Peigmehe võttis vastu toole ja viis meeste sekka esimest korda noormehe elus teda sel viisil omalt poolt esile tõstes, mida pidi märgatama vajalik oma tundeid varjates, nagu poleks seda harjumatu, aga midagi ta kõnnaku surrehites tema au oli liiga suur. Õnnelikult sõbrad järgnesid talle eemalt ja nägid tähtsaid vanu talumehi kihelkondade suguvõsa vanemaid talle kätt pakkumas. Need olid saabunud pärastlõunal, et olla ohvripidustustel Toole külalisteks. Kui mai pruutpaar oli teinud tormakalt sõitu, siis oli talumees tegi hulgas olnud neid, kes ohja ja rihma pingutasid. Mõne hetkel oli nendega ühine tee, olid kihutanud võidu nii, et kivid lendasid. Mõned vankrid olid rattarummu, nii mudased. Need olid nähtavasti sõitnud üle turbaaukude ja kust veel oli kummuli käidud. Nüüd käisid talumehed hilises päeva, kumas õuel ringi ja silmitsesid üksteise rakendeid. Iga rakend oli omaette suurepärane. Traavleile polnud võrdseid, kui ka maailma lõpust otsida. Omanikud söandasid ükskõik mille peale käed lüüa ja homme pidin rakendid üksteise vastu katsetama. Neid oli igat sorti ja igat värvi. Igaüks ei hoolinudki toole, neitsi, karva märadest. Hobuseid oli pruune igas varjundis kuni ronkmustade märadeni. Gimleid, hiir, Halle. Ent muidu olid kõik kehaehituselt üsna ühesugused. Pikakarvalised kondise peaga ja lai ja dekapjadega uju jalgadega maa ideaal. Seda ilumärki vaadati esimesena iga suksu juures. Ja vajalik, sekkus õuel hobuse jutu nägid sõbrad eemalt. Ei olnudki hämmelduses nii vägevate asjatundjate hulgas. Nad nägid teda panemas kätt ühe looma küljele, libistamas seda mööda jalga kuni Sapsuni ja oma arvamust ütlemas. Ja vanad, targad talumehed noogutasid ringis ta ümber ja, ja sõbrad eemal naersid suurimas meele liigutuses ja tänutundes. Nähes, kuidas vaja, rikastab pikaldasel liikumatu näoilmega ja tabab otse asjade tuuma. Oli päris ilmne, et oli astunud meeste ringi kiirustamata, ent ometi nagu ühe hüppega 20 aastat edasi jõudnud. Ei paistnud põhjalikese midagi vägilasliku, kui ta meestega hiide läks, et ohvrisöömaajast osa võtta. Sõnn tuli ju nahka pista. Varbad sissepoole ja laia sammuga astus ta koos teistega, kes tegid seda sügavale juurdunud enesestmõistetavusega. Ja siin kaotasid sõbrata silmist. Hiide ei saanud nad järele minna. Vahest ehk igatses hoopis tema neid natuke oma uues suures väärikuses. Nüüd hakkasid nad lõbutsema enne lõkke süütamist ojas suplema ja muul moel aega viitma. Nagu see kevade juurde kuulus. Pesemine ja puhastuslubasid sissepääsu uude aega ei võinud ju kasimatult talvest kevadesse minna. Kui talv minema kihutati, siis tuli ka endast vana inimene maha küürida ja tõmmata Ülle uus tuulutati maju. Need olid talve järel otsekui nõega vooderdatud, ei kõlvanud vaadata, eredas valguses, mis nüüd uksest sisse langes. Viimastel kuudel oli otseselt tahma sees elatud ja hingatud ise seda tajumata. Nüüd paljastas valgus kogu jubeduse. Vanad voodi õled viidi välja ja põletati koos hiirepesade ja seentega nende sees. Mõned tegid õlgedest talve kujutavaid hirmutise ja kõrvetasid need ära pannes värske rohu asemele. Ent vähesed kavatsesid taasmajades magada. Mehed ja naised läksid sauna ja leelitasiden kuumas aurus kõvasti ja kaua. Ja pärast kümblust pandi selga täiesti uued rõivad, linased ja kergest villasest. Talvised nahad pandi tallele, kui neid veel kasutada sai. Muud ohverdati tulele. Ja küll need alles põlesid, kärssasid ja praksusid. Mis oleks ilgem, kui vana äravisatud kest? Noored vallalised läksid meelsamini jõkke, kui saunapoisid ja tüdrukud koos terve sülem Allaasadel talu ees kõigile näha. Eemaltki võis poisse ja tüdrukuid eristada. Viimased olid roosakamad ja keskkohas, saledamad kumerused ees ja taga. Nad jäid maa ligi, kui pidid jooksma, justkui saanuks jalgu selle küljest lahti. Poisid olid joostes otsekui õhus kondised ja kriitvalged, kõõlused ja liigesed õhukese nahal pärlmutriselt kumamas. Vesi oli ilmselgelt külm ja õhk vilu kapati justkui elu eest rõivaste juurde. Särgid ja linad Lipendasid pea kohal ja sikutati märjale kehale. Koju tuldi värske ja muretuna, huuled sinised pealaest jalatallani uutes riietes pidurõivais ja õhtu sisse pühitsuseks valmis. Kui rõivad jälle seljas, tunti tahes-tahtmata looduslik olekul hüljatud ning uuendaja kümmelnuna tõmmatud ülla parem loomus, et selleski jälgida aastat ja selle ülestõusmist. Asuti söömapühad õhtusööki ja nüüd jälgiti emasid ja nende pote. Noortejõuk segunes naiste ja lastega, kes said esimest korda sel aastal vabas õhus lahtistelt suitsevatelt tule kollettalt murumaal. Koguneti Padade ümber, tõmmati välja puulusikas pidusöök piimaga keedetud odratangud, soolakints ja suitsupekk juustu, nii nagu keegi soovis leiba seevastu ainult lemmikutele. Nemad olid kakkudega säästlikud. Mullust vilja ei ole enam palju järel ja uus lõikus on kaugel. Tõru leiba pakutakse seevastu agaralt, aga kui tõru leiba nimetatakse, siis tänavad noored viisakalt söögi eest, nende kõht on täiesti täis. Nad on juba ennegi söönud ainult rutates, nagu möödaminnes. Jõuk tahab. Kui võimalik minna nõmmele kõrgused ja ö kutsuvad kustutatakse janu, suur puust karikas, vadaku käib ringi ilma muu vaheta, kui karikas on mägivahtrast sangad hobusepeadeks nikerdatud. Ja et üks või teine noormees sätib asja osavalt, nii et juhtub jooma ühe või teise piiga järel. Kui südamlikult ulatab tüdruk talle seisi joogi. Videvik laskub pikka hämara õhtu, vägi mõjutab hingi, silmad pärani, otsitakse teineteist. Ent päikeseloojangu ajal oli üks pill varjutanud sinise taeva enne kui see jõudis punaseks minna ja langesid mõned külmad piisad milles oli veel talvekibedust. Aga neid ei tulnud palju. Naised, kes pruuti riietasid, märkasid samal ajal, et ta nuttis ja oli kurvameelne. Nad võtsid seda kui märki ja ennustasid head vihma. Eelolevaks aastaajaks. Hiies istusid samal ajal mehed pidu saalis koos jumala külalistena ja nautisid tema auks söömaaega. Sõnn oli ju tulele ohverdatud ja tuli ära süüa, et ohver oleks täielik ja kõik pühitsemisest osa saaksid. Milles see seisnes? Ei olnud kõigile päris selge, see oli toole ja pühade naiste saladus. Aga et sõnn ja päike ja kuu olid üksteisega seotud, et need olid teatud määral üks ja sama jõud. Seda taipasid ka võhikud. Kui Sõnn oli ohverdatud, saida päikesega üheks. Ja see tegi aasta uueks nii palju toibatika. Seepärast kui sõnni söödi, saadi loomulikult osa ka tema ülestõusmisest. Muidu oli päikese ja aasta järje pidamine toole vastutada. Selles asjas usaldati teda. Toleja küüdied olid uurinud sõnni südant ja neerusid ning sealt aasta jaoks endeid lugenud. Ebatavaliselt häid räägite. Nii, et ülejäänul polnud muud teha, kui lasta loomalihal hea maitsta. Kõikide osavõtjate peal olid verre plekkide pritsmed, mis lasti ära kuivada ja sinna jäädagi. See oli sõnni veri, millega vanimad ja auväärsemad küljed olid koosviibimist pisardanud. Selle toiminguga olid nad vana aasta ja vanainimese sõnni vares minema uhanud ja andnud kõigile osa päikesest ja selle uueks saamisest. Kõik tundsid end uute meestena. Kõige punasem oli vajalik küünarnukkide nii täis pritsitud ja justkui kuivanud verest mask näo ees. Teda oli sõnni surnuks pistes tabanud verejuga. Pühitsus, millest piisas paljukski. Suurem jagu sõnni jõust oli temale tulnud, meeldis või mitte. Ja tema oli õnnelik mees. Ühe päevaga sai ta kõik õigused väljas. Templi uksel rippus nüüd kuivamas sõnni riist. Sellest sai poja rikkele ratsapiits ja valitsusmärk. Hea oli Talvast õnnesaal, kus nad istusid, oli madal, poolenisti maa-alune ruum, seinad mullast ja kividest paikatusega põrandal. Pikk lõke. Jumalise taltsalt kodusel kujul. Tule ümber istusid mehed ja tema kutsutud külalised ja sõid ehme. Liha läks alla ilma pikka eel valmistamiseta. Iga mees hoolitses ise selle eest. Ka sai just meelepärase prae, hoides liha toika otsas tules või lihtsalt veeretades seda pisut hõõguva toas. Sarv käis ringi. Sel aastaajal polnud joogiks õlu ja mõdu, need olid puha jõulude ajal ära joodud. Riivati allikavett. See kustutab janu liha peale, kõige paremini võib hundilt õppida. Ja see polnud mingi niisama vesi. See tuli hiiesalu allikast. Seal oli väge, mida ei saanud mõõta. Sellest jäi kaineks. Pole ju suvele ja päikesele vastu minnes kellelgi vaja oma eluvaimu õhutada. Ja kaineid asju, arutati külviaega piiriküsimusi, pingelisi suhteid, ümberkaudu elavate rahvastega. Kõik jäi siiski tõsiselt otsustada. Päeval, mil ting-tingi künkal kokku kutsutakse räägiti jahist. Vähe oli nüüdsel ajal hirvi mitte nii nagu igaüks vanast ajast mäletas metssigu seevastu liigagi palju, need Songisid põllud üles, neid pidanuks jälitama rohkem. Hunt oli nüüd talviti tige selle ja selle juures oli see murdnud 11 lammast lauda sees. Üks talumees oli kaotanud oma vanaema, kui see talveõhtul ühest majast teise läks ja saanud põletada vaid poole temast. Häbiväärne lugu. Jää oli sel aastal võtnud inimesi, fjord avas oma suu keset päist päeva ja neelas neli angerjapüüdjat hoolimata sellest, et talle oli õigel ajal orjaga lõivu makstud. Ohoo, ja, ja arutati sõnni surma leebelt, poja Rickile silmi tehes. Ja seistus tulikuumale ja pundunud näoga vägevalt nina lohistades ja täiesti joobnud silmadega. Sest talle oli harjumatu toas viibida. Nina tilkus ja tal oleks just nagu pähe löödud. Kui ta katuse alla astus. Lauas istuda, oli talle palju raskem heitlus kui 18 korda üle sõnni hüpata. Aga ta pidas mehiselt vastu. Näos ei liikunud ükski lihas, kui teda kiideti ja sündsalt tegi ta juttu muudest asjadest. Kui kiitus liiga suureks paisus. Vanadele, kes teda vaikselt järele katsusid, meeldis ta käitumine väga. Ent pidustuste kõige ihaldatuma hetk tuli siis, kui paluti Norni külalisel harfi puudutada ja vahest oma teadmiste varasalve paotada jutustada või laulda. Teati, et sel aastal tuli ta kaugelt oli rännanud nii kaugel väljaspool tuntud piire, et enamikul puudus sellest küllap igasugune ettekujutus. Üks tahtis teada, kas ta on näinud ilmasambaid ja kas võib kindel olla, et need vastu peavad. Neil on suur raskus kanda. Teine küsis, kas on ikka tõsi, et leidub loomi nii suuri kui turbakuhi nina kihvade vahelt rippumas ja justkui käsi selle otsas kujutleda, vaid ninaga haarata. Nad pidid olema täiesti haavamatud, oli nende keha ju rautatud ja peakilpidega kaetud, soomusrüüs sündinud. Ja kuulda võis palju ja kujutisi leidus koguni ohvri katlalgi, nagu igaüks võis näha nii londi looma kui ka palju muid üleloomulikke olevusi. Päris teadmata ju ka ei oldud. Ja kui omal ajal maal selliseid imesid polnudki, siis nende kujutised pidid ometi tunnistust andma sellest, et jumalad ja nende kõikvõimsuse paljud vormid looduses olid tuntud. Tõesti oli rohkem imesid päikese all rohkem vägesid, kui keegi üldse teadis. See oli olnud ka seppa mõtte, kui tema ja ta kaaslased olid suures jumalakartuses teinud suure hõbekatla mitu aastat töövaeva jumalate auks. Seal oli aus peetud kõiki neid jumalaid, kellest oli kuuldud ja nende tunnusmärke vallandi jumal kel oli hirve sarv peas, vanderõngas ühes käes ja teises oinapeaga madu. Säh, välk. Tema valitses äikest vallandis ja oli jumal, keda tuli karta. Peale tema oli ka teisi, ka naissoost. Polnud väge päikese all, kellel ei võlgnetaks austust ja ohvrit. Seepärast olid nad kujutistena ohvri tõrre peal, et neid meeles peetakse, iga kord, kui see verd täis on. Ja kas polnud maailm imelik, kõneldi koguni nähtamatuist jumala-ist ehk inimesed, kes neisse uskusid, tühja nendega. Siin jäädi siiski nende juurde, keda võis näha päikese ja kuu juurde. Teate, et omal ajal, kui sepp katelt valmistas ja seda kõiksugutundemärkide ja loomadega kaunistas olide usutlenud just nimelt Norni külalist, kes oli käinud maailma lõpus ja temalt juhatust nõutanud. Loomulik, kui oli tunnistaja, kes asju oma silmaga näinud kuidas imet tegelikkuses välja nägid näiteks greif. Kas see oli harilik tiivuline nagu kotkad ja kured siin või oli ta haruldane? Siis pidi ta olema tulekindel, aga selliseid olendid oli teisigi. Draakon, nii sõi kui ka sülgas tuld, nagu teada mis puutus hobustesse, siis oli neil ju muudes maades väga erinevaid, nii tiivulise hobuseid õhus pruukida kui ka uju sabaga hobuseid, kes merd võisid künda. Kas tõesti ratsutati Serklandis? Vaaladel? Pidi ütlema, et ühenduse pidamises olid vahendid lõunas kaugele arenenud. Selles oli vallandi mehed, põhjamaa talumeestest ees ootab tõepoolest. Aga kas ei olnud need maad elamiseks ebakindlad? Kas ei pidanud koletistega lakkamatult võitlema ja ainult kaitsma? Metsloomad neist olid ju mõnel iga nelja jala otsas kõverad noad või silbid, millega nad kõik maha niitsid. Justkui lõikaksid endale teed läbi kõige elava ja naised. Lõunas olevat ju nii kaunid, et neid nähes jäid täiesti lummatuks ja sandiks. Kas on tõesti olemas naisterahvaid paarikümne rinnaga? Kõike seda taheti teada ja palju enamatki. Poiorit võttis sõna aupaklikult nagu noorimale, kohaneb, kuid selgelt tabavalt ja vanad noogutasid ja temast saab asja. See oli asjalik küsimus, ehkki nii noor oli põhjalik, huvitatud sõjakunstist. Ta tahtnuks meeleldi kuulda midagi lõunapoolsest linnustest nii hästi vallandis kui ka mujal. Hollandi kohta oli ta hankinud rohkesti teadmist ja uuris ikka veel kõikide kaupmeeste ja reisijate käest, kes kaubadel fjordi tulid. Aga Norni külaline pidi asja ju eriti hästi tundma. Linnuse all mõisteti siinkandis pikki mullavalle, mida püstitati kõrgesse kohta, peideti metsa ja kuhu rahututel aegadel koos loomakarjaga sisse mindi. Lõuna pool seevastu oli ta kuulnud, olid kindlused üleni kividest, mis kandiliseks raiutud üleval kambrid üksteise peal ja neid ehitisi oli nii suuri, et seal vist terve rahvas sees elada. Kuidas neid küll ehitati? Räägiti, et osati heita nii suuri kive, mees üksi neid tõsta ei jõudnud rohkem kui kolme, nelja noolelasu kaugusele. Kuidas see kõik saab nii olla? Üldse relvadest sealkandis? Norni külaline vaatas igale küsijale otsa ka poja Rickile. Just nagu kurjaks ta nende küsimused mällu, aga ta ei vastanud kohe ja mitte otse temas. Kaldja jutuvestja oli väga vaikne mees. Mis ta teadis, mis ta oli näinud, selle hoidis ta endale, kuni see sai piltideks. Ta teadis, et selgus peitub ühesainsas pildis. Seal, mis ta ütles, pidi olema vorm. Tihedus keeles pidi olema maailma ja selle olemuse värvi. Ta jäi mõttesse. Harfi pani ta oma põlvede vahele ja hakkas mängima. Lihtsalt puudutas neid mõnda keelt ei suurt kunstipära. See oli enam helid kui muusika. Entsee haaras kohe kummaliselt siin metsikute kuulajate keskel hämaras majas pooleldi maa all. Nende näojooned varastasid, otsekui vaevas, vaatasid nad harfimängijat ja tardusid mis oli habras, kauge maailm voogas keeltelt neile vastu tabamatu ja südant rõhu silmad muutusid raskeks ja kuumaks. Ja neid niimoodi lummuses hoides silmad, tuhmid ja lõug rinnal, mõtiskles vana kaua ja nagu keegi, kes on siit kaugel, kaugel ei maksta, tõusis ja laskis kuulda laulu ühe ainsa tumeda. Selles kõlas suure kujutlusvõime jõudu. Ta seisis täies pikkuses püsti, alleelutas nagu teevad skaldid läbitungivalt laialt ja aeglaselt. Üks linnus seisab lõuna pool sadu miile, pikad on müürid katusel, lõputult jäiseid Sakkemist, tähtedeni kõrguvad katusel kits, üle taeva käib. Kotkaste kohal hõljub räästad, tilguvad põhjatusse, orgudesse jõed, neist voolavad välja. Mustad kuused. Kurblikul sahin on Sulevad põhjakandi. Lõunasse valla on sinikaarjad, kiiskavad väravad. Pöörab end kants. Kahe maailma poole. Udu ja tehnikon, üks õhk, Sinavad rannad ja heledad kaugused, teisele kuuluvad püksi ja valgena jäämäel käib karu hülge jälgida, nuhutab Põder. Rudinal jookseb põhjavalguse all vale. Londi loom siin vägevalt korskab palm tema lauba kohal. Päikesekollane lõvi raisakotka ele jätab alasti neegrikorjuse. See, kes ehitas nii kindla kantsi, määrastab püsima igavesti ja kõigutamatuna põhja ja lõunat sel lahutab arukalt ümiseja ise küll keeletu keskele ehitab, pesa ei lähe lõunasse, põhjagi mitte. Hea on kaugele näha. Üle ronisas sipelgas ja kaevam mutt. Lennake vabad linnud. Ei nii vana valli alista, keegi ikka jääb püsima müür. Lootust hellita põhjamaa mees. Parem on hing kui päike, mis Niiluse pojad põhjamaal teeksid. Eil rändur rikkasele kahjas vään ei koeraga lõvi ebaõnne pilkab. Õiliseks ikka põlistama pidanud ja armetuks sisserändajat. Tõsi on, see ei lahusmaailmad eluaset. Vanast vallist ei ülesa keegi. Norni külaline lõpetas valitses vaikus. Kõik tundsid aukartlikult, et neid oli õpetatud ja igaüks arvas, et oli saanud vihjamisi vastuse sellele, mida oli küsinud. Loomadest, kellest kunagi varem polnud kuuldud. Räägiti laulus eriti palju. Kahtlemata oli see hea laul ja pidustustele tegi ise suurt au. Pojarik õhetas kants, mille kohta ta oli pärinud, seisis ta silme ees jääsinisena taevasse kerkimas. Nii hea oli ta mälu, et oskas laulu peast olles seda vaid korra kuulnud ja mäletas seda sõna-sõnalt aasta hiljemgi kui selle mõte oli talle selgeks saanud. Orjad, kes olid pidulisi teeninud, tõid nüüd kätepesuks vett ja siis tõusti lauast. Vaagnat hoides küüritasid orjad nurka kondihunniku poole. Seal paistis olevat külluslik kuhil, see oli nende osa ja kõrvalhoonete ning prügihunnikute taga orjade kopp ples valmistati samuti pidusöömaaega. Sai kondisuppi ja turgutate jõudu kärnkonnade ja teiste roomajate, keda suudeti lambist kinni püüda. Neid liigutati suure kondi abil mustjas pajas ringi ja ootusest jooksis kõigil suu vett. Ka siin lasti laulu kui pada ülegee, see tuli visises. Siis pisteti pead kokku ja lauldi sügavast kõhust kõhurääkija laulu. Appel Pappel pohh musta, meie supp, aga rasvajja konte, sellest saavad lapsed. Vitsutage, saage jõudu palju, saagu teid. Pappel keetke suppi, suurtele kõrvetage näppe. Rikad. Põleta Kuperse. Tuju oli kõrgel, sest keetjal ei olnud hommikul liisk langenud. Neid ei ohverdata. Küll aga 12 muud nende seast. Seitse istusid nüüd surmamõistetute puuris olid seal päev otsa küssitanud. Alles keskajal pidid nad ohvriks toodama. Viiel ülejäänul oli see juba selja taga. Need, kes olid valitud vankrit pesema, kui see hiide tagasi pöördus. Ta tulid sellega ühes viidud ja neid kuuldi karjumas veerandi miili taha. Küllap siis, kui nad jumalat küürisid, nagu neil kästi. Selle nägemisest jäi pimedaks. Nad ei karjunud kaua. Viimane, mida neist kuuldi, oli kõva veehirmu möire. Younad. Hoopis teisiti oli läinud neil, kes nüüd suppi keetsid. Päris iseenesest ja ilma pingutuseta oli nende päev õnnekas olnud.