Kas tulete ülehomme jõudis Joani Vardi lainen veel lausuda, enne kui äsjane reisikaaslane talle selja keeras ja kogu tähelepanu vastu tulnud sõbrannale suunas pettunult silmitsedes elevil naisterahvaid enda ees kaalus vibalik Vardi lainel juba lahkumist. Siis aga pööras Luisa Kulkov oma rõõmsa näo uuesti mehe poole. Siin ongi mu sõbranna Nadja koolugeva, teatas ta rõõmsalt. Pardilainena ei jõudnud ära imestada, kuidas ühe naise nägu võib nii elav olla niivõrd kärmesti muutuda nagu selge järve pinnalt käisid sellest üle küll pilved, küll tuuleiilid, küll päike. See ei olnud nägu, vaid maastik, muutuv maastik. Muidu väga tavaline nägu, ent päeva jooksul oli see alatasa elavnenud mingi sisemise virvendus ajal nagu praegu. Nad tulid Varssavist alates koos reisinud ja teekonna vältel oli soomlane ikka ja jälle tähele pannud, millise kerguse loomulikkusega Luisa oskas üllatuda ja rõõmustada. Tema seltsis muutus näiteks tüütu vahepeatus Cownos mõnusaks lõunaks sealses jaama restoranis. Vardi lainen tundis rõõmu naise seltskonnas tema rõõmsameelsest jutust, sest ta enda tuju oli paha. Ühise keele leidsid reisikaaslased ka kirjanduse teemat arutades. Selgus, et mõlemale meeldis lugeda. Mõlemad olid omajagu reisinud ja reisil on lugemine peaaegu kohustuslik. Luisa oli just lõpetanud Sammerdised Moomi novellikogu ja rääkis entusiastlikult sellest, kui hästi ja huvitavalt. On novellides kirjeldatud Kagu-Aasia olusid. Ka inimesi, eriti just naisi, kirjeldas Muum värvikalt. Minu lemmikkirjanik teatas Luisa uhke pealiigutusega. Mõlemad, nagu selgus, olid ka kunstilembesed, nii et nad said arutada veel maalide ja kunstigaleriide üle. Luisa Kulkov polnud just ilus, kui vardi lainen teda nüüd perroonil silmitses, ent temas oli midagi erilist. Pisike naine, suurte, sügav, tõsiste pruunide silmadega, nende kohal kõrge otsmik, tumeda juuksepahmakaga ovaalses näos andis tooni tugev nina, huuled olid roosi nupukestena kokku surutud lõug pikk ja ümar. Tarvitses aga mingi mõte nägu elavdada nagu praegu, kui ta ilmselt rõõmu tundis Tallinnasse jõudmise ja sõbranna leidmise üle, kui silmades hakkasid helklema kullakarva täpikesed. Pardi lainen, tähelepanelik täpne mees tundis nende külgetõmbejõudu. Luisa oli 100 korda rohkem elus kui tema kõrval seisev sõbranna, kes oli hoopis teisest puust. Kleenukesest Luisast oli ta kaalukam nii kogult kui ka esinemiselt ja mõjus pigem maalitud nukuna. Suure punaseks värvitud suu, valge näonaha ning tumedate silmade ja juustega oli ta kaunilt vormitud. Ent mardi lainen kahtles tema siiruses, võimes üllatuda ja rõõmustada. Väga meeldiv, sõnas mees kombe kohaselt, kummardas kergelt ja ütles oma nime. Tulge ka teie ülehomme sünnipäevale, kutsus ta viisakalt ja pöördus siis minekule. Kes see oli? Päris Nadja sõbrannalt silmat mehe kaugenemas kujus kinni. Soome saatkonna atašee vastas Luisa kergelt. Näed, kuidas saatus mind soosib, naeris ta. Naised hakkasid kõrvuti jaamahoone suunas astuma pakikandja Vardi laisa järel. Varssavist astus mu kupeesse ja siis selguski, et me mõlemad sõidame Tallinna. Paremat reisikaaslast poleks osanud tahtagi. Ta on väga hea kuulaja, kes esitab ka küsimusi ja ülehomme on tal sünnipäev, ta saab 31 aastat vanaks Luisa kiikas rõõmsameelselt naljale otsa vaadata. Nii et lapsuke alles naeris. Nadja on ta vaba ja vallaline, päris naine edasi. Luisa naeris heledalt. Aa see sind siis huvitabki vilksas ta pilgu sõbrannale isiklikust elust ei rääkinud, aga abielusõrmust ei pannud ka tähele, lisas ta kelmikalt. Tõsinedes, lisas ta siis kerge kahjutundega hääles. Aga mul sõrmus ikka alles. Smaragd, iga sõrmus oli ta juba ammu ära müünud, aga abielusõrmus oli ikka veel sõrmes, just nagu südame küljes kinni. Seda ei saanud taskusse libistada, nagu ta ühel hetkel oli kavatsenud Pariisis. Ja alles Pariisis tegi ta kindla otsuse, kirjutas Nadjale, tuleb aga sugugi mitte puhkusereisile, nagu oli Vardi laisele öelnud. Luisa Kulkov saabus kindla missiooniga. Sellele mõeldes kerkis tema pikk ümarlõug trotslikult ülespoole. Nadia oleks tahtnud Luisale uurivalt näkku vaadata ja küsida, kuidas ta vastu peab, aga tundis, et selleks pole veel õige aeg. Parem alustada ettevaatlikult. Koju jõudes asus ta kohe köögis toimetama. Mul on ka pudel koduveini, hõikas ta Luisalekas, otsin välja Louisa revideeris Nadia uut elamist. See oli tagasihoidlik, ei meenutanud otseselt toda Tallinna korterit, kus Luisa oli veetnud nädala, kui eelmine kord külas käis. Mööbel tundus võõrana, laud, tool, riidekapp ja punase riidega kaetud diivan. Kõik kuulus ilmselt majaomanikule ja otsi ikka. Hõikas ta vastu. Aknast välja vaadates silmaste korrastatud siseõue kuuri äärde riita laotud küttepuid, kaharat, õunapuud kuuri kõrval. Punnis viljade järgi otsustades oli oodata head õunaaastat. Kas tunned, et oled end siin korralikult sisse seadnud, päris ta kööki astudes. Peale raamatute õnnetu begoonia pole sul siin midagi isiklikku näha. Ta vaatas küsivalt Nadjal otsa. Ah hea tühi linnupuur on, sul ka, meenus talle siis. Nadia ohkas ja laiutas käsi. Minu käes toataimed kaua vastu ei pea. See begoonia oli alguses suur silmarõõm. Aga siis hakkas kiratsema. Nadia ohkas uuesti, asus otsima veiniklaase. Tibukesega läks samuti kehvasti. Mu kallis kanaarilind suri just enne siia Lembitusse kolimist. Sa veel mäletad tipukest, eks tõstis ta kulmu. Oli juba siis olemas, kui sa eelmine kord külas käisid. Ilmselt sain ta siis, kui Tallinna tulin. Seda ma ei mäletagi. See oli kümmekond aastat tagasi alailma siristas ja ikka nii reipalt. Kuni ühel päeval kukkus õrrelt maha ja enam ei laulnud üldsegi mitte. Nadja peatus hetkeks, siis jätkas heldinult. Leidsin kena väikese karbi ja matsin ta aeda seal vanal aadressil. Kunagi oli linnukese alaline vidin näidata ärritanud, aga praegune vaikus tundus samuti ebaloomulik. Luisa silmad valgusid sõbrannat kuulates vett täis ja ta vajus taburetilt kössi. Tibuke oli surnud linnukese jaoks kõrges vanuses. Aga tema, Andrei oli vaid mõni aasta üle 30, suri liiga noorelt liiga rumalasti. Aga ei, nutma ta täna ei hakka. Ta neelatas ja vaatas ülespoole lakke, nagu juuriel oli õpetanud, et pisaraid tagasi hoida võimalikult normaalse häälega katsusta jätkata. Vähemalt puur on sul alles. See hoiab tibukese mälestust. Hääl murdus ühe liigutusega paninadia veiniklaasid käest ja heitis Luisa ette põlvili. Ta haaras sõbranna ümbert kõvasti kinni ja surus end tema vastu. Anna andeks, sosistas ta Louisa kõrv. Tahtsin kogu aeg Andrei kohta küsida, aga ma ei teadnud, mida öelda. See on nii raske teema, ma lihtsalt ei oska. Luisa pisaraid ei suutnud nüüd enam miski pidurdada. Nägu tihedalt vastu, Nadja karedad diaki, nuttis ta vappudes, nagu oleks nuukseid terve päeva kogunud ja alles nüüd need valla päästnud. Jaki kaelus oli varsti läbimärg. Nadjagi nuttis kaasa, nägu Luisa karmides juustes. Ühel hetkel sai ta ka mõlemal pisarad otsa. Naised toibusid. Nadja tundis, et põrand on kõva ja küürutada ebamugav. Ja Luisa tundis, et silmad tundusid pundunutena ja nägu vajas pühkimist. Mõlemad tõusid peaaegu korraga, silmad küll punased, nägu märg, ent koos nutmine oli toonud kergendust neid lähendanud. Muidugi olid nad vanad sõbrad ja kirjades alati avameelsed ent kolm aastat on pikk aeg ka sõprade vahel. Nii pika aja jooksul kasvavad inimesed lahku. Nende huvid hargnevad. Igapäevaelu koosneb ju pisiasjadest, mida kirjades ei tule pähegi mainida. Nad teadsid teineteisest kõike või peaaegu kõike, ent ei olnud sündmusi silmast silma arutanud, ei olnud rõõmu ja kurvastust ühel ajal jaganud. Nüüd tegin adja veini lahti ja valas klaasidesse tumesõstra, vein punane ja mustsõstar. 1929 seisis sildil eelmise aastatoodang. Louisa vaatas klaasi pikalt, nagu kardaks, et selle sisu on mürgine ja ütles siis kahtlevalt. Kas see pole mitte tardunud vere värvi? Varem ma polnud punase suhtes tundlik, ent nüüd häirib mind terve värvigamma. Punaseid asju ei saa ma enam maalida, nutt tuleb peale. Oma punased riided olen ära andnud, aga näe. Sulgema punane diivan. Punaseid asju on maailmas nii palju. Iga kord, kui ma midagi punast näen, mõtlen ma Andreile. Ta tõstis klaasi ja sõnas Nadjale silma vaadates. Joome parem Andrei terviseks. Tema mälestuseks parandas Nadia. Naised lõid klaasid kokku ja rümpasid. Punane vedelik oli hea ja magus. Mulle tundub, et ta on kusagil seal üleval ja vaatab alla ka praegu. Tema mind näeb. Aga mina tema juurde ei pääse. Uus pisaratetulv kogunes Louisa silmade taha vajutas ta uuesti taburetilt. Kuidas ta võis mind niiviisi hüljata. Kas ta jättis vähemalt mingi selgitava kirjakese? Uuris Nadja ja võttis samuti istet. Kas just selgitava kahtlus Luisa aga ja kinnitas, et armastab mind ja lapsi ning palus andestust. See oli ka kõik. Naise silmadesse kogunenud pisarad jooksid aeglaselt mööda nägu alla. Väga lühike kiri, lühem, isegi kui Majakovski. Kui sa mäletad, mida Majakovski enesetapukirjas kirjutas. Luisa ohkas sügavalt. Olen tagantjärele palju mõelnud, kuidas asjad oleksid võinud minna. Kui Andrei oleks koju tulnud ja pankrotist rääkinud. Oleksime kahe peale kindlasti midagi välja mõelnud, aga ta ei tulnud. Püstol oli tal tööl. Sinna tuli ka tööalane post. Seal lugesid ajalehti, Andrei oli impulsiivne mees. See teda võluvaks tegigi. Aga ta isikliku katastroofi puhul nii impulsiivne on, seda poleks ma osanud arvata, kostis Nadja. Ma ei tea, kuidas see mõjub. Kui sul pind jalge alt kaob. Ilmselt teedki midagi äärmuslikku, järeldas ta. Ühe hetke reaktsioon. Firma on pankrotis, mis ma nüüd teen ja kuul pähe. Kui sul on püstol ja oled endast väljas, siis võibki see lahendusena tunduda. Majakovski surm nii, varsti pärast andriid mõjus mulle halvasti, tunnistas Luisa neis kahes enesetapu. See oli minu jaoks midagi ühist. Sarnane meetod, sarnane vanus, sarnane välimus. Inglise lehtedes avaldati pilte majakovskist. Täitsa meenutas andriid. Ta naeratas nukralt. Nadja elavnes ja ma mäletan seda kirja, kus sa sellest kirjutasid. Murelikult sõbrannale otsa vaadanud, leidis Nadja momendi sobivat olevat, et küsida. Olen kõige rohkem imestanud, kuidas sa seni oled hakkama saanud. Sellele oli ta Luisa kirju lugedes mitu kuud mõelnud. Luisa näol virvendus midagi naeratuse taolist. A- paar esimest kuud hoidis mind elus pime viha, nördimust, pahameel, ärritus, et mu kallis mees on oma probleemi omal viisil lahendanud ilma mulle mõtlemata. Ma armastasin teda väga, armastan ka praegu, ent vihastasin tookord kapitaalselt. Kuidas ta võis nii teha, mind üksi jätta. Luisa hääl tõusis, sõrmed hoidsid laua servast kõvasti kinni, nagu saaks sellest tuge. Kirjalikust vabandusest ei piisa. Olen vahel mõelnud, et parem kui ta polekski kirjutanud ellu jäänud, see tähendab, mul tuleb teistele midagi öelda, kuidagi asja seletada, ka ise asjast aru saada. Ja meil on ju lapsed, kes tahavad teada, kui sissi on. Pidin nuputama, mida neile öelda. Ja mida sa niisugustele ikka räägid. Albert on seitse ja Elsa neli. Valetad nii, et suu suitseb. Issi sõitis pikale reisile. Luisa tundis naadiaga rääkides järjekordset ärritust, aga kergendust. Juuriel Londonis oli küll hea sõbranna, neid sidus kunstihuvi, aga ta ei teadnud midagi vene hingest ega majakovskist. Naised istusid veel kaua köögis, sest neil oli mitu aastat tasa teha. Hea oli Andreid meenutada, mõne asja üle nutta, mõne teise üle rõõmustada. Kui esimene veinipudel sai tühjaks, tekkis asemele teine siis kolmaski. Ja südaöösel praadis Nadia, õige mitu muna. Terve õhtu polnud nad midagi söönud. Magama said nad alles vastu hommikut. Leo Päts sügavalt enesekriitiline noormees vaatas lipsusõlme, sidudes peeglisse. Vanust oli tal 27 aastat, aga juuksed meelekohtadel kippusid juba taanduma. See häiristada pani nina kirtsutama. Aga ta oli ju papasse ja papa noorepõlve pildid näitasid ka varast taandumist laupäeva avarust võimendades. Praeguseks oli papal terve pealagi hõredaks kulunud Leokas. Küllap juhtub nii ka temaga. Üldse oli ta välimuselt papasse kõrge laup, suur nina, parajalt vormitud huuled. Noormees valmistus koos papaga naabritele külla minema. Ühised sünnipäevade pidamised olid traditsiooniks saanud. Alati, kui kellelgi saatkonnast oli sünnipäev, kutsuti ka pätse ning leo ja papa enamasti tulidki kohale. Soomlased olid üldse nende vastu sõbralikud. Sünnipäevakingi tõi traditsiooniliselt papa, see oli midagi tema enda toodangust. Täna oli selleks purk kloostrimetsamett. Sünnipäevalaps Juhani Vardi lainen pik prillidega mees kummardas kergelt kingitust vastu võttes. Leo ja papa soovisid õnne, surusid kätt ning tõstsid pakutud klaasimehe terviseks. Mõnes mõttes on kummaline siin tumepunase reljeefse tapeediga salongis seista, mõtles leo. Mitte just õdus. Soomlased polnud saatkonnas midagi olulist muutnud. Salongi uhke kroonlühter Ki oli jäänud samaks. Mõne aasta eest oli salong olnud pätside elutuba. Papa oli maja ostnud, sisustanud ja siis soomlastele edasi müünud. Eesti kunstnike maalid seintel oli küll vahetatud soome kunstiteoste vastu, suurde saali oli toodud Hiina mööblit ja tiigrinahk. Ent salong oli samasugune nagu Leoseda, mäletas. Seltskond ei olnud täna suur, aga saatkonnal oli ka vähe personali saadik, paar atašeed, paar nõunikku ja masinakirjutaja. Täna oli Vardi laise kutsel kohale ilmunud veel kaks naisterahvast. See oli suur uudisleo, vaatas võõraid naisterahvaid huviga. Üllatus, kui kuulis, et nad on venekeelsed. Et eesti keelt räägib ainult üks neist. Papal Konstantin Pätsil oli salongis oma tugitool, sealt konjakiklaas käes, vaatas ta nooremate inimeste sebimist talle omase rahuga. Mõnel hetkel tundus talle, et 55 aastat turjal on üsna keskmine eluiga, aga mõnel teisel vähem rahuldaval hetkel tundis ta end vanana. Olenevalt sellest, kas ja kuidas vallutasid jalad vahel ka hambad. Täna oli enesetunne päris hea. Paistab, et teie mesilastel läheb kloostrimetsas hästi, sõnas naabertugitooli istunud saadik meepotile viidates. Linnamees, kes ei osanud aiatööd ja mullas sobramist hinnata, suhtus lugupidavalt Pätsi maaelu ponnistustesse, millest oli ikka vahel lehes lugeda. Kuulu järgi olevat teil seal hiigelsuur lilleaed. Päts naeratas laialt. Kloostrimetsalilleaed tegi talle palju rõõmu. Jalutan seal iga päev, kui maal olen, kostis ta rahuldustundega. Olen väga rahul nende lilledega, mis välismaalt sai tellitud. Daaliad on toredad siis veel roosid, gladioolid, kõik Hollandist. Küllap see värvikirevuse lõhnarohkus meeldibki mesilastele. Nad töötavad päris hoolega. Pätsi naeratus oli lapselik ja särav. Kloostrimetsa üle tasus uhkust tunda. Sinna oli ta ise samuti noorem vend Voldemar matnud palju tööd ja vaeva. Kui ta selle maalapi veel enne Eesti iseseisvumist Tallinna linnalt rendile võttis, oli see soine ja täiesti kasutu. Aastaid kulus selle kuivendamiseks kraavitamiseks, enne kui sinna sai midagi istutada. Ja ehitanudki, oli ta seal mõnuga. Elumaja kõrvale kerkis töölistemaja, siis veel saun ja hulk muid abihooneid. Eesti mesilased koguvad välismaist nektarit, pomises saadik. Päts mühatas, aga mesi jääb kõik kodumaiseks tarbeks ja vaatas vilksti soomlase poole. Peaksime tegelikult palju tihedamat koostööd tegema. Eesti-Soome liidust ei räägi ma niisama suusoojaks ja vaadake, uus Eesti-Soome kaubandusleping sai küll alles paika pandud, aga kaubavahetus ei suju mitte. Ikka tahate meie kartulile kõrget maksu peale panna? Sünnipäevaliselt olid vahepeal laulu üles võtnud. Päts keeras oma suure pea lauljate poole. Tore oli kuulata ette võtulustiliste noorte elagu laulmist, vaadata nende energiat. Päts ise polnud suurem asi laulumees, ehkki muusikat kuulas ta hea meelega. Noorte inimeste grupis pani päts äkki tähele üht täikese kasvulist naist, kes eemalt vaadates meenutas talle Helmat. Mõte ise oli ootamatu. Ei tundunud sünsanegi. Päts, laskis silmadel kontrolliks uuesti üle käia. Pealiskaudne sarnasus oli täiesti olemas. Tundmatul oli samasugune pikk näo ovaal ja krässus, pruunid juuksed nagu Helmalgi naine tema kõrval, keda päts samuti ei tundnud. Ei mõjunud. Samas sümpaatsemana ei meeldinud pätsile need praeguse aja moodsad naised, kes värvisid oma kohalolekut rõhutasid ja rumalusi rääkisid. Helma, nagu tundmatugi oli olnud tagasihoidlik ehk elurõõmsa olekuga naine. Päts tühjendas konjakiklaasi. Ta ei olnud suur napsumees. Pidudestki ei osanud ta suurt midagi arvata. Varsti saab ehk ära koju minna. Nüüd aga oli sünnipäevalaps grammofoni mängima pannud, jänt tantsulainele seadnud. Ta kavatses üleeilse reisikaaslase Luisa põrandale kutsuda. Olles end ringi keeranud, selgus aga, et ta oli hiljaks jäänud. Leo oli temast ette jõudnud juba Factorotis. Luisaga pettunud Vardi lainel pöördus siis teise naiskülalise poole, keda alles üleeile oli pidanud värvitud nukuks. Täna polnud naisel vigagi, vein ja suupisted olid riisunud tulipunase värvida huultelt. Ka rääkis naine vene keelt veatult ja ilma aktsendita nagu eilne rongi kaaslanegi. Kätt naise piha ümber hoides tundis Vardi laine näki kuidas tolle kehast hõõgub kuumust ka mingit vastupandamatut aroomi. Esimese fokstrati järel tantsis mees Nadjaga veel teise ja kolmandaga. Neile järgnes hoogne valss. Kuidas tanaadiaga keereldes kõrvaltuppa sattus, seda ta hiljem ei mäletanud. Hämaravõitu nurgas pehme päris seinavaiba najal oli ta ometi naasiad suudelnud ja üllatunud naise vetruvusest. Huuled olid kutsuvad ja pehmed. Sama kuumad nagu naise kehagi. Vardi lainen tundis, kuidas naise lähedus mõjub talle samuti. Kui vahuvein paneb pea kohisema. Päts jälgis samal ajal poja valsikeerutus tundmatu kräsupeaga. Tantsu lõppedes arvas, et nüüd oleks õige aeg lahkuda ja viipas kutsuvalt Leole. Tugitoolist tõusnud, valmistus ta jalutuskepi haarama, ent just sel hetkel ilmus tundmatu kräsupea tema ette nii kiiresti ja ootamatult, et aeglaselt tegutsev päts sattus segadusse. Naine astus talle väga lähedale, ta ei olnud oluliselt lühem, nii et päts nägi helklevaid kullakarvatäpikesi tema silmades. Vene keeles sosistanud, palun tulge, libistas naine midagi kõva ja väikesta pihku. Päts oma suure pea lühikese kaela ja Räsaka koguga tardus, jäi soola sambana seisma, samas kui kräsupeo lahkus kärmelt. Mis sa talle ütlesid, et ta minema jooksis, päris Leo isalt, naerusui. Päts vaatas süüdlaslikult naeratades pojale otsa. Mina ei, ma ei öelnud midagi. Ja kehitas õlgu. Kodus omaskeetlikus toas avasta peo ja leidis sealt pisikeseks murtud paberilehe, millel seisis trükitähtedega. Teisipäeval kell kolm pärast lõunat Pauli baaris Mustpeade majas. Päts keeras hämmeldunult paberitükki käes ja vaatas siis tagaküljele. Ent see oli puhas. Naise nime ei olnud kusagil kirjas.