Läbi ühtima sammus pikk vana mees harf seljal ja lohmakais rõivais sau käes, just nagu kolmas jalg aeglaste pikaldaste sammudega õõtsuvad kõnnakul nagu põder. Mitmeid miile jättis ta selja taha hommiku ja õhtu vahel. See oli Norni külaline rändav skald ajal, mil ta küünal veel põles. Kõikjal oma teekonnal kohtas Norni külaline jälgi sõjaseisukorrast ja korjas siit-sealt uudiseid mõne karjuse või lindprii käest. Röövretk maa teise otsa, teise mehe karja järele muidugi piis kärmelt oma karja suurendada, nagu see alalõpmata käis. Talumehed, kes olid talumehi sisse põletanud ja keda omakorda sisse põletati. Mässamised ja rahvarohked löömingud osapooltele vahelduva õnnega. Ohvripeod, millest liikus palju kuuldusi, palju räägitud, kahevõitlused, armutehingud, pilalaulud, kõik see, millest üks paik sumiseb, kui sellele lähedale minna. Ehkki see iialgi pole nii ilmselge maailmale väljaspool. Nurni külaline kuulas. Ta tuli meelsasti küttimaale, muistne aeg, mis oli hääbumas mujal saartel, kust ta pärit oli õhkustele siin veel vastu, mida kaugemale põhja poole ta jõudis mõnedes asjades tunnistanud olevat otseselt tagasi paisatud kaugetesse aegadesse, mis ta oli läbi elanud koos ammuste sisserändajatega, kes siia maale elama asusid. Veel austati neid samu asju maa ja taeva vahel, mida ta päritolu oli teda õpetanud kõrgelt hindama. Kevade ajal tavatses Norni külaline ilmuda jüti maale tulla lõunast, kus kevad oli juba puhkenud ja sellele järgneda ühes taktis rändlindudega. Just nagu linnudki tahtis ta näha kevadet mitu korda tulemas tajuda kestvust, mis vanale rändele ajaviidet pakkus. Salajas tegi talle pealegi rõõmu olla vastu võetud, kui midagi kevade juurde kuuluvat, ilma seda talvimata seal, kuhu ta sattus. Hüüti maal, öeldi, et tema ja toonekurg saabuvad ühe aegu ja on ühtmoodi teretulnud. Ja oli neidki, kes olid nii viisakad, et vihjasid, et külalise ja ta vae läbi kevad üleüldse tuligi. Vähe oli kohti, kus talle näidati nii rõõmsat nägu kui karmide kimbrite juures. Siin austati kevadet ja peeti selle auks uuri rikkalikke taastuleku pidusid. Esivanemate tänulik tava, mida Nurni külaline armastas. Kimbrite maa asus keset kõrgmaad laiad tuultele valla tasandikud keskelt ja Lion fjordi poole läände ja põhja. Läbistasid seda mitmed mäe lõhed ja oru Baod. Vanad fjordi põhjad. Nüüd oja, sandid ja umbjärved. Kõikjal mets laia heast ilmast vohav orgudest puhmas ja ligipääsmatu ülaltasandikul kössi see just nagu tuultest soetud. Aga päris üleval oli maa lage. Siin kulges risti üle maa idast läände rida pikki paljaid Hoose, mis eemalt musta Laina välja joonistusid. Kõrgemal asuvate Nõmmedega märgitud, mis paistsid Puhm ja maa kohal kui kiilaspead. Ja piki mäeharju seisis taeva taustal teravana hauaküngaste rivi. Need olid siia püstitanud veel ammuse omal ajal kimbrite esiisad kes olid selle maa vallutanud ja pärandanud järglastele omalembuse selle vastu, mis arusaamatu teiste jaoks, kellel oli olnud õnne hõivata paremaid paiku. Aga kui kõrgendikud ja silmapiir oli antud kadunud põlvkondadele siis praegused elasid all orgudes üksteisest kaugel hajali põlistaludes, mille juurde kuulusid laialdased metsad ja rohumaad. Kõnnumaad keskel kasutati ühiselt ja see oli suguseltside vahel jagatud. Kimbrid olid suured karjakasvatajad. Pool aastat liikusid nad loomadega ringi. Talvel istusid nad kodus taludes, kus harisid põldu. Kõige kõrgemal ühes orus, mis ülesmäge maa sisse Soobus kuni vee lahtmeni, kus jõgede kaudu oleks ühendus kahele poole nii põhja- kui lääne poole kuni Limfjordini maa looduslikus keskpaigas elas toole. Ta oli talurahva tingi juht ja samuti ka koodi. Tema talus asus väga austatud pühamu. Ta oli vanamees turjakas ja turske raskete luude liikmetega, mis pisut värisesid silma ääred väljapoole. Need olid punased ja vesised. Aga tema pilgus oli jõudu. Ja see jäi pidama sellel, keda ta kõnetas. Päris omamoodi võimendatud said toole, silmad, kui need kiindusid mõnesse naisesse. Tundus, nagu mõjuksid need kaugelt ja naised muutusid peremehe pilgu all rahutuks. Olgugi et see oli sõbralik. Tooleljascaldil oli omavahel palju juttu. Nägid, nähti teineteise poole, pöörduvad innukalt arutlevat tole naalsus tahapoole, otsekui kuuldud uudiste juures pikali kukkumas. Need pidid olema tähtsad teated, aga millest nad rääkisid, seda ei saanud keegi teada. Vahemaa lähima inimese ja nende kahe vahel oli õuel liiga suur, et keegi võinuks midagi kuulda. Varasemast aastaist teati, et need kaks olid väga usalduslikes suhetes ja võidi pajatada asjadest, mis olid paljude saatustesse sekkunud ja mis olid aset leidnud, seiskunud Norni külaline oli tollel külas. Isegi orjad vaatasid tema poole. Nad teadsid, et kui talle meeldib külastada neid nende urgastes mida peremehed neist ei teadnud, seda teadis tema. Ta viis jagada ka nende maailma. Need, kes omal ajal olid vangiks võetud ja kellel oli mälestusi teisest kodupaigast võisid vabaneda oma raskemeelsusest, kui puistasid südant Norni külalisele. Oleks olnud veider, kui ta poleks käinud ka seal, kust nemad pärit olid. Kahte võimsat meest nähti minevat õuelt nõlvakul talu taha. Vait. Nüüd lähevad nad hiide pühamusse ja vaatavad ohvrigi viia, manavad ja vahest loitsivad üheskoos ja kõigutavad taevakehi. Oli päine päev võis julgesti hiiele läheneda ja mõned surmapõlgavad poisid järgnesid kahe vana kiiluvees. See oli uudishimulik jõuk, keda keegi kunagi ei märka, aga kes näeb kõike. Ja nad nägid mehi minemast tarast läbi metsasalusse, mis seisis omaette saarena, muust metsast eemal tihe ja äärest väikeste puude-põõsastega suletud seespool kõrgem koht, kus kasvasid suured puud ja oli allikas ja tiik kõik ligipääsmatult pühadused, rääkimata pühitsetud majadest, mis seisid lagedal väljal ja puude vahel laiali. Võikad, majad, õudustekojad ja õudsem neist kõigist. Pühamu suur ja pikk palktare, kus asusid pühim ja pidusaal, kus mehed pidasid suurtel ülipühadel merepäevadel ohvrisöömaaega. Puud samuti jubedad ja vanad kõverad ja surnud okstega olid täis riputatud luukeresid, looma raipeid ja ohverdatud lehmade sarvi. Ka inimesi, vanad kanged mustalt korjused, luuksia nahaks kokku kuivanud mõistmis olid maha kukkunud, lebasid puude all, siin oli terve luude aed. Kaarnad tõusid õhku, kui keegi tarast läbi tuli. Suured, täissöönud, aeglased linnud, peaaegu taltsad. Nad laskusid kohe uuesti puudele targalt, kraaksudes selgesti ära tundvalt nende puhul, kes tulid korjused ja sealt seest tulvab lehk ei olnud poiste jaoks kõige hullem. Nad olid päris harjunud surnukehi nägema ja ühte kui teist paistma pühe mood ja see, mida need endas peitsid. Õudus oli see, mis nii taltsutamatult ligi tõmbas. Midagi nad neist teadsid, ent kaugeltki mitte küllalt. Ja nad lavasid silm vastu roigasaia pragu ja püüdsid läbi tungida selleni, mis seal sees toimus. Ent kui nad majadesse läksid, kaotasid poisina silmist, võisid vaid aimata ja olid otsekui vaevas. Aga kui nad viimaks nägid kahte suurt pühitsetud astumas, pühakotta, Ta pühimasse, tõusid poistel juuksed peas püsti. Tõmbasid silmaprao juurest ära, vaatasin maailma ümberringi otsekui seda tunnistajaks kutsudes. Ümmargused silmad õudust täis, suu ammuli. Nüüd läksid mehed otse jumala juurde. Oh jumalad. Ja jäid pimedaks. Eesmärk oli saavutatud roomates ronides tunglesid nad peidupaigast välja ära ohtlikelt aladelt, kuni olid lageda peal siis püsti, kahele jalale ja lennuka kappakuga majade juurde, et kuulutada semudele ja emadele. Nüüd on vanaisa ja suur vana võõras mees läinud otse. Tolejal Norni külaline läksid samal ajal ilma suurema elevuseta pühakotta, mille uksel nad pidid kummarduma ja kust kulges pikaste allapoole. Ruum asus poolenisti maa sees ja läks sügavale. Seal polnud peale ukse muud valgusava end põrandal põles tuli. Taevavalgusest, astuti hämarasse, millest tulekuma vaid poolenisti läbi tungis. Nurgad ja tagapõhi olid varjus. Igivana naine tõusis sealt ja tuli neile kahele vastu. Ta oli täiesti küürus kehast kange, käbe kraaksus hambutu suuga nagu harakas. Tal olid punased rähmas silmad ja kortsud täis nõge imepisike, pea üsna kiilasküüned tulehoidmisest, mustad ja kõrbenud. Tuli ei tohtinud ju iialgi kustuda, sest see oli kogu maakolle. Tuld, hoiti alal aasta ringi ja uuendati pühalikult päikesepidustuste ajal. Selle eest hoolitsesid püüdjad lisaks muudele asjatoimetustele jumalateenistustel. Neid oli rohkesti. Nad elasid siin lähedal hütides seestpoolt ära ja vahetasid 11 välja ka nooremad, sealhulgas Kunivast pühitsetud pisitüdrukutele, kes vanade juurest õpetust said ja vähehaaval pidid kunste õppima loomi tapma ja sisikonna pealt ennustama, manama ja loitsima ja tegema muid tumedaid tegusid, mida üks Velba peab mõistma. Kord juba seespool tara ei antud enam ühtegi tagasi. Naised, kes olid antud taevateenistusse ei saanud enam ellu tagasi pöörduda. Juhtus, et noored pühitsetud kasvasid lopsakaid neidudeks, kelle kuulsus levis väljapoole pühapaika ja siis olid noormeestel mõneks ajaks kurvastust palju võrratuid, ihurõõme, mida kuulu järgi pidavat hoituma taeva jaoks läks nende silmis kahetsusväärsel kombel raisku. Mida neitsid, mõtlesid see jõudnud viiest väljapoole, nagu nad isegi. Aga kuigi nägusad nad ka nooruses olid olnud lõpuks. Müüdied olid neitsid. Elu ja surm oli neile mõndapidi suletud maailm. Teistpidi omandasid nad pika elu jooksul hirmuäratava kogemuse. Nad lakkasid olemast inimesed. Aga neis polnud ka loomade lihtsameelsust. Kõigist olen teist olid müüdiet kõige julmemad. Tervitas vanaeite, kes vahte pidas ja kõndis Norni külalisega pühamus ringi võtystallilt pühalt kõrgendilt krüpti sügavuses rõnga, mis läbinisti kullast ja nii raske, et sellega võis inimese surnuks lüüa. Tolle pani selle nonii külalise kätte. See polnud väikeusaldusavaldus, keegi muu kui koodi ise ei julgenud seda kätte võtta. Pelgalt kogemata seda puudutada tähendas lõkke surma. Seal oli seost tulega. Pühadel puhkudel võis seda teha, aga seal olid siis rasked ühendavad tagajärjed. Vanderõngaga sõlmiti lepinguid, mis olid murdmatud noorpaarid, näidati kätt selle peale pannes. Rõngas oli ju päike, kuldne ring. Seda puudutades astuti taevase needuse, aga ka selle kaitse alla, kui lepingule ustavaks jäädi. Norni külaline vaagis rõngast käes noogutas ja toole pani selle samuti noogutades tagasi stallile. Stalli ees seisis vägev ohvrikatel puhtast hõbedast, oskuslikult vormitud, rikkalikult piltidega ehitud kimbrite, salajasi mad sümbolid otsekui salakirja kätketud vaip pühendatud mõistmiseks. Praegu oli see küüritud ja särav, ent sellest sai aurav tõrs, milles pulbitses ohvriveri suurtel saatusepäevadel, mil koodi ja küüdied sooritasid tõsiseid toiminguid, mis maailmakorda ülal hoidsid võimsalt kumerdusse ja tunnistas juba üksi oma koguga, mida kõike pandi liikuma, kui see oli verd täis. Selgelt ja ühtaegu mõistatuslikud põrnitsasid pildid hämaras majas punaka helgiga pida hõbetulelt vangitses. Ent üleval stallil seisis otsekui maja maja sees uksega tole, avas selle ja paljastas jumala. Tema kõrvalt kostis Kraunamist. Vanad nüüdie jälgis kiivalt liigutusi ja heitis talle viimaseid pilke. Toole tõukas ta küünarnukiga eemale, sirutas käe pühasse kõige pühamas kambrisse ja võttis. Tolajal Norni külaline pissib pead kokku, ei rääkinud suuremat, kuid vahetasid palju tarku pianoogutusi ja pilgutasid teineteisele jõuliselt silma. Nende taga hiilis vana küürus naine ja nördimusest, kostis ta rinnustummi häälitsusi. Ta puistas midagi tulle nagu karistuseks selle eest, mis toimus ja koopas, Lewis vürtsikas kummi lõhn. Ühe sõrme pistis ta tulla, kuni haisu hakkas tulema. Kätsus nagu lind ja viskus näoli maha. Rohkem ei saanud midagi teha. Aga need kaks ülipüha ei teinud jumalale midagi. Vaatasid ainult. See oli üks väiksemaid jumalaid paras silmaga haarata, vaevalt kaks vaksa pikk nagu loode puust rohmakalt vestetud polnudki suuremat, muudkui puuhalg, millele nägu visandatud käsi seal ei olnud, aga alumine ots oli sisselõikega poolitatud, nagu algaks sealt kaks jalga. Puu oli vanadusest must ja rasvast läbi imbunud kuju suule, mis oli edasi antud lõikega risti üle pea. Mina ja silmadki hoomata oli äsja määritud võid. Suvisel pööripäeval jumal sõi. Siis langesid päikesekiired otse läbi pühakoja ukse pühimasse jumala suu peale. Ja sulatasid või see toitis teda terve aasta. Ja, ja see oli naine. Kohmaka sõrmega osutus toole sugupoolele. Vaikides enda ninast kostis rühmatus. Ta pööras kuju, tagapool polnud mingit kunsti kasutatud. Sealtpoolt ei pidanud jumalat nähtama, aga üle kogu keha nii eest kui tagant tuli kuju täis auke must ja põhjas sööstunuid. Selliseid, mis tekivad siis, kui tuld puurida. Ja jumal oli tegelikult vana tulepuu kuivana, ei osanud keegi öelda, et igal juhul niisama vana kui kimbrid, isegi. See oli alati loomisest peale olnud, nende valduses oli kitsamas ringis toole suguvõsas pärimusena edasi antud. Igaüks teadis, et selles elutses välkaegade algusest peale. Pimedaks tavateadvuses loodi selle ümber igasuguseid üleloomulikke ja koletuid ettekujutusi. Toole pani kui uuesti kambrisse ja sulges ukse ta ees. Pomisedes ja asjakohaste noogutuste saatel astusid need kaks teadjad siis taas päeva kätte ja lasid vanal kiival küüdial end äärel suitsu lasta. Nemad pidid vaatama hiies veel teisi pühasid. Riistu käisid majas, mis oli eraldi ehitatud vankri selle püha jumala vankri tarvis, mida maa nimel kasutati kõige pidulikumatel puhkudel mis oli vaatamisväärsus priiskavat kaunistatud määratu hulga hinnaliste ehistega. Toole mõtted tegelesid kõige enam siiski rakendiga. Teatud puhkudel vedasid vankrit Õhvad teistel puhkudel täkud. Mõlemal juhul hoolitses toole selle eest, et need oleksid parimad kes need parajasti olid. Igal juhul jättis rakend mulje, nagu veaksid jumala auks vankrid, mingid moondatud inimesed. Dolarites oma loomi, isu karva ja roosaka värvi suunas. Ta enda maitse kaldus sinnapoole. Vanker leiti niisiis korras olevat ja seda oli kosutav näha. Palju mälestus oli sellega seotud, eks aeg veeres, ent vanker seisis paigal, et jälle veerdab. Varsti pidi ta kasutust, leiba ja nii kaua, kui see kandis inimeste tralistiks kimbrite pühasid pärimusi ringi ümber maa. Nii kaua pidid sigima nemad ja nende veised ja nende põllud saaki andma. Mets oli sel aastal hiline lehte puhkema aga lehtede lõpuks läks. Kevade käskjalg tuli kimbri maale. Palju oli sellest eelnevalt sosistatud. Üllatused pidanuks tulema üllatustena, ent ei saanud teisiti, kui vähemalt need, kes kõike korraldasid, pidid ju paratamatult sellest teadma kust tuli May pruut, võõras neid teatise kurtollingi talus. Oli seatud nii, et ta külastab kõigepealt muid maanurki, kus keegi teda ei tunne, tuleb lõpuks koju tollingi tallu, seal pidises pühitsetama May pulmi pärast seda, kui vahepeal peigmees on talle vastu tulnud. Mingil hetkel kadus hinge sealt, kus ta harilikult liikus. Mõned arvasid olevat näinud teda hiide viidavat, kus teda ette valmistati ja ehiti. Üksikud taltsutamatu mad uudishimulikud, kes uudise haisu eest oma unegi ära andnuks, teadsid rääkida, et pühavanker koos kaaskonnaga oli ära sõitnud ühel varahommikul ammu enne päikesetõusu, täiesti märkamatult. See pidi tulema muidugi kõige ees. Kui rongkäik asus talusid külastama. Ratsanikud noormehed ja pruutneitsid maa teistest soppidest, pidid pruutvankrid kohtama metsas kokkulepitud kohas. Oli teisigi, kes teadsid, et kui rongkäik oli tervenisti paika pandud, sõideti edasi päise päeva ajal ja raisati asustatud paiku. Rongkäik pidi kujutama tuleb metsast kõigega, mis metsas leidub ja kõigi selle andidega. Ja hakkab nüüd liikuma, et suvetaludesse viia. Kui kujutleda end inimestele mõnes kõrvalises talus, kus midagi ette ei olnud teada ent üht-teist aimati siis paistaks kevadrongkäik kui ilmutus. Teate muidugi, et see on ainult etendus ent hing oli valmis külaskäiku tõsiselt võtma. Kõigepealt kuuldi luuri muusikat, nagu oleks sõda lahti. Aga seda ei olnud, need olid kevadhelid kerged ära tunda. Hommikuti päikesetõusu ajal oleks nagu tuul kandnud metsast kaugeid pasunahääli, just nagu sünniks seal midagi. Märk, mida oli kauaigatsetud, sest nüüd pidi karja õnnistatama. Muidu sai see liiga hilja välja. Mets oli ju lehtes, oli täiskuu, kõik märgid paigas. Aga nii oligi ju. Kui siis välja tuldi vanad ja noored hing muusikast juba otsekui lõõmamas siis nähti mai rongkäiku tulemas kaugelt, kui kirevat rohelist barbe ratsurid ja jalamehed ümbritsevas midagi, mis oli nagu kõikuv puu väike, rändav mets. Lähemale tulnud, tuli see vanker ehitud ja üleni kaetud haljaste äsja lehtinud okstega. See liikus aeglaselt sündsalt. Seda vedas paaris kaks Õhvakest peaaegu ühesugused valged, üksikute laikudega valgete sarvedega ja sõrad kui piimjas merevaik, silmade ümbrus, roosa kollaka, udusulgpehme udaraga. Igaüks võis näha, et need olid too-le teiste hulgast. Nad astusid väga pagusel ja Talts sammul, ent siiski oli kummagi pea kõrval piiga korra ja väärikuse pärast. Vankrile kõige ligemal kõndisid pruuttüdrukud, pärjad peas ja haljad, oksad käes ja nende ümber omakorda Ratsonikest vahtkond. Noored mehed parimais pidurõivais. Ent ilma relvadeta ainult valged, kooritud sarapuu, sauad, puutumatu rahumärgid, odadena reitele toetatud. Üks asi ei olnud etendus vaid üsna tõsine ja hirmutav. Vankril sõidutati jumalat pühas laekas kõigi eest varjatult. Kellelgi polnud vähimatki aimuda olemusest ja väljanägemisest, aga kõik tundsid ta mõõtmatutage heas kui halvas. Viljakuse late kehastusena oli see rongkäigud tegelik tuum ainuüksi sellest, et vanker sellega üle maa veeres, piisas, et viljakasvu kindlustada. See andis väge kogu protsessioonile. Pühaduse taga õlgadel. Vankri põhjas istusid kaks tõlvat, kõige vanemad ja väärikamad neist, keda leida mõlemad üsna kiilat, kui munad mähitud valgetesse lubjatud mantlitesse, mis lõua alt kinni seotud. Just kaks kotitäit, kunn. Mõlema otsas surnu pealuu vanadusest tudisevad valguse haarad ja päikesepaistest nördinud. Olid nad ju harjunud elama maa all ent pöörasid noka siia ja sinna ning olid valvsad, kui kullid. Aga nende ees kõrgele vankris, justkui läbipaistvas lehedelgis võõras neid juuksed valla, justkui valguserüüs veel laps end täiskasvanud ja lopsakas, imeliselt värske. Justkui oleks ta selsamal hommikul naiseks saanud. Õhetav, naeratav hommik, päikesepaiste kevadise. Ta tuleb metsast, ta ongi mets käes, hoiab ta lehte puhkenud oksakest oma võimu, pisikest märki. Aga see on võluvits. Ta sirutab selle metsaserva poole enda ees ja mets kõrgub helerohelise kuplina päikese käes äsja loodud, nagu seegi, kust ta tuleb. Ta sirutab pitsakese väljade kohale ja vaata, neid nähakse haljendamas. Ta puistab vankrist metsalilli ja kõik aasad on täis õisi, nii kaugele kui silm küünib. Need, kes on kevade suhtes pimedad olnud, need teeb ta nägijaks. Tanju võõras neid, kes tuleb justkui uute silmadega ja ometi on ta kõige selle hing, mis on tuttav ja annab taas kõigele teadaolevale hinge. Nii hele kui tema, nii hele on taevas selge päev on ta silmades ja päike kulmudes pilvitu on ta hing. Kui taevas, mis ujub ühte fjordi siniste lahtedega, nii sinised, on ta silmad nii avali. Ta on soe kui tuuleiil. Ent tema Sunga metsa vilu, kuuma verd ja jahedad pehmed põsed on küll metsroosid, mis veel, kastemärjad? Ta on saanud endale kõik maaannid. Jagab neid kahe käega taas laiali oma hingest uuesti hingestatud.