Sammun aeglaselt läbi Kasesalu laagripaiga poole. Puud on veel raagus. Nad on peenikesed ja sirged, sirutuvad valguse poole. Kaks tüve on teineteise ümber põimunud justkui emmates. Kui kaks tüve lähestikku satuvad, siis tugevam neist surub teise maha. Nad võitlevad pinnase ja toidu pärast nagu inimesedki. Need kaks on teistsugused. Seisan puude ees ja mõtlen, et ma olen seda kõike kusagil näinud. Siis mulle meenub, kus oli kaks suitsusammast mustvalge sel päeval kirikus. Sel ainsal päeval, mis meile oli antud kahekesi olla. Puudel võib-olla rohkem õnne, kui inimestel mõtlen. Närune aeg on sattunud, mõtlen aeg, mil tuleb püsida tormile vastu seista. Tulevad teistsugused ajad. Minule mitte. Ma olen põlenud. Minust ei saa enam kunagi kirikuõpetajat ja tõlkijat samuti mitte. Ehk saab minust midagi muud. Mehed on laagri kokku pakkinud ja tule surnuks trampinud. Nad ootavad, mida mul neile öelda on. Me läheme koju, ütlen neile. Me ei suutnud seda sõda võita, aga me oleme elus ja me läheme koju. See on võit Liivimaa moodi. Ma seisan uksel olen ühel pool lävepaku ja Kristiine on teisel pool don särgi väel, ta juuksed on sassis ja silmad aukus. Nad põletasid kõik maha, ütlete kõlatult, kiriku pastoraadi. Kõik. Ma tean, tahaksin ma öelda, aga olen vait. Ma toetan musketi ja padrunivöö seina vastu. Ma teen seda hästi aeglaselt, sest ma ei tea, mida teha. Ma ei oska talle midagi öelda. Ma vaatan teda ja otsin sõnu, aga neid ei ole. On erinevad vaikused, segaduse, vaikus, süütunde, vaikus. Vaikus mehe ja naise vahel. Eksameid vaatad, ütleb ta. Härra, vaata, ma olen vanaks jäänud, ma tean. Ma raputan pead, kuigi see, mis ta ütleb, on tõsi. Lapsed magavad, ütleb ta. Nad ei teadnud, et sa tuled. Mina ka ei teadnud, kust ma seda teadma peaksin. Sa lihtsalt tuled ette teatamata, Sa oleksid võinud sõna saata. Miks sa seda ei teinud? Miks? Miks mina alati kõike teadma, kõigeks valmis olema? Vaatan teda ta kõhnemaks muutunud sitkemaks. Me mõlemad oleme, me oleme sõjaaja inimesed tühjaks põlenud. Mulle meenuvad põletatud savist tellised Püha Peetruse kiriku müüridest. Me oleme nüüd samasugused armastuseta kivid. Meil on ühesugune keel. Nõnkene. Meie maa põleb. Ja keegi ei kuule meid. Ootamatult, haarab Kristiina mu ümbert kinni, ta pigistab mind kogu jõuga kogu oma vihaga. Nii hea, et sa tagasi oled, sosistab ta mulle tule sisse, ütleb ta. Ärama püssi unusta. Me istume suure tammepuust laua taga. Mu ees on leib ja suitsuliha. Mas ööl metoodiliselt maitsele mõtlemata. On neid, kes söövad selleks, et maitset nautida. Mõtlen ja on neid, kes kirjutavad selleks, et teised nende tekste naudiksid. Mõlemad peavad meeldima. Ja nad on õnnetud, kui neil välja ei tule. Kui tulemus ei sula suus. Kui see ei ole piisavalt õhuline. Kui ei ole piisavalt, Lynnite. Mulle meeldib sinuga niisama olla, ütleb Kristiine sinuga rääkida. Mulle on alati meeldinud sina oma tarkuses ja mina, mina olen lihtsalt mina. Ja me võime sinuga rääkida kõigest lihtsatest asjadest, keerulistest maast ja ilmast ja lastest. Ja sellest, mida kevad toob. Ja kõik on nii hea ja selge. Räägib ja räägib. Ma ei ole veel sõnagi öelnud. Me peame siit ära minema, ütlen leivapätsi endast eemale lükates. Liivimaapäevad on loetud. Me reisime läbipõlenud maa, mina kristiine, meie lapsed, meil õnnestub liituda Dorpati poole liikva vooriga. Otepäält on sinna terve päevateekond. Me loksume vankris, mida peab kaks krono. Hoian laetud musketeid põlvedel. Voorimehed heidavad sellele häiritud pilke. Ei vaata enda ümber. Me vaatame otse, et kas selleks lähebki seda vaja, mõtlen selleks, et mees ja naine tunneksid, et nad on mees ja naine. Et nad lähedust tunneksid, et nad tunneksid, et nad on üheskoos tugevamad. See ei ole alasti kehade lähedus, see on lahingurivi lähedus. Tõenäosus ellu jääda torgatud kindel linn, ütleb Kristiine rahulolevalt, kui kirikutornid paistma hakkavad. Vaata, millised bastionid neid venelane ei võta. Savihooned, mille alusmüürid on põrmus, mõtlen. Need lüüakse rutamini pihuks. Kui koi voor koliseb Andrese väravast sisse, ma loen selle kohal heiastuvat kirja. See seisab hommikust õhtu saadik, siis saavad nemad härral raiutud ning enne, kui nemad seda teadvat, siis nemad, arr kadunud. See kiri ütleb, ära jää siia. Ma mõtlen oma isale, vägal Andresele. Ta suri, kui me seda pidasime. Nende ei olnud tema juures. Aga tema minu juures oli, on seniajani. Ta oli väärt mees, mõtlen kui pojad seda oma isade puhul tunnevad, siis on isad õigesti elanud. Neist on midagi alles jäänud. Päike loojub selja taga, hobuste vankrite inimeste kontuurid joonistuvad selgelt välja. Päev on õhtusse veeremas. Edasi oli kõik üksainus suur pääsemine. Kiri värava kohal oli mind hoiatanud. Ma viisin oma pere põhja poole. Revalisse kristiine vend teenis garnisoni kaptenina. Ta korraldas meile elamise. Ma ei osalenud enam üheski lahingus. Minu võitlus oli teistsugune. Mahitlesin pimeduses olendiga, kelle nime ma ei teadnud. Aga ma aimasin, mida see tähendab. Ma olin sellest ise kirjutanud, kuidas üks surelik on Engli ning inimestega maadelnud. Ma lebasin liikumatult, lavatsel, pilk laes, rippuval palkial lühtril. Marta kirjad, mõtlesin need, mida ta kunagi ei saatnud. Mis kunagi minuni ei jõudnud. Mida sa vaatad? Küsis Kristiina, seal ei ole midagi. Ma tean, ütlesin talle. Ma tean, et ei ole. Ma nägin unes, et Me kõndisime rannal. Mina, Marta väike heledapäine poiss, kellel oli käes komps leivapaladega. Ma küpsetasin selle ülestõusmispühadeks, ütles Marta, aga sind ei tulnud. Ma ei saanud, ütlesin talle. Ma olin räbalais, ma ei saanud sealt välja. Aga praegu oleme üheskoos? Jah, ütles Marta praegu. Seespool olid luiged, poissi jooksid neile lähemale. Linnud jälgisid teda komandandipilgul kaelu genutades. Milline on nende keel, isa? Küsis poiss minu poole pöördudes. Marta vaatasime naeratades, järsku oli temas väga palju õrnust. Mis on, küsisin temalt. Mis on, ütle mulle, on see uni. See on hargnevus, vastas Marta. Üks neist Poiss tuli minu juurde murdis leivatüki pooleks ja ulatas selle mulle. See on sulle isa, ütles ta. Ma võtsin leivale käest vastu. Ta jagas neid keskelt katki ning pani igaühe jäätu osa teisel kohal. Ma ei saa aru, ütlesin need on su enda sõnad, ütles poiss. Need, mida sa oled ümber pannud. Dorpat oli langenud, aga Reval püsis. Rootslased ei kavatsenud seda niisama lihtsalt loovutada. Ma tahan tagasi minna, ütlesin Kristiine vennale tagasi koju. Ära tee seda, ütles ta tõsiselt. Kui mitte enda, siis mu õe pärast. Kuidas läbifrondi pääsed. Ja Liivimaa on nüüd Venemaa. Ma pean, ütlesin ma talle. Minu saatus on seal lõunas. Miks? Küsis ta lihtsalt, mida see saatus sinu arvates tähendab? Martat oleksin võinud talle öelda. Seal olen talle lähemal. Aga ma ei öelnud midagi. Ja vähemalt sina siia, ütles ta siis Kristiinale. Su mees on venelaste vastu võidelnud, seda nad ei unusta. Võib-olla, ütles Kristiina. Aga mul, On temaga üks saatus. 1704. aasta augustis andsime Dorpati Jaani kirikus truudusvande tema suurt Saarilikule Maieszteedile. Hoidsin kätt pühakirjal, see oli lihtsalt raamat, seal ei olnud midagi jumalikku. Aga vanne on vanne. Seda võib anda ka Arv raamatul olulist ei muuda. Sina võitsid, ütlesin, kui olin käe pühakirjalt tõstnud. Komandant palk, kes vande andmise juures seisis, pööras pead ja vaatas mind. Ta oli rügemendi ülem, pikka aega Moskvas elanud luterlane sakslane, nagu ma isegi. Aga mina olin sellele lisaks veel liivimaalane. Seadsime end Otepääle uuesti sisse. Kirik ehitati üles, seejärel pastoraat. Alusmüürid olid alles jäänud, need olid maakividest. Maa oli laastatud, aga see oli ainult osa maast. Ma ei pidanud enam ühtegi jutlust, mitte ühtegi teenistust, see kõik oli nüüd mujal. Hulkusin mööda metsi, otsisin neid kahte, ühte põimunud kaske. Aga ma ei leidnud neid. Linnud kogunesid parvedesse lõuna poole lennata. Nad koondusid tumedataks ülemiteks ja hajusid siis uuesti laiali. Neid oli sadu, võib olla tuhandeid. Ootasin hargnevust päeva, mil mulle järele tullakse. Ma teadsin, et see peab. Enne seda tuli kiri, õigemini mitu kirja. Kristiine vend oli käskinud need oma kompanii seersandile mulle kätte toimetada. Seersandi nimi oli Tammer saabli löögist moonutatud näoga kõhetu Esidki mees. Ta seisis meie uue elamise õuel seljas, Kalevist sõdurikuub, millelt olid eraldusmärgid maha kistud. Kristiine toetas end vastu seina. Järsku oli ta näost väga kahvatu kõne hästi armuline proua, rahustas teda, seersant. Kaptenihärra on elu ja tervise juures. Ta võttis põuest nahatüki sisse mässitud pakki ning ulatas selle mulle. Tule sisse, ütles sõnumitoojale. Me peame sulle teised riided leidma, ime, et sa nendega üldse nii kaugele oled jõudnud. Mehe nägu tõmbus irvele paljastades mustad hambad piibuhoidmisest puseriti vajunud. Niisama lihtsalt mind ei võta, ütles ta. Need, kes on selle sõja läbi teinud, jäävadki elama. Võib-olla igaveseks. Karda jumalat, ütlesin talle tõsiselt. Ja ütles. Seersant. Sa vist ei mäleta mind? Õpetajahärra. Vaatasin teda tähelepanelikult. Ja siis meenus mulle rõõmust särav nooruk, kelle maalin köster Erdmanni tütrega paari pannud. Seal ei olnud hoopis teistsugune mees. Kamina olin olnud hoopis teistsugune. Ma lähen edasi, ütles Tammer, ma tahan enne pimedat koju jõuda. Ma istusin kolde ees ja uurisin kirju. Esimene neist oli professor Auliinuselt rääkis Hiiob-ist. Milleks mõtlesin, kõik on palju lihtsam, palju ilmsem. Teine kiri oli pastor Zimmermannilt. Lasin pilgu üle ridade libiseda, need olid kirikumured. Mul ei olnud enam selle maailmaga asja. Kolmas kiri oli mardalt. Ma tõmbasin sõrmedega üle paberi, tunnistasin selle pinda. Kiri soojenes mu käes. Tulest mõtlesime mitte minust. Ma arvan, et sa peaksid teadma, millest neis räägitakse, ütlesin Ermanile kirju näidates. Käsk on kogu välismaalt tulnud korrespondent komandandi juurde viia. Aga need on Ravalist. Ma ulatasin talle paberilehed. Herman, poltis need aeglaselt lahti. Ja see kolmas, küsis ta siis. Ei ole midagi, ütlesin Marta kirja tulle visates. Ma nägin unes langenud rootslast sedasama, kes meid juhtima pidi. Millegipärast olid tal juuksetutid sarvedega seotud. Ta nägi kuidagi enesekindel ja isegi üleolev välja. Sa oled ju surnud, ütlesin talle. Olen, ütles ta, aga ma tulin tagasi. Ta vihastas mind. Lunastaja tuli tagasi, ütlesin, oled sa tema? Võib-olla olengi vastaste ülbelt. See ärritas mind, ma lõin teda. Mu käsi läks temast läbi. Sa jätsid mu sinna väljale, ütles ta. Sina, kirikuõpetaja, nüüd olen ma osa sinu loost see osa, mida sa lugeda ei taha. Aga ta on samamoodi kirja pandud. Nad arreteerisid septembri viimasel päeval. Herman võeti samuti kinni, me läksime koos. Kui ma küsisin, mida mulle süüks pannakse, siis öeldi lühidalt ära andmine. See jahmatas mind. Ma olin relv käes, isevalitseja vastu võidelnud, aga seda isegi ei mainitud. Revali garnisonis tulnud kirjad öeldi mulle, kus nad on. Me tahame neid näha. Võtsin kirjad välja ning andsin üle. Üks on puudu, ütlesid nad mulle, kus on Avaikesen. Sa oled äraandja ning salakuulaja, ütlesid nad. Mida te teete, hüüdis Kristiine. Tan, süüta. Ei ole, ütles mind arreteerima tulnud ohvitser. Ta on vandemurdja. Ta on vandunud, et ta ei pea kirjavahetust vaenlasega. Ta teadis, et selle eest on ette nähtud surmanuhtlus. See ei olnud vaenlane, ütlesin, kes siis? Küsis ohvitser. Ei keegi, ütlesin. Viige ta ära, ütles ohvitser vihaselt. Piinasid end konteksti nuudiga, mu käed rebiti liigestest välja. Ma teadsin, et ma ei saa enam kunagi sulge käes hoida. See polnud oluline. Mul ei olnud enam vaja midagi kirja panna. Minu eest paluti nende jahmatus, kui paljud minu eest välja astusid. Kristiine Aldermannid koguduste eest seisjad. Arst, kes mind raepalvel vaatamas käis, ütles, et inimesed olevat tahtnud end minu eest pantvangi anda. Ta ütles, et ta oli näinud Raele tulnud palvekirja. Tead, seal oli tulnud kõik eesti nimed. Pärnikul, Jürri, Ignasse, pädo, Sägi, Peeter. Neid oli nii palju, sosistas arst mu purustatud liikmeid, kombates. Mitu lehekülge. Mitu lehekülge. Need on ainult nimed, ütlesin talle. Ja palvekirjad ei muuda midagi. Mida sa ütlesid? Palved. Arst kortsutas, kulm. Ütlesin talle, kirjad vait, röögatus, vahisõdur, suud kinni. Mul oli õiguspaberite pöördumised, ei muutunudki midagi. Sa said juhtnööre ja sa juhatasid salakuulajaid, ütles ohvitser. Võta süüdistuse omaks ja see kõik on möödas. Kõik ongi möödas, ütlesin ma talle. Aga süüd omaks ei võtnud. Nad mõistsid mu surma. Ma seisin särgi väel Ravel liinil, ilm oli sombune ja väga soe. Vihmaeelne. Ma värisesin üleni külmast, mõtlesin, mitte hirmust. Kartsin. Kartsin kohutavalt. Ma tahtsin elada. Ei tahtnud üldsegi surra. Vaatasin ringi, otsisin pidepunkte, seda ei olnud. Maailm oli hägune, luitunud narmendavate servadega kiri, sellel oli konarlik, tähenduseta rohelises kalevis. Sõdurid olid üles rivistatud. Nad seisid tülpinud näoga. Seal tagapool oli rahvahulk. Nende nägusid ei eristanud. Rinnuni ulatuva habemega timukas sammus minu juurde käes musta värvi riide palakas. Ta tahtis seda mulle silmadele siduda, ma raputasin pead ja vaatasin viimast korda Liivimaad. Siis põlvitasime pakkujate ja langetasin, pea. Puu, mu põse all oli kare. Ma surusin põse selle vastu. Üksinda me tuleme ja üksinda, näe, läheme, mõtlesin alati üksinda. Oleksin tahtnud uinuda. Selleks oleks tulnud silmad sulgeda. Aga seda ma ei tahtnud. Sinu tahtmine sündigu, mõtlesin nüüd. Trummipõrin vaikis hetkeks ja siis kuulsin häält. Adrian, sosistas hääl. Adrian. Ootamatult olime tagasi Püha Peetruse kirikus. Ruum oli täis muusikat täis hääli, vaikseid, helinaid, mis mind raputasid mu keha rappus, ülemu, ihu jooksid külmavärinad. Ruum oligi külm. Hingeaur suudest. Ta oli minu kõrval tema huuled, tema keha, tema sõrmed, maa, surusin neid tugevasti-tugevasti sõrmed põimused. Kaks suitsusammast kaks ühte põimunud puud. Need, mida pole võimalik lahutada, püsivad. Kusagilt muusikavõlvide alt tõusis õhku musta värviliblikas tiirutas peade kohal hingede kohal helide kohal. Jälgisin teda lummatult. Seal meile mõtlesin. Ainult meie teame. Nägin silmanurgast, kuidas timukas hoogu võttis. Kuidas ta end tahapoole kallutas. Trummid põrisesid, Need summutasid muusika, aga liblikas tiirutas endiselt. Ja ühtäkki oli neid palju. Ümberringi tiirutas sadu kuldseid liblikaid. Nende tiivad sahisesid. Sahin oli kõrvulukustav. Iga liblikas oli sõna ja sõnadest said read. Ja ma nägin tõlget, mida ma olin palunud. See oli kaunis, täiuslik, hirmuäratav sõnad voogasid nagu lained. Aganad püsisid koos ja mina püsisin nendega. Ma olin sõnadest lahutamatu. Meie olime lahutamatud. Ma pigistasin tugevasti-tugevasti Marta kätt. Ära karda, Adrian, sosistas ta mulle. Ära karda, ma ei jõua enam, ütlesin talle, ma olen väsinud. Sa ei peagi jõudma, ütles ta.