End õhtusöögiks valmis seades vaatasin pikalt peeglisse. Mu juuksed halliks läinud. Mu silmad on tuhmid. Mu süda on rask. Ma tunnen end vanamehena. Tema paneb mind end sellisena tundma. Ma olen vana mees nagu kirja koostanud Paulus. Jeesus Kristuse vang. Surusin sõrmed rusikasse ja lasin need aeglaselt lahti. Eestlased ütlevad selle kohta vallandama. Ranne oli tuim, üle selle jooksis inetu valkjas arm. Aga sõrmed paindusid. Ma tuletasin meelde, kuidas oli mõõgapide mu sõrmede all seal Kiilis udusel hommikul kivimüüriga piiratud aias. Ta tuletasin meelde ärevuse ja hirmusegu õõnsalt tunnet. Rinnakorvi all. Tõstsin randme küünlaleegi kohale, nii et leek haavaarmi puudutas. Käsivars tõmbus isenesest tagasi paluvaistinguga. Täna katab valgust kinni käega. Jälle tagasi tulla. Me istusime Glückiga pika laua taga, mina ühes otsas tema teises laudeli tühi, tühi olulisest, kui täpsem olla. Peekritest jäänud Rantidega tammepuuplaadil oli kanda laaber kahe pooliku küünla ja kuuel tühja küünlapesaga. Tühi karahvil, tühjad klaasid ja tühjad taldrikud. Glück rääkis ja rääkis oma tõlkest loomulikult. Mu jumal, mõtlesin ma, küll see mees võib alles rääkida. Ja ta on vaene, mõtlesin vaesem veel kui meie mitte ühtegi teenijat. Ma olen kindel, et saksa keele grammatika ei sobi läti keelele, seletas glük ja kohendas parukat, mis ta klaaskuuli meenutavalt pealaelt alatasa maha libises. Pealegi oleks see vastuolus õndsa Martin Luteri enda lähenemisega ja tema oli ju sakslane. Kuidas võib Konsistoorium seda mitte teada? Ma arvan, et nad ei hooli luterist, ütlesin Nornilt, nad mõtlevad ainult iseendale, oma tõlkele. Just nimelt tõstis Glück sõrme. Iseenese mõtete esitaja taotleb tunnustust ise endale kes taotleb tunnustust sellele, kes ta on saatnud. See on tõene ning temas ei ole valet. Ma ei saa aru, ütlesin, sest ma olin näljane, tige ja teda ei olnud. Võib-olla oli Glück ta ära saatnud või oli ta ise ära läinud? Kellelegi juurde? Äi mõtlesin, see tüdruk on puhas ja süütu, puutumatu. Miks ta muidu mu pilku vältis. Kuigi ma olin pastor koguduse pea ja perepea Kristiine, mõtlesin ja tundsin piinlikkust, sest ma ei olnud oma naise peale mõelnud. Aga tema minu peale ilmselt küll. Ta muretses, sest ta hoolis minust. Aga mina ei hoolinud millestki. Ma olin kõvera tee mees. Jeesus lehtmajadepühal. Jah, ütlesin tema muidugi. Klaret, mõtlesin, peaksime korralikult purju jooma ning varahommikul lahkuma valutava peaga. See aitaks kogu seda Riias käiku unustada. Sellele mitte mõelda. Kust see tüdruk nüüd on? Pööra sisanud Glück kärsitult pead. Mitte tema. See oligi siis kõik, kogu meie kohtumine ja ma mõtlesin. Jumal, tee nii, et ma teda vähemalt korra veel näeksin. Mina, Adrian, vääritu sulane, kõvera tee mees. Köögist kostis nõude kolinat. Söögituppa kandus praetud sibula lõhn, mis oli mulle lapsest saadik vastik olnud. O jäigi, mõtlesin kõigi Hiiobi kannatuste nimel, ainult mitte seda. Keegi tuli. Sa tõid meile valgust, ütles isand Glück rahulolevalt. Pöörasin aegamisi pead. See oli Marta. Ma olen suletud kahe hingetõmbevahelisse hetke. Ma olen selles kinni. Mu käsi teeb ühte ja sedasama liigutust juba mõnda aega minuteid, võib-olla tunde. Raputan taldriku kohal messingist soolatopsi, käsi väriseb. Suurem osa langeb auklikule liikule. Valendusel on veelgi valgemad täpid, sajad küünlavalguses läikivad soolaterad, valgus, Neil on silmipimestav. Ma tahaksin kummarduda ja neid lakkuda nagu koer, nagu mees, kes ihkab oma ellu maitset. Ma ei tee seda, ma olen kirikuõpetaja hästi kasvatatud mees. Räägitakse, et sõdurid kasutavad toidu maitsestamiseks püssirohtu, ütleb Glück mind jälgides. Ma tean, tahaksin öelda, mu naisevend on Rootsi traguni üksuse ohvitser, nimigi on tal vastav, Karl August grill. Aga ma ei ütle midagi, ma olen vait. Mida see loeb, kes on kelle vend? Me oleme läätseleeme kohale kummarduvad võõrad ahnus silmis, lusikad peos. Siin on lähedus ainult kahe inimese vahel. See on tugevam kui veri. Ainult see on tõeline. Kas veel lähedust küsib marsta soovitaminud alasti näha, enda vastu suruda, minusse siseneda. Ma vaatan talle segaduses otsa. Kas soovite seda juurde? Küsib Marta kausis auravale ollusele osutades. Ja ütlen muidugi. Kui ta mulle kausist midagi tõstis, siis puutusid meie käed kokkuluuvärvi, pragulisel portselani olid helesinised, Ülased. Lahkuminek, mõtlesin ma. Unes olin ma temaga taas rannal. Päike oli loojunud, aga merest helkis kummalist valgust. Laht oli valgeid luiki täis. Nad häälitsesid. Nende hüüd kandus üle helkiva bee pimedusse, kus me mõlemad seisime. Ma ärkasin üles. See hääl oli endiselt mu kõrvus, seisis paigal. Hommikul ärkasime vara uimasena lõhkuma peaga. Vähemalt see osa mu palvetest on täide läinud, mõtlesin. Issand, su armun ära, lõpmata. Jumala päike valgustas ruumi maalingud laes. Seal ei olnud ühtegi sõna mitte ühtegi kirjarida. Olin end voodis püsti ajanud tühjuse ees. Kõik vallutus, ihuliikmed, silmad, hambad, juuksed, nahk luusüda. Ümber panna heledat tühjust jumalakirjadega, täita kannatlikult jää ja lumi annavad teed, krigisevad jalge allkirjadest saavad hääled, pominata, psalmid, palved, musta südamelaul, kõik see, millega me jumalat elus ja maist ilma koos hoiame tõlkida, mõtlesin kirjutada. Su päevad on loetud. Ta võtsin laualt paberitüki, rebisin selle pooleks siis veel kord ja veel. Ja ma võtsin sule, kastsin selle millegi kleepuva sisse. Kirjuta mulle, mõtlesin, kirjuta. Et ma saaksin kirjutada. Enne linnast lahkumist läksin ma habemeajaja juurde. See oli paks mees kollaste silmade ja räpase põllega ihutud tera kraapis mu ihul mu kaelal kriiks kriiks. Allikad, tüükad, sinakad, sooned. Mees lõikas mulle sisse, pomises vabanduse. Punakas jutt, kõrisõlme kohal seal, kust sõnad tulevad. Aadama õunast immitseb värvilt valge linane rätt riide palakas. Ta surus seda vastu haava, las olla. Ütlesin. Ma tahan, et ta mul aadrit laseksite. Kollased silmad tõid. Lanceti. Ma keerasin särgi varruka üles, lasin end lõdvaks. Nii on hea ja õige, ütles mees. Verelaskmine aitab kõikide hädade vastu. See kõik tuleb endast välja lasta. Ta surus lant sõdile, tõmbas seda tagasi. Must veri tilkus fajanss kaussi. Sulgesin silmad, see aitas. Jumalakirjad tilkusid minust. Need. Kõrged härrad peavad ennast täna alla nõrgutama. Veri nõrgus, punane valgel valge punasel. Sulgesin silmad. Silmade taga oli ööpimedus, mõtlesin. Must ja verekarva. Keha muutus kergeks, luud õõnsaks. Ma tahtsin õhku tõusta, läbi pimeduse lennata. Ma arvan, et ma Peaksin verega kirjutama. Kus sa oled? Küsis Kristiine. Mis see tähendab, kus ma olen? Küsisin vastu, ma olen siin. Sa ütled, et sa oled, aga tegelikult oled sa kusagil mujal. Ta vaatas mulle uurivalt otsa. Sa hulgud mööda põlde ja välju. Mida sa otsid, Adrian? Ei midagi, vastasin pahuralt. Ta vangutas nukralt pead ja läks toast välja. Vaatasin talle järele. Tal on ilus kael. Ülekohtune, mina olengi ülekohus. Ma kirjutasin valgele paberile. Anna selle mehele tema naine jälle. Ma otsin väge. Ta ei ole mulle kirjutanud mitte ühtegi rida. Eile öösel nägin unes mõõka, mis ulatus läbi pilvede. Mõõgatera oli üleni hägutsematunud, ainult rist oli näha käekaitsest ja pidemest ja soonest ja terasest. Ma ei saa aru, mida see tähendab. Enamik unenägusid ei tähenda midagi. Nad on varjud meie hirmudest, soovidest. Ühed täituvad, teised mitte. Kõik tulevikud on võimalikud. Aga me valime neist ühe. Poola kuningas Saksimaa kuurvürst ründas ootamatult Riiat. Nimi on August Augustus. Aga linna ära võtta talle ei õnnestunud. Mõne kuu pärast tulid rootslased ja lõid saksi väed Liivimaalt minema. Marta on päästetud. Metsaline on valla pääsenud. Venemaa kuulutas Rootsile sõja ja tungis Ingeri maale. Sügiseks oli Moscal Narva alla jõudnud. Garnison peab vastu. Mõtlen ta peale kogu aeg. Ma ei suuda temast mitte mõelda. Aga teda ei ole ju, ta on ainult mälestus, palju kuju. Aga see varjukuju on tugevam kui tähisinimene. Kuidas on see võimalik? Ma ei saa aru. Ma tahan sellest vabaneda. Ma tahan temast vabaneda. Ma tahan oma endist mina seda, mis kunagi oli rahuajal. See kõik teeb mind nii kuradi haavatavaks. Ma jalutasin surnuaial, lugesin ristidelt ja hauakividelt nimesid. Enamik olid mulle võõrad. Nad olid surnud veel enne minu aega. Aga kunagi neid tunti ning armastati nende pärast nutate kui hing neist lahkus. Aga praegu olid nad lihtsalt nimed, millegi tähistused. Nimed, ristidel, nimetud luud liivas. Keegi ei suudaks neid eristada. Jumal suudaks. Aga ma ei usu, et anud luude liitmise ja lahutamise vaevaks. Kes on läinud? See on läinud, tema aeg on ümber saanud. Järsku tundsin endas elu. Ma olin üleni elu täis. Nemad ei saanud enam midagi muuta, aga mina sain. Selles ongi jumala suurus, Martlan. Ta annab meile ülesande, et meie elu tühja ei jookseks. Ta annab meile. Karl lõi Narva all venelaste väge, mis oli tema omast kaks korda suurem. Ta ründas otse läbi lumetormi läbi lumepimeduse Eestimaa alt päästetud. Aga Liivimaa, Riia, Saksa armee on endiselt Daugava ääres. Ma ei ole temalt endiselt sõnumeid saanud, miks, miks ta ei kirjuta? Ma nägin teda unes, ta oli haavatud kuulihaavast immitses verd. Ta surus rätikut vastu keha. Tema silmad olid tuhmid üha tuhmimaks. Kogu see sära hajumas kustumas verega välja voolamas. Ära muretse, pomises ta, kõik on hästi. Aga ei olnud. Ma nägin, see haav oli surmav. Päike sõdalas lumel sumpasime läbi hangede Talumäe saabastes laulingi talumees, selle maamees tahumatu nagu nemad, olin kirvega tahutud täis tuima järjekindlust. Ma läksin otse läbi lume lumevaalud. Need jäljed, mis minust maha jäid, olid otsekui looma omad. Ma olen üksik loom, minust jäävad ainult jäljed jäljerida. Tumedust tuleb vaadata Musta kumenduse eest hoiduda seal lume all. Võib olla lõks kinni plaksutavad rauad. Ja siis on valu, külmus tuimus, kuumus, eimiski. Tena ütleb lumme, vasta. Siis on täna sedamaid maa pääl. Ma pean temast vabanema. Sõda oleks lahendus, miks ma tunnen tema tugevust, tema tuge, kuidas saab ta mind toetada, teda ei ole ju mitte ainsatki rida, ainult jäljed jäljerida. Miks see ei haju? Miks ei haju, see, mida olemas ei ole? Mis on ainult minu sees. Miks on see nii tõeline? See on ju ainult mälestus tundest. Miks see ei tuhmu. Tõstsin pea ja karjusin üle välja nagu raudu jäänud loom. Miks see ei lõpe? Miks ei lõpe see, mida pole kunagi olnud? Me saame elus kas tuge või tugevust. Need ei ole üks ja see sama. Raud meis on savimullaga segatud. Mis siis, kui ma olen selle sõja põhjustanud tema ja Hiiobi raamatuga? Ma olen kirjutanud, sest see on töine nälja-aastaid, see maa sees. Ning veel on viis aasta haiga, et ei saa kündmist ega lõikamist olema. Viskasin sule käest, mina ei ole seda kirjutanud. Ma olen selle ainult ümber pannud. Maarja-Magdaleena kirikus on teenistused eesti keeles sõdureile, kes Talbergi rügemendis teenivad Riia garnisonis. Glück rääkis mulle, et kui vana kuningas suri ja uus võimule sai siis andsid nad kõik truudusvande emakeeles. Suudavad nad linna hoida. On see nende jaoks kindel linn või midagi, mis lihtsalt ära antakse? Sõda tuli märkamatult, imbus sisse nagu tindiplekkpaberisse. Alguses liikusid armeede rahvale tundus, et see kõik möödub. Tuleb ainult oodata. Kuni Rootsi vägi korra majja lööb. Asjad paika paneb. Aga ootamatult tuli kuningriik rootslastele, liiga suur. Nad marssisid seal ühest otsast teise päeval ja ööl. Aga neid oli liiga vähe. Venelased tulid tuhandete kaupa. Nad valgusid Liivimaal, põletasid ja rüüstasid. Talupojad olid kogunenud kirikusse, nad seisid, müts peos. Mida te tahate, mehed? Küsisin neilt nõu. Õpetaja ütles üks neist. Meil tuleb üksus moodustada. Või nii, mõtlesin maavägi. Ei oska sõdida, ütlesin. Mis seal siis nii erilist on? Kergitas üks neist mulle vastusiga, oleme tapnud, temast verd välja lasknud. Venelased on enamat, ütlesin, see on regulaarvägi. Kuningas on andnud meile ühe oma ohvitseri, ütles veer münder meile juhatuseks kinnituseks. Siis on ju hästi, ütlesin tema on õige mees teid juhtima. Ta ei ole oma, ütles vöör münder. Me ei taha, et võõrad meid juhiksid. Me oleme kuulnud, et sa tunned relvade tööd, ütles lühikest kasvu rangjalgne Mölder. Seepärast me tulimegi, kes teile seda ütles? Küsisin. Köster, ütlesid mehed. Neil oli õigus. Olin Jakobiga tõesti oma kiilipäevadest rääkinud veinipeekri taga. Ma olen ainult kahevõitlust pidanud, ütlesin. Lõpuks on ikka mees mehe vastu, ütles Mölder. Ega sellest pääse? Ikka hea, kui pastor Jerry kaasas on. Lisandus rõuge armilise näoga punapea, kes kirikus alati naisi vahtis. Miks see heal? Küsisin? Punapea kehitas õlgu. Mooses oli ka oma rahvaga kaasas. Mina ei ole Mooses, ütlesin neile. Ja mul ei ole teid kuhugi juhtida. Meil ei ole tõotatud maad. Just nimelt, ütles Mölder, selles asi ongi. Vaatasin oma koguduste, mõtlesin, neil kõigil on nimi nagu surnutel. Ma pean järele mõtlema, ütlesin. Minge nüüd issanda rahus.