sooviksime aja peatumist ja ta on ikkagi hetked, kui meil on väga hea olla hetk, et me oleme rõõmsad ja õnnelikud. Praegu elan 50 kilomeetri kaugusel kodust ning ainult ühe päeva nädalas san viibida kallite inimeste seltsis. Kui aga saabub juba pühapäeval lõuna ning näed ema näos ning toimestustest nukrust kellamis halastamatult tormab edasi, süüakse kõvasti kõvasti aeguut ometi veel natuke lase mul olla veel kodus. Siiski teame, et kui kauneid hetki ja ilusaid aegu on olnud minevikus, on neid kindlasti ka tulevik, kui see nii ei, hakkame Tammsaare karjapoisi kombel nutma, kadunud kauni päeva või hetke pärast. Saabe tulevik kord olevikuks ja see on ju meie päralt. Et aeg ei peatu, peame kasutama hästi neid noorushetki nende õigest kasutamisest, oleneb meie tulevik. Võib loota, et paljud ees ootavad hetked ongi ilusad ja täis õnne ning rõõmu. Ülla paberit, 11. klass. Mu sõber, kus sa oled? Tuleneid hüüan, ma väljudes koolimaja uksest. Jõuame teeristile. Ma küsin talt, kumba teed minna, aga ta ei vasta. Talle meeldib vaikida. Läheme lühemat teed, kuigi see viib läbi metsatuka. Temaga koos ei kardame midagi. Mul on hea tuju. Hakkame mürama tühjendada, kätte saada. Kuid oh ei. Mu sõber on hea jooksja. Puude oksad hakkavad kahisena, tõuseb tuul ja taevasse ujuvad pilved. Neid pole palju, aga ma tean, et mu sõber ei armasta pilvi. Ma ei taha, et pilved varjaksid, kuu, jalad sõuavadki minema, lastes kuul rahulikult puistata oma külma valgust. Tõmban mantlihõlmad koomale ja ka tema teeb seda, sest ilm on jahedaks muutunud. Astume sillale, ta tahab selle käsipuudel ronida ja ma ei keela talle seda last urnid, pealegi. Kaugel orus paistab minu koduköögis põleb tuli. Küllap ema ootab mind. Mu sõber muutub nukraks, varsti peame lahkuma. Naeratan talle, ära lase pead longu. Nii kaua oleme olnud sõbrad ja terve elu on meil veel ees. Ta mõistab ning noogutab vaikides. Vaatan kaugusse ja kujutlen meid Vanaadina. Kui naljakas. Ka tema naeratab, küllap mõtles sedasama. Jõuan ukse juurde, vaatan tagasi, kuid teda ei olegi enam, sest maja varjas kuu ja mu vari kadus. Jooksen tagasi kuupaistesse, ulatan talle käe ja ütlen homseni, kui on päiksepaisteline ilm. Hetk peatu kui on päikesepaisteline ilm. Kas teil on üks niisugune luuletaja, keda te teate kõigist teistest endale kõige lähedasemaks kõige armsamaks? Ma ei tea, võib-olla Juhan Liiv meeldib mulle väga põdema, rändaja ja väga, väga kena on alati seda loed hea meelega. Aga kas näiteks õpingud siin Elva koolis on avanud silmad mõnele luulenähtusele, mida enne ei olnud üldsegi tähele pannud? Ja võib-olla on noorte luuletajatel on siin nagu rohkem tähelepanu pööratud, sest kooliprogrammis neid ju siis ei ole ka meil ikka võetaks näiteks noorusest ja loomingust ja ikka tahaks referaatide käigus üldse õpitakse nyyd ka funktsioonist. Tore üldse nagu siin luulet õppima, rohkem armastama, sest ega ju alati võtta kodust nii luulekogu muidugi ja ei hakata õhtuti lugema. Nüüd teeb seda üsnagi sageli helikuigk 11. klass, mägiöös ja ööpäevades linna tuled ja eeste, kalurite, paatide omad ja majaka oma, mis vilgutab rohelist silma merre mäe peal kindlusse, kivid ja kindluse sees. Tuules asin mere peal ja merekohin rannaliivas ja kaldakivides. Süda tuule peal ja sees Verivärvid koidiku kangast. Mis valgustest sünnib kivi, mis kergendab ööd lootuste hoiukarbis. Üks rummu värvirätt laotub laiali, kui lind laskudes mäelt end näitab. Müüridest ja kõrgetes tornides. Tuul tõukab randade tolmu ja tuules kellade helin. Paberitükkides ja hommikuste koerte keskel võta jalad lahti. Üks tänavapühkija kosutab meid leivaga. Kes on autor, selle autor on Kuuba luuletaja Manuel Vidaar. See satuse hispaaniakeelse ajakirja mahereff kaudo. Ta ikka meil on müügil ja vahetu härmas lasteaia loen. Ja see tundus mulle väga huvitav ja siis maadelt. Eslalenko muibo niita Innodifishil eesti keeles, siis õpid kõik hispaania keelt, see on väga ilus keel ja mitte raske. Sirje Taul, 11. klass, tõlge saksa luuletajalt. Heinskaa lault. Johannes vana müürsepp on surnud. Nagu mört, millega ta kivi kivi kõrvale kinnitas, on ta nägu ja käed. Poiss, keda ta eile sõimama pidi. Tähelepanematus eest sai temagi ellu. Korstnast, mis temal viimaseks tõusis täna hommikul esimene suits. Matkeda ilma valedeta. Idüll ümber soojendustoru on keeranud end madu rohekasmusta, värvi, mitu meetrit teraslihaseid, külma kõhtu ja raudset närvi. Seda mõnu heitaksembuaks. Samas Tõnis peesita PL1 Vend lambi paistel ta soojendab, karv. Jänes. Nii magusaid porgandeid pole veel mas saanud. Targad. Eks tema on koaala õhturvaks. Süda tuule peal ja ö sees. Ilma paledeta. Muidugi üsna palju meil kirjutatakse luuležanris ja muudest ka jutustusi ja isegi proovinud romaani kirjutada. Põhiliselt võiks siiski öelda, et meil on nii rohkem haikukallakuga keskkool langesid merre, täikes kuumad kiired kalad vaikisid. Selle äikume tegime, pidime tegema tunniks. Siis kui me õppisime, kuidas vaikseid, tihe CZ, pisikesi luuletusi, luulevorme ja siis meil paluti teha, siis kõik tegid mõned Aikud oli igaühel oma nägu. No oli ikka snii huvitavaid päike, leegitsev taevas kahvatunud janust. Tuul ootab pilve. Vikerkaare helk üle hõõguva taeva hukkunud Kased üksikjärv metsas, ümberringi muinasjutt ja kuremärjad. Raske sõbrata, vaatan, loojuvad päikest. Kannike närtsinud. Taevas on selge, inimene naeratab. Õhk on nii puhas. Pretensioonid laste elu kujutamine Aadu Hindi tuulises rannas Toomas Nipernaadi teatrilaval kas Arno Tali, vürst Gaabriel analüüsid, Betti Alveri luuletus päikesele, tõlke, võrdlused, uurimused õpilaste argoost, Uderna kooli ajaloost, Elva kujutavas kunstis. Lõpp sisukord, Almana männikasvud läbi vaadatud, väike osa läbi kuulatud. Väikese esindusmeeskonnaga-naiskonnaga Elva kooli laialt haaranud harrastusega seatutest hetkeks mõttes ühinetud. Need õpilased, kes teile lugesid, kõnelesid, pole erandid. Humanitaarkallakuga klassid üheksas 10. 11. on teenäitajad tõrvik käes. Teistelegi jätkub sellest tunglast valgust ka väiksematele varjust vaatavad neid põue põhja surutud hea meele ja väga väljapaistva hea soovlikkusega nende õpetajad Uno Kuresoo, Ain Kaalep, Ilme Muru, Magda Mälberg, Arvo Mälberg, Karl Muru Nende õpilane, Mare Kõiva, 10. klass. Seekord me otsustasime teha täieliku omavalitsuse ja koguda kokku ka need, kes muidu kirjutavad sahtlisse. Ja sellepärast siis ongi meie plaanid väga mitmekesised. Kõige alguses me otsustasime teha luuleõhtu, kus me kasutame väikest viisi ka liikumist järgmisel poolaastal. Kindlasti tahaksime võtta plaani Tammsaare, sest Ta on ikkagi meie õpilastele, võib-olla kõige suurem eeskujul. Peale selle muidugi tahaksime välja anda uue almanahhi, võib olla mitmekesisem magi peame ise üht-teist dramatiseerida ja kirjutada, arutada. Minul kavas tutvustada ka õpilastele uusi nähtusi teatri- ja kirjanduselus, krutovskit, pruuki ja teisi ja peale selle ka vähem tuntud ja nooremaid luuletajaid, kuna ainult tungidest ei jätku, lihtsalt ei jätku aega selle kõigega tegelemiseks Vanemuise külastajatele üpris sageli. Eelmine aasta vedas meil selles suhtes, et Väino Uibo, kes lõpetas hiljuti lavakunstikateedri, tulime draamaringi juhendama tänu temale. Tuglase õhtu, mille korraldamine jäi Elva keskkoolile oli üks, võib-olla kõige suurematest sündmustest eelmine aasta. No eks plaanid muidugi paberile pandud on üks asi, aga kindlasti tuleb ka veel palju-palju häid ja toredaid kohtumisi ja mõtteid juurde. Helle Mäemets, 11. klassi ool, lamp paberist kübar kuklasse heidetud, mis nukrat ja veendunud valgustada küllannad. Kell pisike läikiv Keldixuzza käbedalt öötunnid aine lähevad. Neid ei saa keegi peatada ja minu silmaalused lähevad siniseks ja laud raskeks. Ma istun käkkas tooli peal ja kirjutan ja kuulen, kuidas vaikus kõrvus kahiseb. Kõik selle nukruse, millest kirjutan, oma mõtted, mida julgen paberile panna. Kõik loeb õpetaja läbi, parandab vead ära paneb punase hinde alla ja võtab uue vihiku. Varsti kaobki pimedus, asemele tuleb hämarus, hämarus muutub sinakaks mustaks valguseks ja see ongi hommik. Inimesed lähevad praegu üle, halla ärkavad ja muudkui lähevad mõned rahutust unest. Enamus kellad Irinast, mõned iseenesest kõige väiksemaid inimesi patsutatakse, sakutatakse, sest suurest laiskusest on väikesel raskem jagu saada, kui suurel. On laiskvorste, kes põõnutad hämaras toas soojas voodis ja haigeid, kes oigavad. Ja seesama päike paistab läbi kardinate. Aga võib-olla istub ka õpetajat tüdinenud vihikute juures. Parem teha lühidalt. Oo, ma tahaksin väga palju öelda, aga ei suuda. Oodake kunagi vaatame, mis meist on saanud. Iga inimesega sünnib maailm uuesti. Minu silmad näevad seda minu voodi. Sinu silmad vaatavad sinu jaoks, temale paistab asi tema silmade läbi. Oskad oma pilti teistele kinkida. Vaesemaks saie, kaob häbelikus, kuid ei tohi kaduda. Kriitikameel on männikasvud. Tulevased tugevad oksad. Elva männikus.