Elule lisavad vürtsi heas mõttes uskumatud asjad, mis mõne aja möödudes muutuvad küll tavalisemaks aga samas nad justkui avavad ukse järjest uutele ebatavalistele asjadele. Just nõnda on läinud ka teiega noor ja juba ülimalt prestiižne ehtekunstnik Julia Maria Künnap, tere tulemast saatesse. Aitäh kutsumast. No teie loomingu täiesti fenomenaalne võidukäik täna ilmselt enam ahhetama ei pane, sest et reaalsus on see ka kaugel väljaspool Eestit on teie ehted hinnatud ja ka ostetud ja olete pälvinud ihaldusväärse Herbert Hoffmanni preemia. Teie töid on eksponeeritud ja mõistagi müüdud Ameerikas ja Saksamaal ja olete suhelnud Brasiilia kale ristiga ja siin seda nimistut võiks jätkata veelgi. Olete sammas öelnud, et kunstniku needus on see, et tal polegi vaba aega. Siiski teiega, Julie Marie, on lugu teisiti, sest vastasel juhul me täna siin stuudios istuks. Sari, minu eriline elu on ju eelkõige pühendatud inimeste hobidele ja teil on selleks purjetamine. Ehk siis meri, tuul ja purjed. Ja enne kui jõuame teie elukutse ja hobi põnevate seoste ja teineteise mõjutamise juurde, tahaks ikkagi ma teada, et kuidas üldse see purjetamine ühe ehtekunstniku ellu tuli või polnud siis veel ehtekunstnik? Ma olen kõik suved veetnud Hiiumaal ja kuigi sellest võib eeldada, et, et meri on kogu aeg minu juures olnud oli ometigi nõukogude ajal ju paadiga merele saamine täiesti võimatu, eriti Hiiumaa läänekaldal. Nii et esimest korda, kui ma üldse millegi muu kui Hiiumaa ja mandri vahelise praami peal olin, oligi üks Bella paat, et ma arvan, et aastal 91 või 89 koduranna jaanitulel see oli niimoodi lapsi täis, et et paraseli võib-olla vabaparda kõrgus oli 10 sentimeetritele sihuke tuulevaikne õhtu ja üks kohalik kalamees tegi lastel tiirukese lahe peal, et tegelikult on need ehtekunst ja vee peal sõitmine on, et mul kogu aeg seotud kuskil kui ma olin aastal 98 külas Läti ehtekunstnikul kundis laudersil siis tema juures ma sõitsin esimest korda purjelauaga, temal oli see hobi juba siis olemas. Ühe Põhja-Läti järve peal ja siis mulle langes osaks selline au, et sain romandaasti noore ehtekunstniku stipendiumi mille ma täiesti julmalt kasutasin ära purjelaua ostmiseks. Ja ja sealt noh üks asi viis teiseni kuskil aastal 2008, kui ma lapseootele jäin, siis ei saanud purjelauaga sõita, siis mu abikaasa koos oma sõpradega, samal ajal avastasin ühe väikse Rootsi paadi, mille nad siis ostsid ja noh, pere suurenedes ma olen püüdnud leida viisi, kuidas kogu pere sellesse kaasa haarata. Kuigi siinkohal võib öelda, et et võib-olla üks maailma kuulsamaid naispurjetajaid käin, Ellen MacArtur, kes on ka kõige kiirem miini ümber maailma purjetanud inimene olnud ühel hetkel üksinda purjetanud kõige kiiremini. Tema läks oma seda rekordisõitu tegema ka vist pooleaastase lapse kõrvalt. Nii et on väega naisi siin maamunal mõni saa teisiti, lihtsalt. No ei saanud ka teie. Aga purjetamisoskus ei teki ju pühast vaimust. Seda peab õppima nii teooriat kui praktikat, mis kõik võtab aega ja ja kuidas ta siis olete suutnud oma aega jagada niimoodi kahe armastatud asja elukutse hobi vahel. Purjetamine. Võtab väga palju siin maailmas asjadest aru saama ja selle maailmaga ka toime tulema, sest meri, vesi ja tuul on kõik absoluutselt tugevamad kui inimene, neid ei ole võimalik endale allutada mitte mingil viisil. Ehk saab ainult vaadelda, õppida tundma ja kohandada oma tegevust selle järgi ja loota. Et nendega natukenegi sõbralikumad suhted, tekivad, Nad tekivadki ainult selle adopteerimise käigus, et seal meri muudab alandlikuks. Ja kuna tõesti ükski ilmateade ei ole nii täpne või, või see ei pruugi seal kohapeal sind aidata, siis meremehed on üldiselt väga usklikud inimesed. Nad usuvad vana lühike nimetus. Merejumalale aga tuleks siiski korraks selle purjetamisoskuse omandamise juurde, et kas te reaalselt nagu võtsite ette ja hakkasite ka õppima niimoodi täiesti metoodiliselt, et vot selleks minna merele pean ma valdama seda, seda, seda ja seda. Oli teil mõni juhendaja ja eks ikka jaa, ütleme jahiga. Purjetamise koha pealt meil oli ikkagi suureks juhendajaks Indrek Hirv. Kes ikkagi aastaid-aastaid kapteniks oli? Indrekul on muidugi väga isiklik side merega ja ma sain aru, koi sihuke taseme vahel on väga suur, siis ega see õpetamine ei toimi ka nii hästi, et, et hoian nüüd rooli vaator natuke niimoodi 10 minutit. Kuule anna siis ei oska üldse. Et siis noh, siis ühel hetkel tuleb lihtsalt üksi minna või hakata üksi proovima, aga, aga peamine on ikkagi sellest tuulest arusaamine ja see tuula mõis, mine tuleb juba kasvõi purjelauaga ja sealt edasi, noh need on nagu sammhaaval. Teine asi on see, et purjetamist ei saa selgeks õppida nagu autosõitu, sest meri on iga kord isenäoline, iga kord tabab sind tegelikult uus situatsioon. On võimatu vältida torme täielikult ja selle tõttu see õppimine toimub ikkagi läbi. Praktika. Teie purjealus on purjekatamaraan stabiilne alus, siis millega te merel käite ja purjetada? Kad tänapäeval jagunevad, noh, eks nad on kogu aeg jagunenud, aga ikkagi võib öelda tänapäeval siis ühe kahe kolme kerealisteks ehk inglisekeelset adapteeritud siis monohullud ja siis katamaraanid ja triimoraanid. Nüüd nende selline põhiline vahe on, selline olemuslik vahe seisneb selles, et et ühekerelisel purjekal tuul surub purje peale purjekat külili ja siis kiil raskuskiil, mis on paadi põhjas voodi all, siis tirib seda purjekat jälle püsti. Nüüd katamaraani atriimoraani puhul kere on nii lai või õigemini siis need kaks kere on üksteisest nii kaugel, et, et see juba hoiabki siis seda katamaraani püsti. Ta on palju juttu olnud ka sellest, et noh, et et noh, aga nüüd katamaraanid nüüd lähvad kohe ümber ja siis et siis nad on ju ümber. Aga, aga selleks on sellised matkakatamaraanid või kruiisikatamaraanid kõvasti ala purjestatud, et need, mis niimoodi ümber lähevad, mida on võib-olla spordisaadetest ja, ja niimoodi näha, et need on sellised ülikerged üle purjestatud, kas rannakatamaraanid või siis võistluskatamaraanid. No tänase päeva seisuga, kui kaua te siis olete olnud ehtekunstnikust purjetaja niimoodi purjeka peal, siis kui arvestada sellest väiksest rootsialusest, siis see sai ostetud 2008, need selle katamaraani me tõime Inglismaalt, et 2015 ikkagi üle 10 aasta tuleb nii välja. Ja saan ma siis õigesti aru, et te olete käinud täiesti üksi ja olete käinud seltskonnaga meeskonnaga? Ma ei ole selle katumaraaniga täiesti üksi, ei ole olnud, aga ma olen olnud sageli seltskonnas ainuke purjetaja, nii et see teeb sama välja. Võib-olla on see isegi keerukam, eriti kui on lapsed ja nii edasi, et tuleb kogu seltskonna eest vastutada. Harjub siin ongi nagu selline ettevalmistuse küsimus, et kas sa tead, mida sa teed ja viid need ohud miinimumini. Üldiselt siis selline kartmatu naine. Ma ei ütleks nii, ma ikkagi jääksin ettevalmistuse juurde, et et, et merel on üks hea selline tähelepaneku koht või kuidas see on selline hea indikaator. Selline meremeheoskuste indikaator on see, et kas laeva peal karjutakse või mitte. Kas need käsklused ja tegevused toimuvad rahulikus õhkkonnas või Lapkoriumiseks tavaliselt karjumiseks läheb siis, kui keegi läheb närvi. Ja nüüd, eks seda ongi sellise ettevalmistamise keskendumispraktika ka võimalik vältida. Te olete purjed. Tänud Inglismaalt Eestisse, et kas siis oli sellel purjekal rahulik õhkkond või oli närviline ja millal see oli? Ja see oli 2015, me perega ostsime selle Lõuna-Inglismaalt puulist ja mõned sõbrad olid ka kaasas. Tegelikult üks sõber teed, kellel on rohkem kogemust kui minul ja, ja tema oli selle kapteni rollis siis ära tuues. Ja võib-olla ongi siinkohal nagu hea öelda, et ega kapteni roll ei ole ainult Ta merel saada hakkama selle tuule ja tormi ja meeskonnaga vaid samamoodi ka kõikides sadamates kõikide nende inimestega, kellega seal kokku puututakse, lahendada neid olukordi, sellepärast et et ma arvan, et seal. Ma arvan, et see on samamoodi nagu 100 aastat tagasi, noh, kindlasti on, kindlasti on see asi läinud lihtsamaks ja globaliseerunud, aga ikkagi igal pool on omad kombed, omad mingisugused segadused, küsimused tekivad ka seal võivad need teravused tulla ja just see enesekehtestamisteema on väga oluline, mida jällegi saab päriselus rakendada. Sest see, mis seal tähtis, ega ega siis keegi kellelegi peale karjub, see ei pruugi üldse anda soovitud tulemust. Aga just see diplomaatia, kuidas saavutada kõige tõhusamalt viisil endale soovitud tulemus. Näiteks selline olukord, kui me lahkusime Põhjamerelt, sakslased on umbes 100 aastat tagasi kaevanud Kiili kanali, mis siis läbi hüüti poolsaare Elbe suudmest kuni Kiili linnani. Ja see on niisugune päeva teekond. Selleks, et sinna kanali suudmeni jõuda, tuleb purjetada mööda Elbet mõniteist miili ülespoole vist umbes 16 miili, mis tähendab sobiva hoovuse korral paari tundi. Aga, aga kuna Põhjamerel on need tõusud ja mõõnad väga intensiivsed, siis Elbe voolab ka kahtepidi kuus tundi välja, kuus tundi sisse. Ja iga vähegi nõrgema mootoriga alus peab seda rütmi järgima. Näed siis, kui meie hakkasime sealt üles purjetama? Ei, ma arvan, kell oli 12 öösel. Ja umbes siis kolmeks, me jõudsime sinna lüüside juurde. Tuul oli esimene titt tagant tohutu kõikumine, kottpime ainult et eks ole nad tuled, midagi on näha, aga üldiselt ainult GPS-i pildi järgi. Siis võtame selle lüüs, ei mäletagi, kas me võtsime lüüsivahi alla ei võtnud. Seal oli üks Eesti jaht oli sees. Helistasin sellel eesti jahil, nad ütlesid, need tulede õiged tulgedate sisse, siia lüüsi lüüsis on täielik vaikus, lainetust ei ole, kõik on kuskil, hoovus ei vii sind kuhugi ära ja jõudsime me sinna sisse, siis ja lüüsivaht hakkab meie peale karjuma. Hakkab karjuma, et te olete valel ajal, et see pole mingi suur laev sisse tulema, minge välja, kutsun teile politsei. Ja siis sama kapten Teet vastu, et ma ei lähe välja. Smul ohtlik. Mul on lapsed pardal, ma ei lähe mitte kuhugi siit kutsuda politsei, kui tahate. Noh, aega läks, politsei tuli, küsis kõik, mis on, rääkisime rahulikult, läksid minema, soovis head teed. Ent hiljem tegelikult nüüd see kevad just Saksamaal olles sattusin kop kui ühe inimesega, kes kes rääkis sama juttu, et lüüsivaht oli ka tema vanemate jahile lubanud politsei kutsuda. Aga ei olnud seda küll teinud, nii et kõik on inimestes kinni. Kui on inimestes kinni ja igasugused juhtumid tulevad, nagu öeldakse uksest ja aknast, et sa pead olema raudkindel tasakaalukas, külma närviga, vapper, kas kõik sellised omadused on andnud teile kui ehtekunstnikule ka niisuguse oma kihistuse juurde ja see kuidagi tuleb vägagi kasuks ka teie elukutsele? Ma kaldun arvama, et neid omadusi ei ole inimesel kohe olemas, vaid need saavad ainult kasvada läbi nende tegevuste või olukordade või kuidas ta neid lahendab. No see on kindlasti kasuks tulnud ja noh, Kivilissimine, ma tegelen kivi lihvimisega, et, et see on ka sellist tähelepanu nõudev tegevus. Kontsentreeritud tõesti nõudev tegevus. Et seda ei ole võimalik lihtsalt järjest väga kaua teha. Ja Mulle istub väga siukene, tõsine vaheldus, et et see ei ole ainult et ma lähen nüüd välja jalutan või et selles mõttes jah, see tuul puhub tüütud mõtted peast välja. Ma lugesin kunstiteadlase ääran tekkeri intervjuud teiega inglise keeles ja sealt tuli välja tegelikult kui püsiv ja kui tohib sihikindluse ja väsimatusega te võite tegutseda kõige kõige väiksema pisiasja kallal, no alati võib öelda, et seda teevad kõik ehtekunstnikud, eks ole. Aga see oli seal kuidagi eriliselt välja toodud. Jah, eks seestpoolt väljapoole see paistab teistmoodi. Lihtsalt võib-olla paljud ei jõua kuskile kaante vahele või näitusele, et, et need on ju kõigest niuksed killud. Aga mind vaevab ka iga päev ebakindlus. Ma arvan kõiges, mis ma teen. Selle ebakindlusega võitlemine on väga igapäevane asi. Te peate silmas oma loomingut, oma kutsetööd. Seal te lubate endale ebakindlust, aga samas oma hobi ehk purjetamise juures seal ei saa seda endale eriti lubada. Te peate. Te, olete kindel? Eriti sellistel juhtudel, kui te olete ainus purjetaja pardal ja teiega on seltskond, te ei saa endale. Nendest lubada ei saa, jah, eks, eks sellised asjad on ka nii, et nad tekivad ajaga, et ja kogemused, et et noh, siis ei siis ei lähe ka närvi. Aga kui võrrelda nüüd seda ehtekunstipurjetamist, siis minu erialal tõesti sihukest konkreetset vastutust nagu inimelude pärast praktiliselt ei ole. Et on ainult üks reegel kaelaehteid tegema alati ühe lüli ilma jootma. Ta, et või kui inimene kuskile kinni jääb, siis lüli läheb lahti ja ta ei saa puududa üles, aga noh, siis vastupidi merel on seda, seda vastutust kõvasti rohkem. Ja, ja üldiselt see on see omamoodi nauditav. Nii see vastutus ja sellega kaasnev kord ja distsipliin. Mis on mõlema asja puhul ülioluline? Nii purjetamise kui ehete valmistamise juures kunsti? Seda kiputakse alahindama. Ma arvan, et on väga levinud müüt kunstnikust kui mingist hullikesest, kes nagu liblikas lillelt lillele lennata ja kuidagi kuidagi kõik nagu tuleb. Ja selle tõttu kunstniku puhul alahinnatakse sellisena distsipliini, sihikindlust, organiseerimisvõimet. Et tegelikult, et kuidagi sellel erialal püsida ja ellu jääda, neid omadusi ikkagi väga vaja endas arendada. Kunstnikud on hakanud sellest ajapikku ilmselt rohkem aru saama, võib-olla eelmise riigikorra ajal see nagunii pinev ei olnud. Ja see oli ikkagi väga eriline aeg kunstnikke ja loomeinimeste jaoks. Külas on ehtekunstnikust purjetaja Julia Maria Künnap. Räägime neist omadustest, mis teie hoobilt tulevad, ülem, teie elukutses ja ka vastupidi, et kas teie elukutse kuidagipidi on mõjutanud ka teie hobi paremuse suunas? Ja see on üks üsna veider asi, et tegelikult see alus, millega ma ringi purjetanud, on ju suures osas mu enda kätte ka, ütleme, lõpetatud või noh, valmis ehitatud. On raske öeldes, ostsime ta puulist Liise ehitatud aga mitte noh, ütleme lõpuni ehitada ja kohati oli sellel eelmisel omanikul ka kiireks läinud, nii et interjööri tegime ikkagi täiesti ümber ja no seal on need minu käsitööoskusi ikkagi kõiki vaja läinud. Lihtsalt skaala on teine. Ja mul oli ka kolm abilist tüdrukut, kes olid ka kõik ehtekunstnikud nendega väga hea töötada, sellepärast et ehtekunstnikud suudavad viimistleda kõik teatava piirini kuni silmale näha aga mitte minna hulluks sellepärast, et et nad saavad ka väga hästi aru, et et võib alati minna lõpmatult täpsemaks, aga kas sellel on mõtet? Näevad ära selle hetke, kus aitab küll. Tehte kunstniku jaoks peab olema see purjekas, millega ta purjetab juba puhtesteetiliselt. Ilus, te ei sõidaks iga alusega merd. Teie ümber peab olema ilu ka siis, kui te tegelete hobiga mõistagi. No väga katki, väravaga räpane asi on tõesti, on ka, ma arvan, et see on isiklik isiklik teema, et, et kindlasti on teisi, keda see ei häiri, aga jah. Kuna ma oskan sellega midagi ette võtta, siis see häirib mind. Me oleme rääkinud sellest, et kui te purjetajate olete merel. Kõigepealt oletame, et ilm on ilus, meri sillerdab, päike paistab, kajakad lendavad. Kuidas, ütleme, selline asi on jõudnud teie ehetesse. Võib-olla kõige otsesemalt on ta jõudnud sellise minimalismi kaudu, et ma tõesti üritan keskenduda asja nagu olemusele ja, ja välistada igasuguseid üleliigseid detaile. Tavaliselt need asjad ei ole nii üks-ühele selged, kuna ma töötan kiviga, siis ma pean kogu aeg kohandama oma ideid toorkividele. Et selles mõttes kõige rohkem, võib-olla on just see printsiip see loomisprintsiip, et ma ei saa seda kivi kuidagi muuta sellel kivil on nagu täiesti ükstapuha, mis ma mõtlen. Kivi on olnud siin miljoneid või miljardeid aastaid. Ja mina lihtsalt pean selles kivisel eht, kui üles leidma välistama seal need suletised ehk sellised kristalli vead ja ja nõnda öelda laveerima selle kivi sees. See. Võib tähendada seda, et teen, vaatate võib-olla ka loodusteise pilguga kui ütleme, teie kaaslased, kellega te koos purjetajate ehk siis teisisõnu te leiate sealt loodusest selliseid asju, mida võib-olla teised ei leia, lihtsalt leiate üles ja bla juhite vahel teiste tähelepanu ka, et vaat kui huvitav, teised ei märganud. No eks ma arvan, tänapäevases maailmas, kus meil on lihtsalt kohutav infomüra ja igasugune visuaalne müra, nii julm ümberringi ja ka tavaline müra. Lihtsalt hääle müra, merele saamine on üks väheseid viise tõesti oma vaatevälja puhastada. Et ühel hetkel on su ümber tõesti ainult üks triip, ülevalpool on taevas allpool meri ja seal nagu ei olegi midagi ja siis seal hakkavad sellised detailid ja väiksed muutused omandama hoopis teist tähendust ja ma arvan, et see võib-olla seda teistele nagu näidata. Ta ei olegi nii lihtne, kui et inimestel tekib endal seal vahetu side sellega, mida nad näevad. Neid päikeseloojanguid ja päikesetõuse ja helkivaid, ööpilvi või udu või, või tuulevaikust või noh, ma ütlen, tuule vaikustes tormiga on, tavaliselt on juba nii palju tegemist, et siis ta näeb, et seal ei ole seda kohalolutunnet nii tugevalt, et sellele pigem mõtled ette ja taha järgi sellel tugevast tuulest on teil midagi sellist olnud, kus te olete olnud tõsiselt mures. Kui nüüd ausalt rääkida, siis mul on õnnestunud siiamaani tõsiselt halba ilma ikkagi vältida. Mis tähendab muidugi seda, et selleks tuleb alati valmis olla, alati tuleks justkui valmis olla kõige, kõige hullemaks just ilm võib muutuda, ilm võib muutuda, õnneks on ilmateade olemas ja on võimalik planeerida oma oma üle sõita selliselt, et tormiilmaga ikkagi sadamas olla. Aga kui noh, lihtsalt mõnda seika meenutada, seal ei ole küll midagi hullu, aga aga näiteks meil on ükskord selle väikse purjekaga olime Sõru regatil väike rahvaregatt, lihtsalt kõik omavahel võistlevad seal ja see on umbes viis tundi, sõidame mingit poide vahel ja ma mäletan, et ma olin roolis siis sellisel juhul kui ikkagi üks inimene roolis ja tuult oli ja, ja mäletan, umbes kaks tundi oli niimoodi roolis olnud ja ma tundsin, et käsi nii noh, ikka täitsa korralikult valus juba, et eriti minusugusel pühapäeva sportlasele on, ega ma ikka öelnud kellelegi midagi, no mis ma ikka ütlen, mõtled lihtsalt, et noh, kolm tundi veel on ju, et noh, siis siis ma ütlen, et see ei ole päris sama, mis kuskil jõusaalis kangi tõsta, et veel ma ei tea, 20 19 18 17 korda, vaid sa lihtsalt teed seda. Siis pärast on saun ja tantsimine siis järgmiseks päevaks on meelest läinud ja siis üks teinekord oli sellesama katamaraanidega läksime kuivastust välja, pidime kihnu sõitma, tuult nagu eriti ei olnudki või noh, mis 10 meetrit seal oli, aga, aga noh, sellele ookeani katamaraanil ja see ei ole nagu midagi. Ja kui välja läksime, siis see laine olidki nii ebamugav, et alguses vaatasime, et ma vist ei ole meili kirjutamise ilm siis vaatasime, et vist ei ole, isegi õllejoomis siin vist ei ole, isegi söögitegemise ilmite vist ei ole, ma ei mäleta üldse mitte millegi. See oli väga-väga intensiivne ka roolimine mitu-mitu tundi, ma arvan. Viis-kuus tundi. Sellise ilmaga roolidega püsti seistes arenevad kõik lihased, sellepärast et see tasakaalu hoidmine juba lihtsalt mõjub. Mõjub kõikidele lihastele väga-väga hästi. Ja see omakorda aitab hoida vastupidavust, kui te lihvite mõnd kivi ja valmib mõni järjekordne uus ehe. Jah. Et sellest ka võib-olla kunstiringkondades või ei taheta eriti rääkida või et just selline et ei oleks nagu siukest liiga suurt keha orjamist. Aga sellise oma keha eest hoolitsemine on peaks ikkagi kuuluma nagu hambapesu isikliku hügieeni juurde, et ikkagi ülioluline ja mõjutab. Vaimu väga palju. Kui palju neid hääli on merel olles teie kõrvu ulatunud, räägitakse küll, et täielik vaikus, välja arvatud lainete loksumine mõistagi silmas ilusat ilma, aga samas ka mitte ainult ilusat, siis vahel need hääled kuidagi ka lõpuks transformeerunud mõnesse ehtesse. Nii naljakas. Kui ei tundud, hääled on merel väga tähtsad, pole natukene teised, kui ta silmas pidasite. Aga on kasulik olla, tervislik, olla kogu aeg valvel, tähelepanelik, valvel. Ja need hääled ei tule mitte niivõrd sellest kiiluvees olinast, kuivõrd paadist endast. Et kui vanu puupurjekaid mõelda, siis need, mida suurem tuul, seda rohkem nad maksuvad, ragisevad ja nii edasi, isegi suurema tormiga see Rootsi laev raksubjab, rõmmub niimoodi, et see on päris hirmus seal sees. Need on mõtelda väikse purjeka peale siis seal noh, need hääleta olevat purjedest vallidest kõikidest otstest, mis seal on, eks ole, et siis mingisugused fondid veel kuskil uluvad, et et igal sellel häälel on oma tähendus ja on äärmiselt kasulik, et välja selgitada, kust need tulevad ja mis need on. Aga ikkagi, kui ma kangekaelselt küsin, et kas mõni hääl on ka loomingus oma koha leidnud võtame siis loodushelid, et olgu nende purjeka enda häältega, kuidas on aga see Miste mujalt kuulata lugu, kõik muu on korras ja saatel ennast pühendada natuke looduse jälgimisele. Ma ei ole kunagi otsinud niukseid väga otseseid seoseid, et tavaliselt need ikkagi tulevad läbi mingite mõtete läbi mingite mõtte, mõttekäikude ja mingite kujundite läbi materjali jõuavad siis lõpuks selle, selle ehteni. Minu puhul ei ole siukest, võib olla täiesti otsest sidet ühegi konkreetse asjaga olnud. Võib-olla mul ei tule praegu meelde. Aga sellist asja ei ole juhtunud, et kui te oma juveelidega las ma nimetan siin seda sõna ju veel. Sest et see piiripealse tegemine teil on tavalisemad kivid ja kallimad kivid ja nõnda edasi, et neid luues nendega tegutsedes te mõtlete purjetamisele ja purjetamise ajal mõtlete oma ehetele. Ma arvan, see on väga palju just niimoodi, et see kumama Kivalifin See on selline aeg, kus ütleme, pool minu ajust töötab selle lihvimise kallal, aga pool on vaba. Siis ma kas kuulan mingeid loenguid ülikoolist või, või mingit muusikat või mõtlen omi mõtteid ka, et mul on enamasti paber ja pliiats kõrval, tegelikult muidugi mõtlen purjetamisest ka, jah, aga need on jällegi teistsugused mõtted, et seal ei saa minna väga keeruliseks, aga samal ajal saab minna niimoodi tunnetuslikult kuskile mujale, et. Ja noh, purjetades. Ma arvan, et siin on niisugune tehnika küsimus. Et kuidas, kuidas seda enda kasuks tööle panna? Võrdlemisi raske selgitada või sõnadesse panna, aga kellele, kuidas, mis sobib, et millisel hetkel mõelda detailist, millisel hetkel mõelda kontseptsioonist, millisel hetkel noh, nagu siuksest tunnetusest, et et mida ma üldse tahan väljendada või milline probleem või mõte mind painab, mida ma tahan materjali viia ja nendeks mõteteks on, igaühe jaoks on aeg ja koht. Kirjutasin oma märkmikus mõni aeg tagasi, et ma istun, ühinesin nii, et ma tunnen, kuidas maailm käib ringi. Siis on tunne, et ma tahaksin sellest sellest toast sellest kinnisest ruumist saada kuskile väga-väga kaugele. Ja selleks selleks ongi vaja seda, teist äärmust. Ta tuleb siis hobiks nimetada. Võib-olla võib see olla ka kaks elukutset, mis on lihtsalt pakuvad neid äärmusi. Mul on tunne, et minul on seda vaja, võib-olla mõnel teisel ei ole. Suur tänu ehtekunstnik jääpurjetaja Julia Maria Künnap saatesse tulemast. Veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja Maris Tomba kuulmiseni. Minu eriline elu.