Dorpat 1706. Hukkamise eelne. Hilja on. Ma lähen kujundeid, kujutluspilte valgust ei ole? Ei olegi vaja. Varsti pole enam midagi. Kas see ongi lõpule jõudmine? Rida sõna koma punkt keset valget ei miskit. Lendu tõusnud linnujälg, lumeväljal eresinine, pimestav tühjus. Sündisin Liivimaal, Kambja pastoraadist keset ööd laga Andres ütles, et ma tahtsin juba väiksena kirikuõpetajaks saada, et ma olin lastele jutlusi pidanud, aga ma ei usu teda. See pole see, mida mina mäletan. Ma kasutasin neid väikesi põrgulisi, põrgulised jooksid nagu issanda enda rusika eest. Koolis käisin tartus isand tiiter Meissneri juures. See oli vastik. Seejärel Riias. See oli samuti vastik ja seejärel Kiilis. See oli tore. Õppisin teoloogiat, aga mitte selleks, et kantslisse tõustaja jutlusi pidada. See oli ainus distsipliin, mille omandamise eest oli vaga Andreas nõus maksma. Need olid head aastat seal Kiilis. Lina Adrian. Olin rõõmus, kui Nebukadnetsar muretu oma kojas ja õnnelik oma palees. Sellest neetud duellist hoolimata. Kahju oli ainult sellest, et see oli viimane piisk vaga Andrease karikasse ja ta otsustas mind koju tagasi kutsuda tagasi Liivimaale. Seal ma siis seisin, kadunud poeg, vigastatud randme ja raske südamega laga. Andreas vaatas mind, kortsus kulmud nagu vaarao ja ei öelnud midagi. Ja ka minulgi talle suurt midagi ei olnud öelda. Me olime teineteisele võõraks jäänud. Aga ta oli mu isa ja mul ei olnud kuhugi minna. Olin üksainus suur segadus. Pimedus issanda telgis. Me sõime vaikides kahel pool messingist kanda naabrilt. Söök oli vilets, vein oli veelgi viletsam. Hirmunud näoga teenijatüdruk, kes lõhnas sibula järele, mees nõud laualt. Liivima, mõtlesin Haanus mundi. Klareti, küsis laga Andreas ja vastasin viisakalt, palun. Vaga Andres võttis kapist Karafini, milles loksus midagi hägust ja täitis klaasid. Me jõime vaikides ja ma vaatasin oma isa. Ta oli alles 43 aastane, aga nägi välja nagu vana mees. Kottis silma alustaja, kiilaspealaega kõhn luud nagu hambad nähtaval. Ja ta silmad olid kurvad nagu koeral. Ta oli üksi ja ühe koha peal nagu vanakuu, mis on nagisse unustatud. Ta vaatasin teda ja mul oli temast kahju. Mida sa teha kavatsed, küsis ta viimaks. Ma ei tea, ütlesin, ja see oli aus vastus. Mida sa teha tahaksid? Küsis ta. Armee, ütlesin Rootsi ˇvägi. Liha, ütles ta, on seda veel, küsisin lootusrikkalt midagi teistsugust. Armee on liha, ütles täna. Miks mitte, küsisin trotslikult. Parem kui see siia. Mis on see, küsis ta. Sa ütled kogu aeg, see, see on asesõna, räägi selgelt. Ma ei oska, lastasin, oskad küll ütlastena, sa oled keeltes hea rääkimises, ütlesin sa räägid kreeka keelt, ütles tema ja ladina keelt ja maakeelt paremini kui mina. Keeled jäävad mulle külge, ütlesin, on alati jäänud. Võib-olla oled sa selleks kutsutud, ütles ta. Me kõik oleme millekski ohkasin. Sest see oli tuttav jutt isade jutt poegadele. Väljas oli tormiseks läinud, tuul lõdistas aknaluuke. Tal pole isegi teenrit, kes neid kinni paneks, mõtlesin põlgusega, ainult see juhttüdruk. Ma tõusin püsti, oota, ütles tema. Ma istusin tagasi. Võiksin rääkida žissööriga, ütles ta rööpas peekrist, ta leiaks sulle Rootsi lahes midagi. Aga see oleks raiskamine. Ma tundsin, kuidas minus tõstis pead midagi tumedat viha, mis oli mind alati kütnud, mind kuhugi viinud. Mina pole sina, mõtlesin. Ma olen sinu poeg, aga ma ei pea saama samasuguseks nagu sina. Ma ei taha selliseks saada. Ma ei taha alustada ega lõpetada kolkakülaõpetajana tana ja kulunud mehena, kes räägib kulunud sõnu. See pole minu alfa ja oomega pole kunagi olnud. Aita mul see lõpuni viia. Mis on see? Küsisin üllatunult. Sest see oli esimene kord, kui ta minult abi palus. Tõlkimine vastastena. Vägal Andresel oli õigus. Ma olin tõesti keeltes hea sõnasõjas. Sõnad tulid ise mu juurde käskimata, Maviipasin neile ja nad tulid nagu sõdurid. Me alustasime ja jõudsime kuhugi välja. Ja ma olin oma isale tänulik, kuigi ma seda kunagi välja ei öelnud. Võimalik, et oleksin pidanud. Aga nüüd on juba liiga hilja. Väljas läheb aega mööda valgeks. Koidutund. Ma pean oma meelt kinnitama. Mina. Adrian, kadunud ja leitud poeg, sõjapealik ning salakuulamise süüalune. Sõnade sõjasulane on kohtupäev. Kartke seda märka, ütles Hiiob. Se nöök ampalla Vissa ülekohtu pärast. Paigaldad ei kohut, see on inimeste, et issand oma, see kohus on vale. Ja mu süüdistus on vale. Ma olen süüdi hoopis milleski muus. Milline on hea tõlge, küsisin kord vagalt Andreselt. Selline, mis meelt kinnitab, vastas ta. Selline, mis rahvani jõuab, selline, mis on täpne selline, mis püsib. Siis püsib. Küsisin ma vastu. Asesõnad, vastas ta naeratades viske need välja. Mis siis, kui me kõik olen ainult asesõnad? Liivimaa pealinna ja mu hing oli kerge ja muretu, nagu oleksin ma taas stuudioosus. Prio vaheldus, mõtlesin. Ma tunnen seda linna, kõiki neid tänavaid ja turuplatse ja nurgataguseid vabastav linnaõhk, mõtlesin. Ja ma ei saanud aru, miks ma end nii õnnelikuna tundsin nagu hakk, kes märtsi päikesest purjus ja mööda lumehangi ringi ukerdab, endast hakikirju maha jättes linnuraamatu ridu järgmisel hetkel rapsata tiibadega ning alustab kusagil uut lauset. Samasuguse kergusega. Sellise linnuna tundsin ma end. Suundusin kindlal ohvitseri sammul, lisand küki maja poole. Soli katedraali lähedal, mitte kaugel piiskopi väravast. Ma läksin kiviastmetest üles, kolksatasin lõvipeaga kaunistatud raudrõngaga. Pea andis põrutuse edasi, tammepuust uksele ja puu põrus vastu. Ja siis veel kord vaikus. Lükkasin ust lahti. Suundusin läbi diile, ootasin veidi, plaksutasin käsi ja alles siis kostsid kellegi sammud. Trepi Mademele ilmus valges kleidis neiu, tema tumedad juuksed olid lihtrahva kombel valla ja ma olin kindel, et tegu on teenijatüdrukuga. Ta tegi paar sammu allapoole, teises seisma, olles minust häirivalt kõrgemal ning mõõtis mind oma tumedate silmade pilguga. Mulle tundus ebaviisakas, et ta mind olukorrale kohaselt ei tervitanud. Võimalik, et glük ei saa endale hästikasvatatud teenijaid lubada, mõtlesin. Ma otsin maja peremeest, ütlesin milleks küsistama? See vastus tundus mulle täiesti kohatu. Noorem mina oleks vihastanud. Aga ma ei olnud enam see mees. Meil on temaga asju ajada, vastasin sõjameheliku napi sõnalisusega. Mis asju küsis täna? Ma arvan, et see ei puutu teisse, ütlesin talle. Ehk siiski puutub, ütles ta rahulikult. Onu palus, et ma teie eest hoolt kannaksin. Onu küsisin segaduses. Ja teie olete. Kasutütar lisaks kõigile neile järeltulijatele, mõtlesin ma. Isand Glück näis end tõesti võimekaks karjaseks pidavat tema poja Christian Bernhard iga olin ma kokku puutunud. See heledapäine, ülbe olekuga noormees ei meeldinud mulle. Ja nüüd siis pruunide silmade ja oliivikarva jumega tüdruk, kes paistis koosnevat täiesti vastandlikest elementidest. Ühel hetkel lõida üleni särama ning järgmisel sulgust täielikult endasse, olles läbitungimatu sise, valguse pimedus, mõtlesin must ja valge sapp ning naise rahutut, püsimatut loomust mõjutavad planeedid. Kõigi nende taevakehade liikumine. Meestel pole lootustki sellest aru saada. Kõik need kõhklused iseendas ja teistes. Haletsusväärne mehe saatus, kes säärasesse Saturni sündinud olen, teisse armub ja maailma silmis naeruväärseks saab. Ja töö ja keskendumine, kõik need üürikesed elupäevad, mida ma niigi olin nooruses lasknud tühja joosta. Mul oli hea meel, et selle koha pealt olin ma kindlam kui Riia linn. Mul oli elus oma kaaslane ja mul olid temaga lapsed. Mu seeme oli vilja kandnud ja rohkem segadust ma oma ellu ei vajanud. Päike säras, mu elukogemus oli mulle kilbiks. Ja ma võisin Glücki kasutütrega aega veeta küll. Me läksime koos välja, ma ei mäleta enam, kes selle ettepaneku tegi. Võimalik, et see oli mina. Mul oli piinlik oma eksituse pärast. Kuigi kuidas oleksin pidanud määra tundma kellelegi, keda ma ei tulnud. See käik oli mõistetav. Me jalutasime vaikides, aga see vaikus ei olnud häiriv. Mida te tõlgite, küsis ta viimaks. Iiobi raamatut, vastasin. Miks just sõda? Sest seal on kõik kirjas, kõik, mis on oluline, mis on oluline, küsis tema. Teie arvates. Seda on raske paari sõnaga öelda, ütlesin. Proovige, ütles tema. Ja ma proovisin Iiobi raamatu sügavusi mõne lausega kokku võtta. See ei olnud lihtne töö, aga ma tulin sellega toime ja ma olin oma napisõnalisus üle uhke. Me jõudsime Püha Peetruse kirikuni ja me läksime sisse nardoli viimase osa teekonnast vaikinud ja ma lasin end sellest vaikusest kanda. Kirik oli tühi, ainult meie kaks mina Adrian. Ja see kummaline tüdruk, lammas Glücki karjast. Tundsin end juba kärsituna segaduses väsinuna erksana. Ma olin tööga alles alguses, Tõlge ootab. Hiiob ootab, mõtlesin, ma tahan pühakirja tagasi kirja tahad keerlesid, mu ümber, põimusid. Nad olid kindlamad kui inimesed oma kõhkluste hirmudega. Oma alalise ebakindlusega tähtedest said sõnad sõnadest read ridadest helid ja uuesti tähed. Kell lõi Püha Peetruse kirikutornis. Tähed pudenesid löökidest laiali. Heligandus, udu hõljus üle väljade laterna ümber Hiiobi ümber. Vanamees mõhnaliste sõrmedega. Marta sõrmed klahvidele. Kuidas ma tean, et ta mängida oskab, mõtlesin üllatusega, aga ma teadsin selle kindlus. Punastest tellistest seinad mu ümber. Triibulised võlvkaared, mis püsisid, mis kandsid helid, mis tõusid Marta sõrmede alt. Keskendu, mõtlesin ära lase end kanda püsikirjas püsitekstis. Sõnad koondusid, tagasiread joonistusid nüüd väga selgelt nagu üheraudse naaskliga tina sisse ning igaveseks mälestuseks. Ja ei ole siin mingit raudsulega uurendamist. See oleks liiga nõrk, nõrgad asesõnad. Mis ei tähenda midagi, neist ei jää mingit näljast ost. Kaks keelt segunesid mu meeltes emakeel ja sünnimaa keel. Kaks ühte põimunud suitsusammast, suitsutus mürgist ja viirukest. Üks neist must, teine valge mees kellas südames kobrutas midagi tumedat. Sünkes veri, peaaegu must. Ja noor neiu. Valges kleidis. Ma näen oma tõlget, seda, mida veel olemaski ei ole. Taan mu silme ees, Püha Peetruse kiriku võlvide, allkujud on välja visatud. Aga sõnad on alles, sõnu ei saa välja visata isegi asesõnumite. Ma olen kristlane. Ei ole usutav. Seal niisama ebausutav nagu tunda kedagi, keda ma veel näinud ei ole. Ja ometi tundsin väga selgelt sõnade jõudu oli, seal oli olemas ja kohal. Ma pöörasin pead, jälgisin Mardot. Ta oli taas kusagil ära, kuigi tema keha oli siin ja ta pilk oli altarile suunatud. Ta oli ära ja tal olid ilusad huuled. Seksuaalsed. Ma nägin, jalutame piki kivist randa tuli talv, aga meri oli lahti. Läksime ja lõppu ei olnud näha, kaugel eemal. Seal, kus lõpp alatu võis, ujusid luiged, valged mügarikud hallil veel pigem lumevaalud kui linnud. Paal on eesti keeles kirve jäätud, sälk ihutud raua jälg tüvel. Millest saab pakk ja kuhu kirves uue salgu jätab. Kivid krõbisesid jalgade all. Marta kummardus aeg-ajalt, korjas mõne neist üles. Need auguga toovad õnne võtta. Hoia need alles. Tema silmad olid vihased. Miks sa mind suudelda julge? Mida sa kardad, mida? Midagi ma ei karda. Ütlesin mina. Me läksime ja ma kuulsin tuule või langeval löögi vihinalt. See tuul tulli mere poolt. See tüvi lüüakse nõrka terraga maha. Isand Glück tuli alles hilja õhtul. Ta nägi väsinud välja. Fischer, ütles ta. See mees pigistab sinust kõik välja, kõik, mis sinus on. Aga see on õige asja eest, issanda kiituseks. Neetud Raval oma ülbusega, ütles ta siis. Neetud konsistooriumi. Kuulasin Glücki, olin vait. Mul oli liiga hästi meeles, kuhu terav keel oli mind viinud. Olin konsistooriumi käsiraamatule irvitanud, oma Alpust välja näidanud. Aga seal, eestimaa ussisool õnnestus asi Stockholmi viia, tema majesteedi endani. Ja selle tõttu keelati meie raamat ära. Ja ma ei tea, kas seda õnnestubki enam välja anda. Aga kurat võtaks, konsistooriumi keel on kohmakas nagu kirvega tahutud puulabidas säärane, millega mu otepää mehed sigadele Rockette tõstavad. See on võõras keel, mis pühakirja lähemale ei too. Mis need iga kirja võõraks teeb, kuulajate südamed tuimaks ja kõrvad raskeks. Ja mu enda süda, kui ma kantslis seisan ja alla vaatan, tuim nagu rasv, hangunud kollane. Kas sulle süüa anti, uuris isand Glück. Süüa ja joogipoolist? Ei antud, mõtlesin, ja ma olin juba mõnda aega mõelnud, et kus söömalaud olla võiks. Marta ei paistnud just kõige parem võõrustaja olevat. Kõik on hästi, ütlesin isand glükile, ma ei ole eriti näljane. Ning aeg on juba hiline. Sa oled alati vähenõudlik mees olnud, Adrian, ütles isand Glück, vähenõudlik ja töökas. Lojaalne oma kogudusele ja truu oma perele. Meile kõigile eeskujuks. Ma seisin isand Glücki maja ees. Elatasin tähti. Õhtutaevas oli verev kummaliste juutidega. Öeldakse, et see kuulutab sõda. Aga maailm on kogu aeg sõja veerel ja ometi läheb mööda. Rootsi riik on vägev ja Rootsi vägi võitmatu. Ma ei usu, et keegi neile vastu julgeb astuda. Glück palus mul järgmise päeva õhtusöögini jääda. Ma tean, et sinul ja su isal on põld, mis ei tohi söödi jääda, mille eest palehigis hoolt kannate. Aga luba mul sind siiski ristiinimese kombel kostitada. Sa pead oma keha kinnitama. Sul on veel pikk tee ees. Ma arvan, et kõlki keel on puine nagu nüri tööriist tömbi teraga meisel. Kuidas ta sellise keelega tõlkide mõtleb, kuidas ta ennast südametesse uuristab? Ma istusin Glücki võõrastetoas töölaua taga ja vaatasin küünlast nõrguvat vaha. Midagi minus on liikvele läinud. Jäingi veel üheks päevaks Glücki külaliseks. Märkasin vara ja otsustasime Hiiuliga tööd teha. Lehed täitusid ridadega, tõlge voolas. Aga ma ei näinud seda, mida ma kirikus olin näinud. Ma ei näinud midagi. Kõik on tahtmises, mõtlesin tahtmises ja usus tuleb lihtsalt tahta õiget, mitte seda, mis sind väärituks teeb. Milles maise ilma tarkus ongi. Tegelikult, mis on tegelikult, mõtlesin ütluse välja. Marta oli see, keda ma näha tahtsin. Ma olin teda maja peal kohanud. Me olime vahetanud põgusa tervituse, aga ma tundsin, et sellest on pähe. Ma olin nagu janune mees, kellel on karikas käeulatuses, aga kes ei saa sellest juua. Mingi janutunne süvenes iga tunniga iga kellalöögiga, mis läbi lahtise akna minuni kandus. Ma mõtlesin varasema töö peale kõige selle peale, mis oli ümber saanud ja kirja pandud, millega ma olin rahule jäänud ja mille üle olin uhkust tunda. Mida tehes olin ma teistsugune hangunud südamega. Aga võib-olla oli juba sealgi midagi sulamas. Nüüd ma tean. Seal oli eelaimdus kõige selle hea ja õige aimdus, mis oli alles tulemas, mis oli minu poole teel. Ning kui see sünnib, et mina pilvi maa, Ülle vetan, siis peab minu pikka kaar nähtama pilves. Kui ma ta lõpuks tabasin, siis püüdsin võimalikult sundimatu olla. Mul oleks vaja garnisoni ülema juurde minna, ütlesin, saaksid tehke mulle teed näidata. Ta vaatas mulle oma pruunide silmadega tõsiselt otsa. Te ütlesite. Ma tunnen Marjenburgi, ütles tema. Ja mina Dorpat, vastasin. Kas lähme? Ta mõtles veidi ja noogutas. Me sammusime piiskopi värava juurest alla katedraali poole. Ma teadsin teed Talbergi juurde, see oli liiga lühike selleks liiga ruttu otsa saanud. Miks midagi kaugemalt ei valinud, mõtlesin, miks? Järsku haaras mind ärevus, kõike oli liiga vähe aega, ruumi, samme, hetki, elupäevi, aega, mis on antud koosolemiseks. Ja ma isegi ei tunne teda, mõtlesin. Ma pean teda alles tundma õppima. Kõik on alles nii alguses. Isegi algus on alles alguses. Ja siin ma nüüd olen, mõtlesin, olen tõusnud rasvast tardumusest. Olen rasva endalt maha raputanud ja uitan linnas tänavail turgudel ja otsin seda, mida siis mida, keda? Teda puhinguli segaduses pilvedes. Aga sõnad olid minuga ja sõnu ei tulnud mul otsida neid. Ma teadsin. Need joonistusid väga selgelt müüridele, punastele, tellistele, igal punasel põletatud savist kivi. Tahul oli üks sõna. Möödusin neist, ma lugesin sõnad kokku, keda mu hing armastab. Kell lõi kolm korda. Püha Johannese kiriku ees, aeglustasime sammu. Pühakojast, kostis orelihelisid. Kas lähme sisse? Küsisin. Ta raputas aeglaselt pead. Istume siinsamas, ütlesin ja osutasin peaukse ees olevale pingile. Me võtsime istet. Peaksin midagi ütlema, mõtlesin ärevusega, aga mida kõik need jutlused, millega ma kuulajad olin üle valanud, miks ma nüüd midagi öelda ei suuda? Millest see tuleb? Neetud rahutus, sõnatus, rahutu sõnatus. Ma püüdsin keskenduda kirikust kõlavale, orelimängule, aga see oli lihtsalt meloodia. Helid põletatud tellistest püstitatud hoonest sabi majast. Ma pean nüüd lahkuma, ütles ta järsku. Edasi tuleb teil üksi minna? See ei ole enam kaugel. Ma tõusin püsti ja lasin tal minna. Isand Glücki majja naastes möödus minust ühel pool tänavat vanker. Teiselt poolt tuli külamees seaga. Astusin seina äärde, et vankrit mööda lasta. Täpselt samal ajal tormas orikas mulle otse jalgu. Paganas ikka. Hüüdsin ma vihaselt. Eesti keeles. Ma tõmbasin ukse enda järel kinni, läksin ülakorrusele ning püüdsin kolmanda peatükiga lõpuni jõuda. Iga päev rida mõtlesin. Nulla Teeezzine line. Rasmus oli tark mees, mida ta veel ütles. Parem ära hoida, kui ravida. Kasuta tarkus. Ja ma tõlkisin vihaga ja ma kirjutasin iseendast. Eks mina olnud õnnelik, eks mina olnud Tassane. Eks minul olnud raha