Saates pillimehed meenutavad andmeil täna vestluskaaslasteks Voldemar Saune hein, asper ja hättacullu Eesti Raadio estraadiorkestri mängijad, seltsimees Saul, teie olete nüüd kõige lühemat aega mänginud estraadiorkestris varem oletada küll, aga elupõline pillimees olnud paljudes teistes orkestrites. Kui nüüd saali poolt vaadata, siis on alati nii. Mehed tulevad, istuvad pultide taha kindlasti, õiged noodid on alati ees ja õiged lood on ees. Aga eks neid telgitaguseid juhtumisi ka ikkagi tuleb. Eriti see võib estraadis olla, kui sul lugusi on palju. Et kui see on vale lugu, juhtub, et kui kõik mängivad jumal, pole õiget lugu ja siis, kui muidugi rutuga kad otsimas on tavaline asi, ei saa ju teda sealt sellest suurest hulgast kätte bit. Muidugi kui nüüd rääkida nii-öelda mitte ainult estraadis, aga teistest orkestris näiteks isegi suures kontsertorkestri, seda võib niisugune lugu juhtuda. Et kui dirigent unustab ära, et mis loom kui nüüd otsekui estraadi, aga meenutada, see oli sümfooniakontserdil. Kui mängisime Soome dirigendi ka ja hakkasime seal, Toivo, kuula asja mängima ja, ja proovisime proovi kontserdil korraga, dirigent, kas kuule kiiresti vehkima mängisin, mängisime ja enam ei saanud mitte, mis alguses oli, seal olid seal soolo, ütles et proovil ei ole ju nii kiire. Möödume neoonaegses kaunis suveorkestris oli. Promenaadi mäng seal ei võetud tõsiselt, mingi mingi mees meiega ja vaatame, et kuidagi tähesetakti kastiga temaga dirigent vaatleb, muigab, Jüril tuli välja. Vot seal oli kahe poolega noot ja nemad mängisid kohesele kuus kaheksandiku ja meil oli kolm neljandikku, kuidagimoodi sobitab, aga see muidugi sai aru, et meil vale nooti ees, aga ei ütelnud, käelikud, taipasin, muigas ainult juhatas edasi. Vot niisugused asjad võivad nüüd juhtuda kontserditel ja siis tuleb muidugi kohutava kiirusega ennast ümber arreteerida. Seda muidugi siis tuleb ikka nii, mõnikord sööd. Mõnikord juhtub ka seda, et kui need paariga mängivad, et kui mõni on jälle selle lehekeeramisega või millegi sellegi eksib, kas kas jääb hiljaks või keerab liiga vara siis ka siis, et kus sa saad üles otsida, seal järje kuskilt kätte saad. No tavaliselt ikka muidugi kuidagimoodi sealt ikka välja tullakse. Teinekord juhtub terve orkestriga, võib lugu seisma jääda ka, et kui mõned segadused olla. Estraadiorkestris praegu töö on mõnevõrra lihtsam, isegi kui kontsertorkestris seda muidugi palavalt lühemad, väiksemad, aga sellest nälja Ruuga rohkem. Küllap keegi selle pataka puldi pealt maha võtsid, pärast katsu leida, aga aega ei ole, töö läheb edasi, Herbert küll mul tuli meelde midagi ja meil oli üks väga vastutusrikas esinemine, oli palju aastaid tagasi Moskvas. Estraadiorkester muidugi ei olnud kuigi palju reisinud. Aga tol korral meil oli nüüd vägagi kiiresti tarvis kõik oma asjad lahti, sealt pakkida, puldid üles panna ja nagu me teame, straadion neid noote suhteliselt palju asju on palju, see suur noodipakk terve repertuaari back oli Hando dirigendipuldi peale valmis, aga puldid ei olnud sugugi nii head, et nad kannavad suurt rasket noodipakki. Ja nüüd kui see tšellomängija sinna viimasel minutil tahtis nüüd istuda, siis ta jalaga veel aitas natukene kaaslaste dirigendipuldile, terve suur noodipakk kukkus kõik maha enne dirigendi tulekut just. Ja rahvas ootab saalis, et hakkame nüüd mängima ja musitseerimine korraga, niisugune plahvatus ja viivitus kestis vähemalt oma 10 minutit, et kõike seda üles kraamida ja siis jälle oma järjekorda panna, aga pärast muidugi kontsert laabus. Johanna tegid puuri retuli täpipealt, palged ei tekstis valged ja nõnda see asi. Sergei jagada tegid tuuri ja uue tõuke sai ehitada, ei uuri. Selle peale teekellukesed Toropi rooli. Selge oli mitu ja töö oli tehtud. Uuri. Ei, jah, aga suure puuriga minule sai sellega tavalvisla. Mina oma laule. Ent tõele tuleb? Au sees. Ja tegid suure värina. Laula. Uurida Riina toorilaja uurida. Meil oli Riias üks väga tore esinemine. Me käisime esimest korda Riias eesti estraadiga olid solistid Georg Ots ja Viktor Gurjev ja meil oli väga toredaid lugusi juba ja kontserdi lõpus lauldi seda laulu küll sinust meri, mehede, see sai niisuguse nagu hea vastuvõtu osaliseks seal. Et lihtsalt nõuti üks kord, teine kord, kolmas kord ikka sedasama laulu ja nüüd oleks tarvis olnud ju veel anda lisapala midagi. No meie kapist oli niivõrd nobepoiss, et ta oli kõik noodid juba vooludega kastidesse ära pakkinud, kuna transport meid ootas, et me läheme nüüd edasi, siis on kuskil, ma ei mäleta, kas Vilniusse või kuskil rahvas aplodeerib senikaua kui meiega piss pakkis uuesti lahti oma noodi, need kastid avas lukud, lõi need kaaned kõik lahti, töiselt uued repertuaari välja, orkestrile Jäärati noodid välja ja siis me saime anda jälle värskemaid lisapalasid. No ma arvan, et sel puhul vist publik oli ka palju kannatlikum, kui taoline publikesse 10 minutit kontserdi algust ootab. No ja muidugi nendel oli juba nagu küllalt nii häid muljeid juba tervest kontserdist. Need olid peamiselt noored seika. Aplodeerisite lihtsalt, et ma mõtlesin vaeselt käedmised küll, ütlevad. Sana lained. Ei salli aasa. Tere soov. Edasi ei lähe. Kvaliteedi 100 lainet. Heino aster, teie peale tromboonimängu peate vist ka selle eest vastutama, et igal mehel oleks pulti ja toolia, kes vahetevahel midagi meelest ära ei lähe? No nüüd on juba natukene harjumuseks saanud, juba kogemused on tulnud, rääkisid, varjavad ka ikka oli jutt, ei saa kõik pultega nõuetega toole muidugi. No vot on tihtipeale, et ei ole noote. Ei ole nii palju äärigi välja kirjutatud, vahest kiikab siis naabrio. No kas ka niiviisi tagant puldi peal, mõnikord tuleb ikka tagant ettepoole saab vaadata küll. Kui nii on tihtilugu mängitud seal koos, kolmas vajab sealt kolm, kolm mängib uskel paremini, nägemine tagant mängib. Sellega saab hakkama küll. On teil endal ka seda, tuleb teha, on küll, mitu korda on niimoodi tuld, kõvest oli suure mängimise peale, mõned lood vist jäävad pähe ka vä? Seda küll, jah, lindistamise juures tuleb ette küll, et teda tuleb korduvalt nii palju teha, et läheb juba pool peast. Pool peast on mänginud tutvuma mingi ooperiteatris, siis nüüd mõnedki ooperid olid ikka peaaegu peast mängisite, kes seals juba teadsid lavateksti ja kõik seal laule võrreldi eriti seal, kus sisseastumist kõik siis ei lugenud, lihtsalt teadsid, mõnime, sõber, tukkus, isegi sel ajal tegi väikse uinaku ärasööriks trompetimängija, vanasti trompeti igas paljudes numbrites, Juldwana. Pühapäevane päevane etendus, laupäev oli siis peod ja eks ta muidugi pea oli ka natuke soe ja siis tema emast muidugi tuli uni peale, ühes töötas teistele. Nii kui ta magasid, oli prillidega, kleepisid prillid kinni ja siis viimasel minutil ootasid, ütles, kui tütar mängib juba kui kingajuuri. Et nüüd tuleb ruttu-ruttu, see võtab üles hirmuga midagi, näe, pühkis prillid, prillid kukkus maha puruks, ei saanudki mängida hirmuga vaata et ta midagi ei näe. Kuidas saada tulvil õndsat vaimustust koju tulin. Palju andis mõelda kõik Milkov. Kõigepealt tsirkuses mineva pojaga tulvil õndsat vaimustust meetritkemarkita žongleerida korpus jaksab jõutisaatka vaatanud. Orkestrites on levinud ka üksteisele niimoodi viguri tegemine, see prillide kinni kleepimine teatud määral sinnakanti kaldaks ja minu ajal ma mäletan juba nii etendustel midagi, seda ei tehtud, aga mõned naljad tehti küll seal oli üks mängija vanasti stuudios aldimängija ja seal oli nii, et see kahekesi mängis, teine ei olnud, temal tuli mängida seal paar niisugust soolo kohta oli seal saatemuusikas. Ja muidugi väga ärritas, oli seal kõiki, hajutas siis. Välja rabeleda nii kui oli seal midagi, et üks testiga välja aidata ja tahtlik huumor käib nüüd omavahelises suhtlemises alati. Aga proovide ajal on küll taolisi asju joonde, et inimene läheb proovilt, vaheajale tuleb tagasi, ta jättis proovisaali oma korras, instrumendi tuleb tagasi, võraga puhub ja sealt ei tule ühtegi äärt. Ütleme näiteks saksofonimängijad armastasid üksteisele vast niisugust vigurit teha, et panid väikese paberilehekese, eks tükikese kuskile padjale alla siis terve instrument. Ta ja puud ja tuleb ainult kiiks käeks ja midagi head sealt ei tule. Muidugi lähebki ivake aega ja see viga muidugi leitakse ja parandatakse ka eeskätt muidugi vabandan dirigendieelsest, vabandust, et on midagi juhtunud instrumenti korrast ära. Ja muidugi see asi likvideeritakse, aga võib ka juhtuda, niisugune asi, näiteks on raadiokontsert tulemas. Aeg on, ütleme viis minutit. Ja teie olete näiteks klarnetimängija, võtate oma instrumendi, prooviti veel kasvate ja olete kuidagi ettevaatamatu oma selle klarneti keelega ja see, mis teil väga hästi viidis ja väga head häält andis, korraga teoreetiliselt puudutanud ja Tehitartektile katki. Ja teiste tavaliselt ei olegi mida siis teha lihtsalt niisugune olukord, et ajab, nagu öeldakse, juuksed püsti. Minul on niisugune asi olnud, oli juhuslikult mul üks tükikene puud kaasas, oli taskunuga kaasas ja see oli merekoolis pärast sõjastuudio oli merekoolis ja sel korral ma võtsin taskunoaga, lõikasin õige kiiresti selle keelekese valmis tooli põhjal liivapaberiga tooli, põhjaservapealsel hõõrusin põhja alla sinna ja, ja nii, imede ime, kuidas see on ka, vahest teed teda kaks-kolm nädalat, aga seekord sai tehtud mõne minutiga panin peale ja kohe mängisime, mängisin selle sealt ära ja oli kõik rahu majas. Haarab tuult, mu püsimatu purje seismas ka veel kauase vere, ela kaugustesse ära vii, kui kase ja saada. Olen sa nooteised ristsed merevees olen ta mälu. Päevadu suu viinud sulle uduse. Oota, aga tal täpiline rätik peos rihmade ja mul oli õnn, et ma aga midagi südantseeaa. Teie pillil seda häda ei saa juhtuda. Nojah, otseselt juhte võib niukest asja juhtudena, Olesin kehvad kastitalid, uulid kadus ära, uulikum pool tellija. Ja tagavara pole kellelegi kestvate, keegi tagavara kaasas ei kanna, kuigi on kaks hoolikalt. Sõja ajal oli, mehed kaotasid voolikud ära. Niidirull aitas välja trompetimängija Abe ise mängisin seeder sellega aga puul pinnad sees ja pärast olete huuled paistes. Pinnad jõule sisse on muidugi väga mitmesuguseid lugusid juhtunud pikkadel reisidel solistil paralkohal katkenud sviiulisulistel ta ütlebki. Teda aitab muidugi naaber välja, ulatab oma viiuli, mis parasjagu on korras ja on asi läheb edasi. Aga lavatöö on siiski midagi muud kui stuudio näiteks stuudios juhtub ikka niisugusi äpardusi, mida kuulajad ei näe ja nad on küllalt huvitavad. Näiteks kui kuulajad seda teaksid, mis parajasti stuudios juhtus, siis nad muidugi võib-olla heatahtlikult naeraks kaasa on meil niisugune juhus möödas? Minu kõrval mängis klarnetisolist, ma olin tol korral teise klarnetimängija, aga temal oli instrumendiga mingisugune ähvardus, nii et tema instrument oli kaduma läinud ja ta kasutas ajutiselt ühte niisugust, mitte korras riista. Ja sellel oli üks halb hammasratta seisnud oma liigetes hästi koos. No kontserdi ajal raadio kontserdi ajal just parajasti niisugune asi, ta istub minu kõrval laadik, jälgin seda asja, et hakkab lehte pöörama. Aga sel ajal ta lehte pööras, muidugi, laskis oma parema käe vabaks instrumendi küljest. Ja pool kukkus kohe põrandale pool instrumenti, minul tükis. Naer peale, sellepärast et ma ei teadnud, millega see point lõpetas. Kas ta jõuab oma instrumenti kokku panna, kas ta jõuab lehte pöörata õigele ajale, kas teie Windowsi kokku panna oma soolomeile sisse astuda? No nagu öeldakse, kõik õnnestus. Lõi seinal, kill-killa-kollakell lõi seinal, kill-killa-kollakell lõi seinal küll kella kolla lõi ja seisma jäi. Arvas Taagi mööda asi minu kurvaks tegi. Millepärast seinal on üks l, kui see ikka. Arvas et asi minu kurvaks sest mille pärast on üks keel, kui sööriga? Kuni see-eest mul närvid arvatagi, et asi minu kurvaks kui nõnda vähe aastaid see kelmuse heina. Coop ka siin ja kella veidi raputa, siin pole nõnda kaua aega, et see kell, mil viimaks Või siis arvatagi asi minu kurvaks tegi, kui nõnda vähe aastaid mulle kukkust kuusi. Arvatagi, et asi minu kurvaks tegi, kui ta aastaid kukkus kägu, mul. Arvad saagi mööda asi minu kurvaks tegi. Kui aastaid kukkus kägu metsa? Kapp ka siil ja kaske veidi raputa siir, et mulle, et kui Kosovo vaiksel metsa. Kägu mul kukkus vaid sõlmeks. Meil kuulutati välja solisti, esineb akordionisolist, aga akordina solisti ennast ei olnud kohal. No kuidas olukorda päästa, rahvas ei näe, mis siin toimub, oli üks teine mängija, meil tromboonimängija kui Guido Neeme, kes väga heatahtlikult suhtus sellesse asjasse, võttis akordioni, töö oli küllalt võimekas. Istus selle puldi taha, kus solist pidi olema ja mängis selle loo maha. Muidugi rahvas, mängiteni inimene, aga honorari päeval tuletad ikkagi õiget inimest meelde, suured talendid on enamasti avastatud just nii, et keegi on haigeks jäänud või puudub, siis tuleb ootamatult keegi ja teeb selle töö ära ja teeb väga hästi konkreetne juhus, tuleb meelde, see oli 37. aastal, mängisin kohvikus, meil oli üks taoline klaverimängija, kellel oli väga ebameeldiv harrastus. Iga kord, kui pühapäeval oli kella viie tee, siis ta tuli kusagilt pidult, nii et ta oli täiesti võimetu. Meil oli õnneks seal publiku hulgas üks noormees, kes meid alati heatahtlikult välja aitas ja lõpetuseks temast saigi neile nagu kaaslane, niiet see päris põhikoha pidaja, see kukkus oma pudelisse. Jäigi siin, meie saime siis publiku hulgast, ütleme, avastasime lihtsalt talendi. Noormees ei tundnud veel nootigi, aga oli küll võimekas, mängime kaasa kõik lood, mis seal kuulis neile ruttu, Joosep. Sõitudega nagu juhtub, väljasõidud on üks niisugune meil väike äpardus, mis oli ülemine vastamist haapsalu kalurikolhoosi ja meil oli kaks siis raadiopussi ja mees saime sellise väikse bussi ja see pidi remondist tule mällu, aga see oli nii hästi remonditud, me kaugemale ei saanud, jõudsime siia Tartu maanteele viinavabrikus ja oligi läbise buss. No ja siis hakkasime ETV teha, siis helistasime jah, siis lubati meil uut ja viimaks tuli uus buss. No see läks tükk aega, aga viimaks siis sõitsime, jõudsime ristijaamas, jälle seesama uus buss, jälle midagi ta seal peatas autojuht ja tükk aega me ei saanud käima teda jälle mõtlesime, et jääme nüüd sellega siia, siis läks jälle üks pool tundi, sest no lõppude lõpuks ikka jõudsime lõutsemiga kohale, aga siis oli kui sellest kontserdi algusest umbes kaks tundi mööda läinud. Aga lõppude lõpuks jõudsime kohale, ikka sai ära teha seal mõned arvasid juba, et kuna libe aeg, haruldased, et järsku oleme kraavi sõitnud kuskil Me olime seal teise ootajatemaale peal toad, arstide, minuga juhtus imelik lugu. Ühel Moskva Õisu, me olime majutatud Severnaja hotelli ja tuli siis ärasõidu päev kogemusi selles suhtes, kus on su pass. Koguda jääb momendil nagu ei olnud, reisinud olime suhteliselt vähe ja tol korral me sõitsime nii kiiresti hotellist ära, et mina unustasin oma, passisin hotelli. Tuli mul tee peal meelde, et niisugune asi on pass, on seal sinna jäänud. Mind trossid, joo, sa saad selle kätte. See on väga väikene asi. Tulime Tallinna, võtsime kaugekõne Severnaja talli, öeldi jah, teie pass on siin ja me saadame selle passi ära. Tuleb mul üks postkontorist kutse. Olge head teile nimetatud Funud tähtsaadetis, ma lähen sinna. Esimene asi, see ametnik, kutse, ta ütleb mulle, andke oma pass. Ma ütlen, teate juhuslikult, ma ei saa teid oma passi anda nõiailma passima asjadele, mida ma ütlen, et ma ei saadil oma passi anda, kuna see pass on juhuslikult just paki sees. Mis teie käes on, see pitseritega back? Temalt. Teie võite seda rääkida küll, aga ma ei pruugi seda uskuda, sellepärast mina ei tea, seal pitserit ja all on, võib-olla on seal võib-olla tubaka toostil saadet, ainult ma ei tea seda. Ja mina neid pitsi lisavad ei tohi ainult teie passi esitamisel. Siiski, ma tahaks teie passina, mõtlesin, olge head, rahakese back ja pass on seal sees. Ja muidugi, kui me niimoodi vastastikku olime tüki aega kembelnud, siis juhtus see muidugi, et ta süda läks pehmeks, ta tegi selle paki lahti, võttis välja minu passi, sellel tõendi alusel andis mulle minu passi tagasi. Lõbusid juhtub palju ja kõiki neid korraga ära ei meenuta. Eks me järgmises saates saame jällegi seda teemat ja aitäh esinejatele. Nii nüüd ma seisan ma kaasa ei too. Täitsa. Ei usu, küll. Liigutus. Lina ärata ta veto, kui segada, aga. Nüüd ma teadsin, et ta ei saanud täitsa.