Itaaguay linnakese kroonikates on kirjutatud, et kaugetel aegadel elas seal üks arst doktorsi, mao paka, Marte, kohaliku aadlipoeg kogu Brasiilia, portugali ning hispaania ja selle asumaade kõige tähtsam tohter ametit, õpistagoimbras ja pahatoas. 34 aasta vanuselt tuli ta Brasiiliasse tagasi. Kuningas ise ei suutnud teda veenda, et ta jääks Coimbrasse sealset ülikooli juhtima või Lissaboni monarhia äriasjade eest hoolt kandma. Minu ainukene siht on teadus, ütles ta tema majesteedile. Ja minu maailm on Itaagoi nõnda öelnud, asusta Itaaguaisse elama ja pühendas end kogu ihu ja hingega teadusele. Ravitses ja luges, luges ja ravitses ning tõestas oma salvide ja määrete abil teoreeme. Neljakümneaastaselt abiellus ta 25 aasta vanusekohtunikule see donna Eva riistade kosta Emmascarenyasega kes polnud ei ilus ega sümpaatne. Doktor pakamarte onu, vägev paka, kütti issanda ees. Niisama otsekohene mees, nagu doktor isegi pani säärast valikut imeks ja ütles seda. Mao paka Martin seletas talle, Tonja Eva riistal on esmajärgulised, füsioloogilised ja anatoomilised omadused. Hea seedimine, korrapärane uni, ühtlane pulss ja suurepärane silmanägemine. Ja nõnda on ta suuteline sünnitama tohtrile tugevaid ja terveid ja tarku lapsi. Ja nende andide kõrval. Ja mis võiks teadlasele peale selle veel huvi pakkuda? Ei ole donna iva riistad õnnistatud kaunite näojoontega siis ei ole siin midagi kurta, vaid tuleb tänada jumalat kuna nõnda pole tema ohtu abikaasa eksklusiivse üksikasjaliku ja vulgaarse vaatlemise tõttu teadust unarusse jätta. Donna, Eva, Risto appetis doktor paka Martin lootuse. Ei sünnitanud ta tugevaid ega nõrku lapsi. Teadvus kaldub loomu poolest olema kannatlik. Meie tohter ootas kolm, siis neli, lõpuks viiski aastat. Seejärel uuris ta küsimust põhjalikult. Luges üle kõigi araabia ja teiste maade autorite teosed, mille oli ta quaisse kaasa toonud. Küsis nõu Itaalia ja Saksamaa ülikoolidest ning viimaks soovitas naisele spetsiaalset dieeti. Lugupeetud proua, kes oli harjunud toituma üksnes Itaagway maitsvast sealihast ei võtnud aga abikaasa ettekirjutusi kuulda just tema sõnakuulmatus, mis oli mõistetav, kuid sellele vaatamata vääritu põhjustas pakamartede dünastia lõpliku hävingu. Kuid teadusel on sõnulseletamatu anne ravida kõik hädad. Meie tohter sukeldus ülepeakaela arstiteaduse teooriasse ja praktikasse. Lõpuks hakkas üks selle teaduse haru talle eriliselt silma. See oli psüühika valdkonda. Ajuhaiguste uurimine. Toona polnud ei koloonias ega terves kuningriigis ainsatki selle ala asjatundjat. Valdkond oli kehvasti läbi uuritud, et mitte öelda sootuks uurimata. Simmao paka Martin taipasid Portugali ja eriti Brasiilia teaduse ees avanes võimalus ehtida end närtsimatute loorberitega, nagu ta ise ütles. Ehkki lasi oma vaimustusel väljapaistvaid koduseinte vahel. Seltskonnas jäi ta alati tagasihoidlikuks, nagu teadus jõngrile kohane. Hinge tervis hüüatas ta on arsti kõige väärikam tegevus. Tõelise arsti parandas teda kritsbymbsuaaris linnakese apteeker, tema sõber ja seltsiline. Muude pattude seas panid kroonikud Itaagoi valitsejatele pahaks ka seda, et vaimuhaigete sugugi hoolt ei kantud. Nõnda et iga märatsevad tullu ilma igasuguse ravita tema kodus luku taga hoiti saatuse hooleks jäetuna, kuni surm temalt viimaks elunatukese viis. Niisama hullikesed aga käisid linnadel vabana ringi. Simmo baka marte otsustas seda kahetsusväärset kommet viivitamatult muuta. Ta palus linnanõukogult luba võtta hoonesse, mille ta lubas oma kulu ja kirjadega ehitada, lasta ravile kõikitaagoi ning ümberkaudsete suurte ja väiksemate linnade hullumeelsed. Ning avaldas lootust, et kui patsiendi perekond ei suuda ravi eest tasuda, siis teeb seda linnavalitsus. Ettepanek ajas kogu linnakese põnevile ja kutsus esile tugevat vastuseisu. Eks ole ju absurdseid või koguni kahjulikke harjumusi alati väga raske välja juurida. Mõte panna hullud ühte majja üheskoos elama tundus nii mõnelegi otsekui hullumeelsuse märk. Ning leidus neidki, kes tohtri enda abikaasale sellesisulisi vihjeid tegid. Kuulge don aiva riista, ütles talle kohalik vikaar isa loppis. Te peaksite oma abikaasa vahepeal Riiadisoneerasse saatma. Las tuulutab ennast natuke päevast päeva aina uurida ja puurida. See pole hea. See hakkab mõistuse peale. Donna Eva riista jäi ehmatusest keeletuks. Ta läks oma mehe juurde ja ütles talle, et tal on mõningaid soove ja eriti üks minna Rio de Janeiros süüa süüa seal kõike, mida talle teatava asja pärast on soovitatud. Kuid tänu oma suurele tarkusele nägi meie suurmees abikaasa plaani läbi ning vastas talle naeratades, et pole vaja karta. Seepeale läks ta linnanõukogu ette, kus parajasti tema ettepanekut arutati ning kaitses seda nii sõnaosavalt, et enamik linnaisasid tema palve heaks kiitis, kehtestades ühtlasi uue maksu mille abil oli võimalik tasuda vaesemate patsientide ravielamise ja toidu eest. Maksuküsimust ei olnud lihtne lahendada, sest Itaaguays olid kõik asjad juba isegi maksu all. Pärast pikka arutamist lepiti kokku, et matustel lubatakse surnuvankrit vedavad hobused kaunistada kahe ehissulega. Kes soovi hobuseid niisugusel viisil ehtida, maksab linnale kaks Tsetooni iga tunni eest, mis jääb lahkunu surma- ja kalmistul toimetatava viimse õnnistamise vahel. Linnasekretär läks uuest maksust saadava tulu arvestamisega sassi. Ja siis ütles üks linnanõukogu liikmetest, kellel tohtri ettevõtmisesse sugugi usku ei olnud. Et targem oleks sekretäri asjatust vaevast säästa. Mingeid rehkendusi pole vaja, ütles ta. Sest doktor pakamarde jõua selle asjaga nagunii mitte kuhugi. Kas on varem nähtud, et kõik hullud pannakse ühte majja kokku? Auväärt linnaisa eksis. Tohter sai kõigega hakkama. Kui luba käes, algas kohe ehitamine. Hoone asukohaks sai Ruannova, mis oli tollal Itaaguay kõige ilusam. Majal oli kummagi külje peal 50 Acket keskel sisehoov ja see suur hulk palateid patsientide tarvis. Doktor paka Marta oli suur araabia kultuuri asjatundja ning ta avastas koraanist, et Muhamedi meelest tuli vaimuhaigeid austada, kuna alla on neilt võtnud mõistuse, et nad ei saaks pattu teha. See mõte tundus talle ilus ja sügav ning ta lasi selle raiuda hoone fassaadile. Aga kuna ta pelgas, et see võib pahandada vikaari ning seega kaudselt ka piiskopi ennast omistas ta selle mõtte Benedictus kaheksandale teenides oma vaga vale ka ära selle, et isa loppis talle lõunalauas tolle silmapaistva paavsti eluloo ära jutustas. Asutuse nimeks sai roheline maja. Akende järgi, mis olid esimest korda ei taha, ei ajaloos. Rohelised. Avamine oli suurejooneline. Seitse päeva kestvatele pidustustele voolas rahvast kokku kõigist lähedastest, kaugetest küladest ja linnadest ning koguni Riyodisoneerust. Palju hull oli juba kokku kogutud ja sugulased said näha, missuguse isalikku hoole ja kristliku armuga nende eest edaspidi hoolt kantakse. Donna iva riista, kellele abikaasa tähetund väga meeltmööda oli, pani selge uhked rõivad ning kaunistas ennast ehete lilleõite Jesiidiga. Neil mälestusväärsetel päevadel oli ta tõeline kuninganna. Igaüks külastas teda kaks või suisa kolm korda mis oli tollaste vaoshoitud ja ontlikke kommetega vastuolus. Ning teda mitte ainult ei kiidetud, vaid ka meelitati meelitati, kuna ja see teeb toonasele seltskonnale suuresti au. Temas nähti suurvaimu silmapaistva inimese abikaasat. Ning kui teda võidigi kadestada, siis oli tegemist imetlejate püha ja ülla kadedusega. Nädalaga said avalikud pidustused läbi. Lõpuks ometi oli Taagway saanud endale hullumaja. Kolme päeva pärast paljastas hulluarst Eraviisilises vestluses apteeker Krisbynsuaarisega oma helde südame saladuse. Kristlik armastus härra Soarys kuulub kahtlemata minu tegutsemise juurde, kuid see on üksnes maitseaine. Nagu sool. Nii nagu ma mõistan Pauluse kirja korintlastele. Kui ma teaksin kõiki saladusi, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Minu ettevõtmise sellesama rohelise maja juures on kõige olulisem uurida põhjalikult hullumeelsust selle erinevaid raskusastmeid, klassifitseerida selle esinemisjuhud, selgitada välja tolle nähtuse põhjused ning leiutada selle vastu üleüldine rohi. See ongi minu südame saladus. Usun, et just nii saan kogu inimkonnale kasulik olla. Äärmiselt kasulik, lisas apteeker. Ilma selle asutuseta jätkas hulluarst. Ei saaks ma suurt midagi ära teha. See aga annab mulle minu uurimistöö jaoks palju vabamad käed. Palju vabamad, kiitis teine tagant. Rohelisse majja voolas hull kokku kõigist ümberkaudsetest, linnadest ja küladest. Oli määratsevaid, hulle, oli mullikesi, oli kinnisideede käes vaevlejaid, terve vaimust, vaevatute pere kogu oma täiuses. Nelja kuuga kasvas roheline maja küla suuruseks. Esialgu ehitatud kambritest enam ei piisanud, lasti juurde ehitada uus tiib, 37 palatit. Isal loppis tunnistas, et tema ei osanud küll arvata, et maailmas võib nii palju haigeid olla. Veel vähem siis seda kui salapärane ja seletamatu. Võib-olla mõne haiguse põhjus. No võtke või see labane ja rumal poiss, kes pidas iga päev pärast lõunasööki akadeemilise loengu, mida vürtsitas troopide, antideeside ja apostroofidega kaunistas kreeka ja ladina keelega ning ehtis kõige lõpuks Tseetsero apelleiuse Tertulianusega. Vikaar ei suutnud seda uskuda. Mismoodi pois, keda ta oli kolm kuud tagasi näinud tänaval ning eakat mängimas. Seda ei saa eitada, vastas hulluarst talle. Kuid tõde on see, mida austatud jumalasulane oma silmaga näeb. Ja nii iga päev. Minu arvates jätkas vikaar saab seda seletada ainult Paabeli keelte segadusega mille kohta võime lugeda pühakirjast. Tundub, et ammustel aegadel segamini paisatud keeli on lihtne vahetada, kui mõistus töötamast lakkab. See võib tõepoolest olla nähtuse jumalaks. Seletus nõustus hulluarst, kui oli hetke järele mõelnud. Kuid ei ole võimatu, et leidub ka inimlik puhtalt teaduslik põhjus. Ja see ongi minut. Soovin teile jõudu ja jälgin seda kõike murega tõsiselt. Armuhull oli kolm-neli tükki kuid ainult kahe puhul mõjus jampsimine üllatavalt. Esimene Falcao nimeline 25 aastane noormees pidas ennast koidutäheks. Ajas käed-jalad harki, et need kiirte moodi paistaksid ning jäi sellesse asendisse tundideks. Uurides, kas päike on juba tõusnud, et tema võiks looja minna. Teine käis mööda tube ringi, luusis sisehoovis ja koridorides, otsis maailma lõppu. Naine oli õnnetukese ühe seelikuküti pärast maha jätnud. Niipea kui ta oli nende põgenemisest kuulnud, haaranud ta püstoli ja tormanud neile järele. Kahe tunni pärast olevat tänad ühe tiigi ääres kätte saanud ning mõlemad kõige julmemal viisil teise ilma saatnud. Armukadedus sai soovitud kättemaksu aga kätte. Tasuja ise läks hulluks. Ja nõnda sai alguse too painav soov jõuda maailmalõpu põgenejaid otsima. Suurusehullustus oli esindatud väljapaistvate näidetega. Neist kõige silmapaistvam oli üks vaeseke rõivakaupmehe poeg kes kandis seintele, sest inimestele otsa ei vaadanud ette kogu oma sugupuu. Mis oli niisugune. Jumal lõi muna. Munast tuli mõõk, mõõk sünnitas Taaveti. Taavetist sündis purpur, Purporis sündis Hertsog, hertsogi sündis marki markist sündis krahh ja see olengi mina. Ta lõi endale vastu pead, nipsutab sõrmi ja kordas veel viis-kuus korda järgemööda jumal lõi muna, munad ja nii edasi. Samast sordist oli ka kirjutaja, kes esitas ennast kuninga majavalitsejana. Kolmas oli üks Miinase loomakasvataja, kellel oli kombeks kõigile loomi jagada ühele 300, teisele 600, mõnele 1200 lõppu ei paistnud sellele tulevat. Usulistest kinnisideedest ei hakka ma rääkimagi. Mainin vaid üht patsienti, kelle nimeks oli shounte deus. Kuid kes nüüd nimetas ennast aina jumal Žaoks ning tõotas taevast kuningriiki kõigile kes teda kummardavad. Ülejäänud aga lubas põrgusse saata. Peale selle oli veel ülikooli diplomiga karsi ja kes ei öelnud kunagi midagi sest kujutas ette, et niipea, kui ta lausub ühe ainsagi sõna kukuvad kõik tähed taevast alla ja panevad maa põlema. Niisuguse väe armasta olevat saanud jumalalt eneselt. Seda kirjutas ta paberile, mille hulluarst käskis talle anda, mida haletsuse vaid teadusliku huvi pärast. Sest tõtt-öelda oli hulluarsti kannatlikkus veelgi erilisem kui kõik rohelisse majja koondunud maaniad, solist suisa imekspandav. Simmo paka marte alustas sellest, et palkas hullumajja töötajad. Apteeker Krismimsuaarisin nõuande järgi värbas ta samuti kaks oma vennapoega kelle linnanõukogu poolt kinnitatud ülesanneteks sai toidu ja riiete väljajagamine ning muu asjaajamine. See oli parim, mida ta sai teha, et ise ainult oma tööga tegeleda. Roheline maja, ütles ta vikaarile on nüüd nagu omaette maailm, kus on ajalik, valitsus ja vaimu valitsus. Isalopees hakkas selle vaga nalja peale naerma ning lisas siis ainult sellepärast, et mitte võlgu jääda. Oodake, oodake. Külma teid, paavstile, ülesanne. Kui hulluarst oli asjaajamise kohustustest vabanenud võttis ta ette patsientide klassifitseerimise. Kõigepealt jagastanad kahte põhilisse klassi. Märatsevad hullud ja ullikesed. Seejärel tulid alamkategooriad, maaniad, jampsimised, kõiksugu hallutsinatsioonid. Kui see tehtud sai, võttis ta põhjaliku ja üksikasjalik uurimistöö. Ta analüüsis iga hulluharjumusi hoogude pealetulemise kellaaegu seda, mis neile meeldib ja mis ei meeldi hullude sõnul liigutusi ja kalduvusi. Ta kogus teadmisi nende eluametikommete haiguste ilmnemise asjaolude lapsepõlves ja noorukieas juhtunud õnnetuste. Kõiksugu muude tõbede suguvõsas esinenud vaimuhaiguste kohta. Põhjalikumalt ei tee uurimistööd isegi kõige hoolikam kohtunik. Pani ta kirja mõne uue tähelepaneku huvitava avastuse, erakordse nähtuse. Samal ajal uuris ta, mida haige peaks sööma milliseid arstirohtusid võtma, mis haigust kõige paremini raviks leevendaks. Seejuures ei piirdunud ta üksnes oma armastatud araablaste soovitustega vaid kasutas ka neid meetodeid, mis ta omaenda tarkuse ja kannatlikkuse toel oli välja mõelnud. Kogu see töö neelas muidugi suurema osa tema kõige viljakamad aega. Ta sõi halvasti ja magas halvasti. Ja isegi süües tegid aina tööd. Luges mõnda vana teksti, mõlgutas mõne raske küsimuse üle. Tihti juhtus, et ta ei öelnud terve õhtusöögi jooksul donna iva riistale ainsatki sõna. Kahe kuu pärast oli too silmapaistev daam jõudnud arusaamisele, et ta on kõige õnnetum naine. Ta langes sügavasse masendusse. Tema jume muutus kollakaks, ta sõi vähe, jäi kõhnaks ning muudkui ohkas kogu aeg. Ta ei söandanud kurtega teha etteheiteid, kuna ta austas oma abikaasat ja isandat. Seepärast kannatas ta vaikides ja jäi silmanähtavalt otsa. Ühel õhtul, kui abikaasad emalt õhtusöögi ajal küsis, mis temaga lahti on vastas ta nukralt, et pole midagi. Siis aga võttis julguse kokku ja ütles lõpuks, et tunneb ennast niisama palju lesena nagu varem. Ning lisas, kes oleks osanud arvata, et pool tosinat nõdrameelset. Ta jättis lause lõpetamata. Või pigem lõpetas selle, tõstes pilgu lae suunas. Silmad olid tal äärmiselt sisendusjõulised, suured, mustad otsekui koiduvalguses niiskelt läikivad. Sama liigutuse oli ta teinud tol päeval Gussi mao paka marte tema kätt palus. Kroonikad ei ütle, kas donna Evarista tõstis selle relva kurja kavatsusega teadusele surmahoop anda. Või vähemasti sellel käed randmest saadik maha raiuda. Kuid see tundub tõenäoline. Igatahes ei pööranud hulluarst sellele suuremat tähelepanu. Suur mees ei ärritunud ega lasknud ennast kõigutadagi. Tema pilgu, teras jäi ikka endiseks kõvaks, siledaks, igavesti muutumatuks. Ainuski korts ei lõhestunud tema otsaisest, mis oli selge nagu botafoogo äärelinna vesi. Vahest ainult naeratuseks avanesid tema huuled, mille vahelt voolas otsekui ülemlaulu sunniõlina. Järgmine lause. Donna Eva riista tundis, nagu oleks maa tema jalge all kõikuma löönud. Iial ei iial olnud ta näinud Riioteisaneerot, mis oli toona praeguse iseenda kahvatu vari kui titaaguay kõrval siiski midagi palju enamat. Rio de Janeiros pääsemine oli talle nagu Egiptuse vangipõlves vaevleva juudi unistus. Eriti nüüd, mil donna iva riista abikaasa oli end selles provintsilinnakeses lõplikult sisse seadnud oli ta kaotanud viimsegi lootuse hingata. Ta on meie kauni suurlinna tervistavalt õhku. Ja just nüüd pakkus mees talle võimalust oma lapse- ja noorpõlve unistused teoks teha. Donna Eva riista ei suutnud varjata, et ettepanek oli talle vägagi meeltmööda. Symaabaka marte võttis tal käest kinni ja naeratas kuidagi filosoofiliselt. Nii et see ulatus abielusidemetest kaugemalegi. Ning tema naeratus paistis väljendavat. Niisugust mõtet. Hingevalu vastu ei ole imerohtu. See naine kohtub, sest talle näib, et ma ei armasta teda enam. Anna talle Rio de Janeiro ja see pakub talle tröösti. Ja kuna ta oli teadusemees, pani ta oma tähelepaneku kirja. Donna Eva riista südamesse aga pistis okas. Ta hoidis ennast siiski vaos ning ütles mehele vaip. Et kui too kaasa ei sõida, siis ei lähe ka tema, sest ei tule kõne allagi, et naine üksipäini linnatänavatel käiks. Sa lähed koos tädiga, vastas hulluarst. Pange tähele, et just selle peale oliga donna Eva Risto ise mõelnud. Kuid ta ei tahtnud seda paluda. Ega sellele isegi mitte vihjata, kuna esiteks oleks see mehele kaasa toonud suuri kulutusi ja teiseks oli tema arvates parem metoodilisema mõistlikum kui ettepanek tuleb mehelt. Oh, aga see läheb nii kalliks, ohkas donna Eva riista. No mis tähtsust sellel on? Me oleme palju teeninud, ütles mees. Alles eile sain kirjutaja käest paberid, kas tahad na? Ja ta näitas naisele oma raamatupidamist. Donna Iva, Risto rabatud. See oli kui arvude Linnutee. Seejärel juhatas abikaasata kirstud juurde, kus oli hoiul nende raha. Püha jumal. Seal oli terveid kullamägesid pakkide viisi 1000 Cruzeiroseid rahatähti, hunnikute viisi dubloone. See oli kui küllusesarv. Samal ajal kui naine oma suurte mustade silmadega kulda Kukistas jälgis hulluarst teda kõrvalt ning seejärel sosistas talle kõrva kõige salakavalam abisse. Kes oleks osanud arvata, et pool tosinat nõdrameelset. Donna Evarista taipas, naeratas ja vastas vaguralt. Jumal teab, mis ta teeb. Reis sai teoks kolme kuu pärast Donna ebariista, tema tädi, apteekri naine ja vennapoeg, üks preester kellegi hulluarst oli Lissabonis tutvunud ning kes oli juhuslikult Itaaguaisse sattunud viis, kuus teenijat. Neli orja. Niisugust seltskonda nägi linnarahvas ühel maikuu hommikul ära sõitmas. Hüvastijätt kurvastas kõiki peale hulluarsti. Ehkki Donna Ivaristab pisarad olid rohked ja siirad ei teinud need mehe südant ometi hellaks. Temale oli tähtis teadus ja ainult teadus. Mitte miski muu ei suutnud seda kõigutada ja kui miski talle käesoleval juhul huvi pakkus, kui ta rahva hulka murelikul jääb uurival pilgul silmitses siis üksnes sellepärast, et ta mõtles, kas ehk mõni hull ei ole tervete sekka sattunud. Jumalaga nuuksusid viimaks naised ja apteeker. Ja seltskond sõitis ära. Krispim suaaris ei tõstnud koju sõites pilku Gimli kõrvadelt kelle seljas ta ratsutas. Symaabaka Martin seevastu suunas pilgu silmapiirile ning jättis kodutee täielikult hobuse hooleks. Kui elav pilt, lihtsurelik ja geenius. Üks vaatab kõigi oma pisarate ja kurvastusega ainiti oleviku. Teine puurib ühes koidukiirtega tulevikku.