Inglane Braijenkiffi ja eestlane Johan Sooman olid üsna ühevanused mehed. Gif-i 43, Soomand 41 erariides korrapäraste näojoontega ilma prillideta ühepikkused, mõlemad kõvad suitsetajad. Sarnaselt palja pealaega. Pealagi oligi see, mis neid kõige rohkem eristas. Soomanil tõi see esile suure otsmiku ja kippus läikima. Kihvil oli aga ühtlaselt väike pea nagu sile muna. Kahekesi istusid nad tihtipeale Soomani kabinetis koos vahel üsna kaua tuba paksu suitsu täis. Need, kaks meest, briti saatkonna teine sekretär, ühtlasi passilaua ülem ja Eesti vabariigi politseivalitsuse direktori asetäitja, tegid tihedat koostööd. Venemaa oli nende jaoks ühine nimetaja, selle riigiga oli probleeme. Oi kui palju. Kahe riigi huvid osalt kattusid, ehkki mõlemale oli esmatähtis oma riigi sisemise julgeoleku kindlustamine. Eestil oli vaja vältida kommunistidest ässitajate saabumist riiki ja Suurbritannia soovis sama oma riigis. Mõlemat riiki huvitas, mis toimub Venemaal. Londoni jaoks oli Tallinn omandanud väga olulise rolli, sest siit sai head informatsiooni, samas kui Moskvasse julgetud Briti luurajaid veel saata. Venemaad peeti ebakindlaks ohtlikuks. Sooman võttis laualt järgmise kaardikese, luges sellelt. Luisa Kulkov sündinud 1892 liitsis inglise kodakondsus, valdab vabalt inglise, vene, prantsuse ja saksa keelt. Saabunud Eestisse Saksamaalt vanemad ja abikaasa surnud isa oli puidutööstur, Arhangelskisse abikaasa oli ärimees Londonis. Selliseid kaardikesi peeti politsei valitsuses kõikide sissesõitnute kohta, aga kohalikele elanikele oli kohustus iga kolimise järel end uuel aadressil registreerida. Tallinnas oli see eriti oluline, sest linnas valitses sõjaseisukord, mis äsja oli küll ümber nimetatud kaitseseisukorraks. Sooman tõstis silmad kaardikeselt ja vaatas vastas istuvale kihvile otsa. Kulkov elab praegu Tallinnas aadressil Suur-Roosikrantsi 10. Üks kihvi noogutas ja lisas tõsiselt. Tean, tean. Suur-Roosikrantsi oli üks olulisemaid tänavaid, mis sai alguse Vabaduse platsilt kohe glooria restorani lähedalt, kus kihvi käis tihti tantsimas. Ta võttis välja märkmiku, lehitses seda ja lausus. Neiuna oli ta Meri, Luis Timmermann. Abielludes võttis mehe perekonnanime, hakkas kasutama keskmist nime ja nii sai temast Louisa Kulkov. Ta raputas pead. Just nagu ümbersünd, kas pole? Mis sa arvad, küsis Sooman. Kas meil tuleks kul kohvi jälgimise alla võtta? Kihvi noogutas sõnatult ja lisas ikka veel noogutades. Parem oleks ja me ei tea ju, miks ta Eestisse tuli. Inglismaal on teda nähtud poliitiliselt kahtlaste isikute seltskonnas. Tema mehe vend Sergei Kulkov, tolle sõber Aleksander vareenikov on meil vaatlusel kontrollime nende kirjavahetust. Võimalik, et Luisa Kulkov on saadetud siia mingi teatega. Mõne hetke olid mehed vait, pahvides suitsu, mõlgutades mõtteid. Aga Nadežda koolugeva, mis sa temast arvad, uuris Sooman. Kulkov peatus alguses kolupäeva juures, nii et need kaks on omavahel seotud. Võib-olla on ka kuulupäeva kommunistidega mestis. Kolu päeva käib minu juures passijaks ning tema juures pole küll midagi kahtlast täheldatud, kostis kihvi ja naeratas julgustavalt. Talinaadi aga väga rahul. Oleksime märganud punast kalduvust, poleks ma teda tööle võtnudki. Harjumuspäraselt keerutas ta abielusõrmust vasakus käes ja lausus siis aeglaselt. Ega kõiki inimesi jõuagi jälgida, arvan, et kolupäevad ei maksa esialgu vaatluse alla võtta. Sooman noogutas, ent mõttes andis juba käsu kolu päeva vaatluse alla võtmiseks. Kommunismiohu vältimiseks on vaja kõiki Kulkohvi kontakte kontrollida absoluutselt kõiki, sest kunagi ei või teada. Niisama omasoodu ei tohi asjadel areneda lasta. Umbes nii nagu leivateo puhul tuli tainast alailma kontrollida, et see oleks soojas, mitte ei jahtuks ja kerkiks sõtkuda, tuli just õigel ajal. Sooman võttis laualt järgmise kaardi. Siis on meil veel Mary Magdaleena Webb sündinud 1893 Pihkvas inglise kodakondsus valdab vabalt inglise, vene, prantsuse ja saksa keelt. Abikaasa inglane saabus Saksamaalt, elab Toom-Rüütli 10, üks käib tihti Tartus ja Venemaal. Sooman tõmbas suitsu ja lisas siis. Meid huvitavad eelkõige tema Venemaa sõidud, aga sellega me juba tegeleme. Sinu käest tahaksin rohkem tausta. Me ei tea midagi tema abikaaslastega suhetest Vene emigrantide ka Inglismaal, nii et paluksin sinult lisainfot. Kihvi noogutas ja kirjutas midagi märkmikku. Meerid tundis ta hästi paremini, kui ta Soomanile teada andis. Selle jutuka naise suust langes nii mõnigi väärtuslik kullatera, mida sai üles noppida ja arendada. Tema kaudu kuuliski kihvi esimest korda väikesest fotoaparaadist. Mida keegi sakslane siin Tallinnas leiutavat. See poiss on üldse üks tarkpea. Valter on nimi, töötab fotoäris ja sellepärast muust ei räägigi kui pildistamisest, seletas meeri ise väga noor, aga juba suur leiutaja. Oled sa ise selle noormehega Ta päris kihvi sisemist elevust välja näitamata. Ei mina sisemisse, aga väimeespoeg räägib temast. Mulle jäi ainult meelde, et sapp teeb leiutise jaoks puust mudeleid, naeris Mary. Ja nüüd oli kihvi oma agentide kaudu saanud täiendavat informatsiooni mudelite kohta, mida sai juba Londonisse saata. Sooman oleks nagu kihvi mõtete suunda aimanud ja tuletas meelde oma varasemat palvet. Kas Londonist on tulnud vastust fotode asjus? Küsis ta. Eestile oleks suureks abiks Inglismaal tehtud politsei. Fotod oli ta kihvile seletanud. Vaja oleks venelaste ja eestlaste pilte, keda on kommunistliku propaganda levitamise pärast riigist välja saadetud või keda kahtlustatakse seotuses kommunismiga. Soomani palve saabus sobival momendil. Neli inglise hüdroplaani külastasid parasjagu Tallinna. Kihvi sai edastada nii Soomani palve kui ka isiklikud kirjad abikaasale ja emale. Kaaskirjas ülemusele soovitas kihvi soojalt, et Soomanile peaks võimaluse korral vastu tuldama. Oluline oli säilitada koostöös teatud tasakaal võrdväärsus, nii et mulje jääks heast koostööst, kus käsi peseb kätt. Kihvi oli teadlik tundlikkusest, mis selles küsimuses Tallinnas valitsus ei tahtnud, et Tallinn nurisema hakkaks. Hüdroplaaniga sai ära saata kopsaka koguse Kiviõli, mida London oli palunud. Eesti oli hakanud tootma arvestatavas koguses kütteõli ja bensiini. See huvitas Inglismaad. Sellegi näiliselt rutiinse asjaga tekkis aga ootamatu probleem. Agent kellelegi Fi saatis Kiviõlli värskelt avatud vabrikusse, oskas küll lennukikütusega täidetud nõu kummikorgiga tihedalt sulgeda, ent kontoris kuhugi Fi jättis nõu sobivat transporti ootama. Tekkis ajapikku ikkagi leke, sest kütus lihtsalt sulatas kummi. Õnn, et ükski phi abilistest leke avastas õnn, et see juhtus enne hüdroplaanile viimist. Oleks lennuk tulnud vaid päev-paar varem, kui korkvel näiliselt pidas, oleks võinud tekkida tõsine plahvatuse oht õhus. Kihvi hingas kergendatult, et asi oli hästi lahenenud. Anna neile veel paar päeva otsustamiseks aega, teatan kohe, kui vastus tuleb. Ütleski Fi. Sooman noogutas uuesti. Ongi jäänud vaid postituvi, kuidas ta siis end sinu korteris tunneb, päris ta, suu naerul. Kihvi naeris kaasa. Küsi parem, kuidas mina end tunnen. Mees, tõsinesijanajatus, tooli seljatoele, linnupuur on mu meelest liiga väike või on lind ikkagi haiglane? Ta tundub nukrana. Ei sobiga mu koeraga kokku häiri Brexi koer uriseb iga kord, kui lind häält teeb. Nii et ikkagi Gudrutab, järeldas Sooman noogutades ja sööb ikka ka kihvilaksutus keelt. Oleme katsetanud igasuguste seemnetega. Ta on närb sööja. Siis välgatas aga kaval naeratus. Võib-olla peaks proovima sinu leivaga. Soomani otsaesisele ilmus kurd. Kihvil oli küll tore naljasoon, aga vahel oli see üsna õel. Alles värskelt tuttavaks saanud oli Sooman kinkinud kihvile omaküpsetatud leivapätsi. Too võttis selle vastu, aga järgmine kord rääkis, kuidas taoline leib on raskesti seeditav ja ei sobi. Keskmise inglase hella kehaehitusega. Sooman ei vastanud, vaid muigas irooniliselt. Sorissis laual olevate paberite seas leidis otsitava lehekese, heitis sellele kiire pilgu. Tallinnas, nagu selgub, on üllatuslikult palju postituvisid. Hiljaaegu kinkis Poola küttide liit Kaitseliidule tervelt 100 tuvi. Saatsin ühe oma meestest kaitseliidu suvilasse spetsialistiga vestlema. Eks näis, mis spetsialist arvab selle konkreetse tuvi lennust ja tegelikust sihtpunktist. Meie mehed tegelevad praegu teated Escifreerimisega. Annan teada, kui midagi on selgunud. 20 aastat sõjaväes teeninud, hindas kihvi praegust linnulugu kõrgelt. Pikki aastaid oli ta talunud sõjaväelist distsipliini ja kuumust Egiptuses, Indias ja Iraagis olnud haige Bakuus, Mosulist Inglismaalgi. Ent lihtlabase postituviga polnud varem kokku puutunud. Pärast sõjaväge oli ta Tallinnas briti luureteenistuses juba poolteist aastat. Eksootikat polnud siin ollagi. Samas oli ootamatult palju vabadust, iseotsustamist ja nii vähe distsipliini. Ilm on olnud päris kena, kas tahad, lähme nädalavahetusel merele? Tegigi Fi ettepaneku. Päevastest Tallinna võludest tõmbas teda enim merele minek. Talle meeldisid igas suuruses laevad ja Tallinnas oli ta kohe saabumise järel soetanud purjeka ning pannud sellele inglisekeelse nime Kitywaik. Ehkki kaljukajakaid Tallinnas ei olnud. Piritale sõitmist, sai lisaks hästi ühitada tööülesannetega, mis tähendas meriväljal käimist, kus eestlased olid inglaste juhtimisel sisse seadnud väikese pealtkuulamisjaama. Seal püüti kinnisifreeritud telegramme, mis edastati Londonisse dešifreerimiseks. Suur sügisene looduse värvimise hooaeg algas oktoobris, kui riigikogu kogunes tööle. Ja nii oli päts sky rohkem linnas kui maal. Tema jaoks tähendas see rohkem kellaajalisi tegemisi. Louis seal oli samuti tekkinud kellaajalist tegevust, sest aastahaaval ei leidnud kaks inglise keelehuvilist, kes soovisid võtta tunde. Esimesest üllatusest toibunud esimesed tunnidki antud, tundis Luisa, et on mõttesse kastahhovile liiga teinud. Ta oli vanahärrale tänulik, et too oli tema soovi meeles pidanud. Õpilased leidnud. Tee joominegi kulges seekord sõbralikus õhkkonnas, tundis Luisa. Kas pätsil ongi nüüd enam minu jaoks aega, muretses Luisa. Kas ta tulebki kohale. Marssell raekoja platsil oli tuntud rohkem tantsu ja kabaree kohvikuna, ent päevasel ajal oli see jutuajamiseks mõnus ja vaikne koht. Luisa soovitusel oligi Päts määranud siia nende järgmise kohtumise. Päts ise kinnitas, et tema kohvikuid ei tunne ega külasta. Ent Luisa soovitusega ta ometi nõustus ja tuli ka õigel ajal. Tõin teile õunu ütles ta ja ulatas naisele Uiedalt pakikese. Tänavu on hea õuna-aasta. Luisa punastas rõõmust. Küll on kahju, et mul lapsi siin ei ole, neile väga maitsevad õunad, ütles ta, vaatas tänulikult pätsil otsa. Vahel ma ikka muretsen nende söömise või magamise pärast, tunnistas ta. Need on muidugi tühised asjad, mille pärast ei tasuks üldse muretseda. Tean, et Ada hoolitseb nende eest hästi. Kas ma ütlesin, et tal endalgi on kaks last? Aga eks ma tunnen lastest puudust, lisas ta kahetsusega. Me lihtsalt lastega koosolemisest tegutsemisest. Luisa kujutas ette, kuidas tuhkblond Elsa ja temast natuke tumedam Albert laua ääres istudes joonistavad võib-olla just praegu, võib-olla just tema jaoks, et hiljem pildid postiga emale saata. Süda tõmbus kokku, ta peab neile võimaldama korralikku kodu ja koolihariduse, maksku mis maksab. Pilku pätsile tõstes teatas ta. Mõlemad on kakskeelsed, räägivad vene ja inglise keelt. Siis naeris kergelt Elisas. Elsa kõne ei ole veel 100 protsenti õige, aga seda armsam on teda kuulata. Tal on huvitav sõnavara ja vahel ajata keeled täitsa segamini, nii et pool lauset on ühes ja teine pool teises keeles. Päts jälgis kurdusid Luisa põskedes, mis ilmusid ja kadusid saladuslikult, nagu ikka. Sümpaatne naine, mõtles ta. Ilmselt hea ema. Lastest rääkimine viis mõtted poegadele. Perekonnana olid nad ju imevähe saanud koos elada. Õnnelik aeg oli abiellumise järel. Kui Leo sündis, siis elasid nad kolmekesi koos kaks aastat. Päts peatus mõtteis kas tõesti nii vähe? Ja kui sündis teine poeg, olid nad neljakesi koos vaid aastakese Soomes. Kas tõesti ainult aasta ja ainult soomes, mõtles ta üllatusega. Päts soris mälus, aga fakt jääb faktiks enne Soomet. Ollilat ei olnud ta nooremat poega näinudki. Ja Tallinnasse kolimise ajal oli Helma juba haige. Päts surus oma jämedad sõrmed vaheliti kokku nagu nende sitkust proovides. Imestan vahel, et raskustele vaatamata sündisid mu poisid tervetena ning on terveks ja tugevaks jäänudki. Helma mu naine ei pidanud aga katsumustele vastu ja jäi tõsiselt haigeks. Kartsime tiisikust, saatsime poisid ämma juurde Pärnusse, käisime Helmaga arstide vahet, aga tiisikust ei leidnud keegi. Elma köhis ja köhis lõputult ja võttis kaalust alla. Päts jäi vait. Ja mis siis sai? Päris Luisa, ehkki vastust ta juba teadis. Teesikustel lõpuks ikka leiti ja siis saatsin ta Šveitsi sanatooriumis. Seal ta surigi. Liiga hilja, saatsin. Päts noogutas nagu oma sõnade kinnituseks. Ja kohe meenus talle Peterburi vanglas oldud aeg, mis oli hall ja kole. Ei saanud Tallinna naise matuselegi minna. Helmad tundsin juba lapsepõlves meenutus päts juba helgemal teemal. Elasime Pärnus üsna lähestikku. Peedid Suur-Kuke tänavas ja pätsid Riia tänavas. Meie isad tundsid teineteist, pered käisid läbi. Mu õde Marianne käis Elma õe Almaga ühes koolis. Need olid toredad ajad. Pätsi nägu tõmbus naerule. Mul neist aegadest palju mälestusi, sest mõlemas peres oli mitu last. Käisime koos ujumas, jalutamas, sügiseti seenel. Pärnu laat oli tore koht, sealt mäletan hästi üht väga paksu naist pidi vist maailma kõige paksem naine olema, tema nimi oli Alviine Petriks. Näe, mis asjad kõik veel meeles seisavad, raputas ta pead. Ühel ajal oli meil kurb gru gru, keda alguses hoiti kuuris kinni, aga hiljem käis koos meiega jalutamas ja konni otsimas. Tegi veel imelikku peenikest häält. Meenutamis lainele asunud rääkis päts suurest tõlketööst enamasti saksa keelest, mida oli teinud pagenduses nii Šveitsis kui Soomes. Tegin tõlkimisega algust, kui olin veel noor mees paar aastat üle 30. Tookord oli aega ja vajadust juurelda riigi rolli ja institutsioonide üle. Paljud neist tõlgetest avaldati hiljem prosüüridena. Mitu aastat hiljem tekkis mõte eesti autonoomiast. Midagi nii tiivustavat andis otsida. Ja veelgi huvitavamaks läks elu omariikluse idee tekkimisega. Aga mul on üldse olnud huvitav elu, ütles päts. Olen oma paremad ja ilusamad aastad olnud ajakirjanik, kümmekond aastat. Olen küllalt kannatada saanud tsensuuri all ja tean väga hästi, mis tähendab tsensori, punane pliiats. Tagantjärele raske uskuda, et töötasin kolme erineva lehe jaoks. Juba nende nimedes on palju sarnasust. Kõige esimene oli teataja, selle lehema asutasin. Päts jäi mõttesse, meenutades ammuseid aegu. Mitte küll leivateenimise pärast, minu siht oli Tallinnas ja üleüldse Eestimaa natuke mõistlikumat elu luua. Olin siis 27 aastat vana, sama vana kui mu poeg Leo praegu. Päts, ohkas. Veo polegi veel midagi märkimisväärset korda saatnud, aga küll ta jõuab. Ta peatus hetkeks, ohkas uuesti, siis pöördus eelmise mõtte juurde tagasi. Paar aastat kirjutasin Peterburi teataja jaoks ja lõpuks olin Tallinna Teataja toimetaja. Oi, need olid tõesti toredad ajad, lausus päts mälestustest erksana. Ma pole enam noortes aastates, kuid ei tea ühtegi Eestis ilmunud ajalehenumbrit, mida ma lugenud ei oleks. Panen väga suurt rõhku ajakirjandusele. Kui mul päeval ajalehtede lugemiseks aega ei jätku, siis teen seda. Öösel pühendan sellele kaks, kolm tundi. Väsimusest hoolimata. Olen ajakirjanduse seisukohti arvestanud ka valitsuse lauale luures olles. Minagi kulutan palju aega ajalehtede lugemisele, tunnistas Luisa vaikselt. Tahan väga eesti elust aru saada. Pätsi haare oli endiselt lai. Meie riiklikus korralduses tuleb veel paljutki korraldada, reformida olen sellest rääkinud oma kõnedes, näidanud näpuga puudustele. Minevikku meenutatakse aga harva, enamasti aastapäevadel, enamasti kirjasõnas. Pätsi pilk oli soe, kui ta muigas laialt. Ei mäletagi, et oleks tahetud suusõnal mineviku asjadest rääkimist. Ei ole seda tahtnud raadio ega ka mitte minu pojad. Väga tore teile jutustada. Päts vaatas Luisale kaua otsa. Ta oli heas tujus. Noil ammustel aegadel sai tõemeeli plaane teha, neid arutada, ellu viia, ehitada ta laksaks kämblaga, energiliselt vastu lauda, nii et kohvilusikat hilisesid. See oli nagu muusika. Aga praegu, imestas Louisa, kas siis praegu isa, sära Pätsi silmades kahvatus? Praegu on laias laastus paigal tammumise poliitilise lehmakauplemise aeg. See ei sobi mulle. Kui kusagil mõni puudus leitakse, olgu seepeale meie riigi noorusega seletatav, siis on hädaldamine, kahtlustamine ja haiglane meeleheide kohe ennast laiutamas. Nii palju kibestumist. Jälle kippusid suunurgad allapoole hoidma. Isegi Eesti uuem kirjandus on unine, kahvatu virisemine. See on rõõmutu, elujõuetu ilmavaadet, et kedagi millegi eest süüdistav. Ei ühtki rõõmu, hõiget, lootusesädet ega rahuldustunnet, isegi mitte mahlakat hukkamõistmist, nagu oleks iseseisvusrahvale liiga ränga koorma kaela toonud. Ometi on nüüd ühe aasta edenemine kiirem kui enne aastakümnete jooksul. Pätsi nägu oli tõsine silmad kui kitsad pilud. Energia polnud siiski ta häälest kadunud. Teid on hea kuulata, sest te olete nii palju teinud, korda saatnud, tunnistas Luisa. Minu elus ei ole midagi nii suurt innustavate laialdast olnud, olen ainult perekonda ehitanud, lapsi ilmale toonud ja neidki, ainult kaks. Perekond on ühiskonna alus ja ilma lasteta pole meil tulevikku. Üleüldine edu seisab selles, et igal pool vanale kõdunevale noor ja värske eluasemele astub, võttis päts kokku üleüldise tõve. Luisa kogus julgust ja esitas ammu valmis mõeldud küsimuse, ehkki süda puperdab sees. Küsimuste esitades riskis ta ju kaotada sedagi vähest, mida ei saavutanud, aga küsimata jätta ka ei saanud. Miks te uuesti abiellunud näiteks Johannaga? Päts ajas silmad suureks, siis naeris laginal. Küsimus oli nii ootamatu. Selline, nagu järgi oli, talle võõras huuled ei paindunud ja hambad ei tulnud järele. Hääl tundus veider, ei kuuletunud kõõksus. Johannaga kordas ta naeris õõtsudes edasi. Huvitav, et seda küsimust polnud talle keegi varem esitanud, mitte keegi peale Leo. Ja Leogi küsis alles hiljuti, kui päts andis pojale mõista, et tollel oleks juba aeg naist võtta. Päts raputas oma suurt pead ikka veel naerdes. Johanna on meie pere jaoks olnud hindamatu abiline, ei, rohkem veel hindamatu aare. Ent maa pole tema peale kunagi mõelnud kui võimalikku abikaasa peale. Ta raputas uuesti pead ja ohkas sügavalt. Ei teagi, millest niisugused asjad olenevad. Mul oli korda abikaasa ning kui ta suri, siis oligi kõik. Kogu lugu. Olin tookord nooremana väga hõivatud, mul ei olnud lahtist aega, et niisugustele asjadele mõelda. Päts muigas ja vaatas Luisale otse silma. Silmad olid tal heledad, hallikassinised ka ei sattunud ükski huvitav naine mu teele heitis ta nagu noole Luisale üle laua. Sellisena Uiede naeratusega meeldis päts Luisale väga. Selline oli ta olnud juba kloostrimetsas, rahulik, heasüdamlik, härrasmehe moodi, riides, ometi mitteperemehelikult käskiva keelava käitumisega. Kui tuul ühel hetkel vallatleda harvades juustust tundus luisele, et veel hetk ja mees hakkab kujuteldavat jalgpalli lööma. Temas oli säilinud mingi allasurutud mängulust mingi seletamatu lapselikus jalutuskepist hoolimata. Ja ometi tundis Luisa mingit raskust otseselt kui kivi südamel. Miks oli elu nii seatud, et päts mattis oma naisega mõelnudki uuesti abiellumisele, samal ajal kui Luisa ei näinud mehe surma järel mingit teist lahendust, kui uus abielu oli sunnitud paluma end kuuldavaks tegema, et saada oma lapsi üles kasvatada ja koolitada.