Tere viimased aastad on olnud tihedalt täis suuri tähtpäevi ja jõudumööda oleme neid Eesti loo saadetes ka kajastanud ja enne uut laulupeo minisarja, mis on pühendatud teadagi uuele tähtpäevale 150 aasta möödumisel esimesest laulupeost. Enne veel teeme väikese tagasivaate möödunud suurtele sündmustele ja saadetele, mis jutustasid Iseseisvuspäevadest inimeste organisatsioonide, ühenduste sünnipäevadest ja muudest ajaloo tähistest. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Sarjas Lätimaa ja rahvas uurisime, mis on meil veel lätlastega ühist lisaks Viljandi või Gauja paadimehele ja Kaera-Jaanile. Kui palju on sündmusi ja seiklusi ja kogemusi, mis meid ühendavad, kui palju neid, mis on olnud erinev ja miks ja kas sellest on tuleviku tarvis midagi vaja meil mõlemil kõrva taha panna kas või 20.-st sajandist, mis professor Andres Kasekampi hinnangul oli lätlaste jaoks raskem kui eestlaste jaoks. Aga juba esimeses saates kuulasime ka meile ühiselt tuttavat laulu Viljandi Gauja ehk Koiva paadimehest. Saate Läti sajandid Lõpetas arhiivilindilt, Valter Ojakäär. 1937. aastal ilmus Bell Accord elektroplaat Ants Eskola lauldud valsiga Viljandi paadimees. Sellest sai üks armastatumaid laule. Meie rahvaliku lauluvaras kestis aastaid, enne kui saadi rohkem teavet laulu autori kohta. See oli Riia restorani muusik Alfred Winters. Laulu lätikeelne pealkiri oli Gauja Sliveni eks ehk Koiva paadimees. Aeg-ajalt lisandus üksikuid kilde selle muusiku kohta, kuid hiljuti sattus mu kätte tema lühike elulugu läti keeles. Püüdsin seda sõnastiku abil lugeda, üht-teist sain ka selgeks. Ent siis meenus Aino Karmo, kes valdab vabalt läti keelt nii hästi esimese abielu kui ka Riias lauljana töötatud aastate tõttu. Temalt saingi lätikeelse biograafia tõlke, millest siin olulisemat edasi annan. Alfred svintes sündis Riias 15. septembril 1908. Tema isa Karl mängis viiulit, akordioni jätsid trid. Viiul oli ka Alfredi esimene pill, millele lisandusid isa mängitud pillid. Vanemad soovisid, et poiss õpiks ametimeheks. Nii sai Alfred istet elektrimond tööl. 1933. aastal moodustas ta väikese orkestriemis, mängis palju ta enda loodud laule ja saavutas suure populaarsuse. Sõja ajal oli ta rindeteatriartist. 1945. aasta kevadel põgenes ta ilma oma pereta Kuramaa rannikult mootorpaadiga Rootsi. Merel tuli üle koormatud paadist kogu pagas välja visata, põhja läks ka vintersi akordion. Esialgu oli elu Rootsis raske, tuli raudteel vaguneid. Ta lükata restoranis nõusid pesta, kuni avanes võimalus taas muusikaga tegeleda. Ta sisustas oma helisalvestuse stuudio ja lõi läti heliplaadi ettevõtte Melvad toon. Lätisse tuli ta esmakordselt 1960. aasta augustis. Juba oktoobris toimusid tema kontserdid ja nüüd palun tähele panna koos populaarse lauljatari Aino Palina ning estraadiorkestriga Egils Vartsi juhatusel. Siinkohal annan edasi Aino Karmo meenutused. Kontserdi esimeses osas laulis Winters oma laule. Teise osa täitis estraadiorkestri ja tema programm. Kontserdil olnud põhiliselt vanemad daamid, Winters endised austajad. Helilooja kinkis meie lauljatari-le oma plaadi ning saatis talle hiljem Rootsist valged kingad ja Rootsi poplauljate plaate. Ehkki ta käis veel 12 korda kodumaal, ei lubatud tal enam kontserdi korraldada. Ta suri Rootsis 23. oktoobril 1976 olles loonud enam kui 200 laulu ja teksti, samuti akordionipalu. Aino Paalina Karmo neiupõlve nimega Aino Lõhmus, kellest Valter Ojakäär rääkis, on Eestile džässilaulja kelle Eesti kõige tuntum laul on ehk koos Georg Otsaga lauldud kammipilli polka. Aga Aino Karmo on olnud Raimonds Paulsi juhitud, Riia estraadiorkestri solist Riias ja Oleg Lunstremi orkestri solist Moskvas, samuti eesti džässbändi Horretseigeri bigbändi solist. Esimese Läti saate lõpetuseks kuulame Alfred spintersi laulu Koiva paadimehest. Aga kuna Lätitab oleme saanud läbi eesti loos pea kõigi 14 aasta jooksul, siis saate kodulehelt leiate viit teid nendele saadetele, kus Lätist on varem juttu olnud. Nüüd aga Alfred svintersi Gaujas libeni eksi esitab Edgars Willis. Missugune oli 20. sajand soomlaste jaoks, saime teada, sarjas sinivalge. Sinivalge esimeses saates arutles filosoofiadoktor Mart nutt selle üle, miks Rootsi ja Vene võim oli meie riikide jaoks erineva tähendusega. Miks Soomes peeti kodusõda, aga meil vabadussõda, miks soomlased suutsid 1900 kolmekümnendatel aastatel demokraatia säilitada, aga Eesti mitte? Sarja nimilaul on Sininen ja Valgoinen sinine ja valge. Juka koopamägi kirjutas selle laulu 1972. aastal ja tema sõnul räägib see laul armastusest kodukoha vastu. Laulusõnade tõttu pakuti seda ka Soome uueks hümniks omal ajal. Laul äratas aga kommunistide pahameele nii seal kui ka siinpool lahte. Vaid mõni aasta hiljem Jaak Joala eesti rahva südametesse lauldud. Laulus oli ju puudu vaid üks värv. Rääkida. Särama. Eesti sajandat iseseisvuspäeva tähistasime rääkides üksipulgi kolmest kõige olulisemast päevast mis mõnes mõttes võiksid kõik olla Eesti vabariigi sünnipäevad. Iseseisvuspäevad kolm pöördelist päeva, mis muutsid Eesti elu. Seal 118. aasta 24. veebruaril Eestis toimunud sündmustest rääkis Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur. Georg Meri mälestuste järgi olid ilusad päikesepaistelised talveilmad, sinine taevas, särav päike, liikumatu ja karge õhk olid täis suursugust. Rahu. Kummalise vastuoluna tundusid püssipaugud ja kuulipildujate ragin. Õieti algas juba sel päeval, vabadussõda arvatakse mälestustes. Elektrijaama lahingus langes lätlane Johann Muischnek ja sai haavata. Realist Felix, kallis Felix kallis, mäletab 12 reaalkooli õpilast, võimlemisõpetaja Anton õunapuu juhtimisel saadeti gaasivabrikut kaitsma. Nende hulgas oli ka Boris Siller ja Leonhard Martinov. Gaasivabriku juurde jõudnud, hakkasime kohe Vene madrused kinni pidama, kes sealt relvastatult juhtusid mööduma ning võtsime neilt relvad ära, kuna neil relvade kandmiseks Eesti vabariigilt polnud luba. Ilm oli külm ja meie vahetusime tihti. Õhtul kell 10, kui meie kord oli jälle minna valvesse, pidime jällegi ümber gaasivabriku minema. Siller oli vasakul pool, mina keskel ja Martinov paremal pool. Kuu paistis meile selja tagant, kui me ida poolt gaasivabriku otsast ringi läksime. Korraga visati mulle nagu kiviga selga. Siller pöördus ümber samuti Martinov ja vaatasid tagasi, öeldes, keegi laseb meie pihta. Tundsin õlas valu ja ütlesin, et sain kuuliga pihta. Lasime siis püssidest mõne paugu õhku, kuna otse lastes kartsime tabada oma mehi, kes olid väljas Paksu Margareeta juures. Samal ajal hüppas ühe puu tagant välja mees ja hakkas jooksma. Martinov jooksis sellele mehele järele ja gaasivabriku väravas saadide käte. Siller aitas mind gaasivabriku keldrisse valitud ühes kuuega seljast ära võttes nägin särgil veered. Kuul oli paksust talve, valitust ja kahekordsetest traksidest tunginud läbi ja jäänud pidama paremasse õlga abaluu peale. Laskja ütles end olevat sadama Militsionäär. Relva oli ta pärast laskmist visanud kuhugi lumme, hoolimata hoolsast otsimisest. Me relva siiski ei leidnud. Läbiotsimisel mehe taskutest leitud tinakuulidega revolvri padrunid jätsime aga endile. Mees toimetati vangina reaalkooli. Oleviste kiriku juures tõrkus mees edasi minemast, mängis joobnud, lastes end käpuli maha viina järele lõhnasta, küll. Realist Müller andis talle makaroni Sid turja peale, mille järellaskja arvas viimaks paremaks edasi minna. Reaalkooli juurde jõudes tuli Siller minuga ühes ja toimetas mind Estonia sidumispunkti. Seal tehti kõigepealt kindlaks, kui sügavale kuul on tunginud. Kutsuti paari päeva pärast tagasi, et röntgenikiirtega läbi vaadata. Siller ja Martin of läksid gaasivabrikusse tagasi. Kuna mina kahe kaitseliitlase seltsis pöördusin koju. Teel peatusime praeguse Eesti panga ukse ees, kus seisis Konstantin Päts, kes küsis minult, kes ma olen ja kus ma haavata sain. Me ei tea, kas poistel tol õhtul 100 aastat tagasi laulutuju või mahti laulda oli, aga küllap nii mõnigi võis mõttes ümiseda oma õpetaja Anton õunapuu lemmiklaulu. Kuulbarsi Sultsi laulu Alo Ritsingu arranžeeringus esitas Eesti üliõpilaste seltsimeeskoor. Laulda on eestlased armastanud ja neid laule, mida lauldi vabadussõja ajal, võib kuulata tagantjärele vabadussõjasarjast juba sõja 90. aastapäeval. Nendes saadetes kuulasime ka Lembit Lauri kirjutamata Ta memuaarides vabadussõjas võidelnud meeste mälestusi. Võitlused 1919. aasta veebruari keskpaigast aprilli esimese nädalani nimetas filosoofiadoktor Reigo Rosenthal kokkuvõtvalt suureks lahinguks. Üks väeosadest, mis sõdis 19. aasta algusest lõunarindel, oli võõrapärase nimega Scoutspataljon noore mehena Ameerikasse rännanud, seal jõukaks saanud ja Filipiinidel elades kaotlikust liikumisest vaimustunud. Staabi kapten Henry reissar oli tulnud välja mõttega luua oma kulu ja kirjadega väeosa. Eesti vabariigi kaitseks. Viljandis Scoutspataljoni astus ka 1900. aastal sündinud Viljandi koolipoiss Theodor Andersson, kes rääkis oma mälestusi Lembit Laurile 1989. aastal. Kui raudtee formeeriti ja see oli ka üheks tõukejõuks varusta actioneid kõige paremate Inglise ja Ameerika relvadega, see aitas meil kohe ja need Ameerika relvad olidki need kuulipildujad. Need, mad, Matson ja lüüs ja püssid olid vene püssi küllaga, Inglismaal valmistatud. Mis need olid ja see see paremus oli, no esialgu oli niimoodi ka paremini sai vähe süüa. Viljandis kapten raissaril oli Sürgavere mõis rentnik ja tema esialgu tõi sealt leivajahu. Sest meil ei olnud sõjaväel, mis küpseid esioli aganatega nii pooleli ja siis on tema tuli ja siis tema sai loa, et tema omal kulul varustab ühe kompanii. Missugust vormide kandsite? Meil ei ole mingit vormi, meil olid ainult omad omad riided ja poolkasukas mul oli. Ja, ja mitte ainult poole kasuka peal oli skaudimärk, oli vask, nisugune, põdra peaga. Siin oli igal igal end ja me pidime, ütleme omavahel, Svenska alt ei olnud keegi keegi muu. Kas ta oli ohvitser või oli keegi vend skaut? Ja see oli seal juba siis ma mäletan, kui laen leitnant pelga, läks vennad edasi. Kaitseliidu 100. aastapäeva puhul rääkisime nii kaitseliidu asutamisest kui ka taasasutamisest. Kolonel Riho Ühtegi rääkis sündmustest, milles ta ise verivärske kaitseliitlasena osalenud oli. Esimesest kusest interrinderünnaku tagasi tõrjumisest Toompeal. Kaitseliidu esimesest paraadist pärast riigipöörde läbikukkumist ja muust Eesti raadiovaramust saate lõpetuseks 1990. aasta meeleolu. Salvestatud on sellest ajast eesti kongressi kolmas istungjärk 27. oktoobril 1990. aastal Estonia kontserdisaalis. On kongressi teine päev. Paljude küsimuste seas, mis lahendada tuli, oli kaitseliidu staatus. Arutati kaitseliidu otsuse eelnõu. Hannes Toomsalu loeb ette kaitseliidu avalduse. Niisiis esimesena saab sõna Hannes Toomsalu valmistada heinud. Austatud kongress, mul oleks kõigepealt ette kaitseliidu allüksuste avalduse. Eesti Kaitseliitlane tuleb Eesti vabariigi taastamise ideest ja juhindub Eesti kongressi otsustest kuni Eesti kaitseliidu suur koguni, mis toimub Tartus 10. novembril 1990. aastal koordineerib Eesti kaitseväe üksuste tööd Eesti kaitseliidu ajutine juhatus. Järgmiseks momendiks on Eesti kaitseliidu üksuste omavaheline koostöö heal tasemel, mida näitas ilmekalt Konstantin Pätsi põrmu ümbermatmine kodumaa mulda 21. oktoobril 1990. aastal Tallinnas. Eesti kaitseliidu allüksused teevad koostööd kõigi okupeeritud Eesti vabariigi territooriumil asuvate asutuste, ettevõtete ja organisatsioonidega, kes taotlevad Eesti vabariigi taastamist juriidilise järjepidevuse alusel. Eesti kaitseliidu üksused on vastu igasugustele katsetele kehtestada Eestis uus autoritaarne režiim. Seoses eelpool toodud avaldusega oleme seisukohal, et Eesti kongressil ei ole vaja alustada diskussiooni kaitseliidu küsimustest. Allan siia, kirjutan Pärnu maleva Helme malevkonna Harju malev, Tallinna teine malev, kond Keila malevkonna Jüri kompanii Harju maleva juhatus nõmmemaleval Viljandis tee maleva või malevkonna kaitseliidu ajutine juhatus. Harju maleva staabiülem Rapla maleva Rapla Lipp kond, saue kompanii, saue kompanii, pealik, aabits Sakala malev, Võru malev, kaitseliit. Tähendab natuke nüüd selle avalduse kohta mõne sõna ütles, praeguses ajutine juhatus on kolmeliikmeline, kes koordineerib seda tööd nüüd. Kuni suur, koguni suur kogurd pannakse paika täpselt need mehed, kes hakkavad kaitseliitu juhtima. Nende asutuste, ettevõtete ja kohalike omavalitsustega. Koostöö kohalike omavalitsustega on päris hea, ütleme isegi pakkusime koostööd, siin. Selle valitsusele seoses majanduspiiriga, aga noh, nemad ei tahtnud teha, ei tahtnud meiega lepingut sõlmida. Majanduspiiri asjus, härra Öövel ilmselt oleksite teinud, aga ma kardan, et ta sai kuskilt kõrgemalt käsu. Ja mis selles eesti kongressi otseses kaitseliidu kohta tähendab me pakume välja sedasi, et siit välja jätta üks lõik teise punkti, viimane lõik, kaitseliitorganite kaitseliitu organiseerimine, juhtimine peab toimuma Eesti kongress egiidi all. Tähendab, see on mittemidagiütlev lõik ja ütleme, see kaitseliidu avaldus, ta juhindub Eesti Kongressi otsustades peaks asja paika panema. Nüüd siis mõningad asjad veel, mida tahaks nagu maha öelda. Neljapäeval härra Savisaar, Rahvarinde, kas ta oli siis fraktsiooni koosolekul, ütles, et kaitseliit on võimeline välja panema 200 kõrilõikajad, kes võivad ära võtta Toompea, tähendab, ma nõuan Savisaarelt avalikku vabandust kaitseliidu ees. Et kaitseliitlasi nimetatakse kõrilõikajad, eks? On, kes on lugenud tänast päevalehte, on sees, mingi, toome kompanii Tartu Toomekompanii. Tähendab, tänases Päevalehes olevate andmete järgi on keegi Kalle Kulbok moodustanud Tartu kaitseliidu Toome kompanii, mis kavatseb nüüd hakata ennast tankid ette heitma. Eesti kaitseliidu üksuste nimel pean ütlema, et niisugust kompaniid Eesti kaitseliidus ei ole. Meie andmetel on toosama Kalle Kulbok Tartu kodukaitsemaleva pealik ja ainuliige et säilitada tolle härra väärtuslikku elu ning Tartu kodukaitse malevat ning niinimetatud toome kompanid, paneks ette siseministeeriumile võtta ära Kulbok vahi alla. Heita ennast teie praegune Jutega absoluutselt. Arutama eelnõu ka vahva, pealegi te ületate aega. Palun, järgnevatel sõnavõtjatel hoida kinni teemast ja pidada oma sõnavõtud lubatud ajaraamides. Sõna on teine otsmaal valmistuda Harjen. See oli 1990. aasta oktoober Estonia kontserdisaalis Eesti kongressi istungjärgul. Soolo ortooblime taadi ta ka hääliku pardasaatva eest. Tihtilugu Saksa okupatsiooniaega 1918. aastal on rahvasuus nimetatud ka mustaks suveks kui must oli 18. aasta Eestis, rääkis ajaloodoktor Lauri Vahtre. Miks arvas baltisakslasest pastor, et eestlased võivad andestada sakslastele 700 aastat, aga mitte seda seitset kuud 1918. aastal. Kirjanik Jaanus Vaiksoo sõnul ei olnud Siurulased pilvedes hõljuvat boheemlased. Nad jälgisid tähelepanelikult, mis ühiskonnas toimub. Saates oli juttu Siurulasse tegemistest saksa okupatsiooni ajal Siurulaste simmanitest Siurutamisest pühajärve ääres saarel Marie Underi sti Artur Ratsonist Siuru tegemisi saatnud skandaalidest. Siurust 1918. aasta mustal suvel ja sellest, mis sai Siurust järgmisel 1919. aastal, rääkis kirjanik Jaanus Vaiksoo. Siuru saatele paneme punkti Marie Underi luulega. Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha, kui sotsib hingeldades mu põlev suu, et läheneks kordse võrratu patist ja pitsivaht kui valge vaha, sul läigib ihu. Nii algab üks neid Marie Underi eelarvamuste vabamaid ja erootilisemaid luuletusi, mis August Gailit sulge haarama ja hambaid teritama pani, millest Jaanus Vaiksoo saates rääkis. Seda luuletust saab lugeda Facebookis Eesti loo seinalt. Eesti raadiovaramust valisin kolm Marie Underi luuletust tuntud näitlejate esituses Aino Talvi esituses sirelite aegu, Viiu Härm Rummo esituse suvel ja Iivi Lepiku esituses. Ekstaas. Juu Toome helbed jätnud jumalaga ja sirelite õitseaeg on käes. Kõik pungad pakatavad täies väes, kõik põõsad sinetavad maja taga ja öösiti nende ema enam, aga mu süda õhetab, kui hõõgväes. Sirelite õitseaeg on käes, kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga. Kuid sind ei ole siin, misjaoks, misjaoks siis päev nii täis neid siniVerkjaid õisi loodi mis jaoks see nii heldelt valgeks jääb? Nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi. Nii raske üksi kõiki ilu kanda. Kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda. Jub punetama, sõstrapõõsad löövad neilt raskelt rippuma san rikat sarjad. Kuid pärlid, paelal, magushapud marjad, mis lapsed vargsi ju poolvalmis söövad. Ja põua, kuumas põllud küpseks keevad vee ääres mäletsevad kirjud karjad all külakatuste kõik ülesharjad, need päikse Heldel paistel kuldseks löövad ja majaämber kollendavat Kressid. Ning humalate roheline. Saama vilu haljendavad kee kui luuderohi ümber rõdu mässid. Kus skeemis mängutujus laotan, käpp. Tore edasi on elaminemaine ja vägev verre surematu püüd. Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskab hüüd. Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Jalgel maas kui kähar, vahulaine mu kleidi, valkjasroheline, siid ja kahisedesse langevad kõik rüüd. Sest riidetult on siiski kaunim naine. Kas muutub täna minu elulugu? Ah mina olen juba seda sugu, et iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka, kui surmamõistetu. Jaan Tõnissoni värvikas isik ja laiahaardeline tegevus riigimehena ja poliitikuna andis tema 150. sünnipäeval ainet mitme põneva saate jaoks. Jaan Tõnissoni seltsi esimehe Krista Aru sõnul tegutses Tõnisson selle nimel, et rahval oleks oma lugu. Jaan Tõnissoni pojapoeg Tõnis Tõnisson kõneles ka oma vanaisa sünnipäeva tähistamisel mullu aasta lõpus Tartus ja seegi on meie varamus olemas, aga kirjutamata memuaaride saates rääkis Tõnis Tõnisson Lembit Laurile oma lapsepõlvest vanavanemad juures Tartus Tööstuse tänavas. Praegu Anna Haava tänavas majas number. Seal ma elasin seal teisel korrusel tol ajal oli teisel korral veel esimesed mälestused on muidugi banaalselt juhtumites omaenda toas, aga ka minu esimeste mälestuste hulka kulub kohtlemisel minu vanaisa, kes elas samas majas kus minu vanemad ei elanud, minu vanemad elasid teises majas, mis oli selle madala maja kõrval kõrgemana korteris. Mida te mäletate oma vanaisast või millisena te mäletate oma vanaisa, kui palju leidis ta aega teiega tegelda? Võrdlemisi palju peaks ütlema, ta ei olnud ju mitte nii väga kõvas töös enam sel faasil oma elus, kus, mida mina mäletan ja oli kodus, kohtas oma sõpradega ja kirjutas ja niimoodi ja leidis minu jaoks kaunis palju aega, nähtavasti nagu vanaisad kõik leiavad, et on mina olin esimene esimene pojapoeg, staabee, esimene lapselaps, üldiselt. Neid hellitatakse eriti jah, seda, kes eesti pealegi siin temaga just jalutada, jalutuskäike teha ja siis käisin Airikal ja linnas käisime ringi ja ja see oli tihti päris niimoodi. Ta käis kellelegi oma oma sõbra või tuttavaga ja kõndis kaunis kiiresti ja siis rääkisid mõlemad ja minagi käti kaasas nii-öelda. Eerika, Eerika oli suur aiand. Jah, seda küll, selle nii-öelda võiks öelda kolmeks jagatud. Tegeleda majandati drastiliselt vanaisa kahe venna Jüri Hansu poolt. Jüril oli siis aiandusosa Johanson oli harilik talu ja siis õunaaed, mis kuulus vanaisa Jaanile. Seda siis korraldas praktilised iri peamiselt ja siis teda suveti, olime siis väike majakene, mis nüüd on maha tõmmata, see vist oli, vahepeal oli lagunenud ja seal olime siis tihtipeale suveti, sõitsime siis oli noh, palju ei olnud, tol ajal oli viis kilomeetrit. Nüüdsel ajal on veel vähem. Kas Eerika Te ei müünud oma õunu ka Tartu turul, kuhu neid saadusi turustati? See ei olnud ainult oma tarbeks, eks ole, ei, muidugi mitte, sest seal oli palju puid. Ma ei mäleta seda arvu 1000 puud või nii kuulnud umbes selle ringis ma kindlasti oli. Ja kästud turule teda tunnustati. Ei mäleta, aga selle vastava mäletan eksporteeriti ja, ja siis eksporteerid isegi Rootsi ja ma mäletan, et perekond siis eriti minu vanavanaema, minu vanaema, ema, tema oli tegev kõvasti siis munade korjamisega, Kin isegi ja siis räägiti sellest, kuidas siis rootslased olid päris hullud, et nemad nõudsid, et iga õunapidi eriti paberisse sisse pakkima. Nüüd sel ajal oli veel kõik sissepakid paberisse ja leiti, et see oli ikka päris hull, aga saiti aru ka, et see oli väga hästi, siiski tehti nende õunades lugu. Ega teie abis ei käinud seal õunaaias logil vägisi salga ja Te kirjutate oma intervjuus läinud aasta septembrikuu Loomingus, et vanaisa näitas teile õunapuude õitsemist. Sest ta armastas ise seda vaatamas käia ja kes noh, just sel perioodil, kui ulatuvad õitsesid, siis see oli niisugune tüüpiline jalutuskäik, talle meeldis teha. Siiski tavaliselt ei ole pikka maad isegi mitte väiksele poisile. Seda sai ikka mitmel korral tehtud, aga siis selle najal juhtus kurb saatus, sellepärast külmasid kõvasti ära. See oli ju 39. aasta või ka 40. aasta karm talv, sest peaaegu kõik ilmnesid ära ja see oli suur majanduslik. Kahju muidugi. Kas vanaisa oli ka loodusesõber? Kui palju nüüd teie vanuses pois seda oskas hinnata? Vaat see on see asi. Aga ta selgitas võib-olla külge, mis lindude nimed on ja ja noh, just, kuidas lõugu Gene teeb ja, ja samuti ka, kuidas ta siis lendab ja mis vallast olid rohkem teievahelised jutuajamised. Peamiselt just sellel sellel tasemel looduse tasemel ja selle linnu nimi on ja kuidas, kuidas ta teeb ja kuidas ta elab ja. Rääkis Tõnis Tõnisson, Jaan Tõnissoni poja, Ilmari poeg 1989. aastal. Lennart Mere auks tegime Eesti loost saab Meie tulemised koos akadeemik Valter Langiga, kelle sõnul oli Lennart Mere suureks kirjutatud 5000 aasta taguse tulemise teoorial suur tähtsus sest iga rahvas vajab narratiivi oma juurte kohta ja selle kohta, kust me oleme tulnud. 1978. aastal, kui hõbevalge oli juba ilmunud, käis ajakirjanik Peeter Hein Lennart merel külas. No siin vist ei ole vaja palju sõnu kulutada, et tõestada seda lihtsalt tõde, et et huvi teaduse saavutuste ja ka teaduse möödalaskmiste vastu on igas inimeses olemas. Ja kummaline on see, et ilukirjandus on mõnevõrra maha jäänud, see tähendab, et mitte oma tundelaadilt oma tundelaadilt. Võtkem, kas Mati Undi reageerib väga täpselt sellele, aga, aga me ikka veel ei oska teaduslikku mõtlemisprotsessi modelleerida ilukirjanduses. Senikaua kui me seda ei oska asutamisdokumentaalkirjandust. Sest lugeja huvi teaduse vastu ükskõik siis, kas ta astub läbi ukse või läbi akna tema ette on kaheldamatult. Ma ei ole endale kunagi seadnud eesmärgiks teaduslikult kirjutada. Mu eesmärk on kirjutades vastata nendele oledatavatele küsimustele mida lugejad esitavad. Aga. Teisiti kui teadlane. Kui me ennist rääkisime Siberist ja sellest, et seal informatsiooni vertikaalne ja horisontaalne liikumine on selgesti jälgitav siis hõbevalge kohta võiks öelda nii, et see on vertikaalne reisikiri. Ma tõepoolest ei lahkunud siit toast, kus me praegu seda juttu ajame. Aga ometi on tal ikkagi traditsioonilise reisikirjaga palju rohkem ühist kui kui tõsiteadusliku uurimusega. Seda ma tahaksin veel kord rõhutada kasvõi juba oma lugupidamisest teadlaste vastu. Kas film Linnutee tuuled jäi nüüd vaheetapiks või kujutakse teatud suunamuutust üldse? Tänapäeva kirjanik. Peab oskama, kirjutab pliiatsiga pastakaga kirjutasmasinaga ja filmikaameraga. Ja arvatavasti oleks päris hea, kui me oskaksime käsitada ka väikese taskumagnetofon asest. Palju Me kohtame huvitavaid inimesi niisuguste spontaanselt, juttudega, mida me mitte kuidagi hiljem ei suuda samas värskuses ja spontaansust taastada. Nii et ma ei näe siin erilist vastuolu, mõistagi peale selle et filmib kop kleepida ja raamatut kokku kirjutada, on kaks nii võrratult vastandlikku maa, et filme tehes hakkad kirjandust jälle armastan. Ajakirjandust tehes hakkad filmi igatsema. Ja, ja kokkuvõttes ma usun, et, et see tuleb inimesele kasuks. Sinna juurde tuleks veel õppida autojuhtimist. Ja mitte kolm kuud, vaid 30. aastat, sest see. On üks kunst, mida hakkasin liiga hilja õppima, aga ma tahan endas ärkvel hoida seda teadmist, nagu ütles üks mu sõber, et see on kunst, mida saab järgmisel päeval alati paremini teha kui eelmisel. Ja tuleks õppida lennuki juhtimist ja igasuguseid muid asju, milleks võib-olla on tõepoolest natukene liiga hilja, aga aga suruga endasse pessimistlik teadmine maha ja ja uksed on avatud. See oli 1978. aastal, aga millalgi üheksakümnendatel juhtus järgmine lugu. Kadriorus oli presidendi pressikonverents. Eesti ei olnud veel ei NATO ega Euroopa Liidu liige, käisid suured arutelud, kuidas edasi, kuidas on võimalik edasi minna. Pressikonverentsil küsis reporter Piret, mis meist saab härra president, kui meid võetakse Euroopa liitu, aga NATOsse mitte? President Lennart ütles mulle sügavalt silma vaadates ja tuleb tunnistada oma vaimukast vastusest ise rõõmu tundes. Vaadake. Mul on praegu seljas sinine ülikond, kui mul oleks seljas pruun ülikond, vahet poleks, peaasi, et sooja annab. Eesti keele aastal tänavu tähistatakse Kristian Jaak Petersoni Tartus käimisi sellest, kui Kristian Jaak Peterson esimest korda Riiast Tartusse tuli. 1819. aasta jaanuaris. Möödus aasta alguses 200 aastat jälle tähtpäev. Eesti loos rääkisime Christian Jaagust ja tema teekonnast selle läbi käies sarjas eestlased maailmas on ju Kristian Jaak Peterson ka omamoodi väliseestlane, sündinud-kasvanud ja surnud. Riias. Kohtusime teel Valmiera teatri näitlejaga Jaanus Johansoniga. Neljandat põlve eestlasega Lätimaal ja mitte ilma põhjuseta jooksis kohtumisele ka Margus Konnula alias Contra. Üks meeleolukas meeldetuletus sellest saatest. Inimeste elu ei oleks nii õnnetu ja rõõmutuv, kui nad hästi õpiksid. Mis õige õnn, õige rõõm on. Õige õnn on minu arvates see kallis rahu, mis headusest igaühe meelest. On elamas ta edasi 21 aasta tagant teadis 16 keelt. Viljapoos ja lasi 24 aastat ja Tiitsialist umbes kümmet keelt. Aga millal teie ise, Kristian Jaak Petersoni esimest korda kuulsite, kas isa käest isa käest? Küll, aga ega ma ei olnud nii tõsised lugenud ja siis lugesin pärast, kui tulid Kristjan Jaagu luulet läti keelde, esimesena lugesin läti keeles, võtan nad ja siis noh, kõige selle juubeli-ga seoses, mis oli 2001. aastal, siis oli saatkonnas suur üritus ja need need on jäänud sellest ajast siis lootus kui kullased tulega päeva sõlm on ujumas, halja metsa varjus ja maha inimas maailma looja süles siis veel õdangu agu roosiline merega päeva pimedast hauda ilusti, samas kui valguse allikas merest üles tõustes ööse silmade aimu oma kullaga ära unajaamas, siis veel kodutähte öösel viimane silmaki oma vendade deeda kullase sõrmega meile näitamas. Nõnda inimene kui kurbuse udu sinu ümber on ujumas ning hauas langevas rõõmu, kullane valgus su silmade ette taevalaps jumala juurest. Tus on astumas, mis Kunnase sõrmega täitmas on sinule vaimude Isamaavaldust. Ja siin on meil märkmikust mõned väljendid ja olen rõõmus, Jaak, sa oled nüüd seal, kuhu sa kogu oma teadliku põlve oled püüdnud, siis on Tartus. Üks aasta õppis Tartu Ülikoolis, ma tahan püüda ja haritud inimeseks saada, et oma missiooni täita, kelleks ma õieti saama tulin, kas Jaakobi kiriku pastoriks või veel palju suuremaks Meeksi kõrgeks kirikuvürstiks ja kes on need, keda ma tulevikuks aidata tahan? Käputäis vaeseid ja viletsaid eestlasi suures võõras linnas ka seda pole siiski liiga vähe. Hästi, oletame, et ma murran kõik seisuste ja rahvuste müürid oma tarkuse ja usinusega. Mida saan ma siis oma rahva heaks teha? Mitte ainult Jaakobi kiriku, pisukese eesti koguduse, vaid terve rahva heaks. Aga kui palju on ka neid, kes tahaksid praegu sinu asemel olla ükskõik mis hinnaga ükskõik mis tingimustel? Kas ma poleks ülikooli astunud, kui see asuks keset eestlaste maad? Aga ülikool asub just nimelt siin Tartus ju on see siis nõnda määratud. Kas pole senised eesti keele alased tööd pigem ülearu suure enesekindluse kui sügavate teadmiste tulemus? Pole mitte kedagi, kes talle õiglase vastuse annaks ja ise on esimene ja seejuures on ta ka ju alles nii noor, aga ole õieti veel eestlase hulgas elanudki, nüüd ta elab siin ja tahab õppida ära kõik keeled, terve mu saigi. Kõige kuulsam, mis on ikka kogu aeg on see luuletus kuu. Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles oma kastet ei vala ka siin lumises põhjas ilusa lõhnaga Mirdike ilusas kaljuorus ei või õitseda kaunisti, kas siis meie maa keel kui tasahoiak oma ilu tundma, Ta heinamaa läbi sinise taeva, Kulases tules laugauni okslemas Ekdaga toreda häälega oma rammu tundmata taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas, kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavik omale otsida? Laulja nii kui vahus, jõe mürisevad lained, mis kalju pealt langeva toru sisse, nii kui taeva pikne musta pilvede alla hirmsasti kärgatab. Nõnda on jooksmas laulu ilus tuline oja. Nii kui valguse allikas seisab paustatud laulja oma vendade keskella, kärgatas pikne ja metsatum vait. Laulja tõstamas oma häält valamas suust laulukastet ja tema ümber vait, kui merekaljut rahvat on. Kuula maie. Teekond Kristian Jaagu jälgedes Riiast Tartusse või Tartust Riiga kuidas sobib, tema kõndisime mõlemat pidi tasub sellel kevadel või suvel kindlasti ette võtta. Eelolevale juubelilaulupeole mõtleme ka selle saate lõpetuseks. Kirjandusteadlane Sirje Olesk rääkis saates Koidula ja Soome sellest, kuidas soomlased Eesti esimesel laulupeol käisid, kuidas Janseneid Helsingis suurejooneliselt vastu võeti ja kuidas Soome laulupidu siiski ilma Koidulata ära peeti. Sellepärast saate lõpus teen erandi ja kuulame ette üht laulu, mille sõnad ja viisi on kirjutanud Lydia Koidula. Kas seda laulu ka laulupidudel lauldud on, saame vast teada lähema paari kuu jooksul. Ööbik on selle laulu pealkiri ja kõlab see Tartu segakoori Vanemuine esituses, juhatab Richard Ritsing sõnad ja viis Lydia Koidula. Tagasivaatamise saade on lõppenud. Otsige saated eesti Roovaramust vikerraadio kodulehelt üles, kuulake terviseks. Saate helilised päised on valmistanud Jaanelgula saatejuht ja toimetaja on Piret Kriivan. Kuulmiseni uues minisarjas Eesti esimesest laulupeost nädala pärast. Kõike head.