Sel ajal, kui May pruut jääb oma aujärjele vankril istuma lähevad pruuttüdrukud tallu ja lehvitavad kasvujõudu kõigele ja kõigile majades, kus nad puudutavad pinke ja säng lautades karja, õnnistatakse kogu talu, õnnistatakse Kunivaarisoni välja, kes lamab nahkade sees ja ei tõuse enam kunagi. Temale ilmub nägemus ja silitab ta sulgteki äsja puhkenud lehega. Metsa saadik saajate silmad pärani ja muudata keeletuks. Aga asukad voolavad kokku imelise vankri ümber, mille vast puhastatud pronks ilusti säravad kui puhas kuld. Ja nad katsuvad seda puudutada, et see õnne tooks rattaid, päikesemärki, vankripära, süütude Õhwattisi, pruutigi kui võimalik, kas või ta kleidisiilu. Nad saadavad talle õhusuudlusi piiga kingiks teile õie või vähemalt ühe ainukese lehegi, kelle nad saaks alles hoida ja majja õnne tuua. Kuid püha laegast ei tihka keegi puudutada. Selle eeslaskutakse põlvili juba eemalt ja tehakse laup mullaseks. Kui keegi liiga lähedale tuleb, kriiskavad vankri pärast need kaks vanalindu, kes seda valvavad. Avades näos hambutu koopa. Riivatud poisid, kes ei suuda end vaos hoida saavad vahtide valgete keppidega võmmu kuklasse. Siis puhuvad luuri mehed uuesti, asuvad etteotsa. Rongkäik liigub edasi järgmisse tallu. Aga ei lähe kaua, kui mõtte neid kõiki külastada saab. Täiesti ülearuseks. Talud tulevad, ise voolavad kõikjalt kevadel retkele vastu. Luuri muusikat on kaugele kuulda. Kõigepealt rahvas täies traavis, siis kappavad mehed pöörane ratsaretk talust tallu, muld lendamas, kapjade alt kõmin, nõmme, kanarbikud, hüüded ja märgid üksteisele juba kaugelt. Enne keskpäeva teadis kogu kimbrima, et hommikul oli saabunud mai rong ja rahvast hakkas kogunema orgudest kõrgmaa poole Nõmmedele kõnnumaale ja metsa, kus teati rongkäiku liikumas. Enne õhtut oldi jälle kodus ja toodi kaasa värske May pruudi käest saadud haljas oks mis tema puudutusest pühitsetud käskjalgadel hirmsast pingutusest huuled korpas, higirõngad silme ümber kopsudes viimane õhus. Rõõm. Ent võidukalt haljas oks kõrgele sirutatud. Ja enne, kui päike looja läks, oli õnnistatud iga viimane kui kodu kimbrimaal ja kõik põllud. Nüüd tuli kariloomi suitsutada, nüüd võis nad lahti lasta ja eluväljadel võis alata. Ükski inimene ei mõelnud enam maja sees elada. Õhtul lõõmas lõke igal talukünkal just nagu oleks kogu maakolded toodud vabasse õhku. Kõikjal liikus rahvas pikkadele vall seljakutele pis uhkelt maa kohal kõrgusid ja kust võis näha üksteise tulesid, miilide pikkuseid, lõkete ridu, lõkkeid ringi ümber silmapiiri, nii kaugele, kui silm ulatus. Ja kõik tundsid neid kohti. Oli teada, kus põletas tuld üks ja kust teine mõned leegitsevas kõrgele, teised kauged, kui hääbuvad punktid ahetavas kuupaiste öös. Kõik hõimud ja suguseltsid kimbrimaal olid tulede kaudu kõrgendikul üksteisega ühenduses. Tundus, nagu teataks ühes kohas, mida mõeldakse teises ja lõkkele lähenedes. Kõikjal sama pilt, küngas ja selle ümber sõõrm, mida valgustab suur lõke. Otse vaiksesse õhku lõõmas suitsusammast üles saatmas. Varjud künka tipust allpool, kui rattakodarad tuli keskel, kui rattarumm ja ratas pöörleb. Sest varjud tulevad inimestest, kes käivad ringiratast kätest kinni ümber tule. Päikesed, tants, aasta ja selle kulgemise sümbol, rõõmsa taastulemise sümbol. Nüüd oli tuli kustunud kõikides majades kogu maal vana talveaeg elatud ja küngastel oli tuli süüdatud uuest puust välja hõõrutud, pühakojast toodud ja seal õnnistatud tulest. Pühamus aga teati, et koodi toole oli sel ööl hiies uuendanud püha tuld kogu maa nimel. Suured ohverdused sel järgneval ööl pidid lepingud kinnitama sellest uuest tulest viidi tukk koju taludesse ja süüdati koldes. Taas pühitseti Carrie 500 välja läbi suitsu ja seega oli. Ka võõrastega välismaailmaga oldi sel ööl omamoodi ühenduses. Lõkkeid võis näha sealpool maa piire päris fjordi teisel kaldal, nii läänes kui põhjas. Ka seal tehti tuld. Toored Al linlased. Süü metslased. Nõmedad olid nad mitmeski asjas. Kolki oli neile igal võimalusel vaja anda. Ent silmanägemist polnud neilt muti kombel siiski võetud. Nii et nad võisid päikest tunda ja austada seda uue tulega. Kui päike uueks sai. Kaugel lõuna pool silmati suuri tulesid ja arvati, et see on veebi järgi kandis. Loomulikult tehti seal pühakoja juures suvist lõket, ehkki see polnud maa kokkutulek. Veelgi suuremal pidudel aastaste vahedega koguneti nimelt sinna ohverdama. Kimbrid, ollased, hardid, terve hüüttima tuli kokku, kuid kevadpidu ja igaühe enda hooleks. Siis vaadati tollingi talu poole. Ja seal nähti vägevat tuld. Aga paistis nagu oleks neid. Kas inimesed raputasid pead ega saanud aru lõkke ülalnõmme küngastel selle asukohta nad teadsid, seda nad tundsid, aga teine põles ilmselt all. Talus oli koguni suurem. See ei ole ometi kahju, tuli. See ei olnud kahju, tuli end üsnagi selle moodi. Põles, kus seisis suur sõnni kuju. Aga seda tehti meelega. Savist vorm oli valmis ja tuli ette võtta põletamine. Niisiis oli otsustatud ohverdada hütt, et figuurimite liigutada. See täideti puude ja turbaga ning samal ajal, kui süüdati kevad, lõkke pisteti ka hütile tuli otsa pidades seda tulemuse jaoks soodsaks endaks. Veel üks asi tõotas head õnne. Samal päeval sai seesama sõnn, kelle järgi kujuli vormitud ka ise ohverdatud. Just nii pidigi sündima. Sõnn oli esimene ja auväärseim ohver, millega Tõivu toomine avati. Olevus, kes seisis ülimal jumalusele kõige lähemal mitte eriti valgustatud ajus peaaegu et jumalise müsteerium mis Päikese ja Kuuga seotud saladusi tundsid vaid õige vähesed, pühitsetud. Ent võhikule piisas sellestki, et sõnn ohverdatakse, antakse tulele ja sarved riputatakse pühale saare poole hiies. Suuremat auavaldust ei oleks saanud olla. Sõnnil oli olnud oma aeg nooremad sõnnid pidite asemele astuma ja suve jooksul karja etteotsa võitlema. See oleks nagu vana aasta ohverdamine uue hüvanguks. Maailmakorra enda võit. Ohverdus viidi täide eriliste liitustega. Püha tähendust omava meelelahutusena. Sõnni tapsid noored mehed pärast eelnenud jahti. Samal päeval, kui kevadel metsas tulija end rahvale näitas ilmusid noored mehed igast maa nurgast ja ratsatollingi tallu. Kõik need, kes tahtsid sõnni jahist osa võtta ja uskusid, et on võimelised loomale vastu astuma. Need olid kihelkondade kõige uljamad mehed. Ratsanikud ja kiirjooksjad, nende kannul. Kunstnikud, tapatöös, suured äkilised, jultunud sellid, kelle kogu elu oli jaht, liikumine ja omavaheline võistlus. Kõigest suutsid nad üksteisele enam-vähem vastu seista. Nüüd oli võimalus selgeks teha, kes neist on kõige kõvem. See oli mäng, kus kaalul oli elu ja seda parem. Keevaline oli see kogunemine, kui nad seisid valmis välja sõitma kõik valituid tantsisklevail hobuseil, kel justkui tuli ninasõõrmed. Igaühel kaasas kari koeri, kes Rajev otsasid enne, kui jaht neile muud tegemist andis. Kõik üksteisel kõris kinni. Igal jahimehel relvaks vaid mõõk. Lähivõitlus oli ees kõigil pea surma põlgemalt kuklas, sinistes pöörlemissilmades udune pilk, kõigil juuksed üles seotud sabana pealael Peimas ei olnud nendes riikides maades ühtki noort sõdalast, kes oma juukseid sedaviisi üles seotult poleks kandnud. Soli uusim komme. Asjalik mõte oli selle taga. Nii nagu loodeti vaenlase juustest mugavalt kinni haarata, kui ta pea kehast eraldati. Nii taheti temalegi vastu tulla ja anda millest kanda. Millal ja kus ta vaid soovib? Talitsematuid hobusid, talitseda, kahanes, kannatas. Seda ei olnudki eriti metsikud kulmud, kortsus laupäevad, mis saab? Nüüd ei anta neile midagi, mille pärast võidelda. Surma, mida trotsida elu, mida võtta? Jah. Siis pistavad nad 11 nahka, enne kui saab õieti hinge tõmmata. Saak oli nende jaoks valmis pandud. Lõpuks astub toole ette hommikust peale ohvrirüüs püha sau käes. Ja teatab karjala, kes ihkab sõnni näha saada, et see on juba varahommikul kõnnumaale lahti lastud. Nende asi on ta sealt üles leida. Mehed pööravad hobused ringi, kõik ühe korraga. Äkiline hulgaline kabjaplagin kõlab kui maalihe murukamar karjal müdiseb. Üheskoos kihutavad nad üle õue ja talust välja kõik rühikad, mehe seljad üles-alla, õõtsumas, kõik juuksesabad lehvimas. Mulla ja kivivihm tõuseb hobuste kapjade alt. Eemal põldudel läheb kari lahku ja hajub igasse külge. Otsib varju igaühel oma plaan, millest teised ei tohi haisu ninna saada. Ühe hetkega võsa, mets, nõmm ja lamm kõik neelanud paid hääbuvad koerte haukumist on kosta igast ilmakaarest. Mõned otsivad, jälgib pikkamööda need metoodilisemad, teised sööstavad kohe kõige kõrgemale, et näha kaugemale. Üks osa usaldab instinkte ja kappab otse edasi, üht või teist teed pidi, ainult kiiresti. Kaugeltki mitte kõik ei lähe hulga ja tormamisega kaasa. Sõnn oli läinud kaugele mitu miili ida poole, kuni lagedal rabani seisis metsa seal künkal koerterõngas. Kui ta leiti määratu koerte ulg, reetis ta koha. Ratsanikku, kes oli esimesena kohale jõudnud, leidsid teised, kes hääle peale ratsutasid. Ta oli surnud maas ühes oma hobusega üheks tombuks sõtkutud kehas auk nagu oleks sõnn temast tervenisti läbi astunud. Haukumine tõusis taevani veel ja veel jahimehi need, kes lörinal ei kuulnud, haissid kussenn, leiti jälje vaistust või aimdustest joontest, mida nad maastikul nägid võtatusest, jäsemeid. Küllalt oli neid, kes tulid paarkümmend ratsanikku või enam, kel oli õnne, sinna maale jõuda. Nemad üheskoos viisid jahi lõpuni. Ent kõigepealt tuli sõnn tagasi tallu ajada pikk tee tükk tõsist vaeva, kuid paratamatu. Hukkamine pidi toimuma hiie lähedal ja see pidi olema avalik tunnistajad ja Pealtnägijat ootasid. Päev kaldus juba õhtusse, kui nad sõnniga koju jõudsid pärast kaelamurdvat ratsutamist ja paljusid kunsttükke. Nad jälitasid sõnn ja lasksid tal ennast jälitada õiges suunas. Kaotasid hobuseid ja koeri ja hulk mehi sai kõvasti viga. Sõnn oli veelgi kurnatum, ei saanud ju kogu aeg maruvihane olla. Ta pööras end ainult aeg-ajalt ja astus koertele vastu, kui need liiga kurjalt kandu näksasid. Ja valget vahtu nähti, ta nina sõõrmetes ta poksis penisid, ärritas neid üks ja teine koer lendas ta sarvede eest, aga kogu karjale korraga ei saanud ta ju pihta. Lõpuks näis, nagu tunneks ta teed ja tahaks tagasi tallu minna. Taastus taltsalt, keda lasti jõudu koguda, et pooled oleksid võrdsemad. Kui tehakse viimane ponnistus. Ta leidis lõpu õuel talu ja hiiesalu vahel ja sajad inimesed olid kogunenud heitlust vaatama. See oli meeste suurim lõbu, mida teati. Polnud ühtegi vanameest, kes noorena poleks sõnni jahist osa võtnud ja kõik poisikesed ärevil, täis õpihimu, kuni nemadki saavad kord kaasa lüüa. Liikus jutt, et neil aegadel, mida ükski elav hing polnud näinud olevat jahitud metsikut ürgveist, kes nüüdseks välja surnud. Mehisuse proov oli vana ja püha süstis kõigile verre otsekui päritud kirge. Võitlus oli lühike, ent äge ja verine. Viimast korda aeti sõnn täiesti raevu. Mehed tungisid talle igast küljest peale oma elust ja ihuliikmeist hoolimata. Ning sel armu ja halastuseta ratsarünnakul ta. Oli näha vägevat inimeste ja loomade keerist, sõnn kõige keskel esisõrgadega mulda, mustade jugadena üles kaevates nina maas ja kogu kerest nõirates jõuga, mis meenutab jää paukumist talvel külma käes paistavad pekslavad sabad, jahimehed kõikide ihuliikmetega ülal õhus, viimasel hetkel tehtud paljust ründava looma sarvede ees hobused, kes maha sõtkutud sõnni jalgadeta Kädarduvad meeste uued rünnakud, õhuhüpped üle raevuka elaja, sõrgade ja ihuliikmetel ragin hobuseid, tagajalgadel ja kõht õhus õieli, nagu tahaksid nad taevasse hüpata. Ja siis hetk. Vaikus naiste suust kuuldub pick. Oo nagu kaugelt meeste tagant. See oli koletu sündmuse tunnistaja. Sõnn on pihta saanud. Vaid üks haav tohib tal olla, kui ta langeb. Ja selle on ta saanud. Kõik mehed sihivad vaheda kaheteralise mõõgaga rinda, mis on lühim tee südameni. Nende riis on ratsutada nii lähedale kui võimalik. Torgata siis hobuselt maha viskuda ja sõnni rünnakut oodata. Ja kui ei jõua torgata, siis hüpata pikuti üle loomaaia, maanduda ta tagahüppe. Tupest tõmmatud mõõk käes on ohtlik. Enamasti veeretatakse pärast hüpet mitu keerdu. Aga sellele ei mõelda jälle püsti ja uuele katsele. See, kellel asi õnnestus, oli leiutanud päris uue taktika. Teda nähti hüppamas, ent mitte sõnni ette. Hüpe oli täie hoo pealt küljele nagu siis, kui mehed sõidul hobuse selga hüppavad. Ja ta maandus täiusliku kindlusega kaksiratsi sõnni turjale. Hingetu põnevusega nägid pealtvaatajad teda mõnda aega otsekui kiige lõõtsamas. Sõnn kord esijalgadel ja kord tagajalgadel, ent pöörase hulluses raputamas, aga mees jäi kukile ja nad nägid teda mõõka tõstmas, heitmast seda kogu jõust ettepoole looma, tal põlvili langemas. See oli möödas. Ülalt oli ta torganud tera otse alla läbi kopsude südamesse. Tohutu vabanemine pealtvaatajate hulgas, mis vallandub hõigetes kisas vaimustuses, kaunimalt täide viia ei oleks saanud ohverdust. Küüdied jooksevad üle välja hiiesal seelikud üles kääritud, soe veri pangedes paiskavad selle pühakojas ohvrikatlasse ja see katab sõnni pildi katlapõhjas, kus on kujutatud jahti nii selle kulgu kui ta lõppu. Sõnn haavatud ja maas lamamas koertest ümbritsetud jahimees lennuka hüppega ta kohal paljastatud mõõgatera käes. Kui verejärv ta peal on siis ei ole ta end asjata. Ta meenutanud Ent jahimees, kes võidu võttis, viiakse koos hobusega võidupidustustele. Teised osavõtjad ümbritsevad teda ja moodustavate kaaskonna. Tema on ülim, kõik armastavad teda ta hunnituse eest. Rõõm tema üle on piiritu. Ja nüüd saadetakse ta tema oma pulma. Sest see, kes surmab sõnni, on ju samas valitud May peiuks. Ja enne, kui lõkked süüdatakse, naitakse ta May pruudiga. Oya võidutasu on niisugune, et iga viimane kui noormees kogu maal unistab sellest Jon kui palavikus. Võiks arvata, et sõnni jahile tulevad kõik. Kui tulijate hulk ei olnudki lõpuks nii üüratult suur. Niisama palju kui oli neid, kes olid näinud inget niisama paljud tundsid tollingite sõnnigi ja neist, kes kohale ei ilmu ei tehta loodetavasti ka juttu. Ent osavõtjad olid kimbrima parimate perekondade järeltulijad. Kõige kangemad kardetumad ma uljaspeade hulgast. Ja see, kes oli nende seas esimeseks tulnud, oli neist kõige jultunud. Tal oli peas kõige võrratu õlekarva saba. Kõige helgemad, julmemad ja uduse pilguga silmad kotkast tätoveeritud mõlemale põsele ja laubale madu, mis pidi olema välk. Ta oli nii noor, et habe alles tärkas ta huulel soovillase udemena. Kui mai pruuti sõidutasid kodunt välja tulles Õhvad, kes käisid ülikenasti sammu nii, et isegi laps suutis kannul püsida siis tagasi toodi ta Kallopiga nii kiiresti kui parim hobuse paar valged täkud suutis maast kiirata. Peiupoisid ringis vankri ümber, rohelised oksad õhus, lippudena lendamas. Vajalik istus suursuguselt pruudi kõrval kõrgel istmel. Kaks Vanav nõlvad noogutades ja igemeid Matsutades taga pühadust valvamas. Pühadus ja vanaheidet pidid õlgedest peaaegu välja rappuma sest kutsar sõitis nii hullumeelselt tee või mitte võsa veel raba, et vunk raiutil lendas läbi õhu ainult üks ratas või koguni mitte ühtegi maad puutumas. Kindel see, et oleksid nad aeglasemalt sõitnud, siis oleksid kummuli läinud. Aga sellise hooga, mille vanker oli võtnud, ei saanud nad uppi lennata. Nii sõideti ainult siis, kui kaalul oli elu, pulmad või sünnituspidu. Talus naerdi, kui noored saabusid ja nende ruttu nähti. Nii tuli võõras, näid tagasi jõudes sinna, kust ta pärit olid ja tõepoolest näis nagu tunneksid teda tundnud tema vaevu ära. Ta oli selle ühe päeva jooksul justkui kasvanud, oli suurem, ilusam silmad, sinised, otsekui olnuks nende sees taevase merelahed, mida ta oli läinud metsa imeline, esimene värskus kogu olemuses. Ja ometi olid varjud pikemad, kui ta koju tuli. Päev kaldus õhtusse ja kas polnud mingi variga May pruudi laubal? Väsinud võis ta olla küll pärast sellist päeva. Kõik olid ühel meelel, et niisugust pruutpaari, kes teineteisele paremini sobiks kui vajalik ja hinge polnud mitu aastat nähtud. May pruudi viisid tema piigad naistenurka puhkama ja pulmadeks valmistuma. Ent vanker koos pühaduse ja kahe võlvaga sõitis tagasi siia sallu. Siin pandi püha laegas tagasi oma kohale, stallile luuk avatud, et jumal võiks hästi tunda sõnni, vere lõhna, suurest katlast. Süda küpsest pühal tulel stalliees. Kogu pühamu täitis magus aur ja kaks võlvat krooksusid mõnusted olid jälle kodus maa all varjus päeva eest, mida nad vihkasid. Palju tegemist ootas neid nüüd eeloleva ööpäeva jooksul. Ohverdamiskohustused ja nad hakkasid end valmis seadma. Lupjasid lisaks riietele üle ka näo ja kolju teritasid ristamisi, nuge, vanu kõveraid, tapanuge, mida oli ihutud nii tihti, et erasteled järele vaid õhuke riba. Tõelised naiste noad, aga neid nad oma töös usaldasid. Ja nende igemed liikusid, vuh, nad olid kogu selle pika jõletu päeva linnulaulu kuulnud. See laul ju teineteise vastu käimas. See oli parem.