Seitsme surmamõistetu hulgas, kes alles oma saatust ootasid, oli üks sepikojast see, keda hüüti korravaks. Enam tai hüppelnud, see silmakirjateener. Nüüd sai ta näha, mida tähendab esile trügida. Tuli liikunud isandate ligi. Nüüd liikus ta pärasoolde heameelest kõõksudes kiimase kahjurõõmuga, liigutati selle mõtte juures pada. Aga kreeklane istus trellide taga ja oli kogu päeva vait olnud. Teised kuus olid algul ulgunud, siis langenud tardumusse ja nüüd peaaegu et aru kaotanud. Kreeklane töötas ja suureks üllatuseks tollingitele, kes juhtusid puurist mööda minema leidsid nad temal nokitsemas. Ta oli endale savi muretsenud ja voolis kogu päeva üht kuju. Ja raske oli saada silmida käte töölt. See oli kummaline, otsekui elus naine. Muidugi mitte õiges mõõtmes, aga muidu paistis just nagu piiga riieteta. Imekaunis iial polnud midagi sarnast, nähtudega arvatud, et võiks olemaski olla. Päris mitmed tollingitest arvasid, et saatus oli kreeklase jaoks liiga vali. Päris suur kaotus oli see ka. Temast oli kasu. Aga mida siin öelda? Nad olid ise näinud toolet liisku heitmas lõhestatud pulkadega, millest koorega pool tähendas elu valge pool surma tuli need lisanud kõrgele taevasse ja alla langedes olid need asja otsustanud. Kes saanuks seda muuta? Õhtu eel oli kreeklasel kuju valmis. Ja nad nägid teda seda vaadates naeratamas. Nüüd juhtus midagi, mis Pealtnägijat kurvastas. Ta purustas kuju, muljus seda rutuga käte vahel ja viskas savi maha. Kuid paljud, kes, kui olid näinud, ei unustanud seda mitte iialgi. See püsis nende mälestustes. Nii kaua, kui nad elasid. Ülejäänud aja istus kreeklane jõuda vait ja väga-väga kurb. Jah, seda ei saanud varjata. Ta istus, vaatas trellide vahelt välja ja nägi aasasid ja jõge. Ta sirutas kaela, kui noored seal suplesid. Rohelised aasad, leegitsasid päikeseloojangusse. Jõelt tõusis udu. Ta nägi pilve tulemas ja minemas. Ja kõike nägi ta nii nagu see, kes näeb viimast korda. Kostsid luurid kaikudes läbilõikavalt püha õhtu kuulutati alanuks. Kõik tuled kustutati, kõik relvad, kõik raudriistad pandi maha. Jumala annid tuli taas vastu võtta ja kui uued, et neile au anda. Ainus valgus, mis maailma kohal põles, oli kuu täidlaselt ümarana ja Jumekamaks, muutudes tõusesse taevasse. Talus oli kõik vaikne, iga hingeline valmis nõmmele rändama. Ent kõigepealt peab sündima tuli. Kõige tähtsam, kõige püham toiming käib hiies. Ainsatki häält ei kosta sealt pimeda ja suletuna seisab hiiesalu, kui pimedusesaar keset välja. Kõigi silmad on sinna suunatud. On neid, kes teavad, mida nad ei tohiks teada. Et salajaste pimeduse talituste hulka, mis nüüd hiies sünnivad, kuulub muuseas küüdiede ratsasõit keppidel ringi ümber vas süüdatud tule. Niipea kui ilmub esimene säde. Kummaline ja mastiks sõit. Mis mõte sellel ongi, kas nad siis kujutavad, et toovad tuld, on talust ära käinud ja tulevad koju tagasi. Või on see võluringtule ümber? Paljud väidavad, et niimoodi tõrjutakse teatud ohtlikku liiki haisvaid ja kuumi jõudusid. Ent tavalistele inimestele kuulutab tule sündend luuride hüüdega ja sellega, et seda saab eemalt näha. Kui armutants on läbi seda oodataksegi, nüüd siis kõmatavad luurid, tutvutud triumfi törtsatus tuh pikalt justkui vabanedes. Ja on näha tuld puude vahel ja veel kiiresti Loitma löömas. Palju tõrvikuid. Rongkäik tuleb hiiest hoolega eesotsas, kõik kannavad tõrvikuid, keeravad nõmme poole ja kõik liituvad, süütavad tõrvikud teiste tulest. Terve rahvarändamine talust eemale. Tole järel kõnnib pidulikult ehitud pruutpaar vajalik hinge. Ja on laulatatud. Noored vast näitunud saadetakse nüüd ära, pannakse vanker majja. Sellisesse, mida pruugitakse suvel väljadele rännates telgi ja kõige muu kraamiga, mida on väljas elamiseks vaja. Sadu samasuguseid lahkub talust järgmisel päeval ja liigub koos veise karjadega väljadele. Noorpaar on esimene. Nemad pühitsevad ärakolimise sisse. See on nende esimene ühine rännak. Alustuseks võivad nad sõita kuhu iganes soovivad ja ööbida metsas kus aga tahavad. Hommikul pöörduvad nad tallu tagasi, et pidutseda ja istuda pidulauas, aukohal ja kingitusi saada ja olla ilusad ja müstilised ja saada kõik vanad õigused. Rõõmuhüüded kõlavad neile järele, kui nad kaovad kuu kumasse, mis algavate valgete ööde ühte sulab. Ja pais lustlike nöökeid kostab poiste seast, kes leiduvad vankri kõrval ja suud pruugivad, aga vanker sõidab kiiremini ja nad jäävad oma heade nõuannete ja käheda naeruga maha. Siis on pruut rahvas lahkunud. Noored tüdrukud ohkavad ja löövad jalgadega vastu maad. Millal nemad nii kaugele jõuavad? Milla nad ometi nii vanaks saavad. Sellal kui ümber lõkke käib tants, läheb toole oma isa kalmukünkale päris üksi. Tema äraolekul omandab tants mitte enam nii püha iseloomu. Pidulik ringtants liigub pisut hüppe tantsusuunas ja algab mäng, mis on noorte pärusmaa ja nende jaoks peo kõige ihaldatuma osa. Poiste ja tüdrukute võidujooks. See tekib nagu iseenesest, kui üks või teine paar lahkub ridadest salapärasel põhjusel. Noorte vahel on varjatud niidid, mis köidavad neid kahekaupa kokku. Paar, kes lahkub ja põgeneb, on nimelt juba, et üksmeelel. Või ei tea lihtsalt enne seda hetke, et nad seda on. Hilisemad püsisuhted algavad paljude jaoks sellest tagaajamisest. Neid on palju, tüdruk põgeneb ees, poiss järel. Tavaliselt saadakse piiga ruttu kätte ja viiakse rivvi tagasi. Õnnelikult alistatud, magus on pageda, ent veel magusam on leebe vägivallaga tagasi toodud saada. Siiski pole alati ette kindel, et tüdruk laseb end kinni. Ehkki jookseb, kui maa külge kleebitud, justkui siil käivad jalalabad lakkamatult, temal tabamatute kunstidega, oskab ta end vingerdada siia-sinna jälitaja eest viimasel hetkel põigata, nii et püüdmine võib karrastatud õhku hüppavalt jahimehelt hinge võtta. Tagaajamine kandub kõrgendikult kaugele nõmmele ja vahel juhtub, et paar kaob teiste silmist võsastikus põõsastesse, kaugel eemal valges öös. Kui poiss siis piiga kätte saab, on ta ehk ägedakski muutunud ja haarab tugevasti end. Kui tüdruk armu palub, saab ta vabaks. Mänd ei tohi lõppeda nutuga. Suurte karmide meeste jõud ei ole selle jaoks. Ja armu ei saa ju köita kiusuga. Kõigepealt peab sõbraks saama käsikäes tulevad leppinud tagasi teiste juurde. Võidujooks oli algupäraselt, ilma et eriti paljud seda teadsid hoopis võrdpilt ähmaselt seotud taevakehade kulgemisega. Päikese ja kuuga, kes teineteist jälitavad? Juurde tuleb kolmas element kaaskosija näol, kes püüab kahte võidujooksjat lahutada ja ühte kõrvale tõrjudes nende vahele tungida. See teeb jahi kaks korda põnevamaks. Ent õiged leiavad teineteist. Pärast pikki ringe ja maailmakord on taastatud. On nähtud sedagi, et mäng muutub ägedaks. Nende kolme vahel on tunda mingit pinget, mis siis lahenduse leiab. Kaks poissi jälitavad ja tüdruk jookseb kui elu eest. Asi paistab olevat tõsine. Seelik takistab ta jooksu ja teda nähakse seda käigu pealt vallandamas. Ta seisatab hetkeks ja laseb sellel langeda särgi väel hüpata seelikust välja ja lendab edasi. Kas särk jääb ette ja ta tirib selle piha ümber, lippab pimestavalt paljaste jalgadega. Ja kui jahimeeste hüpped ei olnud enne kõrged, siis on nad seda nüüd. Tüdruk kaob metsa suunas, tal on edumaa, sest poole maa peal nähakse äkki mehi kokku põrkama ja välja peal uperkuuti lendamas. Pärast lühikest kõva kaklust jääb üks neist lamama. Tõuseb siis ja lonkab minema. Ent teine kargab uuesti püsti ja kihutab põgeneja jälil metsa poole. Ja see paar ei tulegi tagasi. Rahva seas ollakse kindel, et kui poiss pole tüdrukut veel kinni saanud, siis ajab ta teda ikka veel taga. Tantsu ja tagaajamise ja kõiksugumängudega lähevad videvikutunnid üle keskööks. Lõkked kogu maal põlevad väikeseks ja hakatakse valmistuma päikesetõusuks. Altalust ja pühakojast kostavad keskajal uurid pikad kurjakuulutavad helid meelega valesti nagu kriginat puhutud surmahelid. Ja on teada, mis sündima hakkab. Nüüd jätavad nad elu need seitse armetut, kes on valitud kõikidele jumalatele meelehead tegema. Tuli tahab nüüd saada elusid, et soojust endast ära anda ja välku ning põlengute eemale hoida. Päike ja tähed nõuavad ohvrit, et aastat korras pidada. Ent see toiming ei meeldi kellelegi. Kui, siis ehk ainult küüdiedele kes on kunagi seda näinud. Küüdied üles kääritud käistega ja kuivetute sooniliste käsivartega ohvrikivi juures tõrvikuvalgel hiies, luukered ja korjused ümberringi puude otsas rippumas, kui õuduse seinad Kuu pea kohal. See näeb seda vaimusilmas uuesti ja vabiseb. See, kes on olnud lähedal ja kuulnud. Huh. Aga noored ei mõtle ohvritoomisele kuigi palju. Need on vanad tseremooniad, milles ilmutab end räni kõva sundus, maailmajuhtimine ja nii edasi. See ei lasu veel nende õlgadel. Edenedes lahkuvad rühmad vähehaaval lõkke äärest, mõned tahavad näha päikest tõusmas ja sellele metsas tantsida. Teised jäävad. Üks osa on hurmunud kuudus helkivast feordist ja valgete ööde Suitkuvast hämarusest paar miili eemal. Ja nad tahavad supelda päikesetõusus. Neid on haaranud igatsus soolase vee ja vänge õhu järele. Mõned sirutavad end põõsaste taga maha ja tahavad tunnikese dub, kui ta. Nii et tundeid on mitmesuguseid ja hajutakse mitmeks rühmaks. Kuni peale päikesetõusu kogunetakse jälle, et kari välja ajada. Nii et seegi saaks suve alustada. Lõkked hääbuvad, tulede asemel on näha suitsu, ma avaneb. Koit võtab võimust. Kogu maal on jälle kaugused paista. Kuu kustub kahvatuna taevas. Kõnnumaa kohale tõuseb lõoke, see valguse saadik tilluke laulja taevas üüratult laiad tasandikud. Tema all. Aga mets on sulgunud, kõik lehestik kinni, õhk sumbunud nagu magamiskambris, lõhnast raske. Valgus hakkab läbi lehe katuse sisse tungima. Kullakas roheliselt. Ja nüüd ärkavad linnud. Üksteise järel, piiksatavad nad 1000-st lehtede alla peitunud pesast haudesoe unesegane iitsatus, mis varsti muutub mitme häälseks ja kasvab kuni metsa kohal kõlab ühine võimas linnukoor. Ja päike tõuseb metsa põuel kui sügav hõõgus. Kui tulevihud puude vahelt üles pimestav valguse ilm, mis sulatab puud ja kogu taevakaared, tule, sõõri. Udukogud kerkivad rohust, keerduvad juskui, koguksid sleppi enda ümber ja kaovad. Vaimud triivivad kui tõmbetuules metsa puude poole ja hajuvad neisse, saavad üheks lehte läinud heleroheliste puude kroonidega. See on puude hing, mis koospäevaga koju pöördub. Sügaval metsaorgudes kägu sel narritaja Veiderdaja kukub, kukub kaja küngaste vahel ja lendlev naer takkajärele. Tund või kaks pärast päikesetõusu võisid need, kes viibisid üleval kõrgendikel, kui neil oli terav kõrv tajuda kogu maailmatoonis alanud muutust. Ei kostunud mitte ainult linnuhääli või tuult oksa raagudes või mõnd inimhäält. Kõikidelt aasadelt kuuldus loiuse möire lähedalt ja kaugelt erutatud ju iha korduvmöire all orgudes kui peenest kõrgetest helidest, ämblikuvõrk kaugusest, mis saab üheks silmapiiri ja päikesepaistega. See oli kari, mis kogu maal väljadele aeti ja mis tervitas rohumaid juhmi möirgava kirega. Ja seda võis näha tollingite karja otse all sammumas suure sakilise ordina, kõnnumaa poole. Ratsanikud ja koerad kihava söörina ümber kaugemal teiste talude kirjad, karjad, lammid kõikjal karjadest, laigulised ja Valendamas. Nii näeb maa nüüd lähimate kuude jooksul välja. Hordide taga nähti venimas vanker, maju, telke ja majapidamisi järgnemas pärast terve koorem nahkkotte. Need pidid suve jooksul tagasi pöörduma juustu täis. Aga tollingi tallu tuli kogu meestevägi, kelleta karjade juures läbisaade päeva jooksul tagasi pidustused pidid nüüd alles algama. Tähelepanu koondus hommikutunnist peale sepikojale, kus käisid ettevalmistused sõnni kuju lõplikuks valamiseks. Vormi põletamine oli õnnestunud nii palju, kui seda sai hinnata. Pealmine kiht punaseks põlenud ja kõliseb siin-seal valgunud kuumusel, ei olnud nii kõva, kui vähegi kannatas. Kuidas oli lugu sisuga, ei võinud täpselt öelda, aga midagi seal ei kilisenud. Viimane kuu vahajäänus oli muidugi ära auranud. Nüüd lastakse asjadel omasoodu minna ja valatakse vorm täis. Kuidas see ka välja tuleb? Ja nii kannatamatu oli sepp, et oli hakanud ahju kütma juba õhtul ja tuld kogu öö all hoidnud. Metall püsis hõõguva ahjus kui voolav sula tulejärv. Vorm lasti auku. Kõik oli valmis. Kõik olid magamatusest kurnatud, silmad tulest piinatud ja sõrmed kõverdatud. Oodati ainult ühte märki toolalt. Viimasel hetkel viskas tuule midagi ahju, keegi ei teadnud, mida ahju seest tule merest pahvatus tohutu. Siis tagus sepp oma käega tulekindla kivi ahju väljavoolurenni eest ära. Ja metalljooksis rahulikult kobrutades vormi kuni ise sai täis ja metalli Bradinal lõõmates üle ääre hakkas pulbitsema. Kärmelt tõkestas Sepp labidaga voolu, juhtis selle teise uurdesse, mis viis auku, kus üleliigne metall hangus. Põnevus oli määratu. Seni kui oodati, kuni pronks läheb kõvaks jahtub nii palju, et sellele saaks ligi minna. Sepal sügavad kortsud näos ja silmad aukus. Nädala pikkusest kahtlemisest räsitud. Talide ja vintsidega sikutati vorm üles ja seati augu kohale. Sepp haaras raske puu vasara ja ründas vormi. Tagunuks ta praegu ka iseenda elu jalgealust, teinuks ta seda ikka savikoorik lendase kilises. Ta oli suunanud hoobi sõnni otsmikule, killud kukkusid ja sõnni pea paljastus kui võluväel. Ast valatud ja kõikidest tule värvides mänglev terve ja täiuslik kuni sarveotsteni välja. Aga sepp vasardas edasi nagu vihas külgi selga, taguotsa jalgu ja robinal sajavad killud, nagu langevad kehakatted. Kuju on igalt poolt välja tulnud. Terve täiuslik valu tükk otsast lõpuni. Siis naeratab sepp, läbin õe ja higi ja tuhakortsude ja habeme naeratab sepp oma valgete hammastega nagu lapp Ps. Toole tõstab suures kaares oma laia käejalakas, saab selle sepa kämblasse õnne ja tänu. Ja vaimustus oli üleüldine, sest see oli kõige kenam vaatepilt, mida võib näha. Sõnn Vikerkaare hõõrusena lõõmava metallis ilm elavana üles tõusnud nagu kullast ja päikesepaistest eile surelik ja kõikide sõnnide teed läinud, nüüd igaveseks taasloodud. Ja et see oli sündmus kogu maa jaoks, seda mõistsid kõik. Loodud oli uus püha ühtsuse märk, kujutis, mis kõik harduses kokku kogub. Jah. Selles, mis siin oli valatud. Selles peitus saatus. Sepp käib rõõmu peegeldusena ringi ümber kuju vast vormitud nagu kuju, isegi seal on meil liiga kuumed puutuda. Aga ta silmitseb seda, kummardub lähemale, noogutab pisemadki üksikasjad on vormi saanud, igav, vahapinnal olnud märk on ka metallis. Kuni sõrmejälgede, nii, just nii. Kas sõrmejälg, juuspeen, asi muudetud hävimatuks. Ja Shep raputab pead, vari lendab üle ta näo. Kahju, et kreeklane seda ei näe. Õigupoolest oli see ju kõik tema töö vorm. Sõnni kuju oli tema teos. Valamise ja vaevanägemise vastutuse ja vaeva olid teised enda kanda võtnud. Ent hing oli kreeklase oma ja seda peab küll ütlema. Kunstnikud on tundlik rahvas. Nad kurdavad, kui teised näivad, röövivad nende mõttevälgatusi või siis tõrjuvad kahe käega oma teeneid endast parema mehe kasuks. Seda küll harvemini. Mõlemal juhul jäävad sügavamad varjundid tavalisel mehel tähele panemata. Võrdlusele ei saanud ju siinkohal vaba mehe ja orja vahel ülepea kohta olla. Kreeklane. Küllap oli ta nüüd teel lõuna poole ja huvitav teada, kuidas ta metsadest läbi raius. Päris üksi. Mis asja? Kõik ei ole ühtviisi teadlejad, kreeklane, orav, kas teda ei hukatud eile õhtul koos kuue teisega? Ei, ta oli ju põgenenud. Ta leiti puurist puudu olevat, kui teisi tooma mindi. Kuidas ta siis ka välja oli pääsenud? Ja koerte jälile assitamisest polnud mingit kasu, ta oli liiga kaugel, tal oli mitu tundi edumaad. Üks hobune oli loomulikult ka puudu. Siis turba onnidest asemiku otsitud ja kreeklase asemel ohverdatud. Nii palju teati ja nii palju ka unustati, enne kui vaevalt mõni ööpäev möödas oli. Üksikuis paigus naiste seas sumisesid kuuldused ja püsisid kaua. Täit pilti kokku ei saadud, keegi teadis midagi, aga teised ütlesid, et see ei pea paika. Nii tõesti kui nad elavad. Nii et mis oli tõde? Et see oli normi külaline, kes vangi välja päästi seda joosta lasi, näis olevat kindel punkt, millest keegi mööda ei pääsenud. See oli sündinud hämaras, kui kõik olid üleval lõkke ääres. Ja seda märgati alles mitu tundi hiljem. Aga mis oli skaldi ajendanud? Siinkohal väitis üks naistest kriiskava hääleja inetute silmadega. Kindla peale oli hinge vast abiellunud noorik skaldi mõjutanud. Sest neid kaht õli koosneb meil nähtud ja hinge käed vanamehe kaela ümber ja tolmud endast väljas. Seda olid mõned poisijõmpsikad näinud, aga pajataja lohutiselt pojaritki kõrvu ei jõua, see kunagi sinna ei jõudnudki. Sest mida naised pikalt ja laialt omavahel arutasid ja millega kosutasid? See ei läinud edasi. Meestel oli 1000 muud asja, millele mõelda. Pealegi öeldakse ju, et meeste meeled on liiga tuimad, et kõrgemaid ja peenemaid toone kuulda nagu näiteks neid, mida rohutirtsud kuuldavale toovad. Igal juhul möödus pulmapidu vähimagi ebakõlata. Noored said hinnalisi kingitusi, pruut, eriti pandlaidia, kangaid ja ehteid, mis mitukümmend Leist väärt. Suguvõsad olid ju mõlemalt poolt auväärseima kogumaal. Harva juhtus, et kevadpulm läks nii täpselt märki. Norni külaline ulatas pruudile kingituse mille peale paljud silmad suureks ajasid. Ehkki see oli kõige pisem kingitus. Aga seest tuli lõunamaine, vääris asi kaela ümber kanda. Kahtlemata määratu õnnetoova jõuga. Vanad väärikad suguvõsa pead võtsid selle kahe suure sõrme vahele nagu putuka hoidsid väljasirutatud käes silmadest eemal, saamata õieti selgust, mis asi see on. Aga see oli tõepoolest putukas, päris sitasitika sarnane mustast kivist peenelt välja nikerdatud auk sees kandmisnööri jaoks. Lamedalt alapoolele oli graveeritud päris väike, peaaegu nähtamatu pilt. Naise pea. Ilmselt tuli see väga võimas jumalus, kelle kaitsealuseks saadi, kui see kallis asi kaelas oli. Üksikud inimesed märkasid, et noor naine oli liigutatud, kui ta kingituse vastu võttis. Hinge istuge nüüd abielunaiste vahel ja ta juuksed olid kokku köidetud ja varjul väikese tanu all. Iialgi enam ei pidanud need valla saama ja nende valgus oli kustunud. Seevastu kandis ta pea ümber rasket kuldvõru. Pidusöök leidis aset õues ja need võtsid sellest osa ka naised. Nad olid tulnud vankritelt igast maa nurgast laiad, merre vaiku täis riputatud pereemad koos laste ja lastelastega. Naised panid hinge proovile ja rääkisid temaga pesu pesemisest ja ingel sai perenaise vääriliselt hakkama, vastas pesemise asjus. Nii hästi kui oskas. Pruulimise sky oli ta tubli, pidas kuidagi vastu pika ülekuulamise kudumisest. Ent selgelt pisarad verele, sitta rips. Meil, naised olid ranged aia. Ta pääses läbi ja naised müüdistasid mujale, sealgi naistenõu pidada ja pimestada kõiki rusikasuuruste merevaiguhelmestega ja neid kilistada ja käevõrusid, laiapoolega väljapoole pöörata ja üksteisele suure suuga magusalt naeratada.