27. november 2015. Esimest korda mängime tasapisi lava peal läbi esialgu ilma orkestrite ilma kostüümi deta, ilma mille kõigeta. Ometi võib juba veidi aru saada, kuidas see lõpuks umbes välja nägema hakkab. Mis proovisaalis tundub grandioosne ja hiiglasuur. Siin laval selline enam ei tundu. Sest lihtsalt teater ise on nii monstrumlik, et meie instseneeringu väheneb mõõtudes proportsionaalselt. Kõik on jälle natuke teistmoodi, kui olin ette kujutanud, aga tulemus on huvitav. Ja siis juhtub midagi ootamatut. Nõukogude ajal olin vaid tudengiga jõudnud tsensuuri tegevust oma nahal tunda. Kuidagi läbi udu, meenub, et minu osavõtuga Riia kinostuudio filmides, mida saadeti Moskvasse kinnitamiseks monteeriti spetsiaalselt juurde silmatorkavalt kahtlased kaadrid, et neid ohverdades säilitada mõnda teist tõeliselt olulist ja riskantset kaadrit. Pärast proovi tuleb minu juurde kogu Pariisi ooperijuhatus ja intendant, ütleb. Lavastuse üks stseen on kategooriliselt vastuvõetamatu ja tuleb ära koristada. Muidugi mitte muusika. Asi on selles, et laval on üheksa klaaskasti, kaks meetrit kõrged ja nendes võib näha sündimata embrüote anomaaliaid forma liinis. Austan teadagi meditsiiniprofessor, arst ja meie interpretatsiooni kontekstis räägime elust ja inimese saamisest. Enne seda on imeilus prantslased, dokumentalistid videoprojektsioon, kus on visualiseeritud inimese saamise protsess alates spermatosoidide teekonnast munarakuotsingutel. Kui mechtistoffelias selle kõik katkestab, olen ette valmistanud stseeni, kus ilmuvad need embrüod forma liinis. Muidugi palju suuremas mõõdus. Peab ütlema, et Pariisi ooperi Töökojad tõestasid oma töömeisterlikkust, sest need embrüote koopiad meditsiinimuuseumi näidete põhjal on tehtud perfektselt täpse kujuri tööga. Ja just nii see suur probleem tekkiski. Mul tuli selline olukord, et esimest korda elus ja minu esimene reaktsioon oli lihtne ja otsene. Ma saatsin intendandi pikalt, öeldes, et tema isiklik maitse ei huvita mind niipalju kui enda oma. Aga siis ma rääkisin dirigent Philippe Jordaniga, kes on väga sõbralik ja minu kõigi plaanide suhtes avatud. Ta kinnitas. Eksisteerib väga suur võimalused, publik tõstab selle stseeni ajal säärast lärmi, et ta peab orkestri mängu katkestama. Aasta tagasi olnud tal juba sarnane juhtum aida ajal. See argument pani mu siiski mõtlema, sest priimula muusika muusika on esikohal. Muidugi on muusika kõige tähtsam ja ma ei taha mingil juhul, et see minu pärast kannataks. Minu revolutsionääri ambitsioonid on ammendunud juba aastaid tagasi. Tõeliselt revolutsionäärid üldse surevad noorelt või pannakse nad vangi. Ei saa olla terve elu revolutsionäär. Vanad ja samas hästi kinni makstud revolutsionäärid näevad välja sama perverssed nagu vana naine, kes riietub nagu teismeline. Minu Valguskunstnik kleep teeb ettepaneku värvida embrüod roheliseks, et kõigil tekiks assotsiatsioon tulnukatega, see tähendab marslastega, kes ka sobiksid meie konteksti. Ka sellest naljast ei saanud aru. Viimaks pakkusin, et võiks need klaaskastid katta pool läbipaistva kilega et publik üldse suurt midagi muud ei näeks, välja arvatud kummituslike kontuure. Selle tulemusena istub pärast seda, kui intendant on ära läinud keset Pariisi Basti ooperisaali veel pikalt pärast proovi lõppu 10 täiskasvanud erinevast rahvusest inimest minu abiliste meeskond ja proovib välja mõelda kavalusi, kuidas tsensuurist mööda hiilida. Kelleks seekord on Pariisi ooperi publik ise või osa sellest. Ja intendant vaid personifitseerib, seda. Kujutan hästi ette 1978. aasta hilist talveõhtut Riias näiteks ajalehe kirjandus ja kunsttoimetuses, kus 10 Nõukogude Läti ajakirjaniku istuvad täissuitsetatud ruumis laua taga hauduvad plaani, kuidas tüssata partei keskkomitee ideoloogilise osakonna juhatajat. 28. november. Peaproov klaveriga ooperis tähendab see, et laval on kõik nii nagu peaks olema esietendusel ainult et orkestri asemel anud klaverisaade ja kõik laulavad poole vinnaga. See on viimane proov, kus lavastaja on veel ülemus. Järgmised tulevad juba orkestriga ja seal võtab kogu võimu üle dirigent. Seepärast on põhimõtteliselt täna minu ja minu lavameeskonna esietendus. Saalis on kohal ka kogu sensorite meeskond eesotsas intendandiga. Alustame läbi mängu. Kõik läheb üsna sujuvalt. Nii mõndagi avaneb minu silmadele täiesti uuena. Ka see, et pildid järgnevad viimaks üksteisele ilma vaheaegadeta igale tegevusele ja tegelaskujule antakse uus, mulle ootamatu kontekst. Tunnen end kui vaataja võõral etendusel. See on just see hetk nagu arhitektil, astudes esimest korda enda projekteeritud majja või kondiitri maitstes torti, mis on tehtud ilma retseptita. Katrina Neiburga on selleks lavastuseks valmistanud videokujutisi, mis on muljetavaldavad mitte üksnes omagi kantsete mõõtude, vaid ka ilu poolest. Seni on muljetavaldav aim mulle teadaolev ja nähtud video ooperi sulambasti ooperis olnud 10 aasta eest, kui Bill Viola kohtus Wagneri Kristjaniga. Mulle tundub, et meie videokasutus on lahendanud paljud probleemid, mis nähtusid vioolatöös. Esiteks võib videoprojektsioon konkurentsis muusikaga muutuda väga ohtlikuks instrumendiks. Visuaalne informatsioon on alati akustilisest jõulisem puhtalt füsioloogilistel põhjustel. Inimese ajul on oma bioloogilised parameetrid. Niipea kui video hakkab informatiivselt liiga palju domineerima, muutub isegi kõige peenem muusika kõige tavalisemaks soundtrack yks taustamuusikaks. Minu senised eksperimendid video ja ooperimuusikaga on viinud mind veendumuseni, et ainuke kooseksisteerimise viis on esiteks redutseerida videokujutised täieliku minimalismi. Nii et vaatajat ei toidetakse igal hetkel uue informatsiooniga. Nii et videokujutis ei räägiks paralleelset lugu, vaid looks üksnes ja ainult atmosfääri. Teine trikk, mille avastasin juba brüsseli ooperis ja nuhvat lavastades. Video kujutisel on maagiline toime, kui nad on aeglustatud liikumises. Tasa tasalibisev kaamera sulandub alati maagiliselt muusikasse ja tekitab sellega koos tõesti sugereerivalt efekti. Võimalik, et sellepärast, et aeglane liikumine on nagu paitus ja inimene reageerib sellele alati. Kas on see füüsiline by või pai silma võrkkesta kaudu või Bay läbi helide vibratsiooni, mida me teise sõnaga kutsume muusikaks. Pärast läbimängu näivad kõik väga rahulolevad. Muidugi pean ma ära kuulama terve posu nõuandeid, kuidas seda kõike võiks veel parandada. Mõned neist on ka sisukad. Ometi on raske harjuda, et nõuandjaid on nii palju. Sedamoodi on mul esimest korda. Lähen tagasi oma Pariisi korterisse. Kallan veiniklaasi musta palsamit täis. Alles nüüd jõuab kohale, kui tähtis päev oli. Ja ka kergendus on lõpuks kätte jõudnud. Lõputult kuumalt möödusid minu teatriköögis 10 viimast päeva. Aga seda ümber jutustada ei ole võimalik ja kõike rääkida ma üldse ei tahagi. Teatris toimuvad ka sellised asjad, mida on teistel parem, mitte teada. Nagu vorstivabrikus. Nüüd võib hinge tõmmata. Teine detsember. Saabub Kristiine õhtul toimub Fausti läbimäng koos publikuga. Täismaja. Saalis istuvad teatri töötajad ja nende lähedased. Fausti laulab, teine koosseis. Noor Ameerika tenor Bryan Simel. Ka tema on väga veenev. Muusikaliselt meeldib ta mõnele mu kolleegile isegi rohkem kui Kaufmann. Mul on hea meel, et aasta pärast kohtan Brianit jälle. Meil on ette nähtud koos tööla skaalas. Läbimäng möödub edukalt, publik reageerib silmnähtavalt sõbralikult. Seevastu pärast seda on jälle pikk vestlus intendandiga, kes räägib nüüd minuga nagu ülemus alluvaga. Peab tunnistama, et ma ei ole kunagi olnud armees ja ei ole üldse harjunud, et keegi mind kamandab. Pööran lihtsalt selja ja lähen minema. Viies detsember öösel võtame vastu otsuse pöörduda tagasi Riiga. Mul on vaja rahuneda. Samas on viimaste päevade terror see, mis Pariisi ooperis mõjutanud ka minu tervist. Peab saama Riiga arstide juurde. Süda ei lase enam üldse magama jääda. Hommikul tulevad Pariisi lennujaamas vastu tuttavad riialased, kes on just saabunud, et külastada meie esietendust mõne päeva pärast. Nad ei tea, et mind seal enam pole. Suhted ooperi intendandiga on jõudnud konflikti sellisesse faasi, kus minu kohalolek võiks lavastust isegi kahjustada ja provotseerida teda uutele parandustele. Pärast Riia lennujaamas maha istumist helistan läbi alla Katrina kleebi jama assistendid. Nemadki toetavad mu teguviisi. Ka tervel kirjutab lühisõnumi. Tervis on tähtsam, ooperi kirgedest allkiri. Kuues detsember. Eilsel peaproovil oli 2000 seitsmesajakohaline Basti ooper täis ainult noori. Sümboolse hinna eest müüdi kõik piletid vaatajatele, kes ei ole vanemad kui 28 aastat. Öösel. Pärast etendust sain sõnumeid ja telefonikõnesid Pariisist. Lavastus töötas. Kõik on toiminud isegi pärast intendandi parandusi. Sterling ovations. Allacingalova meie koreograaf, kes on kõige tähenärija mulle teadaolev teatrivaataja maailmas, rääkis mulle telefonis, et eile oli tõeline triumf. Esietendus kaheksandal detsembril. Proove enam ei tule, solistid peavad kõri puhkama. Pärast hommikusööki võtame auto mõttega Riiast välja sõita. Tüüpiline hall Läti sügispäev. Paljudele ei anna rahu, et Lätil on suurem osa aastast hall kaas peal. Pean tunnistama, et see tummine hall valgus meeldib mulle lõputult. Justkui elaksime pilve sisemuses. Ja see hallfilter teeb ka kõik värvid halliks, salapäraseks. See on ideaalne kliima, et kirjutada luulet. Selles pole kahtlustki. See ongi see loor, mis teeb Läti minu jaoks kordumatuks. Autos istudes mõtleme välja, et sõidame rundaale lossi. Seal pole ammu käidud. Tee peal teeb Kristiine juttu, et ma ikkagi peaksin sõitma sinna esietendusele. Ma hakkan mõtlema. Peaproovi saavutuste kiuste on mul halb eelaimus. Tunnen, et esietendusel tuleb mingi skandaal. Muidugi on sellisel juhul eriti tähtis, et ma oleksin teistega koos. Kristiinal on õigus. Sealsamas autos ostame telefonis äär Balticu piletid esietenduse hommikuks. Rundaale. Loss on täna tühi. Möödub vaid üks turismigrupp. Räägitakse prantsuse keeles. Kaheksas detsember sõidan tagasi Pariisi. Koos Kristiinaga. Olen talle tänulik, et ta on mu ümber veennud. Alles õhtul taipan selle tähtsust, et olen kohal. Enne etendust lähen solistide juurde. Kõik räägivad, kui hästi on läinud peaproov. Hea, et solistid on minu poolel. Koridori lõpus näen intendandi kukalt. Teda ma küll ei taha kohta. Pärast esimest vaatust lastaks eesriie ette. Publik aplodeerib. Kui aplaus lõppeb, algab paari sekundi pärast puutamine. Neid on täiega palju. Aplaus hakkab uuesti ja mõlemad pooled püüavad saada paremust müra tugevuses. Aplodeerivad seekord justkui võidavad. Etendus ise läheb libedalt ja täpselt ei ole, mille kallal norida. See võib meeldida või mitte, aga täna õhtul on ta just selline, nagu olime seda kavatsenud. Muidugi, kui mitte arvestada intendandi parandusi. Vaheajal kohtan kulisside taga Tiimodghernakovi oma kolleegi ooperi režialal. Ta peab siin lavastuse tegema paari kuu pärast. Liimal on ka suur kogemus puutajatega. Aasta eestlaskaalas allutasid vaatajad demontravjaatad totaalsele Testruktsioonile, sest neil ei olnud vastuvõetav, et Alfredo võis oma aaria ajal köögis pitsat teha. Tõsi, Milano publik teeb tavaliselt maatasalauljad, mitte lavastaja. Tšintšilja partali või Renee Fleming ei laula seal juba ammu. Pariisi esietenduse publikul on teine probleem. Neile ei ole keegi öelnud, et teatris on ette nähtud mitte ainult istuda, vaid ka mõelda. Pärast vaheaega läheb kõik hästi kuni hetkeni, kui ümbertõstmise ajal kolmanda ja neljanda osa vahel projetseerub eesriidele Stevenhockingus tsitaat. Publikust kõlab karjatus. Ma ei saa midagi aru. Nii liigutav pihtimus. Dirigent on muusikat alustades sunnitud teise käega vaigistama publiku harimatut osa. Paistab, et meil on veel vedanud sest Bastiis juhtuvad tihti, et ooperi Talibite tõttu on orkester sunnitud muusika katkestama. Youtube'is võib näha, kuidas legendaarne Pariisi ooperiintendent Seraar Mortee on sunnitud tulema publikusse ja õpetama neid, kuidas ooperis käituda. Sellest pole lugu, et need neandertallased on riietunud smokingitesse õhtukleitides. Pärast etendust saavad muusikud, dirigente, solistid, ilmselged ovatsioonid. Enne mustade peale tulekut. Mustadeks kutsutakse Lääne teatritest lavastusmeeskonnaliikmeid, kes tulevad pärast esietendust lavale tavaliselt mustades riietes. Ma tean, et puutajad ainult ootavad seda hetke. Seepärast olen rahulik. Ma tean, mida teen ja olen oma lavastuses viimse veretilgani veendunud. Pärast etendust on suur rahulolu. Ja osaliselt on selle põhjuseks seesama opositsioon sest see vaid lisab täiendavaid emotsioone ja suurendab veendumust. Mõne päeva eest suri Pariisis Odeoon, teatrijuht lükk pandi üks viimaseid Euroopa Õuls, kuul lavastajaid. Meie viimases lühisõnumivahetuses ütles ta mulle, et parim esietendus ei ole siis, kui kõik on õnnelikud vaid siis, kui publik omavahel karvupidi kokku läheb. Berlioosi ooper andis mulle võimaluse ütelda midagi selle kohta, mis on kõige tähtsam meie inimeste liigile. Midagi elu, fenomeni olemusest, enesest, sellest, et me võime olla lõputult tänulikud kosmosele jumalale või ükskõik kuidas seda nimetatakse selle eest. Et meile on antud võimalus siin sündida ja elada. Milline ka meie elu ei oleks, see on fenomenaalne võimalus. Ja meil on juba a priori vedanud. Meie lavastus on korraga ka armastuse avaldamine meie planeedile. Me tahtsime öelda, et meie maa see juba ongi see kõige kuulsam paradiis. Hommikul pöördume tagasi Riiga. Lätis naudivad kõik ajalehed ja portaalid Ainsa erandite varjamatu rõõmuga oma pealkirja Hermanis Pariisis välja vilistatud. Ma ei ole endiselt harjunud sellega, et üks osa Läti elanikest ikkagi rõõmustab oma saavutuste üle välismaal. Ükskõik, kas need on sportlased või kunstnikud. Sest ometi jääb selline mulje, et avalikus ruumis, internetiportaalides ja sotsiaalvõrkudes on suurem osa meie vastu. Ja nad ootavad kannatamatusega iga võimalust, et nautida seda, et kellelgi ei tule välismaal mõni asi välja. Või on ta halvasti vastu võetud. Huvitav, miks see nii käib? Loodetavasti ostab Läti TV ikkagi kunagi selle ooperilavastuse salvestuse ja näitab ka siin kodus et igaüks võiks ise näha, mis seal tegelikult juhtus. 11. detsember hommikul olen jälle arsti juures. Kõikide analüüside tulemused on käes ja minuga olevat kõik korras. Seega oli minu südame arütmia põhjuseks Pariisis ainult stress. See on väga hea. Üldiselt on terviseasjad minu jaoks väga vasturääkiv teema, sest teater on väga ebatervislik keskkond. See ebanormaalne kohvijoomine proovides on mingi needus, millest vabaneda ei ole esialgu minu võimuses. Teisest küljest on teater selline asjade seis, et nõuab juba enda olemuse poolest eriti ärritunud hoiakut. Harmooniline rahu on väga hea asi, aga ainult väljaspool teatrit. Teater toitub kirgedest. Seal ei saa midagi muuta.